Vätternrundani allaheitmine!

Eestlane on juba kord selline loom, et talle on alati vähe, ta peab alati kellestki parem olema ja igal juhul kasvõi näiteks naabrile ära tegema. Juba Vargamäelt saati! Kaasajal väljendub see nii autode-majade suuruses, lastele võimaldatavas hariduses kui ka harrastusspordis. Kui näiteks Eesti suurimas maastikurattasarjas nimega Estonian Cup stardib raskel maratonidistantsil ca 1200 ja paljude harrastajate ettevalmistuse jaoks tunduvalt sobivamal poolmaratonil vaid 400 ratturit, siis eestlase igal-juhul-naabrist-parem-olemise kompleksi mittepõdevas Lätis on asi vastupidine - maratoni sõidab sealses sarjas ca 500 tõsist tegijat, poolikule läheb tavaliselt aga lausa 2000 mõistlikku harrastajat.

Estonian Cup Rõuge rattamaratoni start.

Ma võin ju siin targutada ja teoretiseerida, aga see ju mind ja/või eestlasi ei muuda. Kui kunagi aprillis helistas mulle üks tuttav rattur ning pakkus välja idee naabritele (loe: svenssonitele) ära teha ning nende hädisele 300km pikkusele Vätternrundan'ile vastukaaluks hoopis ümber Peipsi sõita, olin ilma pikemalt mõtlemata nõus! Vaatamata sellele, et ettevõetav marsruut viib läbi Venemaa, kus mitte kõik ei ole ainult võimalik, vaid palju asju on ka ilmvõimatu! Vaatamata sellele, et arvutuslikult tuli selle ringi pikkuseks 565 kilomeetrit ning vaatamata sellele, et see hirmuäratav ring oli plaanis ära teha vaid kahe päevaga....

Stardis, Värska sanatooriumi ees!

25. juuni hommikul kell 7 oli kokkuaetud (loe: nõussesaadud) seltskond valmis lahingusse minema, teadmata täpselt, mis sorti lahing ees ootamas on, sest ligi 200 kilomeetrise lõigu kohta sel päeval ees ootavast kokku 320-st kilomeetrist puudus igasugune info. Kuna sõit toimus maanteeratastega, oli kõige olulisem teekatte ja liiklustiheduse olukord, lisaks sellele pidi arvestama ka Venemaal valitseva üldise liikluspohhuismiga, ehk siis teedel liikuvate sõidukite kiirust piirab vaid nende mootori võimsus! Asja tegelikust tõsidusest annab aimu eile õhtul laekunud äärmiselt kurb teade Moskva lähistelt Domodedovost, kus alles pühapäeval ratturitele tuntud Poola Beskidy MTB-tuuri lõpetanud Aleksei Pitšugin hukkus rattatrenni tehes 130-ga kihutanud auto rataste all. Alekseil oli tõsine plaan sügisel Haanja100-le tulla......... Puhka rahus!

R.I.P.

Mina ise kohe stardist koos teistega minna ei saanud, sest pidin meie saateautoga kõigepealt üle piiri sõitma. Aga alates Kunitšna Gorast, ehk siis Koidula piiripunkti Venemaa sõsarpunktist, olin rivis ja sõit Pihkva poole võis alata. Siinkohal oleks paslik teha väike geograafiatund ning selgitada, et ümber Peipsi sõites peab sõitma veel ümber kolme järve - Pihkva järv, Lämmijärv ja Narva veehoidla, ehk siis ettevõetud Venemaa-poolne trass oli selline - Värska-Petseri-Pihkva-Gdov-Slantsõ-Kingissepp-Narva. Kuni Pihkvani läks vaatamata alanud vihmale õnnelikult, saime isegi natuke maad taganttuules sõita, mis kasvatas korralikult keskmist kiirust. Pihkva suurlinnast (200.000 elanikku) õnnelikult läbi, tehti esimene toidupaus ning kohe seejärel läks esimene ratas õhtale, käikar kodaras ning üks vedaja vähem. Pihkvast alates meile vastu keeranud tuul, pigem isegi eest vasakult puhuv küljekas ei andnud mingit võimalust varju saada ning peale kümneminutilist punases pulsiga sõitmist pudenesin grupist. Kindlasti oli üheks põhjuseks 3 päeva tagasi joostud Võidupüha maraton ning kahe päeva tagune 160km pikkune soojendussõit Võru-Valga-Võru. Uskusin starti asudes, et olen rauast, aga ei. Meelde tuli anekdoot Tšapaist ja Petkast, kus Tšapai vedas teiste ohvitseridega kihla, et tal on mees, kes joob 5 viina korraga ära ja lahkub omal ajal. Kui siis Petka sellega ohvitseride ees hakkama ei saanud ning peale kolmandat pudelit ära kukkus, arutas Tšapai omaette, et huvitav küll - just paar tundi tagasi proovisime ja siis läks viis viina nigut niuhti mehele sisse.... :)

Grupp kusagil teel Pihkva ja Oudova (Gdov) vahel.

Peale 65km sõitu ilmus protokolli minu nime taha DNF, põhjusteks oma nõrkus, sõidukaaslaste liigne  kiirustamine kell 21 Narva-Jõesuus ootavasse spaasse ning vähemoluline ei olnud ka see, et saateautos istus katkise rattaga löödud mees Leivo, kelle nägu läks peale minu katkestamist uuesti naerule, sest ta sai minult sõitva ratta ning taas grupiga liituda. Olin ise küll üsna löödud ja kaaslaste peale veidi pahane, aga kokkulepe oli, et nõrkasid ei oodata ja nii ta läks. Kuna olemine oli üsna märg, varastasin veidike vene mendi jaoks igaks puhuks varutud altkäemaksu ning olemine muutus kohe soojemaks ja lõbusamaks. 140km peal ronis järgmine mees pardale, põhjuseks sel aastal pikima ühe jutiga tehtud sõidu rekordi ületamine... :) Eelpoolmainitud liiklusohtlikkuse kohapealt asi eriti hull ei olnud, kihutati küll, aga napikaid oli kõigest paar-kolm. Samas olid teeäärsed metsad täis mälestuspärgi ja riste ning neid oli selle 200km peale Pihkvast Kingisseppa ikka sinna poolesaja kanti!?!

Jelizarovo klooster. Väidetavalt olevat siia pagendatud Putja eksnaine
ning seetõttu olevat rahakraanid avatud. Oli näha küll, et ei koonerdata!

Asfalt oli tegelikult kole, löökauke ja pikivagusid täis pikitud. Samas rehvipurunemisi oli vaid kaks ja needki miskipärast just nende teede pärast alla pandud krossijooksudel. Lisaks löökaukudele on Venemaa asfalt ikka väga konarlik, pidevalt oli tagant bussist näha surnud kätesse verd raputavaid sõitjaid ning üha rohkem üritati sõita püsti sadulas. Pisitasa aga edeneti ikka põhja poole ning peale kummitustelinna Slantsõ läbimist jõudsimegi Kingissepa külje all Piiter-Narva maanteele. Seal pidime hullunud liikluse pärast ratturite grupist eemale hoidma, sest paar korda pandi saateautost raudselt pealt sajase kiirusega suisa paremalt mööda!?! Tee peal oli mingi kontrollpost, mille juures peatudes meilt küsiti: "Võ kuda? V Evropu?" Samal ajal pani meist ja ka sellest stoppmärgi ja kiirusepiirangutega kontrollpostist ilma peatumata ca 130-ga mööda must Range Rover. Pole tšudes!!!

Krt, marketisse ei jõudnudki, nii kiire oli... :)

Narva jõudes ootas meid ootamatult ees 2,5 tunnine piirisaba, samal ajal kui ratturid ilma järjekorrata üle pääsesid. Ja kuna kõik asjad olid autos, siis pidid õnnelikud ülepääsejad Narva-Jõesuu spaahotellis poolteist tundi paljajalu ringi patseerima, ainsaks kehakatteks hotellitoa kapist leitud hommikumantel. Aga spaa oli mõnusalt rammestav! Hommikuste juttude põhjal oli sõitjate sõidujärgne uni korralik ning hommikul asuti varakult tegutsema eesmärgiga Värskasse tagasi jõuda. Ronisin ise taas sadulasse, sest tunne oli väga hea. Kuna Soonets ja Leivo otsustasid teise päeva vahele jätta, siis jätkasime kuuekesi. Kõigepealt Jõesuu-Sillamäe-Jõhvi-Illuka-Mustvee ning sealt juba Kasepää ja Omedu kaudu Koosale, kus algasid selle päeva õudused. Taas kodumaiste heade teedega harjunud ratturid raputas korralikult maa peale tagasi Koosa ja Kavastu vaheline teeremont ning see tee oli hullem, kui mistahes eilne lõik Venemaal. Suuretükiline purustatud asfalt vaheldumisi lahtise liiva ja treppis kruusaga ning nii ca 11km jutti. Kavastus väike peatus, parvega üle ning taas veidi vale otsus suunduda Võnnu peale - veel 9km kruusateed!!!

