Ähijärve-Aegviidu, 4 päeva sadulas, 627km!

Käesoleva blogipostituse pealkirjas toodud numbrid iseloomustavad ühte pikka rattasõitu, mida mingil juhul ei tohi nimetada matkaks - vaatamata sellele, et see sõit kulges piki RMK matkarada. Matk on teekond loodusesse ja looduses, kulgemine vabalt valitud ajatelje kursil, peatumine põnevates kohtades/vaatamisväärsuste juures, matk on laagripaik ja lõke, sõbrad ja matkajutud, ehk siis kõik see, mis minu hullumeelsel uhamisel punktist Ä punkti A olemata oli! Aga minu eesmärk ei olnud matkata, vaid raputust saada - kehaliselt ja hingeliselt! Etteruttavalt võin öelda, et see 4 päeva pikkune trett täitis mingil määral oma eesmärgid:
1. Nelja päevaga 40 tundi singel-speed'i* sadulas, ilmast sõltumata, vastu pidamine - see annab ikka korraliku laksu eneseusku.
2. Sain mõnest keha koormavast kilost, täpsemalt kolmest, lahti. Aga see protsess veel kestab...
3. Sain teada, et RMK matkarada on üsna igav seal keset Eestit, ehk siis Kiidjärvelt Aegviiduni ning ka kehvasti märgistatud (eriti tagurpidi läbides). Lõunapool polnd rajal ja märgistusel vigagi!

Vaatamata mittematkamisele ning probleemidele rajamärgistusega ma siiski nö enesele meenutuseks ja teistele hoiatuseks võtan need neli päeva kokku, fifty-sixty nii iseenda kui matkaraja kontekstis, tehes seda päevade kaupa:

Punktis Ä, 1. augustil kell 7:00

Päev 1 - 134km, Ähijärve-Rõuge, tung ja torm!
Esmaspäeva varahommikul viis hää sõber mind kella 7-ks Ähijärve kaldale, kaasas kogu RMK matkaraja kaartide bukett, abiks telefoni (õigemini Endomondo) GPS ja teadmine, et Võrumaal on suurem osa radasid mulle tunda-teada, kuna oleme koos vennaga matkaraja kokkupanijale Alar Sikule mitmeid radu ette juhatanud. RMK Peraküla-Ähijärve matkarada lõppeb (minu jaoks algab) küll Võru maakonnas, aga juba teisel pool järve olen juba Valgamaal ning kohe hakkab näha olema 3. juulil üle Kagu-Eesti pühkinud tormi tagajärgi - tuhandeid puid on murtud poole pealt maha ning matkatee ääres kõrguvad puidukuhjad ühemõttelise kirjaga.

Esimene päev, ilm on ilus ning tutvun ka vaatamisväärsustega - sõidan läbi Kõrgeperve lõkke- ja telkimiskohast, ronin Tellingumäe vaatetorni jne. Elu on lill! Tung edasi minna rauges veidike siis, kui jõudsin taas Võrumaale, kusagil Tiitsa kandis hakkas sadama, kergelt. Lõunatipu lähistele jõudes sadas juba kahesajaga, Lõunatippu jõudes olin läbimärg. Tegin väikese peatuse, sõin kaks kaasavõetud pirukat ning vahetasin riided, hea kuiv olla! Matkaraja hiljutine muutus ei kajastunud kaartidel ega ka looduses - päeva pealkirja all peidus olev link näitab täpselt, mis ma seal Läti piiri äärsel kraavipervel tegin. Kui ikka 2,5km peale viimast märki on rada ikka samasugune kehv, märg ja niitmata kraaviperv ning ükski märk ei aita sinu veendumust edasi minna, tuleb minna tagasi, nagu ma ka tegin. Murdsin läbi Pokumaa**, põlvini vees, ratas peakohal, tagasi vanale rajale ning paar kilomeetrit hiljem sain aru, et oleks pidand veel edasi murdma seda kraaviperve - matkarada my ass!

RMK matkarada Läti piiri ääres, 3km ilma märgistuseta....

Kuna see ekslemine kuuevarbaliste piiri ääres oli mul taas (silma)munad märjaks teinud, lõin käega - kui märg, siis märg, kannatan ära! Keerasin Vastse-Roosas Metsavenna talusse sisse, sest jook oli otsas. Poest spordijooki küsides pakuti Reet Pulli, eelistasin Värskat! Panin märjad riided uuesti selga ja andsin tuld Paganamaa poole, kus tuttavad Tour de Rõuge rajad ees ootamas. Tahtsin minna piki jalgrada, aga taas panin õigest märgist mööda ning sattusin kruusa-asfaldi rattarajale, kahju! Vähemasti Suurest Liivakraavist panin koos oma kodinatega lausvihmas alla, kes teab millega tegu, saab aru! Peale Paganamaad enam midagi huvitavat polnud, Pähni kandi 11km vihmast märga ja imevat kruusakat ning siis juba piki Rõuge Tuuri rada Rõugesse välja! Prrr, külm ja märg!

Vaateid Tellingumäe vaatetornist Valgamaal!

Master-plan oli Rõugesse toodud autos veidi arvutitööd teha ning ka autos ööbida, aga 90km vihma sundis mind Võrru koju sõitma, sauna kütma ja riideid kuivatama!
Päev 2 - 185km, Rõuge-Mammaste, tuttav ja turvaline!

Kogu treti parim päev - tuttavad rajad, mõnus maastik, ilus ilm (kuni viimase paari kilomeetrini). Alustasin Rõugest, edasi ülesmäge Haanjasse, paar tiiru mööda ammutuntud radu Vällamäe ja Vaskna järve kandis, edasi liiga palju asfalti (miks rada Tsiistre kaudu ei lähe?) kuni Vahtseliinani. Siis järgnes puhas mõnu - Piusa jõe äärne, Piusa raudteejaama (koobaste) järgne maastik ning siis tõeline maiuspala. Kunagisest Petseri Lõunalaagrist Värska Põhjalaagrisse viiv ligi 20km pikkune lõik on kogu selle matkaraja pärl - mõnusad üles-alla metsateed, palju kukeseeni sic! ja hea märgistus, mõlematpidi kulgedes!

Nakri müür Piusa ääres...

