Aare Huik: Terase karastamisest Poolas!

dr Holden: Teen esmakordselt blogi seitsme-aastases ajaloos erandi ning avaldan siin kellegi teise jutu! Seda just seetõttu, et pean seda juttu hädavajalikuks õppevahendiks algajale maratonijooksjale!!! Visuaalsuse mõttes lisan omalt poolt Aare postituse teksti vahele mõned pildid.

 ******

Aare jätkab:

Jah, nii ta kipub olema, et vahva on kirjutada siis, kui kõik hästi läheb!

Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?

Jõulude paiku, kui igale vähegi suusatamisega kokkupuutunud inimesele oli selge, et sellel talvel tavaharrastaja jaoks normaalset suusahooaega ei tule, tuli leida mõni teine huvitav tervistav ajaviitmisvorm. Valisin jooksmise, sest seda valikut soosis lumetu talv ning Võru ümbruse kümnete kilomeetrite kaupa valgustatud kergliiklusteid. Kohe alguses panin endale karmid kriteeriumid paika - ei mingit „tilu-lilutamist“, vaid hakkame treenima! Sõltumata ilmaoludest, ahvatlevatest nädalalõpu kiusatustest ning rubla kursist, läksin ikka 5 korda nädalas trenni ja pidasin režiimi (unustasin enda jaoks mõnusad õhtused õlled!). Algus oli tuim "seasörk" ja peale esimest kolme nädalat suurt midagi ei juhtunudki, kui just mitte märkimata jätta ca 2,5 kg mõistatuslikku kadumist minu pagasist. Uus kuu algas juba kergemalt igas mõttes ning 1:00 - 1:30  trennid lõppesid juba valutumalt!

Aare aastal 2009 peale oma kuuenda Haanja100 läbimist!
Nüüdseks on neid läbimisi 10, ehk tegu on "alati lõpuni" mehega.

Kui oled üksi trennis ja käimas on mahuperiood (madala pulsiga saad mõlgutada mõtteid), siis tekkis mingil müstilisel ajendil mõte - teeks ühekordse projekti "jooksumaraton"! Isegi see mõte tundus siis nii "lahmiv", et ei julgenud sellest isegi kõige lähedasematele iitsatada, kuigi salasoov kripeldas igas trennis. Simple! - nagu ütlevad elavad klassikud - guugelda! Ja niimoodi "kotkas laskuski" Orlen Warsaw Marathoni näol minu plaanidesse! /Vahemärkusena - siis ei teadnud ma veel Ivari kavatsustest ja ilmselt tema ka minu omadest/.

Varssavi metroo iseärasustega tutvumas. Foto: Tõnuke

Et säästa lugejat spetsiifilistest sportlikest terminitest ja trenni salanippidest, jõuamegi välja 13.aprilli 2014 eelnevasse nädalasse!

Mis oli vahepeal minuga juhtunud?

Juhtunud oli see, et jooksmine oli vist esimest korda elus isegi naudingut hakanud pakkuma ja selleks aitas kaasa ka ca 8 kg kehakaalu haihtumine ja umbes 1000 km läbimine aasta algusest! Lisaväärtusena suutsin emotsioonitult mööduda riiulist, kus olid reas uued ja huvitavad proovimata õllesordid:) Algne "seasörk" oli asendunud visuaalselt nauditavama jooksusammuga! :) Isegi tuttuued "New Balance" RC 1400 helekollased tossud kandsid minus edasi kevadist vabanemistunnet ja kindlat soovi: lõpetada see "ühekordne projekt" reaalsena tunduva 4 tunnise pingutusega kevadises Varssavis!

Orlen Varssavi maratoni võistluskeskus päev enne starti!

13. aprill 2014, kell 9:15 seisime Ivariga kõrvuti stardikoridoris ("VERVA" 4:00-4:15), meist tehti pilti ja enesetunne oli igati hea! Ütlen ausalt - arvasin, et oleks ikka pidanud 3:45-4:00 koridori minema! Stardipauk! Tagasiteed enam ei olnud! Tuli minna koos 8000 kaaslasega 42,2 km pikkusele katsumusele!

Esimesed viis kilomeetrit - rahvast palju, tuli üsna tihti "jõnksutada" ja vaadata, et keegi sind ei nügiks ja ise kellelegi liiga ei teeks. Kusagil 5 km  kandis haakisin sappa  4:00 "pace-makeritele", kelle õhupallid mul närviliselt näos hüplesid :) Koos selle "lõbusa" seltskonnaga jooksin hea enesetundega rahva marulise kaasaelamise ja erinevate bändide muusika saatel kuskil  15 km kanti - ja nagu Dr. ütles: "elu oli lill".

