Vätternrundani allaheitmine!

Eestlane on juba kord selline loom, et talle on alati vähe, ta peab alati kellestki parem olema ja igal juhul kasvõi näiteks naabrile ära tegema. Juba Vargamäelt saati! Kaasajal väljendub see nii autode-majade suuruses, lastele võimaldatavas hariduses kui ka harrastusspordis. Kui näiteks Eesti suurimas maastikurattasarjas nimega Estonian Cup stardib raskel maratonidistantsil ca 1200 ja paljude harrastajate ettevalmistuse jaoks tunduvalt sobivamal poolmaratonil vaid 400 ratturit, siis eestlase igal-juhul-naabrist-parem-olemise kompleksi mittepõdevas Lätis on asi vastupidine - maratoni sõidab sealses sarjas ca 500 tõsist tegijat, poolikule läheb tavaliselt aga lausa 2000 mõistlikku harrastajat.

Estonian Cup Rõuge rattamaratoni start.

Ma võin ju siin targutada ja teoretiseerida, aga see ju mind ja/või eestlasi ei muuda. Kui kunagi aprillis helistas mulle üks tuttav rattur ning pakkus välja idee naabritele (loe: svenssonitele) ära teha ning nende hädisele 300km pikkusele Vätternrundan'ile vastukaaluks hoopis ümber Peipsi sõita, olin ilma pikemalt mõtlemata nõus! Vaatamata sellele, et ettevõetav marsruut viib läbi Venemaa, kus mitte kõik ei ole ainult võimalik, vaid palju asju on ka ilmvõimatu! Vaatamata sellele, et arvutuslikult tuli selle ringi pikkuseks 565 kilomeetrit ning vaatamata sellele, et see hirmuäratav ring oli plaanis ära teha vaid kahe päevaga....

Stardis, Värska sanatooriumi ees!

25. juuni hommikul kell 7 oli kokkuaetud (loe: nõussesaadud) seltskond valmis lahingusse minema, teadmata täpselt, mis sorti lahing ees ootamas on, sest ligi 200 kilomeetrise lõigu kohta sel päeval ees ootavast kokku 320-st kilomeetrist puudus igasugune info. Kuna sõit toimus maanteeratastega, oli kõige olulisem teekatte ja liiklustiheduse olukord, lisaks sellele pidi arvestama ka Venemaal valitseva üldise liikluspohhuismiga, ehk siis teedel liikuvate sõidukite kiirust piirab vaid nende mootori võimsus! Asja tegelikust tõsidusest annab aimu eile õhtul laekunud äärmiselt kurb teade Moskva lähistelt Domodedovost, kus alles pühapäeval ratturitele tuntud Poola Beskidy MTB-tuuri lõpetanud Aleksei Pitšugin hukkus rattatrenni tehes 130-ga kihutanud auto rataste all. Alekseil oli tõsine plaan sügisel Haanja100-le tulla......... Puhka rahus!

R.I.P.

Mina ise kohe stardist koos teistega minna ei saanud, sest pidin meie saateautoga kõigepealt üle piiri sõitma. Aga alates Kunitšna Gorast, ehk siis Koidula piiripunkti Venemaa sõsarpunktist, olin rivis ja sõit Pihkva poole võis alata. Siinkohal oleks paslik teha väike geograafiatund ning selgitada, et ümber Peipsi sõites peab sõitma veel ümber kolme järve - Pihkva järv, Lämmijärv ja Narva veehoidla, ehk siis ettevõetud Venemaa-poolne trass oli selline - Värska-Petseri-Pihkva-Gdov-Slantsõ-Kingissepp-Narva. Kuni Pihkvani läks vaatamata alanud vihmale õnnelikult, saime isegi natuke maad taganttuules sõita, mis kasvatas korralikult keskmist kiirust. Pihkva suurlinnast (200.000 elanikku) õnnelikult läbi, tehti esimene toidupaus ning kohe seejärel läks esimene ratas õhtale, käikar kodaras ning üks vedaja vähem. Pihkvast alates meile vastu keeranud tuul, pigem isegi eest vasakult puhuv küljekas ei andnud mingit võimalust varju saada ning peale kümneminutilist punases pulsiga sõitmist pudenesin grupist. Kindlasti oli üheks põhjuseks 3 päeva tagasi joostud Võidupüha maraton ning kahe päeva tagune 160km pikkune soojendussõit Võru-Valga-Võru. Uskusin starti asudes, et olen rauast, aga ei. Meelde tuli anekdoot Tšapaist ja Petkast, kus Tšapai vedas teiste ohvitseridega kihla, et tal on mees, kes joob 5 viina korraga ära ja lahkub omal ajal. Kui siis Petka sellega ohvitseride ees hakkama ei saanud ning peale kolmandat pudelit ära kukkus, arutas Tšapai omaette, et huvitav küll - just paar tundi tagasi proovisime ja siis läks viis viina nigut niuhti mehele sisse.... :)

Grupp kusagil teel Pihkva ja Oudova (Gdov) vahel.

Peale 65km sõitu ilmus protokolli minu nime taha DNF, põhjusteks oma nõrkus, sõidukaaslaste liigne  kiirustamine kell 21 Narva-Jõesuus ootavasse spaasse ning vähemoluline ei olnud ka see, et saateautos istus katkise rattaga löödud mees Leivo, kelle nägu läks peale minu katkestamist uuesti naerule, sest ta sai minult sõitva ratta ning taas grupiga liituda. Olin ise küll üsna löödud ja kaaslaste peale veidi pahane, aga kokkulepe oli, et nõrkasid ei oodata ja nii ta läks. Kuna olemine oli üsna märg, varastasin veidike vene mendi jaoks igaks puhuks varutud altkäemaksu ning olemine muutus kohe soojemaks ja lõbusamaks. 140km peal ronis järgmine mees pardale, põhjuseks sel aastal pikima ühe jutiga tehtud sõidu rekordi ületamine... :) Eelpoolmainitud liiklusohtlikkuse kohapealt asi eriti hull ei olnud, kihutati küll, aga napikaid oli kõigest paar-kolm. Samas olid teeäärsed metsad täis mälestuspärgi ja riste ning neid oli selle 200km peale Pihkvast Kingisseppa ikka sinna poolesaja kanti!?!

Jelizarovo klooster. Väidetavalt olevat siia pagendatud Putja eksnaine
ning seetõttu olevat rahakraanid avatud. Oli näha küll, et ei koonerdata!

Asfalt oli tegelikult kole, löökauke ja pikivagusid täis pikitud. Samas rehvipurunemisi oli vaid kaks ja needki miskipärast just nende teede pärast alla pandud krossijooksudel. Lisaks löökaukudele on Venemaa asfalt ikka väga konarlik, pidevalt oli tagant bussist näha surnud kätesse verd raputavaid sõitjaid ning üha rohkem üritati sõita püsti sadulas. Pisitasa aga edeneti ikka põhja poole ning peale kummitustelinna Slantsõ läbimist jõudsimegi Kingissepa külje all Piiter-Narva maanteele. Seal pidime hullunud liikluse pärast ratturite grupist eemale hoidma, sest paar korda pandi saateautost raudselt pealt sajase kiirusega suisa paremalt mööda!?! Tee peal oli mingi kontrollpost, mille juures peatudes meilt küsiti: "Võ kuda? V Evropu?" Samal ajal pani meist ja ka sellest stoppmärgi ja kiirusepiirangutega kontrollpostist ilma peatumata ca 130-ga mööda must Range Rover. Pole tšudes!!!

Krt, marketisse ei jõudnudki, nii kiire oli... :)

Narva jõudes ootas meid ootamatult ees 2,5 tunnine piirisaba, samal ajal kui ratturid ilma järjekorrata üle pääsesid. Ja kuna kõik asjad olid autos, siis pidid õnnelikud ülepääsejad Narva-Jõesuu spaahotellis poolteist tundi paljajalu ringi patseerima, ainsaks kehakatteks hotellitoa kapist leitud hommikumantel. Aga spaa oli mõnusalt rammestav! Hommikuste juttude põhjal oli sõitjate sõidujärgne uni korralik ning hommikul asuti varakult tegutsema eesmärgiga Värskasse tagasi jõuda. Ronisin ise taas sadulasse, sest tunne oli väga hea. Kuna Soonets ja Leivo otsustasid teise päeva vahele jätta, siis jätkasime kuuekesi. Kõigepealt Jõesuu-Sillamäe-Jõhvi-Illuka-Mustvee ning sealt juba Kasepää ja Omedu kaudu Koosale, kus algasid selle päeva õudused. Taas kodumaiste heade teedega harjunud ratturid raputas korralikult maa peale tagasi Koosa ja Kavastu vaheline teeremont ning see tee oli hullem, kui mistahes eilne lõik Venemaal. Suuretükiline purustatud asfalt vaheldumisi lahtise liiva ja treppis kruusaga ning nii ca 11km jutti. Kavastus väike peatus, parvega üle ning taas veidi vale otsus suunduda Võnnu peale - veel 9km kruusateed!!!

Tartu-Räpina maanteele saades tundus õudus otsas olevat, kuid ühe mehe nina haistis eesootavat jama ning ta ronis 200km täitumisel taas autosse. Taas uus rekord ja päev kirjas? Veel enne Räpinat veel üks teeremont ja taas 5,5km kruusa-liiva-jne. Peaorganisaatoril läksid sellel lõigul mõlemad rehvid, kuid autos olevate varujooksude abil sai mees taas kiiresti sadulasse ning saateauto poolt ka grupile järele veetud. Minu puhul oli kõige naljakam see, et kusagil 150km peal olin eelmise päevaga võrreldes nagu ümbersündinud - tegin pidevalt pikki vahetusi ees gruppi vedades ning meeleolu üleval hoides. Kas tõesti jäi pühadeaegsest paugust taastumiseks üks päev puudu. Värska sanatooriumi juures peale 260km läbimist oli tunne, et paneks edasi, mis kinnitab taas minu poolt juba eelmise aasta Tallinn-Munamäe sõidu järel lendu lastud mõtet - on suur vahe, kas sõita 140 või 200km, aga pole mingit vahet, kas sõita 200 või 300km!!!

Neli kanget peale 580km läbimist Värskas!!! Thumbs up!

Neljal mehel sai siis Peipsile ring peale ning seega on rootslaste kuulus Vätternrundan ametlikult allaheidetud! Mina ise teen selle sama tripi igal juhul ära kas järgmisel või siis ülejärgmisel aastal! Ükskord me võidame niikuinii!!!
Soonetsi esimene päev graafiliselt!
Minu eilne päev graafiliselt!

Elutarkust Peipsi tagant!

Tänud kõikidele osalejatele, abilistele, kaasaelajatele! Erilised tänud tuulele, mis puhus mõlemal päeval vastu!!! Täname veel Eesti ja Vene tollimehi-naisi ja piirivalvureid, kes eriti asjasse ei süüvinud ning lasid meid üsna hõlpsasti üle ja tagasi! Täname ka Eesti teedeehitajaid, kes miskipärast ei ehita...

Pildike Sosnovski nim. kolhoosi katseputkepõllult... :)

Kel soovi teada saada, kuidas sihuke sõit tundub, need on oodatud pühapäeval, 29.06, kell 10 Männikule sõitma selle aasta esimest brevetit, pikkus 200km! Täpsem info!