Tartu-Räpina maanteele saades tundus õudus otsas olevat, kuid ühe mehe nina haistis eesootavat jama ning ta ronis 200km täitumisel taas autosse. Taas uus rekord ja päev kirjas? Veel enne Räpinat veel üks teeremont ja taas 5,5km kruusa-liiva-jne. Peaorganisaatoril läksid sellel lõigul mõlemad rehvid, kuid autos olevate varujooksude abil sai mees taas kiiresti sadulasse ning saateauto poolt ka grupile järele veetud. Minu puhul oli kõige naljakam see, et kusagil 150km peal olin eelmise päevaga võrreldes nagu ümbersündinud - tegin pidevalt pikki vahetusi ees gruppi vedades ning meeleolu üleval hoides. Kas tõesti jäi pühadeaegsest paugust taastumiseks üks päev puudu. Värska sanatooriumi juures peale 260km läbimist oli tunne, et paneks edasi, mis kinnitab taas minu poolt juba eelmise aasta Tallinn-Munamäe sõidu järel lendu lastud mõtet - on suur vahe, kas sõita 140 või 200km, aga pole mingit vahet, kas sõita 200 või 300km!!!

Neli kanget peale 580km läbimist Värskas!!! Thumbs up!

Neljal mehel sai siis Peipsile ring peale ning seega on rootslaste kuulus Vätternrundan ametlikult allaheidetud! Mina ise teen selle sama tripi igal juhul ära kas järgmisel või siis ülejärgmisel aastal! Ükskord me võidame niikuinii!!!
Soonetsi esimene päev graafiliselt!
Minu eilne päev graafiliselt!

Elutarkust Peipsi tagant!

Tänud kõikidele osalejatele, abilistele, kaasaelajatele! Erilised tänud tuulele, mis puhus mõlemal päeval vastu!!! Täname veel Eesti ja Vene tollimehi-naisi ja piirivalvureid, kes eriti asjasse ei süüvinud ning lasid meid üsna hõlpsasti üle ja tagasi! Täname ka Eesti teedeehitajaid, kes miskipärast ei ehita...

Pildike Sosnovski nim. kolhoosi katseputkepõllult... :)

Kel soovi teada saada, kuidas sihuke sõit tundub, need on oodatud pühapäeval, 29.06, kell 10 Männikule sõitma selle aasta esimest brevetit, pikkus 200km! Täpsem info!

Tempomeistri trenn!

Maratoni tempomeistri töö on hoida 42,2km jooksul ettemääratud ühtlast tempot ning viia temaga juba stardis liitunud algajamad jooksjad maratoni finišisse etteantud ajaga. Igal suuremal maratonil on sellised tegelased ametis ning olen minagi oma õpipoisi aastatel vähemasti kahel korral SEB Tallinna maratonil Meelis Atoneni abi kasutanud. Esimesel korral ei olnud ma valitud tempoks valmis, surin ilmselt 3 nädalat varem tehtud Ironman'i süül veel enne teist korda Piritale jõudmist, teisel korral aga oli Ironman'ist nädalajagu rohkem päevi möödas ning lõpetasin üle 5 minuti enne valitud lõpuaega.

Igas maratonis peab ka midagi huvitavat olema!
Taamal Tori põrgu!

Põhjus, miks ma sellest juttu teen, on lihtne. Nimelt olen ennast sügisesele SEB maratonile möllinud ametisse 4:30 lõpuaja tempomeistrina ning võtan seda tööd täiesti tõsiselt, sest mind võeti tõsiselt, kui mind sinna tööle võeti. Ja et sügisel oma ametis tõsiselt esineda, tuleb selleks trenni teha. Tavapärase 10km trenni jooksul on lihtne ühtlast tempot hoida, aga proovi sa seda teha 42,2km jooksul, ilma et sul ora perses oleks, ehk siis ilma et sinu treeningu lõpuaeg avalikkusele nähtavaks ei saa!

Uhke tunne - lipukandjad suunduvad Tori sillale jooksjaid ja
Võidupüha tuld teele saatma. Foto autor Peeter Kand.

Kui nüüd lugeja juba taipas, siis parim võimalus oma jooksukiiruse kontrollimiseks on maraton, selline ajavõtuga ja konkurentidega ja puha. Ja just selline oli minu jaoks tänane Pärnumaa suurüritus - Võidupüha maraton! Läksin starti plaaniga joosta Torilt Pärnusse ühtlase tempoga ja lõpuajaga 4:30, mis tähendas keskmist kilomeetri läbimise aega ehk siis tempot sinna 6:25 kanti. Nii ma ka stardist läksin, aga teise kilomeetri lõpus avastasin, et midagi kiiksub selja taga. See oli punane latern, mida kannab jooksu viimane osaleja ning kelle taga on ainult laibakas, seekord olid nendeks kaks sõbralikku jalgratturit. Umbes seitsmenda kilomeetri kandis, endiselt viimasena kulgedes, lubasin nendele ratturitele, et finišis ma kohe kindlasti viimane ei ole.

Võidupüha jaanituli on süüdatud ning ootab maakondadesse laialiviimist!

Ja nii ka läks, alates tollest hetkest kuni lõpujooneni möödusin tervelt 21-st liiga kiirelt alustanud osalejast, kes olid parajasti lõivu maksmas. Poolmaraton sai läbitud 2:13-ga, teine pool 2:15-ga, negatiivset splitti küll ei tulnud, aga just sellel konkreetsel rajal on seda ka parajalt keeruline teha, sest raja teine pool on esimesest raskem ja tehnilisem, sisaldades liivaseid metsalõike ning linnas kulgemist, mis tähendab palju nurki ja pöördeid. Lõpujoone ületasin ajaga 4:28:46 ehk siis plaanitust veidi kiiremini. Endomondo võtab jooksu kokku niimoodi!

Esimesed meetrid, veel ei ole punane latern! Foto autor Võdupüha maraton.

Sportlik jaaniaeg sai avalöögi, homme on taas plaanis külastada maanteerattaga Valgat, esiteks austada Paju lahingupaika ning seejärel külastada Võidupüha paraadi, mis esimest korda toimub nii Valgas kui Valkas, ehk kahes riigis. Ilusaid pühi kõigile, pidutsege vähem, sportige rohkem...... Mul endal on juuni lõpuks ikka täitsa hullud plaanid, aga kõigest omal ajal, onju?

Ahjaa, täna joostud maraton oli minu kolmekümnes....

Elu on ikka seiklus küll!

Jah, spordimehe, eriti veel sellise, kes mitmeid alasid harrastab, elu on on ikka üks paras seiklus küll. Sest kuidas muidu seletada eile juhtunut, kui seisin hommikul kell 11:30 Jägala joa juures Jõelähtme üliraske 85km pikkuse rattamaratoni stardis ning õhtul kell 21:48 anti mulle Laulasmaal üle diplom, mis kinnitas minu 29-nda maratoni läbimist!

Haamer ultrajooksu auhinnaks? Miks mitte?

Ärge nüüd kohe uskuma tõtake, et suutsin peale 7-8 tundi Jõelähtmes veel maratoni peale joosta, sest tegelikult oli mul plaanis Laulasmaal maratoni starti minna alles täna kell 13:00! Jah, masterplan teha üks parajalt hull sportlik nädalavahetus oli järgmine - laupäeval ca 7-8 tundi maastikuratta sadulas läbimas Saku100 ja Haanja100 kõrval Eesti rattamaratonide esikolmikusse kuuluvat Jõelähtme RM-i, siis 18h taastumiseks ning pühapäeva hommikul maanteerattaga Meremõisa, kus kell 13:00 plaanis maraton. Ja kuna õhtuks pidi elukaaslane poja Laulasmaale laagrisse viima, siis oleks maratonijärgne koju tagasi saamine kah kindlustatud. Aga läks kahjuks teisiti...

Stardis - chill, grill ja partisan Kuldar. Foto autor Agnes Pajur.

Jõelähtme maratoni starti sai mindud väikese aukartusega - 85km võitja ajaga ca 4h peaks maastikurattahuvilisele mõndagi ütlema. Meelis "Flash" Välk oli oma pundiga Põhja-Eesti kidurast MTB-maastikust välja pigistanud 100 ja enam protsenti rada - ja just sihukest rada, mis minu single-speed-ile sobivaim. Männimetsa singlid, fosforiidikaevanduste aherainemäed, Põhja-Eesti paekallas jne jne jne. Juba esimesel Koila singlil hakkas mehi jalgu jääma, vahepealsetel ülemineku asfaldi- ja kruusalõikudel jäeti mind küll taas pikalt maha, aga Kotka mägedesse jõudes olid need samad mehed jälle jalus. Sain neist kuidagi mööda ning asusin oma sõitu tegema, kui prügila kõrvale jõudes käis tagarummus PLINN!!! Kohe ei saanudki aru, mis seal juhtus, aga ca 500m edasi läks kett maha. Kett maha single-speed'il, millel pole juba 3 aastat ühtegi keti ega käiguvahetuse jama olnud?!? Sest käike vahetada ei saa ja kett on BMX-rattalt pärit! Ma ju loobusin käikudest just seetõttu, et minu jalakujule need kergelt purunevad mehhanismid ei sobinud?!?

Astusin tagumise hammasratta pooleks - kuhu edasi?

Kas ma tõesti pean endale täisrauast rummu panema, mille külge keevitatakse terasest hammakas? Kust küll see jõud tuleb, mis rauda purustab? Ei tea, aga sinna 22-le kildile see sõit jäi, läbisin veel paar kilti tõukerattaga lähima suurema teeni, kus Jõelähtme Singli lahe kollektiiv mind võistluskeskusesse tagasi toimetas. Juba tagasisõidul hakkas peas idanema idee veel kohe samal õhtul homne maraton ära joosta - mis täna tehtud, see homme hooletu. Vaatasin Jägala ääres veel poolmaratoni stardi ära ja kiirustasin siis Nõmme kaudu Meremõisa poole, et veel enne pimedaks minekut maraton purki saada.

Siin ja edaspidi näiteid Laulasmaa Ultra rajast...

Laulasmaa Ultra on tegelikult 211km pikkune (5 maratoni) jooksu- ja käimisvõistlus, mille kontrollajaks on 32 tundi. Eripäraks on see, et saad oma stardiaja ise määrata - peaasi, et pühapäeva õhtul enne kella kuut oma valitud distantsi läbitud saad. Kuna mina algaja maratonijooksjana ei ole enda sees veel ultrale kutsuvat krõksu kuulnud, siis eesmärgiks oli piirduda 2 ringiga ehk 42,2 kilomeetriga ehk maratoniga.

Kell 17:00 olin valmis minema. Ega mul enne jooksu rajast mingit erilist aimu polnud, olin vaid kuulnud, et tegu pidi olema raske rajaga. Keila-Joa parki jõudes hakkasin aru saama, millese ma ennast mässinud olen, nimelt sai mõned aastad tagasi sügiseti rattaga Paldiskist Tallinna sõidetud ning peamiselt seda sama rada mööda see jooks kulgeski. Kraavid, ojad, juurikad, rajale langenud puud, tõkkepuud, sillad, trepid, teravad tõusud ja laskumised - just selline on Laulasmaa Ultra rada.

Veel enne jooksma asumist olin piilunud Endomondost mõnede Laulasmaal juba maratoni läbinud jooksjate aegu ning näiteks peale igipõlise konkurendi Marika maratoniaja 5:03 nägemist seadsin endale eesmärgiks iga hinna eest alla 5 tunni tulla. See oleks siis tähendanud sellist 7min/km tempot, mis oleks viimaste nädalate treeningute või siis pigem nende puudumise taustal olnud mõistlik jooksukiirus. Aga vaatamata kehvale ettevalmistusele, hommikusele rattapingutusele ning pidevalt loodist väljas olevale trassile hoidsin ma miskipärast lausa 2/3 distantsi ulatuses ca 6:30 tempot, mis oleks lõpuajaks andnud ca 4:35!

Täna takkajärgi ei saagi aru, mis mind tagant kihutas. OK, eespool läksid selle võistluse teine mees, kogu võistluse jooksul kokku 211km läbinud Rain Seepõld ja Eesti ultrajooksukorüfee Peeter Vennikas ning nende püüdmine ning neist möödumine võis olla üheks kiirustamise põhjuseks. Mis tehtud, see tehtud - 10km enne lõppu, peale neljandat laskumist Rannamõisa pangalt mere äärde, tuli teenitud karistus vastu võtta. Jalad pakustusid hoobilt ning iga väiksemgi allmäge minek tegi põrgupiina. Ca 5km enne lõppu möödus minust varasemalt selja taha jäetud Rain Seepõld, kes oli parasjagu lõpetamas oma kolmandat maratoni..... Ultrad on ultrad on ultrad.... Roomasin need viimased kilomeetrid kuidagi läbi, elavnesin korraks ca 2km enne lõppu, kui tundus, et võimalik on saada lõpuaeg alla 4:50. Sinnakanti ta tuligi, täpsemalt 4:48:45, mis antud kontekstis on ilmselt maksimum, mida võtta oli. Tehtud, 29 maratoni (sel aastal 7) siis purgis!

Jah, elu on ikka seiklus küll, aga ilma selliste seiklusteta poleks ju teilegi millestki kirjutada. Kui nt iseenese tarkusest (loe: lollusest) teha sporti nii, et pääle igasugu vigastusi lubab keha ainukese kestvusspordina vaid maanteed kerida, on peatne mõtete kokkujooks vältimatu ning lugejate suunas saadetav kunagine kuld muutub iga päevaga aina rohkem pasakarva. Minul seda probleemi pole, sest palju huvitavat on veel juunikuuski ees ootamas. Sellest aga juba lähiajal!!!

Võta aega veidi ringi vaadata...

Viimane nädal läks töö tähe all - lausa kuus päeva jutti ei saanud ei tosse jalga, ei rattale, ega ka varatulnud suve mõnes soojas järves nautima. Töö pani ikka nii tala, et vähe polnud! Seetõttu läks hää Läti sõbra Janis Baltaisbrencis'e kutse Ape rattamaratonile nooleviskajate kõnepruugis (olen kunagi sel alal isegi eestikatel osalenud ja 16 parema sekka jõudnud, sic!) täpselt sumpa rosinasse, ehk maakeeli siis noole märklaua keskel asetseva 50 punkti andva ringi keskmesse!

Janis Baltaisbrencis seisab Lätis vivus.lv rattasarja taga.
Janis on see mees, kes muutis minu mõtlemist, müües mulle single-speed'i!

Ape maratoni olen ma ka varem sõitnud, seetõttu ei olnud vähemasti minu jaoks tegu nö tundmatus kohas vette hüppamisega. Liiatigi kasutan oma korraldatud Tour de Rõuge kolmanda etapi raames ca 15km ulatuses täna sõidetud Ape maratoni rada, mida me siis kahepeale lätlastega ka hooldame. Ja mitte ainult ei hoolda, mis tegelikult kujutab endast teedele-radadele langenud puude eemaldamist ning okste lõikamist, vaid rajasime kunagi sinna ka ühe rajatise, mis küll oma rajamise hetkel oli mitme seadusepügalaga vastuolus. Tegu oli nimelt Läti ja Eesti vahelise ca 10m pikkuse sillaga.... (lingi taga on Osooni saade Paganamaast, kus näha mitmed kohad, mis ka rajal sees olid)

Sild sillaks, täna sealt üle sõita tegelikult ei saanud, sest Paganamaa järvede veetase oli üle mõistuse kõrgel. Enne sillale sõitu olid ka lätlased lõpuks uue piiriposti püsti pannud ning selle ümber kaitsekraavi kaevanud, mis oli ca 50cm sügav ja vett täis. Nad oleks ju võinud selle posti panna meeter lääne poole, oleks olnud hundid söönud ja hambad terved, aga ei, post oli pandud just keset kusemist, mis välistab rattaga hooga sillale tuleku. Tundub, et see nn "Draudziba tilts" (googeldagu, kes aru ei saa) on pinnuks silmas ka Läti ametnikele....

Ma küll sõidan siit üle, aga enne ja peale silda tuli ikka jalastuda.

Aga enne seda silda, mis oli alles raja 18-ndal kilomeetril, juhtus minu jaoks veel paljut ning sellest alustakski. Stardikoridorid olid jagatud nii, et esimeses oli 30 eliittegelast ja edasi valis igaüks endale vastavalt eeldatavale lõpuajale oma koridori. Mina läksin oma sinkuga koridori, mille nimest ma aru ei saanud, aga füüsilise vaatluse järgi oli see viimane!!! Ja see oli nii viimane, et minu (ja veel minuga solidaarselt koos seisma tulnud lätlase) ees oli 50m tühja maad. Ja tagatipuks ei võtnud keegi meie koridori eest lintigi ära, ju siis arvati, et niiiiii tagant keegi ikka ei stardi!

4. stardikoridor. Planeeritud sõiduaeg - autasustamiseks olen kohal!
(Contra tõlge)

Sõitsin esimese kilomeetri viimasena, aga siis tuli üks heinamaa tõus ja kohe jäid 3-4 käiku otsivat (ragistavat) tegelast jalgu. Edasi läks lõbusaks, sirgete (loe tasane kõva kruusa- või mullakattega tee) peal astusin teistega sama sammu, veidigi tehnilisema koha peal liikusin vaid mina, teised tegid arusaamatuid liigutusi. Esimeseks TP-ks ca 17-ndal kilomeetril olin koorinud ca 30 skalpi ning üritasin veel kahest nägemisulatuses olevast kulgejast jõuga mööda suruda, et peale TP-d tulevat, Ape raja laskumiste pingereas teisel kohal olevat, down-kill'i (vaata laskumist ja sillaületust alates 34:10) vabasse vette jõuda ning seda täiega kaifida. Sain neist mööda, TP-s pakuti jooki, vastasin: "Es negribu" (ei soovi) ning osutasin oma seljas olevale joogikotile. Mind veidi valesti mõistnud üliagar jootja lajatas mulle seepeale topsitäie külma vett just sinna, kuhu ma käega näitasin, ehk siis krae vahele, mis võttis mul hetkeks pildi sassi ning suundusin vale teed mööda minema. Lätikeelse karjumise peale pöörasin tagasi ja jõudsin siiski nibin-nabin enne neid kahte laskumisele, mis viiski eelpool mainitud sillale Eestisse. Kuigi lätlased olid tavapärast laskumismarsruuti muutnud (NB! Teeme nii ka TdR-il), oli see allatulek puhas kaif - soovitan soojalt!

Esimene põige Eestisse umbes raja 8-ndal kilomeetril.
Tere tulemast Eestisse! Palume dokumendid valmis panna! (autori tõlge)

Läbi vesise silla Eestisse jõudnud, ootas ees tõus üles Paganamaa matkarajale. Käikudega rattaga tükk torti, sinkuga paras proovikivi. Möödusin tõusul kahest kõndijast ning sain üleval kellale pulsi 180!!! Valus!!! Aga ma pidin neist mööda murdma, et saaks üksi ja omas tempos nautida ühte pikka-pikka laskumist, mis lõpeb parema U-kurviga, kuhu kohe peab täie pasaga sisse lendama. Vedas, kedagi polnud mu hoogu pidurdamas. Liivakraavi laskumisel (pingerea Top-1, vaata alates 46:51) sain imekombel ka täiega sõita, sest murdsin enne laskumisele minekut mööda sa seitsmest sõitjast ning karjusin laskumise alguses alla laskumise põhja väga kõva häälega: "Es brauca" (mina sõidan)! Tõmmati eest ära ja lubati nautida, paldies!!! Edasi järgnes ca kahekilomeetrine kallasrada - Eesti parim kiire singel. Kolm tegelast jäid küll jalgu, aga ikaldusid igaüks eri kohtades, nii et sain nautida....

Kikkajärve otsas, Eesti piirist ca 100m Läti poole. Foto: Iveta Druvaskalne

Tagasi Lätisse jõudes tõmbasin kruusakal kässarit ja asusin kulgema, läinud raske töönädal ja eilne 18-tunnine tööpäev hakkasid kohale jõudma. Lisaks polnud kruusal minu 28-18 ülekandest tegijat ning kogu eelnevalt Paganamaa singlitel allaheidetud tšainikute-kamp vajutas mööda. So what! Minu töö oli tehtud ning neid ära sõidetud, kauaoodatud singleid, olin juba täiega nautinud. Nüüd jäi vaid oodata, kuna tuleb 3km enne lõppu lubatud Vaidava jõgi, et seal oma tavapärane suplus ära teha ning siis juba finiš. Aga kuna olin peale Paganamaad oma kulgemises üsna aeglane, siis sattusin peale teist TP-d pika sõidu rajaga liitunud, poolmaratoni sõitvate hokikiivrites ketsimeeste võitlustandrile, kus lätlane ei tundnud lätlast, rääkimata siis eestlasest. Tagant tulid kiired mehed, kes hoki-, kes ehituskiivriga ja nõudsid rada. Vastasin neile ülbikutele viisakalt vaid kahe sõnaga - "Mine persse"! Üks mööduja oli aga tõeline džentelmen, öeldes mulle: "Labak, ludzu" (möödun paremalt, palun). Viisakas oli ta küll, aga mitte eriti arukas, sest minu rattapükste tagumiku peal on suur haanjamatkad.ee logo ning eestlasele läti keeles nii pakilist infot anda pole eriti arukas. Mina sain õnneks tema hoiatusest aru, aga paljud eestlased ei pruugi saada ning seetõttu annangi meie lõunanaabritele ühe äärrmiselt vajaliku nõuande - keeled suhu ja Euroopasse!

See pole küll selle veski pilt, millest kohe juttu tuleb. See on
Grube veski Pihkva-Riia kivitee ääres. Foto Wikipeediast.

Kuna ise olen Eestis ratta- ja muude võistluste korraldaja ning maadlen alati enne võistluspäeva kümnete eri ametkondadele saadetavate taotluste-kooskõlastustega, siis mind pani ca 10km enne lõppu imestama üks tõik, kuidas A2 numbriga maanteele (a la Tln-Tartu-Luhamaa) rattaga väljasõit ei olnud ei turvatud ega olnud seal liikuvate autode liikumiskiirus piiratud. Tõsine Russian Roulette! Welcome to Latvia! Aga see maanteelt mahapööre viis väga vingesse veskisse ja sealt edasi veel vingema ehitise juurde - Vaidva jõele kunagi ehitatud 3-kordse ca 15x40 meetrise põhjapinnaga puidust veski juurde. Kuigi korraldan ise Eestis mööda erinevaid jõgesid erinevaid matkasid, pole meil sellist veskilossi lätlastele vastu panna - tõeline vaatamisväärsus, lähen sinna kunagi kindlasti tagasi, kui numbrit pole ratta küljes ja aeg ei jookse!

Sic transit gloria mundi - nii kaob maailma hiilgus.
Foto: apesnovads.lv

Veskist möödasõit tähendas aga ainult üht, et jõgi on lähedal ja varsti saab jahutust. Aga jahutus tuli veel enne jõge, sest ülevalt hakkas tulema rämedapiisalist äiksevihma. Tegelikult vahet polnud, sest kuum oli ikka olla, vaatamata vihmale. Stardis näitas Polar725SX päikese käes 38 kraadi, rajal olles läks õnneks pilve ning hullem jäi olemata. Aga Vaidva ootas ja sinna ma peale ratta teisele kaldale viimist ka sukeldusin, jäädes sinna lebotama umbes kolmeks minutiks - minu jaoks Ape maratoni tipphetk! Vedeled jões, vaid nägu ja kiiver paistab vee alt välja ja näed kurjade nägudega mööduvaid rattureid, kes ratast vee kohal kandmas, kes pohhuistlikult seda läbi vööni küündiva vee lükates. Mõnus, kaif, lahe, vinge!!!

Sõnad on vist liigsed, kont laksab täiega! Foto: Madara Jakobsone

Kuigi ma tõin ülaltoodud jutus välja mõningaid Ape maratoni nö näiliseid korralduslike probleeme, soovitan siiski soojalt mõnikord selle rutiinse kodumaise karusselli pealt vahel maha astuda ning mõnda lähivälismaal peetavat maratoni jooksma-sõitma-suusatama minna. Et mingi suvalise kohaliku rattasõidu 139 osaleja seas saavutatud suvaline 79-s koht ei tunduks mingi erilise saavutusena, on vahepeal vaja nende KTM-i, Estonian Cup'i, Filtri või Estoloppet'i sõitude kõrval ka midagi muud näha!!! Maailmapilt läheb kindlasti selgemaks ja mõte helgemaks!

Chill, grill ja vankrimääre! Viimased 100m! Foto: Rakkemees Enno Eilo!

Siinkohal kutsungi maastikurattahuvilisi juba vähem kui kahe nädala pärast lööma kahte kärbest ühe hoobiga, kuna just siis avaneb võimalus nö ühe Tallinnast väljasõiduga osaleda kahel korralikul MTB-sõidul - 7. juunil toimuval Estonian Cup 3. etapil, Rõuge rattamaratonil ning 8. juunil sõidetaval vivus.lv MTB-sarja 3.ndal etapil, Smiltene rattamaratonil!

Saku100, anno 2014!

PROLOOG - SISSEJUHATUS
Selle blogi vanale lugejale ei pea ilmselt seletama, mis on Saku100 ning miks ma sellest olen alati kirjutanud. Uuemale lugejale ütleks tutvustuseks niipalju, et Eestis on vaid 4 maastikurattasõitu, millel ma ise osaleda tahaks ning kahel neist ma ise kahjuks korraldajana osaleda ei saa. Ülejäänud sõidud on Jõelähtme rattamaraton ja Saku100! Minu ustavust sellele Eesti mõistes unikaalsele maastikusõidule tunnistab eelmise aasta Saku100 nui-neljaks läbimine, vaatamata sellele, et korraldaja seda sõitu ei korraldanudki.

Erinevad spordiüritused tunnustavad oma lojaalseid osalejaid mitmeti, Haanja100 näiteks annab igale 5 korda selle katsumuse läbinule unikaalse ning ratturite seas eriliselt hinnatud Buff'i®, Saku100 aga peab arvestust selle üle, mitu kilomeetrit on osalejad aastate jooksul sellel ränkraskel rajal võistluse käigus läbinud. Nagu alltoodud pildil olev number näitab, olen mina selles arvestuses auväärsel kolmandal kohal ning võin vabalt kanda Juurikaprofessori tiitlit. Loodan, et sellest ei tule nüüd rahvusvahelist skandaali, kui üks Emajõe Ateena ükspõlv avastab, et lisaks doktoritiitlile olen ennast pärjanud ka professoritiitliga.

Juurikaprofessorite esikümme saab nö nimelised numbrid....

ESIMENE RING - ÜLLATUS (aeg 1:26.10, pulss 150)
Selle aasta Saku100 peeti 16,8km pikkusel ringil, mis oli ilmselt paljudele üllatuseks keeratud kogu ulatuses teisipidi ning lisaks samas peetud kolmapäevaku raames paljusid rabanud Põdrasingli üllatusele oli uusi singleid veel ja veel ning need olid oi-oi kui valusad - turvas, juurikad ja vesi. Pool ringi sai läbitud ajaga 45 minutit ning esialgsesse plaani sõita kõik ringid 80 minutiga (kokku siis 100km 8h) hakkas tekkima suuri mõrasid. Õnneks oli ringi teine pool joonistatud mööda vanu ja seetõttu kiiremini sõidetavaid Saku singleid nagu Oja, Pommiaugu, Koolme ja Käsna!

Ühel mitmekümnest esimese ringi sillast!
Foto: grimsun.eu

TEINE RING - RAHULDUS (aeg 1:28:58, pulss 151)
Kuna esimene ring oli üle 100 osaleja tõttu üsna sagimist täis, sai teisel ringil lõpuks ka oma rütmis sõitma hakata. Ja siis oli hea näha, kuidas varased paugutajad hakkasid tehnilistel singlitel jänni ning minu single-speedile jalgu jääma. Tasasematel teelõikudel pandi muidugi minust täiega mööda, et singlitel taas jalgu jääda. Endal oli samas üsna hea tunne nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. 8-tunnise lõpuaja alistamine oli unustatud, vaikselt hakkas vägisi mõtteisse ronima kahtlusekurat, et kas ikka suudan viienda ringi alla 8h lõpetada, et pääseks enne kontrollaega viimasele ringile.

28-18 ülekanne käras täna Sakus küll je veel!!!

KOLMAS RING - VÄSIMUS (aeg 1:33.56, pulss 155)
Kuigi ligi kolm tundi oli juba stardist möödas, polnud ringi alguses mingit tahtmist süüa. Õnneks oli niipalju kogemust, et haarasin raja äärsest kotist oma standardvõileiva kaasa. Poole ringi peal, peale käsnade ja svammide läbimist hakkas uni peale tulema - see on minu jaoks esimene märk salaja pealetükkivast väsimusest. Sain kohe aru, et kiiremas korras peaks võileiva kurku ajama, aga enne ringi lõpus olevat sirget ei tulnud selleks mingit võimalust. Siis pidasin kinni ning edasi sõitsin kuni kolmanda ringi lõpuni pajukit nosides. Hakkas parem!

MTB-sillaehituse uued suunad!
By Saku100!!!

NELJAS RING - IKALDUS (aeg 1:54.57, pulss 149)

Et nüüd aus olla, pean välja ütlema, et mõtlesin selle postituse struktuuri ja nende ringide nimed välja juba sõidu käigus. Sest vaatamata pidevale raputamisele on Saku100-t sõites piisavalt aega mõelda, mediteerida ja elu üldiste postulaatide üle omaette arutleda. Selle ringi pealkiri sai välja mõeldud enne kolmanda ringi lõppu ning võimaliku ikalduse all pidasin ma silmas ikka füüsilist äravajumist ja just selle võileiva liighilise makku jõudmise pärast. Oleks ma siis teadnud, mis mind neljandal ringil ees ootab, oleks vist mõne muu pealkirja välja mõelnud. Aga teha polnud enam midagi, saatus oli ette määratud ja Svammi singli ainsal sillal läks ratas vasakule kraavi, ise aga paremale ja ikka nii, et seljakott oli kraavi põhjas ja üle kõhu lõid lained kokku. Ehk siis täiega mudas ja ikka nii sügavalt sees, et väljarabelemiseks läks oma 20 sekundit. Esimene mõte oli, et jalad päästke keha, sest kuivaks jäi ainult pea. Peale suplust veidike kanarbiku vahel pikutades aga mõte selgines - ikka edasi, sest võistluskeskuses on ju terve komplekt kuivi riideid ootamas. Mürsu singlil, mis on mul korra lõhkunud keti ja teisel korral käikari (see oligi see hetk, kui pöörasin sinku-usku), oskasin aga ennast juurikate peal niimoodi külili keerata, et terve keha sai vorpe täis. Vasak pöial aga sai ilmsesti risti keeranud lenksu käest sihukese paugu, et oigasin pikalt sambla peal ja mõtlesin, et kuhu ja mida veel??? Viienda ringi nimeks olin planeerinud sõna KANNATUS, aga see algas mul juba neljanda ringi Mürsu singlist alates - sadulasse istuda ei saanud, sest turbamuda oli kraavispaa supluse tagajärjel salakavalalt sõidupükste pamperi vahele ilmunud ning lenksust korralikult kahe käega kinni hoida ei saanud, sest pöial tegi põrguvalu. 12 kilomeetrit püsti rattal poolteise käega lenksust kinni hoides kustutas igasuguse sõiduiha ning nii see neljas ring mulle sel aastal viimaseks jäigi. Kuigi ma oleks peale riiete vahetust ja pöidla teipimist suutnud ka selle viienda ringi läbi teha, ei näinud ma sellel mingit mõtet, sest kuuendale ma poleks niiehknaa pääsenud..... Kahju, sest kuuenda ringi nimeks oli juba ette pandud LUNASTUS - ehk siis see hetk, kui ma jätan isiklikult hüvasti iga raja juurika, silla ja mättaga, lubades samas kunagi ikka tagasi, neid vaatama, tulla!!!

Kolm tublit naist, kes tegid täna 5 ringi ja jagasid poodiumikohad!

Ma ei viitsi hakata kaevama vanades tulemustes, aga mulle tundub, et tänase sõidu näol oli tegemist ajaloo raskeima Saku100-ga! Rääkides finišijärgselt erineva tasemega sõitjatega jäi kõlama üldine mõte, et rajameister keeras vindi ikka korralikult üle. Ja selle vindi keeras lõplikult maha eile sadanud padukas!!! Mõelge ise, alla 8 tunni suutis 100km läbi sõita vaid 7 meest?!? Jah, kindlasti saab teha veel raskemat rada, aga kas seda on vaja? Kas eelmisel aastal osalejate vähesuse tõttu vahe-aastat pidanud Saku100 saab endale lubada osalejate peletamist raja raskusega? Eks see ole korraldajate otsustada...

Aare Huik: Terase karastamisest Poolas!

dr Holden: Teen esmakordselt blogi seitsme-aastases ajaloos erandi ning avaldan siin kellegi teise jutu! Seda just seetõttu, et pean seda juttu hädavajalikuks õppevahendiks algajale maratonijooksjale!!! Visuaalsuse mõttes lisan omalt poolt Aare postituse teksti vahele mõned pildid.

 ******

Aare jätkab:

Jah, nii ta kipub olema, et vahva on kirjutada siis, kui kõik hästi läheb!

Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?