Nüüd tegin hilisemast analüüsist lähtuvalt rängima vea!!! Oma kogenematusest ja kevadisest eufooriast lummatuna, ei suutnud ma adekvaatselt aru saada vaheaja tabloodest, mis särasid iga 5 km järel. Nimelt näitasid need "brutoaega", mis oli minu reaalse "netoajaga" nihkes ca +4.30 minutit! Tekkis väärarusaam, et jooksen vist liiga ettevaatlikult ning tempomeistrid on vist alustanud liiga aeglaselt ja kardetavasti lõpu poole tõstavad seetõttu järsult tempot, mis oleks halb variant. /Vahemärkusena - jooksin ilma kellata ja seetõttu oli võimatu oma tundeid ohjata/ - Viga nr.2!!!

Mis seal ikka - tunne super, ei ole vaja end "vägisi tagasi hoida" ja nii ma neil 4:00 meestel eest valgusin. Ja saatuse irooniana kuulsin enam-vähem samal hetkel seljatagant valjuhäälset Viru tänavale omast soome keelt! :) Sõnasin lõuna-eestlaslikult: "Hüva Suomi" ja nii see mind laastav sõprus sõlmitud oligi! Järgnevad kilomeetrid jooksime ilmselt 5.10-5.15 tempoga, mis tundus esialgu lõbus ja "kaverid" arvasid end jooksvat lõpuajaga natuke alla 4 tunni - super variant, kas pole? Ei ole! Umbes 19,5 km kandis läks soomlastest kõvem ja kõhnem põõsasse vett viskama ja mina teise Dr. klassist mehega jooksime lõbusasti edasi!

/Vahemärkusena- väga paljudel jooksjatel olid peal nn. pudelivööd, koos geelipakkidega! Somm paugutas ka enne joogipunkti geeli sisse ja mina loll vaatasin vaid pealt./ Arvan, et viga nr.3 oli nn. nälga jäämine?! Olen harjunud pikkadel kurnavatel distantsidel geele kasutama, kuid seekord olin kuival ja tundsin sellest puudust - vahet pole kas füüsiliselt või vaimselt!

Naislugejale ka veidi Varssavi jooksumoodi - bikiinid pidid in olema!

Poole peale jõudsin reaalselt 1:54, mis teeb keskmiseks 5.24 min/km ja millest 15-21,1 km läbisin ilmselt 5.10 -5.15-ga. Kõik oli tore kuni 28 km-i, kus oli lisa joogipunkt; punktist väljudes tundus, et justkui oleks joonud Vene muinasjutust pärit nõrgendavat jooki, kuid mitte tugevdavat! :)  Jalad muutusid raskeks!? 30 km tähises andis ka veel väikest vastutuult ja minu võistlus asendus seekord siit alates võitlusega ellujäämise eest! Hea kerge jooksutunne oli just kui hetkega (ilma naljata - ühe kilomeetri jooksul) asendunud puise "seasörgiga"!? Mõttes lootsin, et võtan nüüd veidi rahulikumalt ja üldpilt paraneb, kuid see oli loll lootus! Läks aina kehvemaks! Vist kuskil 32 km-l  möödusid 4:00 õhupallid minust, kui seisvast postist, ja ei olnud vähimatki lootust ega võimalust nendega jätkata. :( Kannatasin kõvasti - ausalt! Igas võimalikus joogipunktis jõin ja lubasin isegi mõne banaanitüki, kuid asi ei paranenud, vaid aina süvenes! Vist 33-35 km kandis lubasin esimesed häbiväärsed kõnnisammud. 36-ndal kildil jõudis järele Ivar, kellele proovisin agoonias järgneda, kuid üritus lõppes omaette ropult sajatades peale 100-150 meetrit! Kõik valutas, kui jooksuliigutusi tegin (need ei olnud krambid, vaid tuim valu kõigis lihastes, mis halvas jooksmise) - samas kõndida lasi! Alguses oli piinlik kõndida, kuid inimene harjub kõigega, isegi siis kui rajaääred toetajaid-kaasaelajaid täis! Sellist viimast 36-42,2 (6,2 km ) ei tahaks enam ise küll kogeda! Siit moraal - säilitada "külm pea" ka kõige "kuumemate tunnetega", sest muidu saabub üks asi tõesti märkamatult!

Esimesed muljed peale ränka lõppu. Foto: Tõnuke.

Lõpetuseks - pika jutu alguses oli järeldus/küsimus: "Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?" Untsu läinud asja hea külg on selles, et sellist "ühekordset projekti" häbeneks iga tõsine spordimees ja seepeale ütlen nüüd esimest korda "suurele ringile" välja lause: "Jauns notikums uz Daugavas krastas! 18.05.2014"!!!

Kes peab/tahab aru saada - see saab!

Ära iial lihtsalt alla anna!