Pehmojooksuaeg!

Hetkel valitseb õues vahest aasta kõige kehvem olukord, see vist ongi see paljukirutud sitt suusailm! Ehk siis rattaga sõita on ohtlik, rulle toksida ka ei saa, suusatamisest pole mõtet kõneldagi mitte, kui sa muidugi ei ole naaberrahva sõnavara laenates nn miesten mies, kes suusatab ka ilma lumeta. Ning kui sa juba kord oled looduse poolt tehtud selliseks, et sind näiteks nii sisehallid, trenažöörid kui ka ühe koha peal higipilve sees rattaväntamine öökima ajab, ei jäägi muud üle, kui jooksuga tegeleda. Liiatigi, kui Pääsküla raba on kodust vaid 600 meetri kaugusel! Liiatigi, kui sai endale paar hooaega tagasi soetatud ka kiilasjääl pidavad naeltossud! Liiatigi, kui selle aastanumbri sees on ees ootamas veel lausa 4 maratoni + 2 pikemat marš-brošokki!

James Healy ei vaja mingit testi tõestamaks, et ta on mees!!!

Viimases postituses käsitlesin põgusalt Ateena maratoni ajalugu, kuid oma kuulsusetust jooksust seal ei lausunud ma sõnakestki. Ja ega vist lausu ka nüüd, sest te ju teate ja olete seda ka ilmselt ise kogenud, et meie teele juhtub vahel just selline päev, mis võiks üldse olemata olla. Selline päev, kus ükski asi ei õnnestu, kõik ettevõetu läheb otseteed prügikasti või kehvemal juhul ümbertegemisele ehk siis nö täisnullpäev. Minul juhtus see päev olema sel aastal just nimelt 9. novembril seal kaugel Kreekamaal! Ja rohkem sellest ei räägi, shit happens, you know!

Tolsamal õhtul Ateenas oli aga kõik jälle hää!!! Foto: Jaanika Kindlam

Muidugi on palju parem kirjutada meeldivatest asjadest, kasvõi sellest, et sattusin hiljuti ühe huvitava võrdluse peale - vaid kuus aastat tagasi oli Eesti Vabariigi nö esindusmaratonil, mis toimus Tallinna Sügisjooksu raames, tervelt 87 lõpetajat. Läinud laupäeval oli Pääsküla rabas toimunud heategeval, kümnel ringil joostud, maratonil 72 lõpetajat. Sõber Soonets ütleks selle peale: "не сравни хуй с пальцсэм", aga just seda ma teen, sest kuue aastaga on toimunud spordiharrastajate teadvuses tõsine nihe - enam ei peeta 42,2km pikkust jooksu mingiks müstiliseks ettevõtmiseks, mida suudavad läbida ainult üksikud tegijad. Maraton on läinud massidesse, massid dressidesse ning evolutsioon jätkub. Isegi "heade mõtete linnas" on sellest aru saadud ja õiget maratoni, mitte seda kevadist sõnavääratust, võetakse uuest hooajast mitmikürituse loomuliku osana. Vaatamata sellele, et veel 3 või 4 aastat tagasi ütles Indrek Kelk mulle, et Eesti rahvas ei ole selleks valmis, et maraton neliku arvestusse selle 23,6km pikkuse jooksu asemel lisada. Nüüd on vist siis valmis?

Tegelt oleks see mulle hea väljakutse, aga...
Põhimõtted pole murdmiseks!!!

Veelgi parem on aga kirjutada sellest, et vaatamata miesten miehe kunagistele süüdistusele, et ma lüpsvat oma korraldatud spordisündmustel osalejaid, sundides neid ei tea mida tegema, kogusime juba teist aastat jutti raba maratoni korraldamise kaudu heategevaks otstarbeks üle 1000 euro. Läinud aastal sai 1114 euro suuruse toetuse Eesti Maratonitiim, sel aastal läheb kogutud 1335 eurot Nõmme Spordiklubile, toetama nende laste osalemist talvelaagris, kelle perede majanduslik olukord seda muidu ei luba.

Pässa start nr 4! Foto: Toomas Ellmann, Enervit.

Ja kuna mul endal jäi seoses reedel maha sadanud lumega ning ühes sellega suurenenud vastutusega enam kui saja osaleja ees oma maraton jooksmata, teen selle järele sellel laupäeval Pääskülas, start kell 10! Nagu kevadelgi, kui ise ei julgenud justnimelt vastutuse pärast starti minna! Kes tuleb kaasa? Kas või poolikut või mõnda ringi jooksma? Jooksen ülipehmo tempoga, ca 6:30 kilomeetri kohta! Sest pehmojooksuaeg on käes! Sest talve ei tule ja Tartu maraton jääb kahjuks taas ära!

Pehmo kutsub maratoni jooksma! Happy movember!

Pheidippidise jälgedes Marathoni väljalt Ateenasse!

Paljud inimesed, ka spordikauged, teavad ilmselt legendi sellest, kuidas keegi sõnumitooja jooksis kusagilt Marathoni väljalt Ateenasse sõjalistest edusammudest ette kandma ning suri peale teate edastamist Ateenas. Tuleb ju tuttav lugu ette? Muidugi, isegi koolis räägiti sellest...

Luc-Olivier Merson'i maal, 1869

Vähesed aga teavad lugu täpsemalt! Nimelt oligi eelpoolnimetet mees ametis nö jooksva kullerina, kelle ülesanneteks oli kiiresti vahemaid läbida ning vajalikku inffi jagada. Vahetult enne seda kuulsusrikast ning maailma spordiajalukku raiutud 40km pikkust jooksu Marathonist Akropolise künka otsa läbis Pheidippides kuus korda pikema vahemaa Ateenast Spartasse, et kutsuda spartalasi appi pärslaste invasiooni vastu. Ka seda vahemaad joostakse tänapäeval koondnimetuse all Spartathlon, pikkusega 246km ning vahemärkusena võin lisada, et tänavuse Spartathloni lõpetajatest oli 3 meest ka hiljutise Haanja Ultra100 stardis ja finišis. Aga see selleks, 246km jooks ei mahu kuidagi peakolu sisse isegi nendele vähestele inimestele, kes maratoniga tegelevad nagu ka see (ehk siis maratoni läbimine) ei mahu mitte kuidagi pähe rõhuvale enamusele inimestest, kes peavad maratonide läbimist puhtakujuliseks idiootsuseks!