Värskas tegin peatuse, laadisin poes kella, sõin ja jõin, ekslesin paar korda, aga jõudsin läbi vihma ja vastikute kruusateede Paidra kanti, kus tekkis sillaprobleem. Olin kusagilt lugenud, et Koolma sild olevat katki, aga RMK kodulehel olev kaart oli küll nii segaselt joonistatud, et isegi mina pool-kohalikuna ei saanud aru, mida selle kritseldusega mõeldud oli. Kohtasin Leevi lõkkekohas kolme jalgsimatkajat, aga ka nende poolt väljatrükitud kaart ei andnud selgust, mis ja kust üle Võhandu saab. Läksin vanast usust Koolma silla peale ja sild oli peaaegu valmis, sain üle! Edasi järgnes väga mõnus põdrasamblane männimets, kuhu oleks kohe tahtnud telgi püsti panna. Aga miskipärast oli ikkagi kusagil sisimas tekkinud plaan ikkagi 4 päevaga Aegviitu jõuda, vaatamata esimesele ideele sõita niikaua, kuni tahtmist jätkub! Eks inimene ole oma lolluste ori, miskipärast on alati vaja üle oma varju hüpata, vaatamata aastasadade vanusele kogemusele, et see on võimatu! Põlvasse ja isegi Otteni lõkkekohta väljajõudmine tundus ainumõeldavana, nii panin mööda võimalikest Mustjärve ja Valgjärve telkimiskohtadest. Peri RMK-s olin valmis loobuma, sest hakkas taas kahesadama, aga seal oli mingi noorpaarike telgis nahistamas - ei tahtnud neid oma norskamisega häirida, panin edasi. Põlva kesklinnas sadas viiesajaga ning ainsaks pääseteeks jäi Mammaste spordikeskuse katusealune magamiskoht! 

Teine öö, telki ikka ei saa...

Mammastes olid kohad täis (kaks meest magas Ostap Benderi sõnul lausa piljardilaual), aga sain magama keskuse fuajee ülaloleval pildil olevale diivanile, mis paar tundi peale kokkulepet ei osutunud siiski parimaks valikuks - igasugu agregaadid tegid ligi 30dB müra, mida ei suutnud varjata ka peldikupaberist tehtud kõrvatropid. Asja tulemuseks tervelt magamata öö, peale 319km läbimist...
Päev 3 - 175km, Mammaste-Pakaste, igav ja eksitav!
Kuna und ei olnud, ega müra pärast ka tulnud, asusin kell 6 teele. Esimese hooga leidsin Mammaste keskuse kandist kaks RMK värvimärki, rohkem polnud - nelja tee risti jõudes valisin loogilisema ja väljusin Põlva-Tartu maanteele legendaarse ööklubi LIFE juures. Otsustasin kaardi järgi Taevaskoja kaudu rajale tagasi saada. Sain tagasi, aga Siimu silla juures (Viimne Reliikvia, hobune kukub vette) kadus rada taas - ekslesin ca 10km ning nägin Kiidjärve kandis märki. Jee! Edasi tuli Akste, kuhu rajameister polnud sel aastal veel jõudnud - isegi 3000m takistusjooksus ei ole takistusi nii tihedalt...

Sääraseid oli ligi 100, paari kilomeetrise lõigu peale....

Jah, siis ma veel ei teadnud, mis asi on RMK kruusakas! 3km otse piki sirget, siis 90° vasakule, 1km sirget kruusakat ja siis 90° paremale, taas 4km kruusakat! Põnev-põnev-põnev! Ainus põnev hetk enne uutele, Emajõe järgsetele kruusakatele jõudmist oli Kavastu parvemees, kes viis mind koos rattaga oma paadiga tasuta üle. Tahtsin küll eemalduvasse paati hinnakirjajärgset kahe-eurost visata, aga mees rehmas käega, RMK on raja siit üle Emajõe teinud, aga mingit toetust selle eest ei paku! Viisk, Põis ja Õlekõrs oleks ammu ülestõusu korraldanud!

Ei saa üle Emajõest, hüva nõu (2€) nüüd kallim tõest!

Kuna olin söönud hommikupoole Ahja RMK-s vaid kaks pirukat, oli kõht tühjaks läinud. Kavastus, peale Emajõe ületust, paistis kaugelt mingi korterpoe silt, aga ei usaldanud sinna minna. Järgmist poodi ei tulnudki, sain Alajõe külast vett ja Jõhvi-Tartu maantee pealt kebabi friikatega!?! Kesiganes niipidi sõidab või käib, Võnnus tuleb tankida, sest sealt on 60km järgmise kohani, kus midagistki saab! Aga üle maantee oli Saarjärve ääres taas totaalne segadus märkidega, kuidagi läksin intuitsiooni toel õigesti, aga Vooremaale jõudes läks taas kehvaks - mitu puussepanekut ja tagasitulekut. Mingil hetkel sai siiber, otsustasin teha OMK-d, ehk siis kulgeda oma rada, kuna RMK rajamärkide lugemine hakkas üle minu mõistuse käima! Enne Jõgevat, kusagil Kassinurmes, suutsin taas totaalselt mööda panna, päeva lõpuks kogunes matkaraja kilometraazhiga võrreldes üle 13 lisakilomeetri...

Kust kuhu, miks ja milleks, pool või muidu?

4 päev, 131km, Pakaste-Aegviidu, lahkuja kustutab tule!
Olin ööd tuttavate juures raja lähedal, saun-saslik-jms! Kokkuvõttes jäigi telgis magamata, aga eriti ei põe, sest telgis saab magada matkal olles, minul oli kogu aeg tuli takus, sest Aegviidus rong ei oota.... Sõitsin hommmikul Pakastest teele ja kohe oli selge, et mahlad on otsas, zero, kaputt, kutu piilu! Proovisin vändata, no kuidagi õnnestus, lootsin Võlingi kandis peatuse teha, aga seal oli 2 telki ees ja veel kell 10 hommikul magati - matkajad ju! Oostriku lõkkekoht oli vaba, keerasin viimased võileivad (aitüma, sõber!!!) keresse ja keerasin katusealuse laua peale kerra. Veidi aja pärast võtsin magamiskoti ka peale ja magasin lausa poolteist tundi, unevõlg ja väss oli korralik! Vihm möödas, suundusin Koerusse, kus olin tervelt poolteist tundi vihmavarjus - Uppuv Nugis, Lonkav Jänes või siis Janune Kägu oli see pubi, mis lasi mul seal omaette toimetada! Edasi absoluutselt ebaselge ja kohati puudulik rajamärgistus, mis päädis totaalse võsalõikusega Aravete kandis. Minul, kes ma olen 18 aastat rattavõistlusi korraldanud, peaks olema piisav sõnaõigus rajamärgistuse osas ning seal Aravete kandis paneks raja märgistamisele hindeks 1. Ma ei hakka lisama, mida ma füüsiliselt teeks, kui selle mehe, kes rada märgistas, kätte saaks!!!

See ei ole vist rada, aga sinna mind suunati!

Aga noh, egas rahvas pole süüdi, et valitsejad lollid on! Valitseja jälle mõtleb, et misse pööbel möliseb? Ega mölisegi, sain oma kilomeetrid täis, vaatamata sellele, et ka viimasel päeval sai ikka kümneid kordi puusse pandud! Lootsin, et vähemasti Kõrvemaal lõpeb see igav(ene) kruusakas ja saab mõnusatele metsaradadele, aga miskipärast on selle RMK matkaraja eripäraks või siis prioriteediks erinevate lõkkekohtade ühendamine, mis toimub peamiselt (kahjuks) kruusateede kaudu! On ju olemas nt Presidendi rada ja Valgehobusemäe rada, aga RMK rada kulgeb nende kahe raja vahel mööda kruusateed! Arumaisaa!

No on sitt olla, ausalt! Foto autor: Endel

Veidi õnne Kõrvemaad läks igasugu rihm maha, endal ja veidi hiljem rattal. Hakkas sees pöörama, keerasin kraavipervele hingitsema. Oli tõesti valus olla! 10min lamamist, võtsin ennast kokku ja 100m pärast läks kett maha, oli teine viimase 600 kilomeetriga piisavalt veninud ning hakkas rappudes maha jooksma. Proovisin nö tavavahenditega ketti pingutada, aga ei õnnestunud, tee ääres leidunud kivi abil suutsin paar millimeetrit ketti pingutada ning edasi sõita. Katkestamine oli väga lähedal! Edasi, kuhu?

Ka raud kulub, kett venib...

Panin veel viimase 30km-ga kolm korda puusse, no kui ei ole märke, mis vastupidi rada näitaks, siis ei saa ka rada pidi sõita. Olen süüdi! Enam ei tee! Ehk siis, kui ma veel kunagi seda rada sõidan, siis ainult õigetpidi (põhjast-lõunasse) ja GPS-seades oleva träki kaasabil. Sest liiga palju põnevaid raja osiseid jäi sõitmata, põhjuseks möödaarvamine rajameistri tõekspidamistest. Siinkohal kuulutan avalikult, et tahaksin kandideerida RMK matkaradade märgistajaks, töö peamiselt talvel ja vabalt valitud ajal! Professiooni on piisavalt, tahtmist ka! RMK juht Aigar Kallas, võtad tööle?

Punktis A, 627km hiljem...

* Single-Speed - ühekäiguline jalgratas (meestekas), ülekanne 32-21!
** Pokumaa - mättaline ala, kus pole rada ja mis on väga märg

Krõks, ja minek!

Nii enam edasi ei saa! Mul oli selleks nädalavahetuseks kirjas tervelt kaks asja - kuuesajane brevet ja Joeli maastikumaraton Kurgjal. Mitte eriti raske südamega, kuna pole ratast sel aastal praktiliselt üldse sõitnud (mingi 1,6K), vahetasin breveti maratoni vastu. Sest sellega sain ju nädal aega tagasi hakkama! Eile hommikul ärgates ei tundunud eesootav maraton aga mitte üldse hea mõttena ning nii lasin ka teisel rongil minna......sest liha on nõder. Ja kui liha on nõder, mureneb vaim kiiresti!

Kuuesajalased randonneerid täna kell 6 Lauga talus rivistusel, 
ees ootamas 250km, et koos eilse 360-ga 600 purki saada!

Liiga palju, liiga palju on sel suvel olnud järeleandmisi ja edasilükkamisi! Kõrvaltvaataja võib-olla ei saa arugi, et kusagilt kuhugi midagi lükatakse, sest kuidagimoodi saavad asjad ju tehtud! Jah, fassaad on väliselt ilus ning ainus asi, mis seda fassaadi rikub, on vorm! Minu vorm! Kuna see on ümar! Aga ümar ei ole ilus, liiatigi veel suutlik! Aprilli alguses alanud kaos on viinud kõik ja oleks siis vare alles, looda sa! Tavaline muretsev inimene kaotab isu ja närbub, mina olen teisest kahjuks teisest liigist. Juba ammu pole ma näinud hommikuti kahekohalisi siniseid numbreid.....

Kole, kole, kole, kole, kole......

Eile hommikul, peale Kurgjale sõidust loobumist käis krõks, ehk siis hetk, kui pea enam ei saa, ega keha taha. Sebisin endale joonelt vaba nädala ning asusin koostama plaani, et minna! Sinna, kus oleks võimalik paastuda ning iseenda sisemuses selgust saada. Kus selline koht on?

Eks ikka metsas, kaugel igasugusest jamast!

Kõige valutumana tundus ette võtta ammune soov läbi teha mõni RMK matkarada ning eriti südamelähedasena tundus see lõunapoolne osa, millest paljud träkid oleme raja kokkupanijale ise ette söötnud.
Reklaamtekst: Täna, paar tundi tagasi raja autoriga vesteldes, sain kuulda, et ilmselt läheb kunagi ka see Lõunarada, ehk siis Aegviidu-Ähijärve, muutmisele. Põhjus lihtne, tookord rada tehes, polnud Alaril arvutit ning kõiksugu gps-id ja muud vidinad on muutnud raja trassi paikapaneku tunduvalt tõhusamaks. Vaatasin Alari arvutist kavandatava Idaraja trassi ning sain aru, et sündimas on midagi suurt! Loodame, et mehel jätkub püssirohtu ka tulevikuks, mul endalgi temale mitu uut lõiku ette söötmist ootamas. 

 OK, aga mul oli ju vaja minna! Tehtud-mõeldud! Lähen homme hommikul Ähijärvelt teele, eesmärgiks läbida olemasoleva 4 vaba päeva jooksul 635km ja jõuda Aegviitu! Üksinda!

Rohkem ei mahu...

Kaasa võtan telgi, magamiskoti, mõned riided, paar rattavõtit, ketiõli, paar õhukummi, balloonid, kaks joogipudelit, rajakaardid, kella, telefoni, akupanga, Säästukaardi, pangakaardi, ID-kaardi, veidike sularaha....vist saigi kõik! Ah jaa, uued jalatsid sebisin ka, et oleks mugavam matkata!

Soovitan, ülimugav!

Loodan, et tee peal on piisavalt külapoode ja söögikohti! Kui ei ole, toitun mustikatest ja jänesekapsast! Adios, amigos! Palju edu mulle teie kõigi poolt................... 


PS! Siitkaudu saab edenemist jälgida!

105 ringi öisel staadionil ei ole asi, mida kodus järgi teha!

Olen oma nüüdseks 56 maratoni pikkuse karjääri jooksul läbinud erinevaid maratone:

- punktist A punkti B (Marathoni väli-Ateena Olümpiastaadion, Nice-Cannes, Elu Tee Peterburis, Otepää-Tartu, Võidupüha Tori-Pärnu, Haapsalu Risti-Haapsalu)

- punktist A punkti A ühel suurel ringil (Barcelona, Valencia, Poznan, Varssavi, Tartu Linnamaraton) või samamoodi piki maanteed edasi-tagasi (Vändra)

- kahel ringil (SEB Tallinn, Kihnu Männäkäbä)

- neljal ringil (Valmiera Sportlat, Copenhagen IronMan)

- viiel ringil (Vana Aasta Kakumäel)

- kuuel ringil (Mispo Allikõnnul)

........

- 10 ringil (Pääsküla, Kubija Jõulu)

- 14 ringil (Eesti Täispikk Triatlon Keilas)

- 42 ringil (4 korda Laulasmaal "Viimase Öö Unistuse" raames 1km pikkusel rajal)

ja nüüd siis ka staadionil - SADA VIIS JA POOL RINGI!

Metallist tunnistus!

Lisaks uudsele kogemusele staadionil tiirutamise näol pakkus neljapäeva öösel vastu reedet joostud 3. Ida-Virumaa staadionimaratoni Öömaraton veel ühe huvitava kogemuse - kuidas organism reageerib, kui aju käsib teki alla minemise asemele jooksma hakata! Minu puhul lisandus siia võrrandisse veel üks muutuja - mida ütleb maratoni kohta organism, mis läbis viimati maratoni märtsikuises Barcelonas ning mida on vahepeal möödunud üle 120 päeva jooksul vaid mõned harvad korrad jooksma sunnitud, peamiselt selleks, et mõni ettevõetud maraton katkestada!

Arvestuse pidamine oli lihtne, viimase ringi aeg ja kokku läbitud ringide
arv oli kogu aeg nähtaval! Foto: Aleksandr Komšin

Juba vanad eestlased teadsid, et kui jõudu ei ole, tuleb mõistust rakendada! Ehk siis sedasama igivana mõttetera meeles kandes läksin 21.07 õhtul kell 23:20 Iisaku staadionile, et läbida oma 56-s maraton. Just nimelt läbida, sest 42km järjest jooksmine ei ole vahepealsele jooksusoolika taandarengule ja stressirohke võistluste korraldamiste perioodi jooksul lisandunud ligi kümnendikule kehakaalule lihtsalt võimalik! Panin paika plaani - jooksen esimesed 5 ringi ning siis teen iga ringi tagasirgel peale 300m pikkust jooksu 100m pikkuse kõnnika - see plaan pidas, etteruttavalt öeldes lõpuni välja! Kui esimesed viis ringi läksid joostes umbes 3 minutiga ringi kohta, siis järgmised 100 ringi läbisin koos kõnnilõiguga keskmises tempos 3min/ring! Pulss tõusis jooksuotsa lõpuks aeroobse läve lähistele ning kõnnilõigu lõpuks kukkus alla 120. Piima jalgadesse ei läinud ning see lubas monotoonselt samaviisi jätkaka! Nii lihtne see asi ongi! 

Nii see käis, iga ringi lõpus pilk ekraanile! Foto: Aleksandr Komšin

105 ringi, igaüks 3 minutiga lubas lõpuajaks 5:15 - antud oludes oleks see olnud lausa ideaalilähedane tulemus. Aga üks asi hakkas muret tegema - minu organismi eripära. Nimelt on maailmas palju erinevaid inimesi, mõnede keha väljutab taaka õhtuti, mõnel päeval ja mõnel hommikuti. Mina olen ülesehituselt see hommikune tüüp, ehk siis tavaliselt laagerduvad kolm söögikorda minu sees rahulikult öötundidel, kui keha magab. Seekord aga pani jooksust tingitud raputamine protsessid varem käima ning esimene sinise putka külastus oli juba enne kümnenda ringi läbimist. Kus on, sinna tuleb ka juurde ning sedapidi pidin lausa 6 korda sedasamust rajatist külastama, mis lisas maratoni koguajale korraliku paki, ehk lausa 10 minutit! Staadionil on säärase probleemi maandamine lihtne, aga tee sa seda kusagil maanteel, kus TP-d iga 5km tagant.....

Tehtud, 56 kirjas! 523 päeva veel on jäänud hetkeni, mil peab 99 kirjas olema! Raske saab olema see tee püha tõe juurde!!! 

42,195 Contra toeks!

Et taaskord, eitea mitmes juba, kõik ausalt Agu Sihvka kombel ää rääkida, pean alustama sellest, et pealkirjas toodud nummer on küll miskitpidi õige, kuid komaga eraldatud arvud märgivad erinevaid ühikuid. Contra 50-nda juubelimaratoni master-plan nägi ette 42,195km läbimist Võru linnastaadionil, mis teeks siis ringidesse ümberarvutatult kokku 105 staadioniringi ja siis veel 195m peale. Minu vaim või siis pigem keha eile selleks valmis ei olnud ning nii sündiski selle üsna nüri töö käigus seal umbes-täpselt 10-ndal kilomeetril plaan B, mis nägi ette, et jooksen vaid 42 ringi ja 195 meetrit!

Eile enne starti koos kõigi osalejate ja lastega!

Minu eilse Contrarünnaku eelne viimane maraton sai läbitud valuvaigistite toel märtsi keskel Barcelonas, viimane jooks enne seda oli 11km pikk ning päädis Palma de Mallorca maratoni katkestamisega 10. aprillil. Sihukese "tõsise jooksupagasi" pealt maratonile minek on juba omajagu kreizi ettevõtmine, kuid tagasi vaadates võib tõdeda, et mõnikord on ka õnneks läinud, nagu näiteks SEB Tallinna maratoni 4:45 tempomeistri jooks, mis sai ära tehtud kahekuise jooksupausi pealt. Päevad ja stiimulid ei ole vennad, paraku!

