Käega teen suure linna, suuga ei kärbsepesagi...

Alustan täna mittetavapäraselt, ehk siis ei selgita kohe esimeses postituse lõigus lahti pealkirja, vaid teen seda hoopis postituse lõpus. Ja seda mitte teie kontrollimiseks, et kas te ikka minu jutu lõpuni loete, vaid ikka selleks, et nii lihtsalt kukkus täna välja! Aga tänane postitus peaks tegelikult kandma pealkirja: "Pääsküla raba maraton" ning just sellest ma tahangi teile rääkida.

"I love it when a plan comes together", tavatses öelda A-Tiimi pealik Hannibal Smith peale seda, kui ettevõetud asi oli korda aetud. Sellest kuulsast ütelusest on mul lihtne paralleeli tõmmata ühte musta autosse, mis sõitis 11. oktoobril Tallinnast Poznanisse ning mille pardal oli just parajasti 4 meest. Olin koos Eesti maratoni "grand old man" Rein Pärna, kohe-kohe oma sajanda maratonini jõudva Peeter Kirpu ning Lauri Valdmaaga sõitmas Poznani maratoni jooksma, kui jutu käigus tekkis mõte ka novembrikuus kodumaal maratoni joosta. Peale väikeseid vaidlusi maratoni toimumiskoha üle (variantideks olid ka Harku mets või Stromka kant) jäi sõelale Pääsküla raba. Peamisteks Pääsküla poolt peale jäänud argumentideks olid liiklusevabad rajad, võimaliku lume tuleku puhul suusatajate pahameele puudumine ning minu oma kodu lähedus (ca 2km võistluskeskuseni)!!!

Kõik on stardiks valmis - TP, liiderrattur ja osalejad!

Tehtud-mõeldud, aga tegelikult astusin selle Pääsküla maratoni korraldusega enda jaoks üsna tundmatusse vette, sest kuigi ma olen nüüdseks juba 15 aastat erinevaid sportlikke mõõduvõtte korraldanud, siis senini on need kõik jäänud (ühe erandiga) sinna Võrumaale, kus on mu sünnikodu ja kus ma kohaliku inimesena tean paljusid inimesi ning takkapihta oskan kõnelda ka nende keelt!!! Siin, suures linnas, asja ette võttes asusin esmalt uurima, kas siin on mingid omad seadused või nõuded, mis reglementeerivad spordiürituste korraldamist. Tegelikkuses midagi väga uut ei olnud, ainsaks imelikuks asjaks oli nõue ise füüsiliselt linnavalitsusse ürituse korraldamise loa järele minemine...

Stardini on jäänud umbes-täpselt poolteist minutit...

Load käes, läks orgunn lahti. Esialgsest novaatorlikust plaanist liita kokku korraldamise kulud ning neid siis osalejate arvuga jagades saada teada iga osaleja personaalne osavõtutasu suurus, sündis aja käigus hoopistükkis projekt toetada kogu osavõtutasu ulatuses Eesti Maratonitiimi jooksjaid. Heategevusliku idee ettesöötmine võimalikele koostööpartneritele äratas neiski heategevusiha ning praktiliselt kõik maratoni korraldamiseks vajalikud kulutused (ajavõtt, kommentaar, võimendus, auhinnad, toitlustamine, varustus) tehti erinevate teenuspakkujate poolt nö püha ürituse toimumise heaks ära puhta ilma eest ehk tasuta!!! Iga esialgu plaanitud ca 20-30 osalejale lisandunud osaleja kasvatas Maratonitiimile minevat rahasummat ning sundis ühe rohkem pingutama, et kavandatud üritus ikka oma pagunid välja kannaks!!!

Start on antud...

Eile, laupäeval kell 10:00, oli kõik valmis ning 67 osalejat võisid asuda kümmet ringi mõõtma. Tegelikult on hea vahete-vahel ka ringidel maratoni joosta, sest nii on jooksjal jooksu ajal üsna selge ülevaade sellest, mis rajal toimub. Kes on liidrid, kui kiiresti nad liiguvad, kui sobiv on minu tempo nendega võrreldes jne. Enda jooksust rääkides on paslik mainida, et jooksin samaväärselt liidritega ühtlases tempos, mis tähendas seda, et enne iga teise ringi lõppu läksid liidrid minust ringiga mööda. Ehk siis 2=3, aga just selline oli eile minu tempo, mis tähendas lõpuaega sinna 4:40 kanti.

Võitja finiš - Villu Eller, aeg 3:03:18

Nüüd, juba takkajärgi, võin öelda, et kuigi negative split ei kukkunud seekord välja, oli see Pääsküla ilmselt minu 20-st tehtud maratonist kõige ühtlasema tempoga joostud jooks - toon siia väite näitlikustamiseks 4,228km pikkuste ringide ajad:
1. 27:25
2. 27:48
3. 27:31
4. 27:34
5. 27:44
6. 27:46
7. 27:39
8. 28:14
9. 28:42
10. 28:59
Tundsin ise ka, et kaheksandal ringil toimus väike kangestumine, aga see võis olla tingitud sellest, et nii eelmisel päeval kui ka maratoni hommikul sai veidi rabeletud korraldamise kallal.... Õnneks sattusin algusest peale jooksma ühte kvartetti, kellega läbisime koos poolmaratoni 2:18:03 vaheajaga, peale seda otsustasid kaks kvarteti meesliiget maha jääda ning mina jätkasin jooksu koos oma viiendat maratoni jooksnud Liina Volmersoniga. Kusagil 9-ndal ringil poetas Liina mokaotsast, et ta pole veel ühtegi maratoni nö 100% joostes läbi teinud. Ning kuna mul endalgi sai viimane nö jooksumaraton läbitud tervelt 6 maratoni tagasi selle aasta jaanuaris, siis olid need Liina sõnad piisavaks põhjuseks kannatamiseks. Mina sudisin teda ning tema kontrollis mind! Kogemus maksab, 20 nüüdseks minu poolt läbitud maratoni on piisav pagas õigel hetkel õige tempo valimiseks ning lõpuni kestmiseks. Seekord tuli siis lõpuajaks 4:39:26!

Meelis Atoneni nn 4:00 grupp, liduvad nii krresti, et ei jää pildilegi..

Aga nüüd sellest, miks on selle postituse pealkirjaks üks tuntud vanasõna, aga ebaharilikus vormingus? Eile õhtul, naastes koju ühelt läinud aasta omalaadseimalt spordiürituselt, mille ma üsna ootamatult ise ellu kutsusin, läbi viisin ning kus ma takkapihta ka ise osalesin, sattusin interneti avarustest lugema, et mitte Pääsküla raba maraton, mille raames koguti heategevalt üle 1000 euro Eesti Maratonitiimi toetuseks, pole mitte selle nädala tegija Eesti spordimaastikul, vaid selleks on hoopis üks teine oluline uudis!!!

Eks ilu ole vaataja silmades.................................................................................

Fotod: 1 - internet, 2-5 Andrei Doronin, 6 - Kristjan Indus

Tänud Pääsküla raba maratoni toetajatele ja abilistele:
Nelson Timing - Vahur Leemets
Riho Järvelainen
Stamina
Meelis Atonen
André Abner
Eesti Pagar
Auhinnapood.ee
Kaitseliit
Marika Lilienthal
Margus Tinno
Andrei Doronin
Erik Raitviir
Harry Seinberg
Jüri Kanger