Jõulude paiku, kui igale vähegi suusatamisega kokkupuutunud inimesele oli selge, et sellel talvel tavaharrastaja jaoks normaalset suusahooaega ei tule, tuli leida mõni teine huvitav tervistav ajaviitmisvorm. Valisin jooksmise, sest seda valikut soosis lumetu talv ning Võru ümbruse kümnete kilomeetrite kaupa valgustatud kergliiklusteid. Kohe alguses panin endale karmid kriteeriumid paika - ei mingit „tilu-lilutamist“, vaid hakkame treenima! Sõltumata ilmaoludest, ahvatlevatest nädalalõpu kiusatustest ning rubla kursist, läksin ikka 5 korda nädalas trenni ja pidasin režiimi (unustasin enda jaoks mõnusad õhtused õlled!). Algus oli tuim "seasörk" ja peale esimest kolme nädalat suurt midagi ei juhtunudki, kui just mitte märkimata jätta ca 2,5 kg mõistatuslikku kadumist minu pagasist. Uus kuu algas juba kergemalt igas mõttes ning 1:00 - 1:30  trennid lõppesid juba valutumalt!

Aare aastal 2009 peale oma kuuenda Haanja100 läbimist!
Nüüdseks on neid läbimisi 10, ehk tegu on "alati lõpuni" mehega.

Kui oled üksi trennis ja käimas on mahuperiood (madala pulsiga saad mõlgutada mõtteid), siis tekkis mingil müstilisel ajendil mõte - teeks ühekordse projekti "jooksumaraton"! Isegi see mõte tundus siis nii "lahmiv", et ei julgenud sellest isegi kõige lähedasematele iitsatada, kuigi salasoov kripeldas igas trennis. Simple! - nagu ütlevad elavad klassikud - guugelda! Ja niimoodi "kotkas laskuski" Orlen Warsaw Marathoni näol minu plaanidesse! /Vahemärkusena - siis ei teadnud ma veel Ivari kavatsustest ja ilmselt tema ka minu omadest/.

Varssavi metroo iseärasustega tutvumas. Foto: Tõnuke

Et säästa lugejat spetsiifilistest sportlikest terminitest ja trenni salanippidest, jõuamegi välja 13.aprilli 2014 eelnevasse nädalasse!

Mis oli vahepeal minuga juhtunud?

Juhtunud oli see, et jooksmine oli vist esimest korda elus isegi naudingut hakanud pakkuma ja selleks aitas kaasa ka ca 8 kg kehakaalu haihtumine ja umbes 1000 km läbimine aasta algusest! Lisaväärtusena suutsin emotsioonitult mööduda riiulist, kus olid reas uued ja huvitavad proovimata õllesordid:) Algne "seasörk" oli asendunud visuaalselt nauditavama jooksusammuga! :) Isegi tuttuued "New Balance" RC 1400 helekollased tossud kandsid minus edasi kevadist vabanemistunnet ja kindlat soovi: lõpetada see "ühekordne projekt" reaalsena tunduva 4 tunnise pingutusega kevadises Varssavis!

Orlen Varssavi maratoni võistluskeskus päev enne starti!

13. aprill 2014, kell 9:15 seisime Ivariga kõrvuti stardikoridoris ("VERVA" 4:00-4:15), meist tehti pilti ja enesetunne oli igati hea! Ütlen ausalt - arvasin, et oleks ikka pidanud 3:45-4:00 koridori minema! Stardipauk! Tagasiteed enam ei olnud! Tuli minna koos 8000 kaaslasega 42,2 km pikkusele katsumusele!

Esimesed viis kilomeetrit - rahvast palju, tuli üsna tihti "jõnksutada" ja vaadata, et keegi sind ei nügiks ja ise kellelegi liiga ei teeks. Kusagil 5 km  kandis haakisin sappa  4:00 "pace-makeritele", kelle õhupallid mul närviliselt näos hüplesid :) Koos selle "lõbusa" seltskonnaga jooksin hea enesetundega rahva marulise kaasaelamise ja erinevate bändide muusika saatel kuskil  15 km kanti - ja nagu Dr. ütles: "elu oli lill".

Nüüd tegin hilisemast analüüsist lähtuvalt rängima vea!!! Oma kogenematusest ja kevadisest eufooriast lummatuna, ei suutnud ma adekvaatselt aru saada vaheaja tabloodest, mis särasid iga 5 km järel. Nimelt näitasid need "brutoaega", mis oli minu reaalse "netoajaga" nihkes ca +4.30 minutit! Tekkis väärarusaam, et jooksen vist liiga ettevaatlikult ning tempomeistrid on vist alustanud liiga aeglaselt ja kardetavasti lõpu poole tõstavad seetõttu järsult tempot, mis oleks halb variant. /Vahemärkusena - jooksin ilma kellata ja seetõttu oli võimatu oma tundeid ohjata/ - Viga nr.2!!!

Mis seal ikka - tunne super, ei ole vaja end "vägisi tagasi hoida" ja nii ma neil 4:00 meestel eest valgusin. Ja saatuse irooniana kuulsin enam-vähem samal hetkel seljatagant valjuhäälset Viru tänavale omast soome keelt! :) Sõnasin lõuna-eestlaslikult: "Hüva Suomi" ja nii see mind laastav sõprus sõlmitud oligi! Järgnevad kilomeetrid jooksime ilmselt 5.10-5.15 tempoga, mis tundus esialgu lõbus ja "kaverid" arvasid end jooksvat lõpuajaga natuke alla 4 tunni - super variant, kas pole? Ei ole! Umbes 19,5 km kandis läks soomlastest kõvem ja kõhnem põõsasse vett viskama ja mina teise Dr. klassist mehega jooksime lõbusasti edasi!

/Vahemärkusena- väga paljudel jooksjatel olid peal nn. pudelivööd, koos geelipakkidega! Somm paugutas ka enne joogipunkti geeli sisse ja mina loll vaatasin vaid pealt./ Arvan, et viga nr.3 oli nn. nälga jäämine?! Olen harjunud pikkadel kurnavatel distantsidel geele kasutama, kuid seekord olin kuival ja tundsin sellest puudust - vahet pole kas füüsiliselt või vaimselt!

Naislugejale ka veidi Varssavi jooksumoodi - bikiinid pidid in olema!

Poole peale jõudsin reaalselt 1:54, mis teeb keskmiseks 5.24 min/km ja millest 15-21,1 km läbisin ilmselt 5.10 -5.15-ga. Kõik oli tore kuni 28 km-i, kus oli lisa joogipunkt; punktist väljudes tundus, et justkui oleks joonud Vene muinasjutust pärit nõrgendavat jooki, kuid mitte tugevdavat! :)  Jalad muutusid raskeks!? 30 km tähises andis ka veel väikest vastutuult ja minu võistlus asendus seekord siit alates võitlusega ellujäämise eest! Hea kerge jooksutunne oli just kui hetkega (ilma naljata - ühe kilomeetri jooksul) asendunud puise "seasörgiga"!? Mõttes lootsin, et võtan nüüd veidi rahulikumalt ja üldpilt paraneb, kuid see oli loll lootus! Läks aina kehvemaks! Vist kuskil 32 km-l  möödusid 4:00 õhupallid minust, kui seisvast postist, ja ei olnud vähimatki lootust ega võimalust nendega jätkata. :( Kannatasin kõvasti - ausalt! Igas võimalikus joogipunktis jõin ja lubasin isegi mõne banaanitüki, kuid asi ei paranenud, vaid aina süvenes! Vist 33-35 km kandis lubasin esimesed häbiväärsed kõnnisammud. 36-ndal kildil jõudis järele Ivar, kellele proovisin agoonias järgneda, kuid üritus lõppes omaette ropult sajatades peale 100-150 meetrit! Kõik valutas, kui jooksuliigutusi tegin (need ei olnud krambid, vaid tuim valu kõigis lihastes, mis halvas jooksmise) - samas kõndida lasi! Alguses oli piinlik kõndida, kuid inimene harjub kõigega, isegi siis kui rajaääred toetajaid-kaasaelajaid täis! Sellist viimast 36-42,2 (6,2 km ) ei tahaks enam ise küll kogeda! Siit moraal - säilitada "külm pea" ka kõige "kuumemate tunnetega", sest muidu saabub üks asi tõesti märkamatult!

Esimesed muljed peale ränka lõppu. Foto: Tõnuke.

Lõpetuseks - pika jutu alguses oli järeldus/küsimus: "Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?" Untsu läinud asja hea külg on selles, et sellist "ühekordset projekti" häbeneks iga tõsine spordimees ja seepeale ütlen nüüd esimest korda "suurele ringile" välja lause: "Jauns notikums uz Daugavas krastas! 18.05.2014"!!!

Kes peab/tahab aru saada - see saab!

Ära iial lihtsalt alla anna!

Orlen Warzaw Marathon ehk harjutusi iseseisvaks eluks!

“Kotkas on laskunud”, kuulutas kunagi kauboikapitalismi algaastatel Tallinnas Järvel, Pärnu maantee äärsel betoonplangul, ühe Soome kütusefirma, mis üritas toona Tallinnas kanda kinnitada, reklaamplagu. Hiljem, kui see firma oli oma kodinad kokku pakkinud koos sellesama reklaamplaguga, kirjutas keegi naljahammas sellesama tühja plangu peale: “Kotkas on ära lennanud”! Poolas on ORLEN* laskunud ja jäänud, olles hetkel vaieldamatult Poola suurim tanklakett ning piisavalt kõva tegija, et olla nimisponsoriks ühele kahest Varssavis peetavast maratonist. Osalenud läinud sügisel Varssavist ca 300km lääne pool asuva Poznani maratonil, oli mulle poolakate korralduse üldine kõrge tase teada, seetõttu polnud mul jaanuari alguses mingeid kahtlusi, et ma aprilli keskpaigas Varssavis ka maratoni jooksen. Ja kui tagatipuks kattus see kuupäev ideaalselt minu naasmisega Hispaania laagrist, siis oli otsus selge – minu selle aasta neljas ja üldjärjekorras 26-s maraton saab olema Orlen Warzaw Marathon.

Orlen Varssavi maratoni lõpusirge minu kaamera läbi võetuna.

Umbes samal ajal idandas oma esimese maratoni jooksmise ideed ka hää sõber – noores põlves orienteerumisega tegelenud, kuid viimasel ajal rohkem rattasõitu harrastav Aare. Tema on muuseas üks neist 25-st mehest, kes senini läbinud 10 korda Haanja100 rattamaratoni. Jaanuaris maratonimõtte pähe võtnud mees võttis asja tõsiselt - 3,5 kuuga läbitud 950 jooksukilomeetrit ning viimaste kontrolltreeningute tempo andis lootust heaks lõpuajaks. Veel päramisel tunnil liitus meie maratoniseltskonnaga 30 maratoni (neist 7 täispika triatloni sees) läbinud tuntud spordimees Tõnuke. Ta on ka ainus tegija, kes on senini läbinud kõikide aset leidnud Haanja100 suusa-, jala- ja rattasündmuste täisdistantsid. Lisaks on tema kontol kõikide senipeetud Võhandu maratonide läbimine.

Tõnuke Akwakat'il Türi-Torit tegemas......

Ma teen nüüd selles loos ebatraditsionaalse lükke, säästes lugejat oma maratoni läbimise kirjeldusest, asudes hoopis analüüsima meie kolme eilseid tulemusi läbi sellise prisma, millest peaks kindlasti abi olema oma esimest maratoni planeerivale harrastajale, kuid mis ei peaks mööda külge maha jooksma ka vanal kalal. Ehk siis, kõigepealt eilsed tulemused ja seejärel seletused:
Tõnuke 3:16.52 - isikliku rekordi parandus ca 5 minutiga
Mina 4:23.29 - minu jaoks Harju keskmine, allajäämine isiklikule 18 minutit

Aare 4:50.25 - isiklik rekord küll, kuid allajäämine plaanitule üle 50 minuti.

Enne starti Aarega, elu on veel lill.... Tundmatu autori foto. :)

Tõnukesega on asi lihtne – temal on ora tagumikus. Nimelt lubasime koos Kermoga Tõnukese täispika triatloni tippmargile, mis on ei enam ega vähem kui 10:35, suvel tuule alla teha. Kuna ühtlasi on seesama tulemus ka Haanja Rattaklubi rekord sellel alal, asus Tõnuke oma positsiooni raevukalt kaitsma, asudes vasturünnakule mõlemal rindel – nii tehnilises võidurelvastumises kui ka enese ettevalmistuse täiustamise teel. Tehnilise poole pealt olevat ta soetanud uue TT-ratta, enda täiustamise teel on ta aga ära teinud rohkem – viimase 6 nädala jooksul joostud 7 maratoni koos isikliku rekordi parandamisega kokku ca 13 minutit räägivad enda eest.  Eile Varssavis see mees teadis täpselt, mida ta teeb ja ta tegi seda hästi. Positive split vaid 2 minutit, stabiilse tempo säilitamine terve distantsi vältel koos suutlikkusega lõpus kiirendada!!! Bravo, bravo, ütleksid selle kohta poolakad…

Jooks ei ole tuim nühkimine, jooks saab ka fun ja teistele abiks olla.
Pildil spartalased (Spartans for Kids) eilse maratoni 9-ndal kilomeetril.

Minu enda jooks läks sinna, kuhu ta pidigi minema. Poolteist aastat tagasi suundusin Mallorca rattalaagrist jooksma Valencia rattamaratoni ning umbes 30 kilomeetri peal tuli pill, enne olnud pika ilu peale. Nii läks ka nüüd - poolik sai läbitud ajaga 2:09.30, kuid alates 10km pealt ca 6:00min/km peale stabiliseerunud tempo lubas lõpuaega 4:15. Kolmekümnendal kildil lootsin veel, et äkki saan alla 4:20, aga viimased 5km osutusid erakordselt karmiks. Positive split küll vaid 4,5 minutit, aga mis hinnaga??? Mul pole peale minu esimest maratoni reielihased kunagi nii kanged olnud kui eile!?! Kui ikka treenida jooksumaratoniks, siis ei ole mõtekas läbida eelmise kahe nädalaga mägedes 1100 rattakilomeetrit. Aga elu on täis valikuid, mina valisin seekord rattakilomeetrid ning pidin eile üle tunni aja üsna karmilt kannatama. Valik on igaühe enda teha, mina olen hetkel rahul!

Aarega peale kannatusterada... Foto: Tõnuke

Ja nüüd jõuame meie kolmanda jooksja, oma esimest maratoni teinud Aare, personaalküsimuse juurde. Tema ettevalmistus oli korralik ning kuna tegu on endise kõva spordimehega, olin kindel, et mees teeb oma esimese maratoni alla 4h. Eks ta salamisi lootis seda ise ka, sest maratoni eelõhtul sai peetud veidi plaani ning strateegia paika pandud. Eesmärgiks oli tagasihoitud algus ning tempot hoidev lõpp. Läks aga teisiti ning analüüsi tulemusena leidsime kaks põhjust - kella puudumine ning plaanist etteruttamine. Nimelt oli Aare spordikell enne maratoni saba andnud, kuid ta ei pidanud seda kaotust oluliseks. Iseenesest õige jutt, sest igal suuremal maratonil on olemas tempomeistrid ja seda tavaliselt 15min vahega - 3:45, 4:00, 4:15 jne. Aga sel juhul tuleks ka nende tempomeistrite tempost kinni pidada, meie juhtumi puhul aga libises peategelane ülimalt kerge tunde tõttu neist ette, sattudes kokku nö soovimatute külalistega, kes hakkasid ise tema tempot kujundama. Poolmaratoni läbis Aare enda arvates tabloo brutokellalt nähtud 1:59-ga, tegelikult aga lausa 1:55-ga. Ning sellise sildu põletava tempoga ei saanudki tagajärjed lasta ennast kaua oodata. Ma väga loodan, et Aare räägib kasvõi siinsamas kommentaariumis oma loo ise, aga teise poole läbimine ajaga 2:55 räägib enda eest, missugune haamer seal kusagil 25-nda kilomeetri kandis talle täiega lajatas. Meie idanaabrite ütlus "pizdets pristupajet nezametno" paneb ilmselt kümnesse, väljendamaks seda nõutust, mis eile Aaret tabas, sest ta ei suutnud veel enne eilset uskuda erinevate maratonijooksjate jutte sellest, et maraton algab peale 35-ndat kilomeetrit. Olen kindel, et nüüd ta usub, sest ainult loll õpib ju teiste vigadest, sest need ei tee ju haiget. Tark õpib ikka oma vigadest, sest siis jääb meelde ja ikka valusalt!!!

Näedsa, kes sattus lehvitama kaamera ette maratoni lõpusirgel?

Õnneks oli meie tiimi eilne kõige õnnetum mees eile õhtul ja veel ka täna hommikul Võrru jõudes äärmiselt positiivses meeleolus, lubades asja esmalt veidi analüüsida ning siis paika panna uue maratoni tegemise koht ja kuupäev. Õige meelsus, see on õige spordimehe hing! Mis sitasti, see uuesti!!!


* kütusefirma ORLEN logo kujutab kotkast, aga nimi on tuletatud järgmiselt: ORZEŁ (kotkas) ja ENERGIA.

Laagrist koju, väikse puhkepausiga Varssavis!

"Poolakad on vist Dumas' poindist valesti aru saanud", oli mu esimene mõte kell 2:00 öösel, peale üheksatteist järjestikust tundi rooli taga, kusagil Varssavi keskäärelinnas autost välja ronides. Sest sõber Aare poolt kinnipandud hotell kandis minu lemmikmusketäri Aramise nime, aga öises Varssavis temanimelist hotelli otsides nägime kauguses säramas vaid Atos'e ja Portos'e (poolapärane kirjaviis) tulikirjas nimesid. Aramist ei kusagil? Peale väikest kõhklust suundusin teistega samas seas seisva, Dzingli hotelli meenutava, teistest tunduvalt tagasihoidlikuma kolmanda moodustise suunas, mille ukse ees olevalt harjasmatilt suutsin lõpuks tuvastada Aramise nime. Aga eks ta oligi neist kolmest kõige tagasihoidlikum ja vagam, eriti veel jumalakartlike poolakate arust.

Neljapäeval kell 17:00 Denias - kõik on kojusõiduks valmis.
Veel merest ning poest läbi ning tuld!

32 eelneva tunniga olime oma Hispaania laagri maatiimiga autorataste alla jätnud 2900 kilomeetrit, neist 1700 minu piloodikepi all. Pidin teistest meestest veidi rohkem sõitma, et vähegi vabandada oma laevalt lahkumist 1200km enne kojujõudmist. Sest mul oli üks teine, äärmiselt kaval, plaan ühildada Hispaaniast kojusõit oma järjekordse maratoni jooksmisega. Hetkel on plaan toiminud sinnamaani, et olen koos veel kahe homse jooksjaga Varssavi hotellitoas rinnanumbreid jooksusärkidele kinnitamas, üks kaaslastest mandrazheerimas oma esimese maratoni pärast, mina aga koos teise kogenud tegija Tõnukesega jagamas talle homseks õpetusi. 

Varssavi rahvusstaadionil pasta-paartil...

26. märtsist peale olin Hispaanias laagerdamas - kokku sai ratast sõidetud 1100km, samas joostud vaid 21km!?! Seal lõunas on ennast väga raske jooksma sundida, esiteks lähevad kõik teised iga päev rattaga erinevatele ja huvitavatele teedele, teiseks seal praktiliselt puuduvad pehmema kattega teed ning kolmandaks on sealne kolmekümne kraadi alla ulatuv leitsak jooksmiseks minu jaoks liiga kuum. Rattaga kannatab palavas sõita, sest kiirus annab jahutust, need kaks tehtud jooksuotsa aga lõppesid minu jaoks niivõrd märja nahaga, et rohkem ei tahtnud proovida. Eks homme siin Varssavis ja hiljem külmal kodumaal saab joosta küll ja veel.

Veel üleeile, ca 5 tundi enne ärasõitu Granadella laguunis.

Öelgu siin mõned veel, et pikamaajooks on totter. Kas totter seetõttu, et selle pärast ronitakse kojusõitvast autost keset ööd maha ning jõutakse laagrist koju alles kaks päeva hiljem. Kas totter on see, et selle pärast jäetakse rattalaagris mõned viimased päevad rattaga sõitmata, et jalgu hoida. Ega ta ikka ole totter küll, lihtsalt viinamarjad on nii hapud.....

Vigade parandus!

Saan tänase postitusega kohe kaks viga ära parandada. Esiteks pole ma juba ligi kuu siia sõnakestki poetanud ning teiseks tegin täna järgi läinud laupäeval minu jaoks puuduliku hindega lõppenud Pääsküla 3. raba maratoni! Esimese paranduse osas luban ennast lähiajal parandada, sest ees on ootamas peaaegu 3 argimuredest vaba nädalat soojal maal. Ja soe ilm teatavasti soodustab ajutegevust, erinevalt meil siin valitsevast не мясо, не рыба ilmast!!!

Danieli juures Pego raekoja platsil vist 3 aastat tagasi...

Teise vea parandamine oli aga mitmes võtmes vajalik - kõige pealt rehabiliteerisin loodetavasti ennast sellega kõigi nende 30 eelmisel laupäeval Pääskülas maratoni lõpetanu ees, teiseks sain ikka märtsikuusse kah maratoni kirja ning kolmandaks võin ma rahulikult vastu minna üle 2 ööpäeva pikkusele autosõidule, head pikad trennid tehtud ning lihastel hea rahulik vedelevas olekus taastuda.

Loodetavasti on meri Denias juba soe!

Aga et ikka lugeja täpselt aru saaks, mis vigadest ja parandusest ma siin jahun, siis peaksin alustama sellest, et otsisin terve veebruari enda jaoks ühte märtsikuist maratoni, erinevate variantidena olid arutluse all nii Barcelona, Rooma kui ka kusagil Milano kandis toimuv Brescia maraton. Peamiselt just finantsilistel kaalutlustel jäid plaanid siiski soiku ning alternatiivina otsustasin ise endale maratoni korraldada! Ja kus mujal ikka, kui Pääskülas, kus ees juba tuttavad rajad ja mõnusalt lihtne maratoni korraldada. Kolmas Pääsküla raba maraton vähem kui nelja kuu jooksul sai välja hõigatud veebruari lõpus, kui oli selge, et sel talvehooajal jäävad ära kõik veel tulevad maratonid - nii Estoloppeti omad kui ka need teised, kiiksuga sõidud - Suusahunt ja Haanja Suusa100! Ehk siis plaanis oli selline mõnus kevadine jooks!

Ilmataadil on Pääskülaga mingi oma teema.... Foto: Toomas Ellmann

Reedel, maratoni eelpäeval, rada märgistades oli rabas imeilus ilm ja talvest korralikult taastunud ja kuivanud maapind. Järgmisel hommikul aga näitas ilmataat hambaid, üritades täita kellegi "talve" igiammust lubadust mitte taeva jääda. Hommikul rattaga rada kontrolli mõttes läbi sõites sain aru, et sellise ilmaga ma ise rajale minna ei saa. Kuigi mõnele tegelasele tundub, et spordiürituse korraldamine piirdub osalejate käest "papi lüpsmisega"*, siis tegelikkuses see nii ei ole. Korraldaja võtab spordiürituse korraldamisega (sh osalustasude kogumisega) endale vastutuse selle eest, et üritus saaks läbi viidud nii heal tasemel, kui see vähegi võimalik on. Ja see tase sisaldab kõike - raja ettevalmistust, jootmist-toitmist, osalejate turvalisust jne. Viimastel maratoni eelsetel päevadel hüppeliselt kasvanud osalejate arv (35 maratoni- ja 35 pooliku jooksjat) ning maratonipäeva üsna äärmuslik ilm tõstis ürituse riskifaktori minu jaoks nii kõrgele, et mul polnud valikut. Ise jooksma minnes poleks ma saanud vajaduse tekkimisel kuidagi osalejatele abiks olla ning seetõttu tuli mul seekord kõrvale jääda....

Maratoni start - mina seisan kõrval.... Foto: Sirle Seilenthal

Jäin tookord jooksust kõrvale üsna rahuliku südamega, sest mul oli tagataskus nö varuvariant - 22-23. märtsil toimuv Marathon100.com II Virtuaaljooks oli juba välja kuulutatud ning see oli minu päramine variant veel enne Hispaania trippi oma märtsikuu maraton ära teha. Ja tehtud ta sai, vaatamata sellele, et eilne esimene katse ei õnnestunud - kokku sai vaid poolmaraton. Ebaõnnestumise põhjuseks oli vale strateegiavalik, sain endale jooksukaaslase vaid poolmaratoniks ning üksinda hiljem veel sama pika maa jooksmine ei mahtunud mulle eile ikka üldse pähe. Tänaseks olin targem - kauplesin endale kaaslase maratoni teiseks pooleks ning see strateegia töötas, kuuendal Pääsküla ringil liitus minuga poolmaratoni jooksnud Andrei (kolme senise Pääsküla maratoni korralduse juures mees nagu orkester - pargib, joodab, paigaldab ja koristab) ning vedas mind peaaegu et lõpuni. Ta küll väsis veidi ca 3 kilomeetrit enne lõppu ning jäi veidi maha, aga suutis ilmselt minu pärast ennast veidi ületada ning lõpetasime koos - mina maratoni, tema poolmaratoni. Splitid 2:12 ja 2:15, eilne poolik sundis alates seitsmendast ringist veidi tempos järele andma. Kokku 4:27 ja minu 25-s maraton purgis!!!

Porine, väsinud, õnnelik...

Uued jutud juba Hispaaniast Deniast - ratturite paradiisist. Head teed mulle sinna kõigi Teie poolt!!!

* - Eesti enimtsiteeritud spordiblogija väitis oma 25.04.2013 postituses nii: But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement! For Dr Holden, of course, not for those poor skiers and runners.