Pheidippidise ausammas Marathoni lähistel.

Tegelikkuses katab kogu seda eelnenud ajaloolist kaunisjuttu üks parajalt paks segaduse loor ning paljud skeptikud peavad kogu seda asja puhtakujuliseks väljamõeldiseks. Veelgi segasemaks teeb asja see, et tegelik distants Marathoni väljalt Akropolisesse oli ju kaasaja pikkusmõõte kasutades täpselt 40km, kuid miskipärast joostakse alates 1920-ndast aastast nii rahvusvahelistel- kui ka kolkamaratonidel ikka 2195 meetri võrra pikemat maad. See kõik on seletatav ühe kurikuulsa linnalegendiga, mille kohaselt paiknevat ühe maratoni 25 miili ehk siis 40km märgi juures silt, mis ütlevat: "God, fuck the King"! See silt heidab valusa tagasivaate aastasse 1908, mil maratoni pikkuseks oli Londoni olümpiakorraldajate plaanides ikka see sama 40km, aga Briti kuningliku perekonna kiuslikkus oli see, mis nõudis maratoni startimist Windsori lossi juurest ning lõpujooneks oli kuningliku looži esine olümpiastaadionil. Nendesamade arulagedate monarhide üle saja aasta taguse jonni pärast ei lõppe meie tänapäevane maraton mitte punkt neljakümnendal kilomeetril, vaid ikka 2195 meetrit hiljem - God Fuck the Royal Family, yeah!

Kommentaarid on liigsed, pildi päriolu nähtav pildil.

Just sellesama Edward VII või siis tema õukondlaste pärast ei saanud ka mina pühapäeval seal kaugel Kreekamaal otse Pheidippidese jälgedes joosta, vaid pidime raja neljandal kilomeetril keerama vasakule ja tegema selle 2+ kilomeetri pikkuse pauna ümber tema ausamba, et siniverelistele meeldida. Oli tore jooks ja paun!

Õnneks pole Kreekas enam mingit kuningat ning saime sellises
uhkes kohas oma maratoni lõpetada - senimaani on värin sees!!!

Aga maratoniturism on lahe asi, palju parem kui toksimine....
Eks ma kirjuta sellest Ateenast veel, asi alles settib! Ootate?

Sinusoidi põhjas!

Inimkonna areng käib juba kord sinusoidi mööda, kord on asi ikka puhta perses, teinekord ollakse jälle tipus. Just nii on ka siin hellenite maal Kreeekas. Kunagi tuhandeid aastaid tagasi oli siin tsivilisatsiooni häll ja hellenite ajal oldi sinusoidi tipus, siis ca 1500 aastaga kukuti taas sinna graafiku põhja. Korraks oli üks sähvatus üle-eelmise sajandi lõpus, kui Kreeka võõrustas esimesi kaasaaegseid olümpiamänge, aga peale seda hakati seal nö kommunismi ehitama ning eelmise sajandi kuuekümnendate kandis oldi taas sügavalt pasas.

2004 aasta olümpiaks ehitatud TAE KWON DO hall, mille aeda
on vist hiljuti "edukalt" remonditud! Ah jaa, siin oli maratoni EXPO!

Siis aga tuli euroliit ning avas rahakraanid ning senine mahajäänud agraarmaa süttis paarikümneaastaseks heleda leegiga põlemiseks, aga see leek kustus kahjuks viie aasta eest, jättes maha pettunud inimesed, kes ei saagi enam nt töökohal kätepesemise eest lisatasu, kelle 20 aastat tagasi surnud vanaema ei saagi enam pensioni või siis kelle onu ei teeni enam vedurijuhina kaks korda suuremat palka kui Brüsselisse valitud eurosaadik!

Sügisene saak on põllumehel igatahes salves. Pildike kesklinna pargist

Jah, siin Ateenas on seda masu ikka igal sammul näha, mahajäetud majad kesklinnas, tühjad kaubanduspinnad, sajad ja vbla ka tuhanded müügis olevad korterid ja nii edasi. Samas, pragamaatilisel eestlasel, kes on sajandeid võõrvõimu all kannatanud ning kes on ka seekord ilma võlakoormata viimasest majanduskriisist välja ujunud, on raske neile ülbikutele kaasa tunda, kes on aastaid nautinud laenuleiva värskust ja sellega kaasnevat piimajõgede ning pudrumägede voolu.

Teeme ära, sest viimane koristus oli siin vist
aastal 2004, enne kui OM-objekt vastu võeti!

Aga see selleks, ma tulin siia maratoni jooksma, mitte kurtma selle üle, et tänavad on räämas ja majad lagunevad. Ja ma jooksen homme maratoni vaatamata sellele, et kaugel kodumaal üks ennast vigaseks jooksnud arvamusliider arvab, et ma tegelen siin poosetamisega. Mis tegelikult ju ongi omaette tõsi, sest ma ei tule ju siia Kreekasse kusagile kiirteele 42,2km pikkust trenni tegema lihtsalt niisama - vaid ikka selleks, et tulemust kirja saada, uut maratoni purki saada! Sest selmet imetleda kauges minevikus joostud ühte aega, on palju rohkem elamusi pakkuv mitu korda aastas kogeda seda imelist tunnet, mis sind valdab peale järjekordse maratoni lõpetamist! Kes aga pole oma elus ühtegi maratoni lõpetanud, see ei tea ka, mida see tunne tegelikult tähendab!

Jah, just üle selle silla on homme finito!

Homme siis stardin kell 9 Marathoni väljalt ja jooksen (vist) mööda seda traditsioonilist trassi Ateenasse, et lõpetada oma 33-s maraton vist maailma kuulsaimal olümpiastaadionil. Kõlab ju piisavalt huvitava väljakutsena? Või pean siin kümneid kordi korrutama, et olin noores põlves kõva ujuja, kes ujus 100m alla minuti....keda kurat see kotib???

Tempomeistri tööpäev!

Ligi viid kuud tagasi, vahetult peale Varssavi maratoni avastasin, et minu nimi ei olegi Eesti suurima jooksu külaliste listis ning asusin kohe rünnakule. Sõnum korraldajale viisaka küsimusega, egas neil tempomeistritest puudus pole, tegelik eesmärk aga ikka eht mogrimärdilik, ehk siis ühe teise tuntud bloginduse tegelinski kombel nö tasuta peole saamine! Ja näkkaski, sain tööpakkumise 4,5 tunnise tööpäeva kohta 14. septembril Tallinnas.

Reedeõhtune udune Tallinn 120 meetri kõrguselt. Autori foto.

Oleks ma toona teadnud, et minu suviste treeningjooksude saldo jaanipäeva paiku joostud Tori-Pärnu maratoni järgselt kujuneb kujuneb justnimelt nii pikaks nagu järgnevast leotelust näha,
20.08 - 6,83km
27.08 - 5,90km
10.09 - 4,95km
12.09 - 4,20km
13.09 - 3,84km
poleks ma seda tööd mingil juhul vastu võtnud. Aga just selliseks see minu jooksusuvi kujunes, süüdlaseks siis juunikuus endale külge poogitud viirus koondnimetusega brevet. Tegelikult olin kunagi seal augusti lõpus nö kohe-kohe hakkamas viimast maratonieelset jooksulihvi tegema, kui SEB maratoni korraldaja teatas, et minu töölepingut on muudetud ning uueks tööajaks on 4:45! See veerandtunnine armuand oli nii mõjus, et jätsin plaanitud kahenädalase maratonieelse treeninglaagri tegemata ning otsustasin külma kõhuga peale minna!

Õnnelikud nagu koolipoisid, põlvikutes ja õhupallidega. Foto: Kirsti Jahilo

Eilne tööplaan oli lihtne - kolm esimest kilomeetrit tuleb läbida tempoga 6:50 (siin ja edaspidi tähendavad need numbrid kilomeetri läbimise aega minutites-sekundites), siis tõsta tempo 6:40 peale ning kulgeda nii 39-nda kilomeetrini. Selleks ajaks peaks olema tekkinud etteantud lõpuaja suhtes kolmeminutiline varu, mis on vajalik esimest maratoni jooksvatele tempogrupi liikmetele ülejäänud rajast suhteliselt raskema lõpuosa läbimiseks.

Ca kolmandik on seljataga, elu on lill! Minu vasakul käel jooksev
Anne-Ly lõpetas ajaga 4:33, paremal käel jooksev Kristina aga ajaga 4:52!
Foto: Raigo Tõnisalu

Sajaprotsendiliselt ei lähe plaanitu maratonidel kunagi täide, liiga palju on igasugu kõrvalisi tegureid, mis siis vastavalt kiirendavad või aeglustavad sihikule võetud tempot. Kui maratoniraja teatud kilomeetrite (vanalinn) veidi aeglasemat läbimist võis ette prognoosida, siis prognoosimatult said vajalikust kiiremini läbitud teine, kahekümne teine ja neljakümnes kilomeeter. Teise kilomeetri vabanduseks oli viie tunni tempomeister Valdo Jahilo, kes läks vaatamata kokkulepitule teele liiga kiiresti. Ja kuna mul oli piinlik 4:45 kirja kandvate õhupallidega joosta 5:00 õhupallidest tagapool, siis tegin ettekavatsemata tibatillukese tempotõusu, et neljandaks kilomeetriks see viga ära parandada. Siis hakkasid selgemaks saama ka tempomeistrite õhupallide alla koondunud gruppide suurused. Kusagil seal 10 kilomeetri peal oli minu grupis hinnanguliselt 40-50 jooksjat, kellest esimese ringi lõpuks olid alles vaid pooled.  

28-s kilomeeter Meriväljal, kuumaks kisub. Foto: Hannes Viherpuu

Teine ring algas veidi allamäge ja oma starti ootavate poolmaratoni jooksjate maruliste ergutuste saatel, sellest ka see liiga kiire 22. kilomeeter, aeg 6:22. Narva maanteel sain asja taas kontrolli alla ning metronoomi saatel tiksumine jätkus. Siis aga tuli tagant roheline laviin nimega poolmaraton, raketid vihisesid mööda nii paremalt kui vasakult. Seni väga üksluiselt kulgenud jooks läks järsku põnevamaks. Joogipunktis tuli veidi lahingut lüüa, et laua juurde pääseda ning ka peale igat joogikat oli grupi kokkusaamine üha raskem. Jooksjaid vajus grupist ära, samas lisandus varasemaid kustujaid, kes leidsid meie grupis uue hingamise.

Teisel ringil Pirital, 32. km, grupist on alles
puder ja kapsad. Foto: Raigo Tõnisalu

Kui poolel maal olime lõpuaja suhtes edus minuti ja neljakümne sekundiga, siis 39-ndaks kilomeetriks, ehk seal kusagil Paksu Margareeta juures oli edu juba üle 3 minuti. Piisav, et korraks kustuda ja ikka alla 4:45 kohale jõuda. Aga vähemasti nendest, kes tolleks ajaks grupis alles olid, ei soovinud keegi kustuda, pigem pandi Oleviste tõusul vunki juurde. See kilomeeter läks taas 6:22-ga?!? Üritasin neid veidigi tagasi hoida, aga kus sa sellega, mindi vasakult ja paremalt, nii et lõpujoonel oli minu kõrval alles vaid üks kaaslane.

Rõõm tehtud tööst! Foto: Kirsti Jahilo

Nendest veidi üle kahekümnest, kes minuga koos poolmaratoni vaheajapunktist läbi tulid ajaga 2:20:51-2:20:57, lõpetasid kiire protokolli kammimise tulemusel 11 jooksjat oma maratoni alla 4:45 ja 11 jooksjat üle 4:45, ehk siis 50% läks täkkesse. Aga vähemasti 15 inimest tulid finišijärgselt kättpidi tänama hea tempo eest, ehk siis neid, kes abi said, oli kindlasti rohkem.

Riho käis küll 3 korda grupist ära, aga jõudis ikka tagasi. Riho foto.

Et pikk jutt on teadagi mis, siis ütlen vaid, et oli ülimalt emotsioonirikas päev. Ja ma tahan selliseid päevi veel oma ellu. Ehk siis uuel aastal uuesti, taotlus on juba teele saadetud!!!

Edit: üks asi tuli veel meelde! Eile peale maratoni korraldajate külalislahkust ja taastusjooke nautides panime paika, et 11. oktoobril 2015 jookseme Münchenis maratoni. Täpsem info kunagi südatalvel!!!

Raul ja Pets ja Meelis ehk München ootab!

Enne Pariisi käi ikka Nuustakul ära!

Pühapäev, 16. august kell 18:00, Pariis, Prantsusmaa. Kõlab stardipauk! Mina koos tuhandete teiste ratturitega igalt poolt meie planeedilt, oleme asumas teele rannikulinna Brest'i poole üheainsa eesmärgiga - jõuda peale 1200km sadulas läbimist neljapäeva keskpäevaks ehk enne 90 tunni möödumist tagasi Pariisi.
Maailma suurim ratturite pikamaasõit, 18-ndat korda sõidetav Paris-Brest-Paris, on alanud.

Loo avalõik on minu puhas fantaasia, kuna seal kirjeldatud sündmused leiavad aset alles järgmisel aastal, samuti on fiktsioon see, et ka mina seal nende tuhandete seas stardin. Sest see sõit ei ole mingi tavaline maanteesõit, kuhu iga mõndasada eurot peos veeretav ratturihakatis võib ennast registreerida. Sellele sõidule peale saamiseks (stardikohtade arv selgub veebruaris ning peaks olema ca 6000) tuleb läbida üsna korralik kadalipp ehk siis tõestada sealsetele korraldajatele, et sa oled ka tegelikult selleks sõiduks valmis, mitte ainult ei arva seda!

Enda sisimas olen rahulik ja kindel, sest olen sel aastal ära teinud peaaegu kõik minu võimuses oleva, et 16. augustil 2015 Pariisis ratas joonele panna. Suve alguses võtsin brevetite seniselt maaletoojalt teatepulga üle ning asusin kohe PBP (Paris-Brest-Paris) nimel tegutsema. Nö jutu käigus selgitan ka kohe ära, mis imeloom see brevet on? Brevet, BRM, Audax, Randonnée - heal lapsel mitu nime, aga kõik need tähendavad rattasõitu allure libre (free pace), ehk siis vabalt valitud tempoga. Samas, väga vabalt ei saa ka võtta, sest sõidu kontrollajas püsimiseks peab kogu sõidu brutokiirus (sealhulgas söömine, peatused, uinakud jms) olema suurem kui 15km/h. Minimaalne breveti pikkus on 200km, sellest pikemad võimalikud sõidud on vastavalt 300, 400, 600, 1000 ja 1200km pikkused. PBP-l osalemise kvalifikatsiooniks on PBP toimumisaastal sõidetavad 200, 300, 400 ja 600km pikkused sõidud, aga eelregistreerimine avaneb kõigepealt eelneval aastal 1000km pikkuse breveti läbinutele, siis on 600km sõidu läbinute kord, edasi 400km läbijad jne.

19.juuli kell 7 hommikul, 300km Lõuna-Eestit ees ootamas...

Seetõttu oli mul sel aastal sigakiire, et veel enne suve lõppu Eestimaa pinnal 4 sõitu ära organiseerida ning nendele nö takkajärgi Pariisist ka kinnitus saada. Õnnestus, lisaks sõitsin ise läbi nii 300, 400 kui ka 600km, mis annab mulle võimaluse ennast PBP-le kirja panna nö teises voorus. Loodan väga, et maailmas ei ole kuut tuhandet segast, kes sel aastal PBP2015 nimel 1000- või 1200km breveti ära tegid ning mulle kohta ei jäta peale esimest vooru. Eelvoorust läbi saanuna peab tuleval aastal kindlate ajaperioodide jooksul läbi sõitma neli brevetit, 200-300-400-600km ning alles siis võib 101% kindel olla, et võin oma ratta Pariisis joonele panna.

2.august kell 12:00, Brevet400 ja Lääne-Eesti ootamas

Eelnev oli selline ilus tulevikumuusika, aga kuna alates viimasest postitusest siin blogis on vahepeal palju vett merre voolanud, siis üritaks nüüd veidigi tagantkätt härjal sarvist haarata ja möödunut annaalidesse talletada!
Brevet 300, Lõuna-Eesti, 19. juuli
Aga enne kui minna Pariisi, tuleb ära käia Nuustakul ning just täpselt nii me 19. juulil ka tegime - alustasime kell 7 Lasva kandist, ees ootamas kümneid "depressiivseid" kagukandi väikelinnu ja -külasid nagu Räpina, Põlva, Kanepi, Otepää, Rõngu, Pikasilla, Tõrva, Valga, Tsirguliina, Antsla, Tsooru ja Võru. Alustasime viiekesi, kuid Kanepis hakkas kahel mehel koju kiire ning edasi kulgesime kolmekesi. Kiiret meil tegelikult ei olnud, aga kuidagi kiirelt kukkus asi välja - näiteks teine sõidusada möödus vaid kolme tunniga ning nii üldine brutoaeg 11h30min kui ma netoaeg 9h40min oli meile tõsiseks üllatuseks. Künklikul maastikul, taludes kahte kõva vihmasahmakat, jäi keskmine netokiirus üle 30km/h ning ka brutokiirus oli üle 25 kilomeetri tunnis. Kurat, see ei ole brevet, vaid see on lihtsalt ebatavaliselt pikk trenn!!! Ehk siis näitasin selle kolmesajasega iseendale, milline ei tohiks üks brevet mitte olla ning lubasin järgmisel korral targem olla!
Sõidu trass

3.august kell 8:00, Brevet400, Vändra, 50km sõidetud, hommikukohvi...

Brevet 400, Lääne-Eesti, 2.-3. august
Kahe nädala tagusest kihutamisest õppust võtnuna koostasin seekord marsruudi selliselt, et saaks hilishommikul startida, kusagil Vändra kandis lühikest ööd veeta ja siis juba uuel päeva lõuna ajal kodus tagasi olla. Umbes-täpselt nii ka läks, kuigi seiklusi oli palju. Haapsalus esimest pikemat toidupausi tehes avastasime, et oleme miskipärast liigselt haagitanud ning pidime Vändras kinni pandud ööbimise asemel hakkama Pärnusse ulualust otsima. Öömaja lahendus tekkis kuidagi iseenesest ning oli kantud breveti vaimust - veetsime lühikese öö riideid ja mööblit müüvas laos. Tänud Janekile ja Helenile Pärnusse! Esimese päeva 243km sai läbitud aegadega 7:51 neto ja 8:42 bruto. Alates Paldiskist sappa keeranud tuul ajas Pärnuks keskmise 31km/h peale, nii et enda peale ma seda süükoormat ei võta. Teisel hommikul saime distsiplineeritult kell 6 minema, esimesed 50km Vändrani sõideti vaoshoitult ja rahulikult ca 25-ga, kuid Järvakandist suunda põhja poole võttes tuli tuul taas kaarte segama - tuul lükkas, kodu paistis ning kiirus kasvas. Tallinnas peale 158km läbimist taas keskmine üle 30-ne. No ei kuku see allure libre kuidagi meil välja!
I päev
II päev

30.08, Brevet600, Ahaste külapood, naer on terviseks!

Brevet 600, 11 maakonda ehk Tour de Estonia, 30.-31. august
Praktiliselt viimasel hetkel enne de facto suve lõppu sai ka kuuesajane välja kuulutatud ning ka sõitjad leitud, sest olgem ausad, üksinda võin ma sõita 180km ehk Ironman'i distantsi, no võib-olla ka 200km, aga edasi läheks nüriks. Rattasõit on tahes tahtmata sotsiaalne tegevus ning lõbusas kambas sõites mööduvad kilomeetrid kiiremini. Kuna esialgu pidi suurem osa sõitjaid tulema Tartust, siis sai ka start sinna Emajõe äärde viidud. Lõpptulemusena tuli 5 sõitjat Tallinnast ja 1 Võrust, aga marsruut oli juba varem paigas ja kinnitatud. Esimeseks päevaks planeerisime 357km ning valget aega oli meile antud veidi alla 15 tunni. Põhimõtteliselt teostatav - 12 tundi kiirusega 30km/h + ca 3 tundi mökutamist! Kõik toimis ja plaan pidas kuni Lihulani, peale mida keeras tuule otse pasunasse. Kiirus langes. Mina osutusin meeste seas nõrgimaks lüliks, kuna olin enne lõunat toitumisega kapitaalselt puusse pannud. Nii pikal sõidul, kus kere kulutab ligi 10 tuhat kalorit, on õige toitumine või siis pigem sisseaetava kraami toitainete osakaal määrava tähtsusega. Unustasin laupäeval soolase söömise ning enne Lihulat hakkasid reied hoiatama. Mingis teeäärses tanklas neelasin imestava müüja pilgu all kolm teelusikat soola, mille koolaga alla loputasin. Ca tund aega hiljem olin korras ning taas ees vedamas. Pool tundi enne pimedust jõudsime Kosele Eesti kroonimata berevetikunni hoovi peale ööbima. Saun, pasta, taastusjoogid sisse ning hommikut ootama. Päeva saldoks siis 362km ajaga 12:15 neto ja 14:17 bruto. Keskmine kiirus 29,6 km/h.

Pildikesi brevetlaste toitumistavadest - Väike-Maarja.

Hommik oli väga valus, aga valu kaob sõitma asudes üsna kiiresti. Kusagil Tamsalus tuli päike ka välja ning elu muutus ilusamaks. Ainsaks mureks oli kas vastu või eest küljelt puhuv tuul. Ees oli ootamas Peipsi serv ning seal lootsime tuule sappa saada. Ei saanud, alles viimased 30km Koosalt Tartusse võis vilet lasta. Eile oli minu organismis kõik korras, erinevalt laupäevast, mil sain esimese pala suhu alles 2h peale starti. Sõin korraliku hommikusöögi ning ka hiljem läks tarbitu täkkesse, terve 242km jooksul ei tekkinud äravajumist ega raskeid hetki. Reites oli valu küll, eriti vastutuules iga minu vedamiskorra viimased pool kilomeetrit, aga taga taastudes olid jalad uueks vedamiseks valmis. Kuidagi kiiresti tuli see Tartu ja finiš, teise päeva saldoks siis 242km netos 8:45 ja brutos 10 tundi.
I päev (Ahastest Raplani on 100km otse lõiganud...)
II päev

Kamba peale kahe päevaga 3000+ kilomeetrit. Eile kell 16:17 Tartus.

Hetkel ma veel PBP 1200-ks kilomeetriks valmis ei ole, sest täna hommikul oli ikka üsna kange olek. Tegelikult oleks siiski pidanud täna sadulasse ronima, kasvõi seepärast, et kogeda seda tunnet, kuidas algaks kolmas päev eesmärgiga läbida veel 300km. Ja siis üks päev veel 300km.....
Jah, karm värk seal Prantsusmaal mind aasta pärast ees ootamas, aga vähemasti on nüüd uus siht silme ees, mille poole püüelda! Kuidagi hakkaski mul see rihm peale täispika triatloni ärategemist maha käima. Kaks täispikka sai veel inertsist peale tehtud, vahepealne hasart maratone koguda on ka vaikselt hääbumas. Äkki nüüd, kui silmapiiril terendab uus ja piisavalt segane katsumus, leian enda seest uue jõu heita maha laiskuse ahelad ning asuda tööle???

Kui kellelgi nüüd tekkis asja vastu huvi, siis olen avatud vastama või selgitama, miks ja milleks, kuna ja kui kaua jne. Blogipostitus on liiga lühike selgitamaks kõiki breveti nüansse nagu kontrollpunktid, kontrollajad vms. Lisa saab lugeda siit!
Breveteid sõidetakse enam kui 50-s riigis üle maailma ehk siis veel kündmata põld on suur ja lai......

Väike näide nö tööplaanist - BRM600!

Veel lisalugemist ühe osaleja vaatenurgast!

Vätternrundani allaheitmine!

Eestlane on juba kord selline loom, et talle on alati vähe, ta peab alati kellestki parem olema ja igal juhul kasvõi näiteks naabrile ära tegema. Juba Vargamäelt saati! Kaasajal väljendub see nii autode-majade suuruses, lastele võimaldatavas hariduses kui ka harrastusspordis. Kui näiteks Eesti suurimas maastikurattasarjas nimega Estonian Cup stardib raskel maratonidistantsil ca 1200 ja paljude harrastajate ettevalmistuse jaoks tunduvalt sobivamal poolmaratonil vaid 400 ratturit, siis eestlase igal-juhul-naabrist-parem-olemise kompleksi mittepõdevas Lätis on asi vastupidine - maratoni sõidab sealses sarjas ca 500 tõsist tegijat, poolikule läheb tavaliselt aga lausa 2000 mõistlikku harrastajat.

Estonian Cup Rõuge rattamaratoni start.

Ma võin ju siin targutada ja teoretiseerida, aga see ju mind ja/või eestlasi ei muuda. Kui kunagi aprillis helistas mulle üks tuttav rattur ning pakkus välja idee naabritele (loe: svenssonitele) ära teha ning nende hädisele 300km pikkusele Vätternrundan'ile vastukaaluks hoopis ümber Peipsi sõita, olin ilma pikemalt mõtlemata nõus! Vaatamata sellele, et ettevõetav marsruut viib läbi Venemaa, kus mitte kõik ei ole ainult võimalik, vaid palju asju on ka ilmvõimatu! Vaatamata sellele, et arvutuslikult tuli selle ringi pikkuseks 565 kilomeetrit ning vaatamata sellele, et see hirmuäratav ring oli plaanis ära teha vaid kahe päevaga....

Stardis, Värska sanatooriumi ees!

25. juuni hommikul kell 7 oli kokkuaetud (loe: nõussesaadud) seltskond valmis lahingusse minema, teadmata täpselt, mis sorti lahing ees ootamas on, sest ligi 200 kilomeetrise lõigu kohta sel päeval ees ootavast kokku 320-st kilomeetrist puudus igasugune info. Kuna sõit toimus maanteeratastega, oli kõige olulisem teekatte ja liiklustiheduse olukord, lisaks sellele pidi arvestama ka Venemaal valitseva üldise liikluspohhuismiga, ehk siis teedel liikuvate sõidukite kiirust piirab vaid nende mootori võimsus! Asja tegelikust tõsidusest annab aimu eile õhtul laekunud äärmiselt kurb teade Moskva lähistelt Domodedovost, kus alles pühapäeval ratturitele tuntud Poola Beskidy MTB-tuuri lõpetanud Aleksei Pitšugin hukkus rattatrenni tehes 130-ga kihutanud auto rataste all. Alekseil oli tõsine plaan sügisel Haanja100-le tulla......... Puhka rahus!

R.I.P.

Mina ise kohe stardist koos teistega minna ei saanud, sest pidin meie saateautoga kõigepealt üle piiri sõitma. Aga alates Kunitšna Gorast, ehk siis Koidula piiripunkti Venemaa sõsarpunktist, olin rivis ja sõit Pihkva poole võis alata. Siinkohal oleks paslik teha väike geograafiatund ning selgitada, et ümber Peipsi sõites peab sõitma veel ümber kolme järve - Pihkva järv, Lämmijärv ja Narva veehoidla, ehk siis ettevõetud Venemaa-poolne trass oli selline - Värska-Petseri-Pihkva-Gdov-Slantsõ-Kingissepp-Narva. Kuni Pihkvani läks vaatamata alanud vihmale õnnelikult, saime isegi natuke maad taganttuules sõita, mis kasvatas korralikult keskmist kiirust. Pihkva suurlinnast (200.000 elanikku) õnnelikult läbi, tehti esimene toidupaus ning kohe seejärel läks esimene ratas õhtale, käikar kodaras ning üks vedaja vähem. Pihkvast alates meile vastu keeranud tuul, pigem isegi eest vasakult puhuv küljekas ei andnud mingit võimalust varju saada ning peale kümneminutilist punases pulsiga sõitmist pudenesin grupist. Kindlasti oli üheks põhjuseks 3 päeva tagasi joostud Võidupüha maraton ning kahe päeva tagune 160km pikkune soojendussõit Võru-Valga-Võru. Uskusin starti asudes, et olen rauast, aga ei. Meelde tuli anekdoot Tšapaist ja Petkast, kus Tšapai vedas teiste ohvitseridega kihla, et tal on mees, kes joob 5 viina korraga ära ja lahkub omal ajal. Kui siis Petka sellega ohvitseride ees hakkama ei saanud ning peale kolmandat pudelit ära kukkus, arutas Tšapai omaette, et huvitav küll - just paar tundi tagasi proovisime ja siis läks viis viina nigut niuhti mehele sisse.... :)

Grupp kusagil teel Pihkva ja Oudova (Gdov) vahel.

Peale 65km sõitu ilmus protokolli minu nime taha DNF, põhjusteks oma nõrkus, sõidukaaslaste liigne  kiirustamine kell 21 Narva-Jõesuus ootavasse spaasse ning vähemoluline ei olnud ka see, et saateautos istus katkise rattaga löödud mees Leivo, kelle nägu läks peale minu katkestamist uuesti naerule, sest ta sai minult sõitva ratta ning taas grupiga liituda. Olin ise küll üsna löödud ja kaaslaste peale veidi pahane, aga kokkulepe oli, et nõrkasid ei oodata ja nii ta läks. Kuna olemine oli üsna märg, varastasin veidike vene mendi jaoks igaks puhuks varutud altkäemaksu ning olemine muutus kohe soojemaks ja lõbusamaks. 140km peal ronis järgmine mees pardale, põhjuseks sel aastal pikima ühe jutiga tehtud sõidu rekordi ületamine... :) Eelpoolmainitud liiklusohtlikkuse kohapealt asi eriti hull ei olnud, kihutati küll, aga napikaid oli kõigest paar-kolm. Samas olid teeäärsed metsad täis mälestuspärgi ja riste ning neid oli selle 200km peale Pihkvast Kingisseppa ikka sinna poolesaja kanti!?!

Jelizarovo klooster. Väidetavalt olevat siia pagendatud Putja eksnaine
ning seetõttu olevat rahakraanid avatud. Oli näha küll, et ei koonerdata!

Asfalt oli tegelikult kole, löökauke ja pikivagusid täis pikitud. Samas rehvipurunemisi oli vaid kaks ja needki miskipärast just nende teede pärast alla pandud krossijooksudel. Lisaks löökaukudele on Venemaa asfalt ikka väga konarlik, pidevalt oli tagant bussist näha surnud kätesse verd raputavaid sõitjaid ning üha rohkem üritati sõita püsti sadulas. Pisitasa aga edeneti ikka põhja poole ning peale kummitustelinna Slantsõ läbimist jõudsimegi Kingissepa külje all Piiter-Narva maanteele. Seal pidime hullunud liikluse pärast ratturite grupist eemale hoidma, sest paar korda pandi saateautost raudselt pealt sajase kiirusega suisa paremalt mööda!?! Tee peal oli mingi kontrollpost, mille juures peatudes meilt küsiti: "Võ kuda? V Evropu?" Samal ajal pani meist ja ka sellest stoppmärgi ja kiirusepiirangutega kontrollpostist ilma peatumata ca 130-ga mööda must Range Rover. Pole tšudes!!!

Krt, marketisse ei jõudnudki, nii kiire oli... :)

Narva jõudes ootas meid ootamatult ees 2,5 tunnine piirisaba, samal ajal kui ratturid ilma järjekorrata üle pääsesid. Ja kuna kõik asjad olid autos, siis pidid õnnelikud ülepääsejad Narva-Jõesuu spaahotellis poolteist tundi paljajalu ringi patseerima, ainsaks kehakatteks hotellitoa kapist leitud hommikumantel. Aga spaa oli mõnusalt rammestav! Hommikuste juttude põhjal oli sõitjate sõidujärgne uni korralik ning hommikul asuti varakult tegutsema eesmärgiga Värskasse tagasi jõuda. Ronisin ise taas sadulasse, sest tunne oli väga hea. Kuna Soonets ja Leivo otsustasid teise päeva vahele jätta, siis jätkasime kuuekesi. Kõigepealt Jõesuu-Sillamäe-Jõhvi-Illuka-Mustvee ning sealt juba Kasepää ja Omedu kaudu Koosale, kus algasid selle päeva õudused. Taas kodumaiste heade teedega harjunud ratturid raputas korralikult maa peale tagasi Koosa ja Kavastu vaheline teeremont ning see tee oli hullem, kui mistahes eilne lõik Venemaal. Suuretükiline purustatud asfalt vaheldumisi lahtise liiva ja treppis kruusaga ning nii ca 11km jutti. Kavastus väike peatus, parvega üle ning taas veidi vale otsus suunduda Võnnu peale - veel 9km kruusateed!!!

Tartu-Räpina maanteele saades tundus õudus otsas olevat, kuid ühe mehe nina haistis eesootavat jama ning ta ronis 200km täitumisel taas autosse. Taas uus rekord ja päev kirjas? Veel enne Räpinat veel üks teeremont ja taas 5,5km kruusa-liiva-jne. Peaorganisaatoril läksid sellel lõigul mõlemad rehvid, kuid autos olevate varujooksude abil sai mees taas kiiresti sadulasse ning saateauto poolt ka grupile järele veetud. Minu puhul oli kõige naljakam see, et kusagil 150km peal olin eelmise päevaga võrreldes nagu ümbersündinud - tegin pidevalt pikki vahetusi ees gruppi vedades ning meeleolu üleval hoides. Kas tõesti jäi pühadeaegsest paugust taastumiseks üks päev puudu. Värska sanatooriumi juures peale 260km läbimist oli tunne, et paneks edasi, mis kinnitab taas minu poolt juba eelmise aasta Tallinn-Munamäe sõidu järel lendu lastud mõtet - on suur vahe, kas sõita 140 või 200km, aga pole mingit vahet, kas sõita 200 või 300km!!!

Neli kanget peale 580km läbimist Värskas!!! Thumbs up!

Neljal mehel sai siis Peipsile ring peale ning seega on rootslaste kuulus Vätternrundan ametlikult allaheidetud! Mina ise teen selle sama tripi igal juhul ära kas järgmisel või siis ülejärgmisel aastal! Ükskord me võidame niikuinii!!!
Soonetsi esimene päev graafiliselt!
Minu eilne päev graafiliselt!

Elutarkust Peipsi tagant!

Tänud kõikidele osalejatele, abilistele, kaasaelajatele! Erilised tänud tuulele, mis puhus mõlemal päeval vastu!!! Täname veel Eesti ja Vene tollimehi-naisi ja piirivalvureid, kes eriti asjasse ei süüvinud ning lasid meid üsna hõlpsasti üle ja tagasi! Täname ka Eesti teedeehitajaid, kes miskipärast ei ehita...

Pildike Sosnovski nim. kolhoosi katseputkepõllult... :)

Kel soovi teada saada, kuidas sihuke sõit tundub, need on oodatud pühapäeval, 29.06, kell 10 Männikule sõitma selle aasta esimest brevetit, pikkus 200km! Täpsem info!

Tempomeistri trenn!

Maratoni tempomeistri töö on hoida 42,2km jooksul ettemääratud ühtlast tempot ning viia temaga juba stardis liitunud algajamad jooksjad maratoni finišisse etteantud ajaga. Igal suuremal maratonil on sellised tegelased ametis ning olen minagi oma õpipoisi aastatel vähemasti kahel korral SEB Tallinna maratonil Meelis Atoneni abi kasutanud. Esimesel korral ei olnud ma valitud tempoks valmis, surin ilmselt 3 nädalat varem tehtud Ironman'i süül veel enne teist korda Piritale jõudmist, teisel korral aga oli Ironman'ist nädalajagu rohkem päevi möödas ning lõpetasin üle 5 minuti enne valitud lõpuaega.

