Laupäev, 6. august 2016

Ähijärve-Aegviidu, 4 päeva sadulas, 627km!

Käesoleva blogipostituse pealkirjas toodud numbrid iseloomustavad ühte pikka rattasõitu, mida mingil juhul ei tohi nimetada matkaks - vaatamata sellele, et see sõit kulges piki RMK matkarada. Matk on teekond loodusesse ja looduses, kulgemine vabalt valitud ajatelje kursil, peatumine põnevates kohtades/vaatamisväärsuste juures, matk on laagripaik ja lõke, sõbrad ja matkajutud, ehk siis kõik see, mis minu hullumeelsel uhamisel punktist Ä punkti A olemata oli! Aga minu eesmärk ei olnud matkata, vaid raputust saada - kehaliselt ja hingeliselt! Etteruttavalt võin öelda, et see 4 päeva pikkune trett täitis mingil määral oma eesmärgid:
1. Nelja päevaga 40 tundi singel-speed'i* sadulas, ilmast sõltumata, vastu pidamine - see annab ikka korraliku laksu eneseusku.
2. Sain mõnest keha koormavast kilost, täpsemalt kolmest, lahti. Aga see protsess veel kestab...
3. Sain teada, et RMK matkarada on üsna igav seal keset Eestit, ehk siis Kiidjärvelt Aegviiduni ning ka kehvasti märgistatud (eriti tagurpidi läbides). Lõunapool polnd rajal ja märgistusel vigagi!

Vaatamata mittematkamisele ning probleemidele rajamärgistusega ma siiski nö enesele meenutuseks ja teistele hoiatuseks võtan need neli päeva kokku, fifty-sixty nii iseenda kui matkaraja kontekstis, tehes seda päevade kaupa:
Punktis Ä, 1. augustil kell 7:00
Päev 1 - 134km, Ähijärve-Rõuge, tung ja torm!
Esmaspäeva varahommikul viis hää sõber mind kella 7-ks Ähijärve kaldale, kaasas kogu RMK matkaraja kaartide bukett, abiks telefoni (õigemini Endomondo) GPS ja teadmine, et Võrumaal on suurem osa radasid mulle tunda-teada, kuna oleme koos vennaga matkaraja kokkupanijale Alar Sikule mitmeid radu ette juhatanud. RMK Peraküla-Ähijärve matkarada lõppeb (minu jaoks algab) küll Võru maakonnas, aga juba teisel pool järve olen juba Valgamaal ning kohe hakkab näha olema 3. juulil üle Kagu-Eesti pühkinud tormi tagajärgi - tuhandeid puid on murtud poole pealt maha ning matkatee ääres kõrguvad puidukuhjad ühemõttelise kirjaga.

Esimene päev, ilm on ilus ning tutvun ka vaatamisväärsustega - sõidan läbi Kõrgeperve lõkke- ja telkimiskohast, ronin Tellingumäe vaatetorni jne. Elu on lill! Tung edasi minna rauges veidike siis, kui jõudsin taas Võrumaale, kusagil Tiitsa kandis hakkas sadama, kergelt. Lõunatipu lähistele jõudes sadas juba kahesajaga, Lõunatippu jõudes olin läbimärg. Tegin väikese peatuse, sõin kaks kaasavõetud pirukat ning vahetasin riided, hea kuiv olla! Matkaraja hiljutine muutus ei kajastunud kaartidel ega ka looduses - päeva pealkirja all peidus olev link näitab täpselt, mis ma seal Läti piiri äärsel kraavipervel tegin. Kui ikka 2,5km peale viimast märki on rada ikka samasugune kehv, märg ja niitmata kraaviperv ning ükski märk ei aita sinu veendumust edasi minna, tuleb minna tagasi, nagu ma ka tegin. Murdsin läbi Pokumaa**, põlvini vees, ratas peakohal, tagasi vanale rajale ning paar kilomeetrit hiljem sain aru, et oleks pidand veel edasi murdma seda kraaviperve - matkarada my ass!
