Spordimehe hing on suurem kui karikas!!!

Peale aasta lõppu ei ole palju juhtunud. Laupäev ja pühapäev, ehk siis need töörahva pühad sai teatud asju välja põetud ja veidi lund lükatud. Esmaspäeval ei tahtnud veel trenni minna, reedene 5-tunnine laksakas oli veel kätes sees. Teisipäeval tegin 35 kilti klassikat, kusjuures esimene Harku ring (8,165km) sai läbitud vasikavaimustuses (3 päeva polnd suusale saanud) lausa ajaga 35:11 (4:17 per km). Edasi võtsin veidi rahulikumalt. Õhtul oli millegipärast kurk veidi valus.

Kolmapäeval suusatama minnes oli kurk veidi kähe, peale 300m pikkust sõitu läks kepirihm katki. Lõin käega ja läksin koju tagasi - õhtuks oli kurk paks ja punane. Huvitav, kas see kepirihm oli nö jumala sõrm, mis hoidis mind hullemast või oleks hoopis peale plaanitud 45km läbimist kurk korras olnud? Huu nõus?

Aga kurk tegi korrektiive ja hoidis mind kodus. Mis iseenesest on ju hea, sest ka trenni maailmameister vajab vahel puhkust, ise ta endale seda ei luba, seega peale sunnitud puhkus on ihan OK!

Esimest korda sain siis suusale (loe: uisule) täna Viljandis, kus peeti Mulgi Teist Uisumaratoni. Nädala jooksul tekkis kuri plaan oma käreda kurgu tõttu mitte osaleda või siis osaleda lühemal poolmaratonil (pealegi oleks seal võimalus M40 klassis lammutada poodiumi kõrgeima astmeni välja).

Number krt ei taha jalal püsida!

Olin veel kuni eelõhtuni selles poolmaratonis ja kindlas karikas kinni, kuid korraldajate teade maratoni lühendamisest 50 pealt 40-le ja poomaratoni kohitsemisest 30 pealt 20-ne peale (lisaks veel kurgu valu puudumine) lõi õnneks tõsise spordimehe hinge välja ja regasin ennast ikka meeste sõidumaale.

Stardini ca 1 minut!

Stardikat vaadates oli selge, et eelmise aasta kolmandat kohta ei ole võimalik see aasta kaitsta, kuna kohal oli 4 ilmselt minust kõvemat uisutajat - Raivo, Sulev, Eerik ja Märt, aga viienda koha peale peaks jõudu jätkuma. Stardist pandi täiega minema, proovisin veidi liidrite tempot, aga see oli liiast, Raul (eelmise aasta finišikonkurent) proovis ka, aga peale ühte ringi olime koos - mina, Raul, Sandra ja Sulev Jalasto (M40 võitja lühimaal).

Sulev, Sandra, mina ja üks kahtlane noormees, kes alguses ette trügis ja ohtlikult koperdama hakkas!

Andsime minna poole maa liidrite tempos ja pmst oleks nö lühimaa virtuaalne võit võimalik olnud, aga ei hakanud seepärast kiirendama, meil ju 13 ringi veel sõita. Kusagil 5 ringi enne lõppu läksid 3-4 koht (Sulev ja Eerik) ringiga mööda, kuid siis peale Eeriku litrit lasi Sulev jala sirgu ja hakkas meile jalgu jääma. Olime seni Rauliga ringikaupa vedanud, kuid siis pani Raul minema ja hakkas Sulevit Eerikule järgi vedama. Kuna minu taga olijad olid ca 2 ringiga (üle 3km) maas, lasin jala sirgu ja lõpetasin ajaga 1:33.11, keskmine kiirus 2:18/km ehk siis arusaadavamas keeles 26 km/h.

Noh, lühemal maal oleks laua täiega kinni löönud, aga......

... las vanamehed võidavad, ma olen hingelt noor!

Kokkuvõtteks on enda jaoks hea asi see, et nö täispurjes (pulss 173/182) poolteist tundi andmine ei jätnud ei ühelegi jäsemele ei ühelegi organile ühtegi tüsistust, a la piimahape, lihasvalu, jne jne). Hetkel on nii hea olla, et tahaks nt jooksma minna.... Eks see suur mahulaks peab kunagi ennast ka ilmutama hakkama. Tänane oli esimene hea märk, et kiirusega meestele vastu ei saanud, aga oleks distants 100km olnud, oleks mehed ikka püstihädas (ja mina võis sees) olnud.

Tibusid loetakse augustis!!!! :D