105 ringi öisel staadionil ei ole asi, mida kodus järgi teha!

Olen oma nüüdseks 56 maratoni pikkuse karjääri jooksul läbinud erinevaid maratone:

- punktist A punkti B (Marathoni väli-Ateena Olümpiastaadion, Nice-Cannes, Elu Tee Peterburis, Otepää-Tartu, Võidupüha Tori-Pärnu, Haapsalu Risti-Haapsalu)

- punktist A punkti A ühel suurel ringil (Barcelona, Valencia, Poznan, Varssavi, Tartu Linnamaraton) või samamoodi piki maanteed edasi-tagasi (Vändra)

- kahel ringil (SEB Tallinn, Kihnu Männäkäbä)

- neljal ringil (Valmiera Sportlat, Copenhagen IronMan)

- viiel ringil (Vana Aasta Kakumäel)

- kuuel ringil (Mispo Allikõnnul)

........

- 10 ringil (Pääsküla, Kubija Jõulu)

- 14 ringil (Eesti Täispikk Triatlon Keilas)

- 42 ringil (4 korda Laulasmaal "Viimase Öö Unistuse" raames 1km pikkusel rajal)

ja nüüd siis ka staadionil - SADA VIIS JA POOL RINGI!

Metallist tunnistus!

Lisaks uudsele kogemusele staadionil tiirutamise näol pakkus neljapäeva öösel vastu reedet joostud 3. Ida-Virumaa staadionimaratoni Öömaraton veel ühe huvitava kogemuse - kuidas organism reageerib, kui aju käsib teki alla minemise asemele jooksma hakata! Minu puhul lisandus siia võrrandisse veel üks muutuja - mida ütleb maratoni kohta organism, mis läbis viimati maratoni märtsikuises Barcelonas ning mida on vahepeal möödunud üle 120 päeva jooksul vaid mõned harvad korrad jooksma sunnitud, peamiselt selleks, et mõni ettevõetud maraton katkestada!

Arvestuse pidamine oli lihtne, viimase ringi aeg ja kokku läbitud ringide
arv oli kogu aeg nähtaval! Foto: Aleksandr Komšin

Juba vanad eestlased teadsid, et kui jõudu ei ole, tuleb mõistust rakendada! Ehk siis sedasama igivana mõttetera meeles kandes läksin 21.07 õhtul kell 23:20 Iisaku staadionile, et läbida oma 56-s maraton. Just nimelt läbida, sest 42km järjest jooksmine ei ole vahepealsele jooksusoolika taandarengule ja stressirohke võistluste korraldamiste perioodi jooksul lisandunud ligi kümnendikule kehakaalule lihtsalt võimalik! Panin paika plaani - jooksen esimesed 5 ringi ning siis teen iga ringi tagasirgel peale 300m pikkust jooksu 100m pikkuse kõnnika - see plaan pidas, etteruttavalt öeldes lõpuni välja! Kui esimesed viis ringi läksid joostes umbes 3 minutiga ringi kohta, siis järgmised 100 ringi läbisin koos kõnnilõiguga keskmises tempos 3min/ring! Pulss tõusis jooksuotsa lõpuks aeroobse läve lähistele ning kõnnilõigu lõpuks kukkus alla 120. Piima jalgadesse ei läinud ning see lubas monotoonselt samaviisi jätkaka! Nii lihtne see asi ongi! 

Nii see käis, iga ringi lõpus pilk ekraanile! Foto: Aleksandr Komšin

105 ringi, igaüks 3 minutiga lubas lõpuajaks 5:15 - antud oludes oleks see olnud lausa ideaalilähedane tulemus. Aga üks asi hakkas muret tegema - minu organismi eripära. Nimelt on maailmas palju erinevaid inimesi, mõnede keha väljutab taaka õhtuti, mõnel päeval ja mõnel hommikuti. Mina olen ülesehituselt see hommikune tüüp, ehk siis tavaliselt laagerduvad kolm söögikorda minu sees rahulikult öötundidel, kui keha magab. Seekord aga pani jooksust tingitud raputamine protsessid varem käima ning esimene sinise putka külastus oli juba enne kümnenda ringi läbimist. Kus on, sinna tuleb ka juurde ning sedapidi pidin lausa 6 korda sedasamust rajatist külastama, mis lisas maratoni koguajale korraliku paki, ehk lausa 10 minutit! Staadionil on säärase probleemi maandamine lihtne, aga tee sa seda kusagil maanteel, kus TP-d iga 5km tagant.....

Tehtud, 56 kirjas! 523 päeva veel on jäänud hetkeni, mil peab 99 kirjas olema! Raske saab olema see tee püha tõe juurde!!!