RMK matkarada Läti piiri ääres, 3km ilma märgistuseta....
Kuna see ekslemine kuuevarbaliste piiri ääres oli mul taas (silma)munad märjaks teinud, lõin käega - kui märg, siis märg, kannatan ära! Keerasin Vastse-Roosas Metsavenna talusse sisse, sest jook oli otsas. Poest spordijooki küsides pakuti Reet Pulli, eelistasin Värskat! Panin märjad riided uuesti selga ja andsin tuld Paganamaa poole, kus tuttavad Tour de Rõuge rajad ees ootamas. Tahtsin minna piki jalgrada, aga taas panin õigest märgist mööda ning sattusin kruusa-asfaldi rattarajale, kahju! Vähemasti Suurest Liivakraavist panin koos oma kodinatega lausvihmas alla, kes teab millega tegu, saab aru! Peale Paganamaad enam midagi huvitavat polnud, Pähni kandi 11km vihmast märga ja imevat kruusakat ning siis juba piki Rõuge Tuuri rada Rõugesse välja! Prrr, külm ja märg!
Vaateid Tellingumäe vaatetornist Valgamaal!
Master-plan oli Rõugesse toodud autos veidi arvutitööd teha ning ka autos ööbida, aga 90km vihma sundis mind Võrru koju sõitma, sauna kütma ja riideid kuivatama!
Päev 2 - 185km, Rõuge-Mammaste, tuttav ja turvaline!
Kogu treti parim päev - tuttavad rajad, mõnus maastik, ilus ilm (kuni viimase paari kilomeetrini). Alustasin Rõugest, edasi ülesmäge Haanjasse, paar tiiru mööda ammutuntud radu Vällamäe ja Vaskna järve kandis, edasi liiga palju asfalti (miks rada Tsiistre kaudu ei lähe?) kuni Vahtseliinani. Siis järgnes puhas mõnu - Piusa jõe äärne, Piusa raudteejaama (koobaste) järgne maastik ning siis tõeline maiuspala. Kunagisest Petseri Lõunalaagrist Värska Põhjalaagrisse viiv ligi 20km pikkune lõik on kogu selle matkaraja pärl - mõnusad üles-alla metsateed, palju kukeseeni sic! ja hea märgistus, mõlematpidi kulgedes!
Nakri müür Piusa ääres...
Värskas tegin peatuse, laadisin poes kella, sõin ja jõin, ekslesin paar korda, aga jõudsin läbi vihma ja vastikute kruusateede Paidra kanti, kus tekkis sillaprobleem. Olin kusagilt lugenud, et Koolma sild olevat katki, aga RMK kodulehel olev kaart oli küll nii segaselt joonistatud, et isegi mina pool-kohalikuna ei saanud aru, mida selle kritseldusega mõeldud oli. Kohtasin Leevi lõkkekohas kolme jalgsimatkajat, aga ka nende poolt väljatrükitud kaart ei andnud selgust, mis ja kust üle Võhandu saab. Läksin vanast usust Koolma silla peale ja sild oli peaaegu valmis, sain üle! Edasi järgnes väga mõnus põdrasamblane männimets, kuhu oleks kohe tahtnud telgi püsti panna. Aga miskipärast oli ikkagi kusagil sisimas tekkinud plaan ikkagi 4 päevaga Aegviitu jõuda, vaatamata esimesele ideele sõita niikaua, kuni tahtmist jätkub! Eks inimene ole oma lolluste ori, miskipärast on alati vaja üle oma varju hüpata, vaatamata aastasadade vanusele kogemusele, et see on võimatu! Põlvasse ja isegi Otteni lõkkekohta väljajõudmine tundus ainumõeldavana, nii panin mööda võimalikest Mustjärve ja Valgjärve telkimiskohtadest. Peri RMK-s olin valmis loobuma, sest hakkas taas kahesadama, aga seal oli mingi noorpaarike telgis nahistamas - ei tahtnud neid oma norskamisega häirida, panin edasi. Põlva kesklinnas sadas viiesajaga ning ainsaks pääseteeks jäi Mammaste spordikeskuse katusealune magamiskoht! 
