Teisipäev, 24. november 2015

Seasörk Valencias aka maratón 45°!

Jooksu mõistes lörrilastud suvel tegemata jäänu nõuab järele tegemist. Sest aega on jäänud üsna vähe, vaid veidi üle kolmveerandtuhande päeva. Ja teha on veel palju, mõne jaoks isegi üle mõistuse palju. Minu enda jaoks tundub selle eesmärgi täitmine võimalikuna, sest paljud varasematel aastatel ette võetud ja esmapilgul üsna hullumeelsed katsumused, nagu IM ja PBP, said ju tehtud. Sest midagi peab ju inimesel olema, mille poole püüelda, muidu järgneb vältimatu mandumine. See aga ei sobi minusugusele vabale hingele, ühel ja samal ringil päevast-päeva, kuust-kuusse, aastast-aastasse tiirutamine ning ringiaegade edetabeli pidamine pole minu jaoks!!!
Haanja Ultra100 start 31.10.2015 kell 7:00, -3C°. Foto: Külli Leola
Et mitte enam rohkem tänasida toimetusi (loe: suvel jooksmata jäänud maratone) homse (loe: järgmise kahe aasta) varna visata, hakkasin septembri lõpus otsima lisa kodustele maratonidele ning valik langes Valenciale. Veidike imelik see valik küll oli, sest olen varem selles linnas mitu korda käinud ja seal ka 3 aastat tagasi maratoni jooksnud. Kas just seetõttu, et tookord need asjad seal Valencias veidi nihu läksid, pani kaalukausi Istanbuli asemel Hispaaania kasuks langema, mine sa tea? Igatahes takkajärgi olen valikuga rahul, sest nägin seda mõnusat linna veidi uue nurga alt ning ka ilm oli kõik need kolm seal veedetud päeva lausa suurepärane, maratonipäeval isegi liiga kuum. Oma rolli mängis ka reisi koguhind, Valencia maraton tuli Istanbuliga võrreldes kokkuvõttes üle saja raha odavamalt kätte.
Banco de Valencia peahoone.
Kuna oskasin ligi kuu aega enne reisi lennupileteid ostes täpselt ennustada Lufthansa töötajate streigi lõppkuupäeva, siis pääsesin maratonieelsel päeval kenasti päikese alla kohale. Kuuldavasti olevat elu esimest maratoni jooksma läinud Tiidrek Nurme päev varem sellesama streigi tõttu seigelnud Eestist Hispaaniasse Türgi kaudu!?! Kuigi mul läks marsruudi valikul edukamalt, suutsin ma oma lennulitaka ikka ära saada - nimelt oli lennuki tagauks Frankfurdis õhkutõusmist oodates liiga kaua lahti ning vähemasti ühe reisija tõmbas see lennusaatjate apsakas läbi. Pühapäeva hommikul ärgates ei saanud ma esimese hooga  voodist välja, sest seal kusagil õla ja kaela vahel tegi miski põrguvalu, ehk siis pead keerates pidi kehaga kaasa aitama... Hispaaniale nii omane, meie jaoks aga harjumatu padi oli esimene mõte, kuid siis meenus lennukis ulunud külm tuul! Valencia Trinidad Alfonso maratoni stardini oli jäänud 2,5h!
Finish on the water...
Kuna odavreisi kaalu- ja muude piirangute tõttu koju jäetud valuvaigistavaid tablette sisaldav kotike oli kaugel, jäin lootma mõne hommikul teele jääva apteegi peale ning läksin kella seitsmeks kokkulepitud varasele hotelli hommikusöögile. Veel pool kaheksa polnud köögis kedagist. 7:45 sain oma pool tassi kohvi, kaks odavaimast jahust tehtud röstsaia viilu ja kaks pakikest marmelaadi kätte! Continental breakfast my ass! Peatselt eesootavale ca 4000 kcal kulutamisele mõeldes jäin taas lootma Valencia tänavakaubitsejate unetusele.... Lootus asjatu - ei ühtki avatud apteeki ega mõnda tänavaäärset puuviljaletti tervelt 3km jooksul teel hotellist maratoni stardipaika. Kokkuvõttes kukkus välja huvitav kogemus - polegi kunagi varem seisnud maratoni stardis kangekaelselt tühja kõhuga!
Võistlejad kohtadele....
5 minutit enne starti leidsin üles pakihoiu, see oli miskipärast teises kohas kui 3 aastat tagasi ning nibin-nabin jõudsin ka stardikoridori juurde. Sinna aga enam õigest august sisse ei saanud, sest jooksjaid oli ikka üle mõistuse palju. Kui ei saa õigest august, tuleb minna aiaaugust, ütleb kogenud maratoonari vaist ning nii ka mindi. 13 minutit peale stardipauku ületasin ajavõtumati - netoaeg läks käima. Läksin teele harjumuspärases 4:45 tempos (see on lõpu- mitte kilomeetri aeg) ainsa lootusega kusagilt midagi süüa saada. Saingi - 20-ndal kilomeetril veerandiku apelsinist ja 30 kildi peal tervelt neli kuivatatud datlit. Umbes siis hakkas ka kuumus mõju avaldama ning pidin üle minema säästurežiimile, mis näeb ette kordustega 100m pikkust puhkust ning 900m pikkust spurti. Töötas!
Groucho, el carismàtico "pràctico", oli 3 aastat tagasi veel 4:30 pacemaker.
Kaelakangus hakkas jooksu käigus taanduma või see ainult tundus nii, sest tekkis nö varjutav asendusvalu, eeskätt reitesse. Nälg aga aina süvenes ning 39-nda kilomeetri peal oli kõht ikka nii kapitaalselt tühi, et panin parema suuna sisse ja keerasin esimesse raja kõrval olevasse boksi ehk cerveceriasse ning tellisin vedelat leiba, hispaania keeles siis "una cerveza, por favor"! Toodi, üsna kiiresti, ilmselt saades aru olukorra tõsidusest. Läks alla, üsna kiiresti, tulenevalt olukorra tõsidusest. Ja aitas eluvaimu sisse puhuda küll! Jooksin ka need kolm viimast kilti ära, et maanduda peale lõpetamist medalikõrvasena saadud moonakoti saatel radlerileti äärde, jäädes sinna mitmeks-mitmeks pikaks topsitäieks - "райское наслаждение"!
Elupäästja 39-ndal....
Veel hommikul üsna lootusetus seisus tundunud 45-nda maratoni purkisaamine läks oodatust valutumalt, vaid 100% asfaldijooksust tingitud tüsistused reites andsid veel paar päeva hiljemgi tunda, et miskit on joostud. Põdemiseks mul aga ega polnud, sest juba 6 päeva hiljem tuli Pääskülas taas joonele asuda, sellest aga juba uues postituses!
Kas järgmise Hispaania maratoni rajaskeem? Aerofoto lennukiaknast.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar