Teisipäev, 29. oktoober 2013

Mesikäpa jooks!

Sellise vahva nime sai laupäevase jooksu käigus ligi paaritunnise ajurünnaku tagajärjel Haanja Jala100 raames toimunud klassikaline maraton ehk 42 kilomeetrit ja 195 meetrit Haanjamaa tõuse ja laskumisi. Ilmselt kuidagi teisiti ei saakski ju nimetada 100km pikkuse põhidistantsi kõrval nö vaese sugulasena toimunud, peasündmusest ca 2 ja pool korda lühemat, võistlusmaad. Aga ka see - vaid 42195m - osutus minu jaoks, kes ma pole ikka veel suure korraldamiskoorma kõrval suutnud nö tavaelusse ja -rutiini sisse elada, ikka nii piisavalt kõvaks kiviks, et pidin leppima ikka ootamatult kehva tulemusega - 5:08:02. Lootsin küll eelmisel aastal peale Kopenhaageni fiaskot, et ma ei pea enam kunagi üle 5-tunnise ajaga maratoni lõpujoont ületama, aga nii ta taas läks. Ehk siis nii jooks oli Mesikäpa oma (vaata ka tillujooks, matkasõit, Jänksi lastesõit jne), kui ka ma ise olin paras Mesikäpp või siis pigem Mesijalg (vaata ka Päntajalg, Kobakäpp jne) .....
Joel Tints oma 20-ndal, mina oma 6-ndal maratonil aastal 2013.
Haanja Jala100 Mesikäpa jooks 26. oktoobril.
Kui nüüd hakata otsima selle üle 5 tunni läinud maratoni põhjuseid (vabandusi), tuleb ilmselt minna ajas tagasi umbes 2 kuud, kui algas tõsisem ettevalmistus 10-ndat juubeli tähistavaks Haanja100 MTB-ks. Nii mastaapse spordisündmuse ettevalmistamine, eriti kui seda teha kuni viimaste päevadeni vaid vennaga kahekesi, imeb välja kõik mahlad. Suutsin terve septembrikuu jooksul teha vaid paar trenni, joosta Valmieras läbi häda maratoni ning ära teha RTG maratlon. Kokku terve kuu jooksul 20 tundi ja 45min trenni/võistlusi, millest 8h 48min moodustas Haanja100 nö kohustuslik läbisõit ehk "avatud rada" 1. septembril. Aga vähemasti töö sai korralikult tehtud, saime hakkama kõige-kõige sajaga läbi ajaloo, mida troonis tagatipuks UCI maastikurattamaratoni valitseva maailmameistri võit juubelisajal!

Maailmameister Haanja100 finito's Martin Loo ees!
Haanja100 tegemine võttis nii läbi, et ma ei jõudnud nädal hiljem ka Tartusse, Linnamaratonile. Tõusin küll varahommikul kell 5 Tallinnas üles eesmärgiga Tartusse maratonile minna, aga kaine mõistus sai õnneks võitu ning suundusin tagasi magama! See-eest olin nädal hiljem koos 3 Eesti jooksumehega Poolamaal Poznanis, kus sain hakkama oma 17-nda maratoniga. Lõpuaeg oli viimase aja tasemel, seal 4:45 ringis. Hoopis hullema maratoniga sain aga hakkama poolteist tundi peale Poznani maratoni lõpetamist, kui istusin kell 15:15 hotelli ees auto rooli ja sõitsin nö ühe jutiga (vist 4 kohvi-, pissi- ja söögipeatust) 1354km Tallinnasse. Hommikuks olime kohal....
Viimne võidmine Poznanis enne starti.... :)
PS! Tähelepanu taamale peldikute rivile (kokku mingi 400 kohta)!!!
Haanja Jala100 ettevalmistamine, mis algas kohe peale Poznanist naasmist, ei nõudnud küll niipalju ajalist ressurssi, kui rattasaja tegemine, aga oma aja võttis seegi. Aga kuna Poznani hotellituppa unustatud tossud ja jooksuriided jõudsid UPS-i vahendusel minuni alles läinud teisipäeval, siis sain enne Jala100-t teha vaid ühe jooksutreeningu. Asi seegi!

Haanja Jala100 võistluskeskus.
Läinud laupäevane jooks oli väga kerge ja hea kuni 30-nda kilomeetrini, siis läks raskeks. Kindlasti oli oma mõju ka sadama hakanud vihmal ja eelnevate päevade rahmeldamisel raja niitmise-tähistamise või võistluskeskuse ülespanekuga. Aga peamiseks põhjuseks, miks raskeks läks, on ikka totaalne treenimatus... Seda enam pean võtma mütsi maha kõigi nende ees, kes suutsid laupäeval, vaatamata hullule padukale, minust rohkem. Mõned neist - 21 meest ja 6 naist - said hakkama 100km läbimisega. Veel 31 osalejat läbisid 46,67-80km!!! Ja tagatipuks tuli Haanja Jala100 võitjaks taas maailmameister, küll rogainis, aga siiski maailmameister. Kahest kaks!!! Pean vist nüüd mõnda suusatamise maailmameistrit hakkama Haanja Suusa100-le kauplema, et ilus rida ei katkeks! Veerpalu?!?
Silver Eensaar rajarekordiga finišis!!!
Aga nüüd ka veidi poliitilist kraami! Ei, ärge ehmatage, ei taha teid tüüdata erakondade kama-jamaga. Lihtsalt täna kirjutas laupäevase Haanja Jala100 naiste võitja Mari Boikov oma FB-lehele järgmised sõnad: "It takes a fool to remain sane", teate sellist laulu? Kui ei tea, siis otsige Youtube'st. Sellest mõttest olen ma juhindunud alates 2007.aastast. HaanjaJala100 oli raudselt minu senise elu kõrgpunkt. Viimase Öö Unistusel sain üle kiusatuseset alla anda, Laulasmaal veendusin, et liikuda saab lõputult kaua ja viimased maratonid kinnitasid, et ka kiirus on juba täitsa hea. 10h läksin jooksma ja see sai ka tehtud. Ilm oli jah vihmane, aga võrreldes eelmise aastaga super. Hea enesetunne finišis lubab uskuda, et saab ka kiiremini, pikemate distantside jaoks peab veel vaimu treenima aga selle Sparthatloni ma teen ükskord ära. Nii ütles Mari, kes esimese Eesti naisena jooksis 100km alla 10 tunni. 

Ja pannes siia kõrvale ühe vigastatud (küll enimtsiteeritud) harrastussportlase parastuse minu kohta läinud kevadest - But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement - saab igaüks veenduda, kummal meist on õigus, kumb meist ajab õiget rida.....
Mari Boikov elu kõrghetkel Haanjas.
Ja veel, selle jaoks, et see eelmises lõigus ära toodud minu pihta heidetud solvang lõplikult ise ümber lükata, sest ega sealtpoolt pole ju vabandamist loota, korraldan ma 23. novembril Pääskülas heategevusliku rabamaratoni, mille kogu laekuv osavõtumaks läheb Eesti noorte maratonijooksjate järgmise hooaja ettevalmistuse toetuseks!!! Täpsem info rabamaratoni kohta juba lähiajal haanja100.ee kodukal või Facebookis (seal juba midagi on)!!!
Lõbus oli kuni 30-ndani, kirev aga lõpuni!!!
Kohtumiseni üsna pea juba tuleva kevade ja Hispaania teemadel, neljas laager on tulemas!!!

2 kommentaari:

  1. Minul tekkis tagasiteel Haanjast hoopis mõte, et miks mitte toetada hoopis noori tõusvaid tähti, kes ei saa kuskilt mingit toetust ning kellel pole üldse sponsoreid... - selle all mõtlen näiteks Mari-t ja kindlasti on veel selliseid, kes oleksid meie lootused, kust on midagi enamat oodata

    VastaKustuta
  2. Maris on sisu. Vana-Aasta jooksul eelmine aasta kui haamri sain ja Mari minust viimastel kilomeetritel mööda lippas mõtlesin, et kas ma tõesti nii kehvaks jäänud, et juba sellistele naistele kaotan. Tänasel päeval pole häbi enam kaotada.
    Rabamaraton tõotab üks tore jooks tulema.

    VastaKustuta