1:15 ehk siis 10km ehk siis 25 ringi jutti lugeda
pääst luuletusi ja veel maratoni sees, le-le-legendaarne!

Aga, parafraseeerides üht suvalist Eesti koondise venda mistahes vastupidavusalal, võin vaid öelda, et "Siit on nüüd hea edasi minna"! 1. juunil, üle mitme-setme kuu tehtud kahetunnine jooks ilma kataklüsmideta paneb mind uskuma, et talvel domineerivaks saanud vasaku reie probleem on taandunud ning saan taas joosta! Asi seegi!

Nii läksime eile koos mingi 25 ringi, kuni juubilar mikri haaras ja deklameerima asus...

29. detsembril 2017 pean ma jooksma oma sajanda maratoni, enne seda on vaja veel "vaid" 44 maratoni lõpetada! Aega selleks on jäänud 570 päeva, ehk siis nö gruba govorja iga 13 päeva takka on vaja üks maraton purki saada! Way to go! Nii väga tahaks selle 570 päeva pärast õelda Hannibal Smith'i kombel, et: "I'll always like, when the plan comes together"!

Pool kaksteist õhtul, kui tööinimesed magavad.....

Et minu vabandused eilse katkestamise pärast oleksid mõjusamad, palun lugeda Contra oma kokkuvõtet eilsest jooksuõhtust. Keegi, kurat küll, peab tööd ka tegema, kui teised lustivad! Onju?

Aga Contrale endale - oli häämeel aidata! Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, sina luuleta, mina korraldan!!!

TRR 2016 - panna POLE vaja!

Lubasin viis aastat tagasi peale Rüa kandis, veidi enne Otepääd, ca kuuesajalise grupi peas toimunud külakuhja, millest ma peale teeäärsesse sügavasse kraavi sukeldumist imekombel pääsesin, et see mai viimasel pühapäeval toimuv kohalik suurim MNT-sõit, minu jaoks "Estonian Spring Road Massacre", ei ole mitte kohe minu jaoks! Suvi ja mitmed minu poolt korraldatavad sündmused on alati kohe-kohe peale TRR-i tulemas ning kargutades või siis kätt kaelas kandes ma neid ära ei korralda. Otsustasin toona, eriti kui see Rüa kandis imekombel pääsemine tundus nii väga "märgina kõrgemalt", et saatusega pole mõtet mängida ning ma enam kunagi ei osale ühelgi Eestis peetaval ühisstardist maanteesõidul!

Tee kähku pilt ära, ma ei jõua niikaua kõhtu sees hoida.... :)

Mees annab sõna, mees võtab sõna! Just sedamoodi võin öelda selle hetke kohta tänases päevas, kui sisenesin umbes-täpselt stardipaugu ajal TRR-i viimasesse stardikoridori. Põhjuseid viie aasta taguse lubaduse murdmiseks sain oma peas kokku tervelt kolm:
1. Klubi Tartu Maraton tegi mulle osaluse välja, ehk siis sain tasuta peale! Ükski normaalne eestlane ei keeldu kunagi tasuta asjast, isegi kui talle seda vaja pole, onju...
2. Sõbrad Kalvi ja Merle, kellega koos oleme mitu puuda soola kehast välja higistanud, ehk siis sadu ja sadu kilomeetreid siin ja Hispaanias koos sõitnud, panid ennast kirja ning kutsusid mind ka, ehk siis seltsis segasem!
3.Seesama asi, mida sa praegu loed, saab sündida ainult peale TRR-i raja läbi sõitmist! Just sõitmist, mitte täiega panemist, mida propageerib üks lotendava särgiga jalgrattur, kes on rattur seepärast, et ta enam joosta ei saa! Tahan selle postitusega kutsuda neid inimesi, kes on liigse ohtlikkuse pärast loobunud TRR-il osalemast, tagasi rajale, sest asja minumoodi võttes on tegu ühe äraütlemata mõnusa rattasõiduga!

Kalvi ja Merle kaks kuud tagasi Mallorcal
Puig Massanellat vallutamas!

OK, aitab vabandustest, läheme sõidu mano! Umbes-täpselt viimasena stardikaare alt minema, lehvad siia, lehvad sinna! Riia mäest kerge käiguga üles ning EPA juures hakkasin Merlet-Kalvit otsima. Sain nad pisut enne Riia ringi kätte, vahepeal möödus minust veel Jooksupartneri ca 10-paarine rong, kes lahkelt vagunisse kutsus. Keeldusin! Sättisime me kolmekesi, mis me sättisime, aga ikkagi pidime pidevalt jälgima, et meid ei kaasataks gruppi või siis jätkuvalt tõmblema, et grupituid poogeldajaid maha raputada. Kuni Liivani oli raske, sealt edasi künklikule teele suundudes oli korras. Olime omaette, kolmekesi ning kolepildid Vana-Kuuste kandis maanteel lebavatest veristest ratturitest unustatud! Me tulime siia sõitma, mitte maanteel vilkurite saatel verisena lebama!

Grupisõit peale Tilleorgu, pilt tehtud sadulast...

Veidi enne Kanepit avastasin, et ainus kaasavõetud joogipudel hakkab tühjaks saama ning ka kõht korisema. Kanepi TP-sse saabudes panin ratta kõrvale ning küsisin kõva häälega, et "mis tan ka süvva om?". Vastus oli küsimuse vääriline: "mes tan iks om, nuudli ja hapupiim"!!! Lasin pudeli täis panna ning võtsin kohe 10 ampsu ülimaitsvat lehttaignast saiakest, mille sees tundis keel ära nii pähklid kui ka mee! Mmmmõnus suutäis, aitähh! Küsisin veel ka, kes hää soolakurgi tegi, vastati, et vanaema ja tema nimi olevat Salvest!

TP pilt küll Pangodist, aga Kanepis oli sama hea, isegi parem,
tan sai kõnõlda võro kiilt!

Peale Kanepit, esimesel tõusul ajasin keti maha, sissepoole. Sain ilma käsi õliseks tegemata keti küll peale tagasi, aga omadele enam järele ei jõudnud. Midagi oli viga - vaatasin veel, et kas äkki tagakumm on tühi vms, aga ka allamäge ei suutnud vaatamata oma ballastile teistega kaasa veereda. Kuna kumm oli vaatamata kümnele tšekkamisele ikkagi täis, hakkasin kahtlustama seda imemaitsvat saia ja kõike muud võimalikku, sest enam lihtsalt ei suutnud sõita. 18km hiljem, peale 175-se pulsiga ca pooletunnist enesetappu, selgus tõde - mahaläind kett oli tõmmanud tagapiduri klotsi paigast ära ning pidur oli peal mis peal....... Otepää TP mehann suutis piduri valla päästa ning pidu jätkus! Disclaimer: Ma ei soovita minna TRR-ile kaks päeva varem tundmatu ostja käest ostetud tundmatu rattaga, mille tagapidur on teadmata kohas.....

Aga ratas on hea, kui vaid see tagapidur - oops, kus see on?

Tiksusime kolmekesi Poslovitsa tõusud ja laskumised, tervitasin kättpidi sõpru Otepää tõusul, lõin raja ääres tervitavatele lastele patsu, kiitsin pöial püsti kaasaelajaid, käisime ka Pangodi TP-s pudeleid täitmas ning saia noolimas - ühesõnaga, tegin kõike seda, mida TRR-i eesotsas mingis grupis sõites teha ei saa. Raja lõpuosas alates Pangodist vedasime mitmeid väsinud kaasvõitlejaid vastutuules finiši poole kuni RC-Cola punktini Ülenurmes, kus meie kolmesesse punti tekkis mõra. Meie triple-group'i ainus naisliige ei saanud aru, miks me peatusime ning lasime oma veetava grupi minna 10km enne lõppu punktis, kus pakutakse jooki, mida tema ei tarbi!?! Kodusõjas haavata saanuna kulgesime ikkagi mõnuga edasi, lõpetades kolmekesi kõrvuti ajaga alla 5h! Tehtud, elusa ja tervena tagasi!

Tahtsin siia panna otselingi ERR saatele, aga netiühendus hetkel ei luba, saade ise siin, minu sõnavõtt alates 26:15 

Ehk siis, rattarallit saab ka nii sõita, et panna pole vaja! Oli üks äraütlemata mõnus rattapäev ilusa ilmaga ilusal maastikul koos hääde sõpradega! Mis koha ma sain? Ei tea, ega huvita ka, ausalt!!!
Niipalju peaks tegelt huvitama, et iga õige rattur, välja arvatud number 1 all startinu, peab enda auasjaks oma number üle sõita, ehk siis lõpukoht peaks olema stardinumbrist väiksem! Usun, et tegin ära! :)

Harakale halu, varesele valu....

.....mustale linnule muu tõbi! Sääl oli neid saagimehi palju, kes seda valu sai. Karule kaits kapatäit, rebasele riitäis - just nii loeti kaugel hallil aal Kambja kandis lastele peale, kui nad haiget said või haigeks jäid. Ka minul siin Hispaaaanias, kaugel ookeani taga, oleks tarvis olnud säärast õigeaegset päälelugejat, et mind taaskord justnimelt märtsi lõpus tabavast otorinolarüngoloogilisest probleemist säästa, kuid......läks nii nagu tavaliselt!

Mallorca, 3640km² (ca Saaremaa ja Hiiumaa kokku), elanikke 860000.

Minu kuues kevadine rattalaager sõbralikus Hispaanias, seekord siis teist aastat järjest Mallorcal, algas ju ilusti. Esmaspäeva keskpäeval Palmasse kohale jõudes saime kohe ilma eelmise aasta komplikatsioone kordamata auto renditud, selleks osutus seekord tutt-uus Opel Corsa koguhinnaga 10,60€/päev, minu jaoks siis vaid 2,65€/päev?!? Pool tundi hiljem olime juba rattarendis, kust saime rattad hinnaga 12,30€/päev?!? Elu on ikka ebaõiglane, onju? Sealsamas sõbralikus rattarendis veel enne nende siesta algust kiired tööd - pedaalid külge, sadulad vahetusse, kellad peale, rattariided selga ja siis oli minek, kahel rattal meie laagerdamispaika saare põhjaosas Port Alcudias.

Enne starti Can Pastilla promenaadi ääres.

Kui lühim teekond Palma ja Port Alcudia vahel, kiirteed välistades, on ca 55km, siis kevadise rattalaagri spetsiifikat arvesse võttes ei olnud mitte kohe mõistlik sõita nö otse punktist A punkti B. Laagri boonussüsteemi silmas pidades oli palju mõistlikum tekitada juurde punktid A1, A2, A3 ja ka A4, et siis nende läbimise järel punkti B jõudes omada moraalset õigust avada külmkapp ja võtta sealt seda. Takkajärgi tark olles võiski seesama asi olla üheks medistsiinilise probleemi süvendajaks, seda muidugi juhul, kui ma selle probleemi korjasin üles juba kodumaal olles, näiteks laagrieelsel laupäeval tehtud märjal ja külmal rattaringil Saku kandis.

Sõbrad eile Puig Massanella (1364m) tipus, mina kodus haigevoodis....

Teisel päeval sai ette võetud ring saare põhjaosas ilma mägesid nuusutamata. Päike kõrvetas, tuul jahutas, võib-olla isegi liiga, aga sõita oli mõnus, kui välja arvata ca 60km peal ühte pikka ja mõnusat cami'd* läbides tekkinud nõrkusehetk, kui pidin lausa maha istuma ja veidi puhkama (neljandal päeval seda lõiku teistpidi läbides sain aru, et tegu oli hiiliva ja pideva tõusuga, mida silmaga polnud näha). Kolmandal päeval käisime esimest korda mägesid nuusutamas ning Pollenca poolt mineval tõusul Lluc'i poole hakkas ikka tõsiselt raske, õhk ei käinud läbi ning kell näitas õhutemperatuuriks 32,6°C! Õhtul hakkas kurgus kergelt kipitama ja ilmselt oli üks teine temperatuur juba üle 36,6°C!

Lluci kandis heitsin pilgu kellale......

Kuna varemgi on väikesest nohust-köhast trennis lahti saadud, siis otsustasin vaatamata veidi krõbedale kurgule ka neljapäeval välja minna, liiatigi pidime minema suurema eestlaste pundiga, millele mina olin teejuhiks. Saad sa siis koju jääda, kurat! Juba esimesel suuremal tõusul Muro linnakesse olin grupi kirstunaelaks ning nii see jätkus kuni koju tagasijõudmiseni. Nelja sõidupäevaga 420 rattakilomeetrit küll tehtud, aga suur auk ees ootamas, sest olin haige, mis haige! Esimese matsuga üritasin murdjale vastu hakata vanade eestlaste kombe kohaselt, aga see tegi asja ainult hullemaks - tuli ikka sellesse "vaheldumisi välistemperatuuri ja kellaaega näitava punase risti kujulise reklaamiga majasse" minna ning pisut katalaani keelt purssida.

Süüa antakse siin laagris korralikult.....

Täna annab juba olla, aga jätsin igaks-puhuks veel ka tänase päeva taastumiseks, et mitte lasta haigusel vinduma jääda. Sest egas siin kaugel maal ainult hommikust õhtuni rattaga sõideta, siin on ka palju muud ja huvitavat teha. Kolme päeva pärast näiteks suundume kaheks päevaks naabersaart Menorcat avastama ja juba nädala pärast, pühapäeval 10. aprillil, ootab meid ees Palmas joostav 261WMM maraton!

Menorca, foto: OkinBook.com

Kolm sellist pealesunnitud vaba päeva pole iseenesest paha, sai veidi jalga puhatud, hulga tööd ära tehtud ning ka siia blogisse üle pika aja midagi kribatud! Töö tulemusena võite kiigata säärasele saidile nagu haapsalumaraton.ee, sest juba homsest läheb seal mai keskpaigas peetavale jooksule regamine lahti - laiendame haaret, nagu öeldakse! Olge terved ja ärge külmetage!!!

* Cami - tee, rada (katalaani k.), siinmail kasutuses peamiselt külavaheteede kohta, mis suuremalt jaolt asfalteeritud ning ideaalsed mõnusaks rattaga kulgemiseks, näidispilt selline!

Haanja Suusa100 2016 - ta tuleb siiski!

Kunagistel ammustel hallidel aegadel, valades Tamula järvel uisumaratoni rada, sai nö jutujätkuks kellegi poolt (osalejad teada) välja pakutud idee, et ratta100 kõrvale peaks tegema ka Suusa100! Tookordsete tõsiste talvede kontekstis palju ei mõeldud, tehti ära! Viimased kolm lumevaest talve on aga pannud asja otstarbekuses järele mõtlema, kas ikka on siia Maarjamaale vaja ühte 100km pikkust suusasõitu, pealegi veel ühel raskeimal rajal, nimelt Haanja viiesel? Eelmisel kahest kehvast talvest ühel saime perfektse ajastuse tõttu Saja ära teha, aga sel aastal tundus asi ikka väga nutune - kuni tänaseni!

Kolmese laskumine täna, 9. märtsil....

Läinud laupäeval toimunud Haanja suusamaratoni otseülekanne (tänud Baltic Broadcasting tiimile ja Riho Järvelainenile) ning kõned kohalikele suusafriikidele andsid lootust, et soojal sügisel väljakuulutet kuupäeval, ehk siis 19. märtsil, on vist kuidagi võimalik Suusa100 ära pidada. Et seda vist'i ja kuidagi't elimineerida, seadsin täna ise kursi Haanjasse, et ikka oma silm kuningaks saada!

Kose kandis Võrus, Haanjani 11km........

Võrus oli asi ikka üsna nutune, eriti lumisest Tallinast tulnule, aga mida lähemale Haanjale, seda lumisemaks läks. Suundusin kõigepealt tšekkima nö algupärast Haanja Suusa100 ringi ehk siis kohalike keeles haanja viiest. Juba Kurgjärvele laskudes oli selge, et see kahe tõusuga nö Kurka paun jääb kindlasti rajast välja, siis hullem ootas veel ees!

Kurka tõus, sinna saunaäärsele vutiplatsile.....

Sobrasin oma mälusopis erinevaid pilte kevadistest Haanja suusaradadest, meenutamaks, millistel lõikudel lumi kõige kauem püsib. Heaks orientiiriks muidugi kunagine legendaarne töörahva pühal peetud suusasõit! Kuigi too aasta oli erandlik, annab ta aimu, milliste kohtade peal lumi püsib ning kustkaudu kannataks 10 päeva pärast rada teha, sest nö "orginaalviiesel" (sõna õige, just nii seda nimetatakse) seda teha ei saa! Sest ka nn soo tõus ja sellele järgnev rajaosa oli väga must, "kreegi pani aga koogile" Taltjärve-äärne viiese lõpp, kus ennast paisutanud oja oli muutnud raja jõeks! Aamen!

Viiese ja Haanja maratoni soo tõus....

Jõgi viiese rajal 200m enne staadioni, vett pritsis poolde säärde......

Kuna 5km ring langes eelnevate piltide kaasabil valikust välja, siis teiseks alternatiivringiks proovisin kohalike keeles "poole neljast" ehk siis eesti keeles 3,5km pikkust ringi koos lisapaunadega, et näiteks 4km (loe: 25 ringi) kokku saada. Kuigi see ring oli nii tõusude kui lume kontekstis üsna pandav, sain kokku vaid 3,83km, mis on 100km ringitamiseks ilmselt ikka liiga lühike!

Tegelikult on ikka sõidetavat lund küll ja veelgi......

Suundusin kolmandale otsiringile ja leidsin kokkuvõttes säärase 4,67km pikkuse ringi, mida tuleks sõita siis 22 korda, kus tumedaid laike oli väga vähe, enamuses ikka valget lund! Ja peamine on, et need lõigud on üsna metsavabad, ehk siis seal säilib lumi kauem ning puudelt tilkuv lumi ei saa seda hävitada! Ehk siis, minu kogemus ja ilmajaamade arvamus ütlevad, et saame Haanja Suusa100 anno 2016 ära pidada, mis ringil ja kas ka klassikas või ainult vabastiilis, see selgub juba vahetult enne võistlust, ehk siis 17. märtsi keskpäevaks, kell 12:00!

Valgustatud rajaosa on alati korraliku lumevaiba all....

Seniks aga, usku, usku ja usku! Ning kohe regama haanja100.ee lehel! Vallavanem Jüri Gotmans lubas täna igapoolset abi raja ettevalmistamisel, nii et TEEME ÄRA, HAANJA SUUSA100 2016!

Joonistasime Tallinnasse Eesti!

Kodumaa sünnipäeva pidamiseks on olemas ilmselt vähe alla miljoni erineva mooduse, sest just niipalju on neid meid, keda see päev kotib ning sõltuvalt pühendumise astmest toob kas pisara silmanurka või paneb kõike maapõhja vanduma! Just see ongi skaala nendest, kelle jaoks on 24. veebruar korralikku tähistamist vääriv püha, nädalasisest vaba päeva tähistamist korralikult vääriv püha või siis pisike meenutus kusagil ajukäärus, et kunagisel neetud kodumaal oli vist sellel päeval sünnipäev!

Õige Eestlane leiab kodumaad igalpool! Vaskna
Mõrvari tõus Haanja suusamaratoni 35-ndal km-l!

Eks inimesi ja ka eestlasi ole isesuguseid, mina ise kuulun nende hulka, kelle jaoks see päev on tõsine PÜHA, mida tuleb vääriliselt tähistada. Sel aastal leidsin kusagilt Facebook'i avarustelt üleskutse viia Eesti maailmakaardile ning alustada seda viimist justnimelt 24. veebruaril, joonistades oma liikumisega gps-süsteemi abil Tallinna linna piiresse joone, mis oleks võimalikult lähedane meie Eesti piirijoonega. Ehk siis joonistada Tallinnasse Eesti!

Noh, suures piires on mõninga erandiga enam-vähem loetav kontuur küll!!!

Aktiivgrupp kogunes hommikul kell 8:00, peale pidulikku leipuheiskamist Toompeal ehk siis Eesti kaardi järgi sobivalt kusagil Reigi (Hiiumaa) kandis, et sealt suunduda maad mõõtma, alustades Hiiumaast. Algselt oli grupis paarteist inimest, meie saared pudistasid mõned osalejad minema ning lõpuks oli neid, kes algusest lõpuni Eesti piiri läbi käisid, kokku 11!

Suund Reigist Kõpu suunas!

Egas sellest kõnnist endast pole sportlikus mõttes palju kõnelda, pealegi oli see üsna arulage (vähemasti kõrvaltvaatajale) tiirutamine! Seetõttu lasengi rohkem rääkida pildikeelel, pikkides vahele vaid mõningaid kommentaare!

Matsalu lahe kandis Kasarit ületamas (Lennuki tänav südalinnas)!

Alustasime siis Hiiumaast, edasi Matsalu laht, Virtsu, Muhu, Saaremaa jne. Sääl kusagil Sõrve sääre kandis tekkis grupijuhil Reigol ilmne aukartus Torgu kuninga ees, nii ei julgenudki ta Kirill I valdustesse siseneda ning meie kaardile joonistatud Sõrve säär jäi ikkagi väga nadiks (tegelikult tuli raudtee vastu A. le Coq Arena kandis)!

Torgu kuningriigi lüüside ees ülbitsemas....... :)

Kusagil Liivalaia kandis saime saartele lõpuks ringi peale ning pääsesime tagasi mandrile, ees ootamas Läti piir ja Ikla! Enne Iklat oli Ülemiste Vanake ikka hullud takistused kuhjanud tunnelite ning treppide näol, kuid Maru Ehituse maja juures saime Lätist odavat alkot sebida ning edasi Setumaa poole suunduda.

Ikla piiripunkt, valvet polnud.....

Tegelikkuses lõikab Võrumaa lõunaosa koos Paganamaaga ikka palju sügavamale Lätti, aga reaalseks sinnaminekuks oleks me pidanud tänase lennuliikluse ümber korraldama, mis käis meil ilmselt üle jõu. Anna andeks Võrumaa!

Kusagil Valukoja tänaval, seinal suurelt "Слава KПСС"

Lennujaama tolliladude ehk siis seal kusagil Keevise tänava kandis hakkas peale tänase päeva huvitavaim osa, ehk siis kulgemine piki Venemaa piiri - vasakul euroopalik hipster-town ja paremal karulaas....

Paremal Latvijas Valsts, uue piiritara taga Venemaa....

Kuidagi märkamatult olime jõudnudki Lasnogorodisse, kuhu meie grupi sisenemine koos suure Eesti lipuga ilmselt märkamatuks ei jäänud. Aga kuna meid oli nii palju, väljas oli valge ning taevas lendavad ja paraadi ülelennule suunduvad NATO hävitajad olid meile toeks, siis midagi märkimisväärset ei juhtunud! Kui siis ainult elevus Narvas ehk Smuuli tee Maximas, mille peldiku matkajad pikaks ajaks vallutasid....

Suur-Sõjamäelt Suur-Paala tänavale üle raudtee....

Narva-Jõesuu, ehk pöördepunkt põhjarannikule oli täpselt Smuuli tee ja Narva mnt ristis ning sealt saime juba suunduda turvalisemale maale, mööda lauluväljakust, Russalkast ning mereäärsest tühermaast, mille olemasolust näiteks mina ei olnud absull teadlik!

Tunnete ära? Müüri taga on mingi kütuse tänav, taamal
Metodisti kirik ja Tallinna Ülikooli hooned!

Aga neid tühermaid seal kunagise Tivoli maade ja D-terminaali vahel on ikka hektareid ja hektareid, mis sinna kunagi tuleb? Kes teab, andku end üles!

Tühermaalt mere poole avanenud kolepilt....

Juba Hemingway olevat väidetavasti vist öelnud, et igas sadamas võib kohata eestlast - ka meil vedas, D-terminaali eest ligines meile Walter Strongi tarbiv tegelane, kes küll ei olnud eestlane, aga kõneles selles keeles! Oli teine hoopis hiidlane, aga ta hoiatas meid ette Tammsaare pargis toimuva mäsu eest pagulaste ja soomlaste-rootslaste vahel?!?

Teadlik hiidlane Tallinna sadamas. Ikkagi inimene!

Ettehoiatatuna lähenesime koos lipuga Tammsaare pargis Odini-poiste meeleavaldusele, jahmatunud nägusi nähes siiski eemaldusime, sest meie kurss oli Rohuküla suunas, Estonia teatri ja Solarise vahel! Sealt jäi Tahkuna juba kiviga visata, vaid Vabadusristi juurest üles, ümber Vene kiriku ning Toomkiriku kaudu Toompea lossi platsile tagasi jõudes saimegi Eestile ringi peale! 27,5km, veidi alla 6h - TEHTUD! Eesti maailmakaardile viidud, Eesti kaart Tallinnasse joonistatud!

TEHTUD! Toompeal tagasi!

Aitüma Reigo Kimmelile asja eest vedamast!

Hääd ja ilusat kodumaa sünnipäeva kõigile, olge te siis patrioodid või mugavuspagulased, igatahes!!! 

FB event tänasest sündmusest!

Minu Polari tänane träkk!

Lauluga träkk juutuubis Reigo Kimmelilt!

GPS-i abil põnevaid kujundeid joonistava ameeriklase põnev kodukas!