Teine öö, telki ikka ei saa...
Mammastes olid kohad täis (kaks meest magas Ostap Benderi sõnul lausa piljardilaual), aga sain magama keskuse fuajee ülaloleval pildil olevale diivanile, mis paar tundi peale kokkulepet ei osutunud siiski parimaks valikuks - igasugu agregaadid tegid ligi 30dB müra, mida ei suutnud varjata ka peldikupaberist tehtud kõrvatropid. Asja tulemuseks tervelt magamata öö, peale 319km läbimist...
Päev 3 - 175km, Mammaste-Pakaste, igav ja eksitav!
Kuna und ei olnud, ega müra pärast ka tulnud, asusin kell 6 teele. Esimese hooga leidsin Mammaste keskuse kandist kaks RMK värvimärki, rohkem polnud - nelja tee risti jõudes valisin loogilisema ja väljusin Põlva-Tartu maanteele legendaarse ööklubi LIFE juures. Otsustasin kaardi järgi Taevaskoja kaudu rajale tagasi saada. Sain tagasi, aga Siimu silla juures (Viimne Reliikvia, hobune kukub vette) kadus rada taas - ekslesin ca 10km ning nägin Kiidjärve kandis märki. Jee! Edasi tuli Akste, kuhu rajameister polnud sel aastal veel jõudnud - isegi 3000m takistusjooksus ei ole takistusi nii tihedalt...
Sääraseid oli ligi 100, paari kilomeetrise lõigu peale....
Jah, siis ma veel ei teadnud, mis asi on RMK kruusakas! 3km otse piki sirget, siis 90° vasakule, 1km sirget kruusakat ja siis 90° paremale, taas 4km kruusakat! Põnev-põnev-põnev! Ainus põnev hetk enne uutele, Emajõe järgsetele kruusakatele jõudmist oli Kavastu parvemees, kes viis mind koos rattaga oma paadiga tasuta üle. Tahtsin küll eemalduvasse paati hinnakirjajärgset kahe-eurost visata, aga mees rehmas käega, RMK on raja siit üle Emajõe teinud, aga mingit toetust selle eest ei paku! Viisk, Põis ja Õlekõrs oleks ammu ülestõusu korraldanud!
Ei saa üle Emajõest, hüva nõu (2€) nüüd kallim tõest!
Kuna olin söönud hommikupoole Ahja RMK-s vaid kaks pirukat, oli kõht tühjaks läinud. Kavastus, peale Emajõe ületust, paistis kaugelt mingi korterpoe silt, aga ei usaldanud sinna minna. Järgmist poodi ei tulnudki, sain Alajõe külast vett ja Jõhvi-Tartu maantee pealt kebabi friikatega!?! Kesiganes niipidi sõidab või käib, Võnnus tuleb tankida, sest sealt on 60km järgmise kohani, kus midagistki saab! Aga üle maantee oli Saarjärve ääres taas totaalne segadus märkidega, kuidagi läksin intuitsiooni toel õigesti, aga Vooremaale jõudes läks taas kehvaks - mitu puussepanekut ja tagasitulekut. Mingil hetkel sai siiber, otsustasin teha OMK-d, ehk siis kulgeda oma rada, kuna RMK rajamärkide lugemine hakkas üle minu mõistuse käima! Enne Jõgevat, kusagil Kassinurmes, suutsin taas totaalselt mööda panna, päeva lõpuks kogunes matkaraja kilometraazhiga võrreldes üle 13 lisakilomeetri...
Kust kuhu, miks ja milleks, pool või muidu?
4 päev, 131km, Pakaste-Aegviidu, lahkuja kustutab tule!
Olin ööd tuttavate juures raja lähedal, saun-saslik-jms! Kokkuvõttes jäigi telgis magamata, aga eriti ei põe, sest telgis saab magada matkal olles, minul oli kogu aeg tuli takus, sest Aegviidus rong ei oota.... Sõitsin hommmikul Pakastest teele ja kohe oli selge, et mahlad on otsas, zero, kaputt, kutu piilu! Proovisin vändata, no kuidagi õnnestus, lootsin Võlingi kandis peatuse teha, aga seal oli 2 telki ees ja veel kell 10 hommikul magati - matkajad ju! Oostriku lõkkekoht oli vaba, keerasin viimased võileivad (aitüma, sõber!!!) keresse ja keerasin katusealuse laua peale kerra. Veidi aja pärast võtsin magamiskoti ka peale ja magasin lausa poolteist tundi, unevõlg ja väss oli korralik! Vihm möödas, suundusin Koerusse, kus olin tervelt poolteist tundi vihmavarjus - Uppuv Nugis, Lonkav Jänes või siis Janune Kägu oli see pubi, mis lasi mul seal omaette toimetada! Edasi absoluutselt ebaselge ja kohati puudulik rajamärgistus, mis päädis totaalse võsalõikusega Aravete kandis. Minul, kes ma olen 18 aastat rattavõistlusi korraldanud, peaks olema piisav sõnaõigus rajamärgistuse osas ning seal Aravete kandis paneks raja märgistamisele hindeks 1. Ma ei hakka lisama, mida ma füüsiliselt teeks, kui selle mehe, kes rada märgistas, kätte saaks!!!
See ei ole vist rada, aga sinna mind suunati!
Aga noh, egas rahvas pole süüdi, et valitsejad lollid on! Valitseja jälle mõtleb, et misse pööbel möliseb? Ega mölisegi, sain oma kilomeetrid täis, vaatamata sellele, et ka viimasel päeval sai ikka kümneid kordi puusse pandud! Lootsin, et vähemasti Kõrvemaal lõpeb see igav(ene) kruusakas ja saab mõnusatele metsaradadele, aga miskipärast on selle RMK matkaraja eripäraks või siis prioriteediks erinevate lõkkekohtade ühendamine, mis toimub peamiselt (kahjuks) kruusateede kaudu! On ju olemas nt Presidendi rada ja Valgehobusemäe rada, aga RMK rada kulgeb nende kahe raja vahel mööda kruusateed! Arumaisaa!
No on sitt olla, ausalt! Foto autor: Endel
Veidi õnne Kõrvemaad läks igasugu rihm maha, endal ja veidi hiljem rattal. Hakkas sees pöörama, keerasin kraavipervele hingitsema. Oli tõesti valus olla! 10min lamamist, võtsin ennast kokku ja 100m pärast läks kett maha, oli teine viimase 600 kilomeetriga piisavalt veninud ning hakkas rappudes maha jooksma. Proovisin nö tavavahenditega ketti pingutada, aga ei õnnestunud, tee ääres leidunud kivi abil suutsin paar millimeetrit ketti pingutada ning edasi sõita. Katkestamine oli väga lähedal! Edasi, kuhu?
Ka raud kulub, kett venib...
Panin veel viimase 30km-ga kolm korda puusse, no kui ei ole märke, mis vastupidi rada näitaks, siis ei saa ka rada pidi sõita. Olen süüdi! Enam ei tee! Ehk siis, kui ma veel kunagi seda rada sõidan, siis ainult õigetpidi (põhjast-lõunasse) ja GPS-seades oleva träki kaasabil. Sest liiga palju põnevaid raja osiseid jäi sõitmata, põhjuseks möödaarvamine rajameistri tõekspidamistest. Siinkohal kuulutan avalikult, et tahaksin kandideerida RMK matkaradade märgistajaks, töö peamiselt talvel ja vabalt valitud ajal! Professiooni on piisavalt, tahtmist ka! RMK juht Aigar Kallas, võtad tööle?
Punktis A, 627km hiljem...

* Single-Speed - ühekäiguline jalgratas (meestekas), ülekanne 32-21!
** Pokumaa - mättaline ala, kus pole rada ja mis on väga märg

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar