Selle blogi vanale lugejale ei pea ilmselt seletama, mis on Saku100 ning miks ma sellest olen alati kirjutanud. Uuemale lugejale ütleks tutvustuseks niipalju, et Eestis on vaid 4 maastikurattasõitu, millel ma ise osaleda tahaks ning kahel neist ma ise kahjuks korraldajana osaleda ei saa. Ülejäänud sõidud on Jõelähtme rattamaraton ja Saku100! Minu ustavust sellele Eesti mõistes unikaalsele maastikusõidule tunnistab eelmise aasta Saku100 nui-neljaks läbimine, vaatamata sellele, et korraldaja seda sõitu ei korraldanudki.
 |
| Juurikaprofessorite esikümme saab nö nimelised numbrid.... |
Selle aasta Saku100 peeti 16,8km pikkusel ringil, mis oli ilmselt paljudele üllatuseks keeratud kogu ulatuses teisipidi ning lisaks samas peetud kolmapäevaku raames paljusid rabanud Põdrasingli üllatusele oli uusi singleid veel ja veel ning need olid oi-oi kui valusad - turvas, juurikad ja vesi. Pool ringi sai läbitud ajaga 45 minutit ning esialgsesse plaani sõita kõik ringid 80 minutiga (kokku siis 100km 8h) hakkas tekkima suuri mõrasid. Õnneks oli ringi teine pool joonistatud mööda vanu ja seetõttu kiiremini sõidetavaid Saku singleid nagu Oja, Pommiaugu, Koolme ja Käsna!
 |
| Ühel mitmekümnest esimese ringi sillast! Foto: grimsun.eu |
Kuna esimene ring oli üle 100 osaleja tõttu üsna sagimist täis, sai teisel ringil lõpuks ka oma rütmis sõitma hakata. Ja siis oli hea näha, kuidas varased paugutajad hakkasid tehnilistel singlitel jänni ning minu single-speedile jalgu jääma. Tasasematel teelõikudel pandi muidugi minust täiega mööda, et singlitel taas jalgu jääda. Endal oli samas üsna hea tunne nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. 8-tunnise lõpuaja alistamine oli unustatud, vaikselt hakkas vägisi mõtteisse ronima kahtlusekurat, et kas ikka suudan viienda ringi alla 8h lõpetada, et pääseks enne kontrollaega viimasele ringile.
 |
| 28-18 ülekanne käras täna Sakus küll je veel!!! |
Kuigi ligi kolm tundi oli juba stardist möödas, polnud ringi alguses mingit tahtmist süüa. Õnneks oli niipalju kogemust, et haarasin raja äärsest kotist oma standardvõileiva kaasa. Poole ringi peal, peale käsnade ja svammide läbimist hakkas uni peale tulema - see on minu jaoks esimene märk salaja pealetükkivast väsimusest. Sain kohe aru, et kiiremas korras peaks võileiva kurku ajama, aga enne ringi lõpus olevat sirget ei tulnud selleks mingit võimalust. Siis pidasin kinni ning edasi sõitsin kuni kolmanda ringi lõpuni pajukit nosides. Hakkas parem!
 |
| MTB-sillaehituse uued suunad! By Saku100!!! |
NELJAS RING - IKALDUS (aeg 1:54.57, pulss 149)
Et nüüd aus olla, pean välja ütlema, et mõtlesin selle postituse struktuuri ja nende ringide nimed välja juba sõidu käigus. Sest vaatamata pidevale raputamisele on Saku100-t sõites piisavalt aega mõelda, mediteerida ja elu üldiste postulaatide üle omaette arutleda. Selle ringi pealkiri sai välja mõeldud enne kolmanda ringi lõppu ning võimaliku ikalduse all pidasin ma silmas ikka füüsilist äravajumist ja just selle võileiva liighilise makku jõudmise pärast. Oleks ma siis teadnud, mis mind neljandal ringil ees ootab, oleks vist mõne muu pealkirja välja mõelnud. Aga teha polnud enam midagi, saatus oli ette määratud ja Svammi singli ainsal sillal läks ratas vasakule kraavi, ise aga paremale ja ikka nii, et seljakott oli kraavi põhjas ja üle kõhu lõid lained kokku. Ehk siis täiega mudas ja ikka nii sügavalt sees, et väljarabelemiseks läks oma 20 sekundit. Esimene mõte oli, et jalad päästke keha, sest kuivaks jäi ainult pea. Peale suplust veidike kanarbiku vahel pikutades aga mõte selgines - ikka edasi, sest võistluskeskuses on ju terve komplekt kuivi riideid ootamas. Mürsu singlil, mis on mul korra lõhkunud keti ja teisel korral käikari (see oligi see hetk, kui pöörasin sinku-usku), oskasin aga ennast juurikate peal niimoodi külili keerata, et terve keha sai vorpe täis. Vasak pöial aga sai ilmsesti risti keeranud lenksu käest sihukese paugu, et oigasin pikalt sambla peal ja mõtlesin, et kuhu ja mida veel??? Viienda ringi nimeks olin planeerinud sõna KANNATUS, aga see algas mul juba neljanda ringi Mürsu singlist alates - sadulasse istuda ei saanud, sest turbamuda oli kraavispaa supluse tagajärjel salakavalalt sõidupükste pamperi vahele ilmunud ning lenksust korralikult kahe käega kinni hoida ei saanud, sest pöial tegi põrguvalu. 12 kilomeetrit püsti rattal poolteise käega lenksust kinni hoides kustutas igasuguse sõiduiha ning nii see neljas ring mulle sel aastal viimaseks jäigi. Kuigi ma oleks peale riiete vahetust ja pöidla teipimist suutnud ka selle viienda ringi läbi teha, ei näinud ma sellel mingit mõtet, sest kuuendale ma poleks niiehknaa pääsenud..... Kahju, sest kuuenda ringi nimeks oli juba ette pandud LUNASTUS - ehk siis see hetk, kui ma jätan isiklikult hüvasti iga raja juurika, silla ja mättaga, lubades samas kunagi ikka tagasi, neid vaatama, tulla!!! |
| Kolm tublit naist, kes tegid täna 5 ringi ja jagasid poodiumikohad! |
Numbrid on tähtsad, jah, niiet täpsustame - alla 8 tunni sai lausa 8 meest, mitte 7 :) Aga 0 naist:(
VastaKustuta15 100km läbijat ja veel eksklusiivsemad 8 5-ringi läbijat on tõesti väike arv, aga seda väärtuslikumaks see need juurika-professuuri tiitlid ju teeb? Kõik kohale tulnud ja oma raha eest 2-10-tunnise elamuse saanud võivad omajagu rahul olla, igaüks oma mõõdupuu järgi!