Prakku sõitsin ma ja prakku sõitsid sa....

Kui nüüd mõni nipivend tahab selle postituse pealkirjast midagi erootilist* leida, siis ta paneb puusse! Või siis prakku! Jah, just sinna, kuhu täna ilmselt kõik Viljandi järvel 6. Mulgi Uisumaratonil osalenud panid. Ja seda ikka korduvalt, sest tänane 4,7km pikkune uisuring koosnes peamiselt kahest asjast - jääst ja jääpragudest! Ise mitmeid uisumaratone korraldanuna ning nüüdseks kokku üle kümnel maratonil osalenuna ei ole mul samas heita korraldajate suunas ühtegi kivi, kui siis ainult üks - et see maraton ikka 42,2km välja veaks. Aga rajaolud said ette reklaamitud loodusliku jääna ja just selline see jää täna oli - öösel järve orus vallatlenud -27° pakane tekitas hommikuks rajale korralikud praod, mis saidki tänase uisusõidu tegijateks! Prooviringi alguses ei saanud nagu arugi, et asi üsna hull on, aga siis jõudsin neljandale, ehk lõpusirgele ning seal vingerdas tervelt kilomeetri ulatuses piki rada üks katkematu uss, kohati veel kitsas, samas kohe aga juba paarisentimeetrise auguga jääpragu. Muu rada tundus üsna OK olevat, välja arvatud see paremtagasipööre, kus oli vesi jääle tunginud ning raja kitsaks muutnud.

Üks vähestest tähistatud pragudest rajal, aga umbes 99% neist oli tähistamata...

Kuigi sel hooajal on mul vormi asemel sai või siis äärmisel juhul sepik, ronisin stardiks ikka esiritta, et vähemasti suures rüsinas kähku vabasse vette pääseda ning kukkumistest hoiduda. 100m peale starti olin liidrikohal, siis tuiskas mööda kohalik äss Kristjan Johanson ning kohe seejärel veel mõned kiiremad, nagu Mark Markus, Aleks Luik, Sandra Alusalu. Esimesele pikale sirgele minnes olin ise pidevalt see, kelle pärast kett katkema kippus, aga tagant tulevad kiiremad nõelusid vahe kiirelt kinni. Siis nägin enda ees olevat kahte meest sukeldumas, jäin korraks nende taha kinni ja läind see grupp oligi, Tõnuke veel kühveldas kuidagi grupi saba peale, milles oli kokku 6 sõitjat. Seesama liidergrupp jagunes üsna varsti kaheks, ees panid minema kaks hilisemat kiiremat ning maha jäi neljane jälitajate grupp. Ise olin ilusti pelotonis ehk peagrupis sees, kus oli kokku mingi 10 sõitjat**. Üritasin kuidagigi kaaluda võimalusi, ehk siis vaadata meestele näkku ning arvata, et mis seis M40 klassis on. Tõnuke oli küll kiirematega läinud, aga 2. ja 3. poodiumikoht oli veel olemas. Kolmanda ringi alguses läksin pelotoni vedama ning hetk hiljem olin ise hüljes - kõhuli jääl ja libisemas kuhugi. Kohe tuli meelde Müncheni olümpia ja Lasse Viren - kuna grupp on pikk, jõuan kähku püsti saades veel saba peale....

Kes meist, 40+ tegelastest, ei mäletaks seda pilti Müncheni raamatust...

Aga ei saandki kohe püsti, sest kõva paugu vastu jääd saanud vasak põlv kohe mitte ei tahtnud, et ma jala kõveraks ajaksin. Valutas vastu ja peloton oligi läinud. Ajasin ennast kuidagi püsti ning mööda läks vana konkurent ja võitluskaaslane Toivo Tomingas. Liipasin parema jala abil sirge lõpuni, meeles mõlkumas katkestamine, kuid siis meenus medal, mille ma olin enne starti kaela saanud - Mulgi Uisumaratoni alatine lõpetaja. No ei saanud seda tänast sõitu kuidagi katki jätta, sest kümnes Mulgi sõit pole enam kaugel. Tõmbasin ühele neljasele Bangladeshi pundile sappa ning üritasin nende tuules lõpuni tulla, valutava põlve kiuste. See punt aga osutus tõsiseks töötegijate pundiks ning vältimaks liidrite käest ringiga saamist, panin oma vedamiskordade ajal ikka punni üsna põhja. Minu kurvastuseks või siis rõõmuks püsisime eespool olevate gruppidega sama vahe peal, ehk siis see kukkumise ringil kaotatud 2 minutit jäigi selleks vaheks, mille ma lõpujoonel paljudele konkurentidele kaotasin! Tegin selles pundis ca pool kogu vedamisest, aga meie kiirus oli võrreldes minu algse grupiga ringi kohta vaid 30 sekki nõrgem. Ehk siis pauerit täna oli, aga õnne jäi vajaka! Kolm aastat tagasi vedas ebaõnn paljud konkurendid jääle pikali, mina jäin toona püsti, saades üldarvestuses neljanda ja M40 esikoha! Life is like a box of chocolate, you never know, what you 're gonna get! 

Hetki tänase sõidu finišisirgelt, paremal Siim Holtsmann. Foto: Janar Kulp

Ma ei põe üldse, sest seesama uisusutsakas ongi minu jaoks vist kogu spordiaasta ainsaks korraks, kus ma kõik mahlad välja panen, pulsoka uskujatele kõlbavad ilmselt selle illustreerimiseks tänased numbrid 170/189. See viimane number tuli ilmselt lõpusirgel, kui keegi meie Birma pundist mulle ca 200m enne lõpujoont kõrvale tõmbas, panin siis uisud libisema ning oma grupi finito sai tervelt 2 sekiga kinni pandud! Kokkuvõttes 25. koht, M40 vanuseklassi viies, sitta kahh! Vähemasti alati finitos!

Tänane sõit endomondos näitab allpool oleval kiirusgraafikul ilusasti välja, mis 10km peal juhtus....

Delfi uudise peapilt näitab veel seda hetke, kui olen grupis sees. Selles grupis, mis hiljem kohtadel 6.-12. lõpetas....

* - erootilisi värke pakkuvat üks teine spordiblogi.....
** - palju neid tegelikult seal puntides oli, täpselt ei tea, 175 pulsiga aju jahtub....