Kaks meest ja kaks paati ehk Võhandu maraton!

Tamula

Eile sai Eestimaa kagunurgas peetud tõenäoliselt Euroopa suurim aerutamissündmus koondnimetusega Võhandu maraton. Juba seitsmendat aastat sõidetakse Võrust piki Võhandut Peipsi järveni eesmärgiga läbida 100km veeteed. Erinevatel aastatel on erinevatel põhjustel maratoni lõplik pikkus varieerunud, nii läks ka seekord. Kuna Tamula järv ei suutnud ennast sõidupäeva hommikuks jäävangist lõplikult vabastada, otsustasid korraldajad viia suure (loe: tehnilise) stardi Tamulast 4,5km allavoolu Kirumpää silla juurde, ehk siis kellaga mõõdetud ametlikuks maratoni pikkuseks jäi eile 90,5 kilomeetrit.

Tehniline start Kirumpääl

Minu maraton algas sügisel, kui hää sõber Kentaur, kes peale eelmise aasta Võrumaa Nelik100 sarjas alles üheksandaks platseerumist oli äksi täis ning soovis 2012 aastal oma tulemust parandada. Kuna tema eelmise aasta tulemuse kitsaskohaks oli just Võhandu, siis otsustasin teda aidata ja hankida selleaastase Võhandu läbimiseks kiireima võimaliku aluse, ehk kahelise merekajaki Argo. Alus sai juba sügisel broneeritud ning vaatamata varasema süstasõidu kogemuse puudumisele olime maratoniks valmis.

Eile kell seitse, kui suurem osa paatkondi olid juba vees ja suundumas stardipaiga juurde Kirumpääl, seisime meie veel oma kajaki vormistamise järjekorras. Selles väljastamise süsteemis oli midagi mäda, ei saanudki aru, kas eeltöö oli puudulik või olid väljastajad kobad. Tegelen ka ise ujuvvahendite rendiga, meie suutsime oma paadid (raftiparv ja 15 kanuud) ilma probleemideta piisava ajavaruga rentijatele kätte anda. Ja selle firma kõige suurem käkk sai ilmsiks kell 7:15!!!, kui broneeritud Argo asemel anti meile kusagil kõrvaltänavas kätte sihuke aparaat:

Meie, küna ja jää...

Kuna oli juba nii kiire, siis pressisime ennast kiiresti oma sõiduvahendisse ja andsime tuld. Paarisaja meetri järel oli selge, et ämber hakkas kolisema. Vähe sellest, et me sellesse paati ära ei mahtunud, ei allunud see paat absoluutselt meie korraldustele. Kuna paadis valitseva ruumipuuduse tõttu ei saanud ma kasutada tüüri, siis üritasime suunda hoida aerudega, aga see paat oli totaalne "Lefty", ehk siis ta sõitis ainult vasakule. Vaatamata sellele, et me mõlemad tõmbasime aeruga lausa kuus korda järjest ainult VASAKULT POOLT, läks see küna ikka VASAKULE!!! Peale paari kilomeetri läbimist oli selge, et oleme saanud totaalse tünni! Broneerid endale autorendifirmast mersu ja sulle antakse sapakas. Või siis tellid endale rattaralliks uusima Spessu mudeli ja sulle antakse Pulleritsu naise Optima..............................................

Mis asi see on, sapakas või Optima?

Stardijoonele Kirumpääl jõudsime pooletunnise hilinemisega, seal tegime esimese sirutuspausi, et kilukarbis olnud liikmeid sirutada. Järgmine paus oli juba enne kümnendat kilomeetrit. Paadis oli tekkimas revolutsiooniline situatsioon, mina olin tülis Kentauri ja künaga, Kentaur minu ja künaga. Närvilisus kasvas. Pidevate sirutuspauside tõttu sõitsime mõnedest paatkondadest lausa 4 korda mööda. Listaku sillal, raja 22-l kilomeetril sai kannatus otsa - tõmbasime küna kaldale ja otsustasime katkestada, sest nii ei saa ju rallit sõita. Kusagilt turgatas, et meie haanjamatkad.ee baas on väga lähedal ja vend Ivo seal parajasti klientidele paate kätte andmas. Kõne Ivole ja kümne minuti pärast oli kanuu kohal. Enne veeleminekut veel kõne korraldajale paadiklassi vahetuse osas ja hakkasime kütma. 

Andke mulle ruumi!!!

Esimese sunnitud peatuse tegime Paidra tammi juures, teise Leevil. Kuna hommikusöök jäigi paadipaanika tõttu söömata, pistsin Leevil kolm kaussi hernesuppi koos nelja saiakesega naha vahele. Ja ikka edasi - Leevi ja Reo vahelisel, Võhandu nö parimal, lõigul andsime kuuma ja korjasime skalpe. Tavaliselt lööb veskitammist alla sõites kanuusse korralikult vett, aga selle asemel, et teiste kanuutajate viisi peale igat tammi paati tühjendada, otsustasime kõik viis tammi ühe hooga ära sõita. Enne Süvvahavvat võis paadis olla juba pealt saja liitri vett, ega see ei seganud meid seal korralikku sõitu tegemast:

Peale Reo silda, kui Võhandu hakkab keerutama mööda luhtasid, tekitas parima emotsiooni õnnestunud "ametlik" lõikamine. Reeglite järgi ei tohi jõe lookeid üle luha sirgeks joosta, kui aga suudad ilma paadist väljumata mõne jõekääru sirgeks sõita, on asi puhas. Kusagil Pääsna kandis suutsime ühe 400-meetrise lõigu otseks teha ja ca 6-7 paatkonda selja taha jätta. Tuju tõusis ja kiirus ka. Leevakul, 24km enne finišit, tegime teise toidupeatuse, kolm kaussi seljankat, paar saiakest, pudelid vett täis ja veele. Enne Räpinat saime suurema paadipundi kätte ja kohe peale neist möödumist avastasime taas ühe salaprao - võit ca 300 meetrit. Kogu punt pani muidugi meie sabas, aga ega meil kahju polnud. Räpina tammi juures saime Red Bulli TP-st kaks purki rüübet ja see andis tiivad - viimasel üheksal kilomeetril ei olnud meile vastast, Võõpsu silla all fikseeriti meile ajaks 12h ja 13min, oma kell näitas puhtaks sõiduajaks 12:25. Ma tean, et oleks on halb mees, aga kui oleks kohe kanuuga veele läinud ja õigel ajal stardis olnud, siis eilne lõpuaeg 11h oleks olnud täiesti reaalne.

Mina, Kentaur ja kaks San Miguel'i Võõpsus...

Igatahes sai kokku lepitud, et järgmisel Võhandu maratonil oleme kanuuga stardis ja läheme võistlema!!!

PS! Kaks küsimust jäi õhku rippuma:

1. Miks peale käte abil sõidetavat aerutamismaratoni on jalalihased valusamad kui käe omad?

2. Ja miks valutavad mõlema käe kõige väiksema sõrme küünealused nagu varbad peale Tartu Suusamaratoni?

Pildid: Külli Leola