Igas maratonis peab ka midagi huvitavat olema!
Taamal Tori põrgu!

Põhjus, miks ma sellest juttu teen, on lihtne. Nimelt olen ennast sügisesele SEB maratonile möllinud ametisse 4:30 lõpuaja tempomeistrina ning võtan seda tööd täiesti tõsiselt, sest mind võeti tõsiselt, kui mind sinna tööle võeti. Ja et sügisel oma ametis tõsiselt esineda, tuleb selleks trenni teha. Tavapärase 10km trenni jooksul on lihtne ühtlast tempot hoida, aga proovi sa seda teha 42,2km jooksul, ilma et sul ora perses oleks, ehk siis ilma et sinu treeningu lõpuaeg avalikkusele nähtavaks ei saa!

Uhke tunne - lipukandjad suunduvad Tori sillale jooksjaid ja
Võidupüha tuld teele saatma. Foto autor Peeter Kand.

Kui nüüd lugeja juba taipas, siis parim võimalus oma jooksukiiruse kontrollimiseks on maraton, selline ajavõtuga ja konkurentidega ja puha. Ja just selline oli minu jaoks tänane Pärnumaa suurüritus - Võidupüha maraton! Läksin starti plaaniga joosta Torilt Pärnusse ühtlase tempoga ja lõpuajaga 4:30, mis tähendas keskmist kilomeetri läbimise aega ehk siis tempot sinna 6:25 kanti. Nii ma ka stardist läksin, aga teise kilomeetri lõpus avastasin, et midagi kiiksub selja taga. See oli punane latern, mida kannab jooksu viimane osaleja ning kelle taga on ainult laibakas, seekord olid nendeks kaks sõbralikku jalgratturit. Umbes seitsmenda kilomeetri kandis, endiselt viimasena kulgedes, lubasin nendele ratturitele, et finišis ma kohe kindlasti viimane ei ole.

Võidupüha jaanituli on süüdatud ning ootab maakondadesse laialiviimist!

Ja nii ka läks, alates tollest hetkest kuni lõpujooneni möödusin tervelt 21-st liiga kiirelt alustanud osalejast, kes olid parajasti lõivu maksmas. Poolmaraton sai läbitud 2:13-ga, teine pool 2:15-ga, negatiivset splitti küll ei tulnud, aga just sellel konkreetsel rajal on seda ka parajalt keeruline teha, sest raja teine pool on esimesest raskem ja tehnilisem, sisaldades liivaseid metsalõike ning linnas kulgemist, mis tähendab palju nurki ja pöördeid. Lõpujoone ületasin ajaga 4:28:46 ehk siis plaanitust veidi kiiremini. Endomondo võtab jooksu kokku niimoodi!

Esimesed meetrid, veel ei ole punane latern! Foto autor Võdupüha maraton.

Sportlik jaaniaeg sai avalöögi, homme on taas plaanis külastada maanteerattaga Valgat, esiteks austada Paju lahingupaika ning seejärel külastada Võidupüha paraadi, mis esimest korda toimub nii Valgas kui Valkas, ehk kahes riigis. Ilusaid pühi kõigile, pidutsege vähem, sportige rohkem...... Mul endal on juuni lõpuks ikka täitsa hullud plaanid, aga kõigest omal ajal, onju?

Ahjaa, täna joostud maraton oli minu kolmekümnes....

Elu on ikka seiklus küll!

Jah, spordimehe, eriti veel sellise, kes mitmeid alasid harrastab, elu on on ikka üks paras seiklus küll. Sest kuidas muidu seletada eile juhtunut, kui seisin hommikul kell 11:30 Jägala joa juures Jõelähtme üliraske 85km pikkuse rattamaratoni stardis ning õhtul kell 21:48 anti mulle Laulasmaal üle diplom, mis kinnitas minu 29-nda maratoni läbimist!

Haamer ultrajooksu auhinnaks? Miks mitte?

Ärge nüüd kohe uskuma tõtake, et suutsin peale 7-8 tundi Jõelähtmes veel maratoni peale joosta, sest tegelikult oli mul plaanis Laulasmaal maratoni starti minna alles täna kell 13:00! Jah, masterplan teha üks parajalt hull sportlik nädalavahetus oli järgmine - laupäeval ca 7-8 tundi maastikuratta sadulas läbimas Saku100 ja Haanja100 kõrval Eesti rattamaratonide esikolmikusse kuuluvat Jõelähtme RM-i, siis 18h taastumiseks ning pühapäeva hommikul maanteerattaga Meremõisa, kus kell 13:00 plaanis maraton. Ja kuna õhtuks pidi elukaaslane poja Laulasmaale laagrisse viima, siis oleks maratonijärgne koju tagasi saamine kah kindlustatud. Aga läks kahjuks teisiti...

Stardis - chill, grill ja partisan Kuldar. Foto autor Agnes Pajur.

Jõelähtme maratoni starti sai mindud väikese aukartusega - 85km võitja ajaga ca 4h peaks maastikurattahuvilisele mõndagi ütlema. Meelis "Flash" Välk oli oma pundiga Põhja-Eesti kidurast MTB-maastikust välja pigistanud 100 ja enam protsenti rada - ja just sihukest rada, mis minu single-speed-ile sobivaim. Männimetsa singlid, fosforiidikaevanduste aherainemäed, Põhja-Eesti paekallas jne jne jne. Juba esimesel Koila singlil hakkas mehi jalgu jääma, vahepealsetel ülemineku asfaldi- ja kruusalõikudel jäeti mind küll taas pikalt maha, aga Kotka mägedesse jõudes olid need samad mehed jälle jalus. Sain neist kuidagi mööda ning asusin oma sõitu tegema, kui prügila kõrvale jõudes käis tagarummus PLINN!!! Kohe ei saanudki aru, mis seal juhtus, aga ca 500m edasi läks kett maha. Kett maha single-speed'il, millel pole juba 3 aastat ühtegi keti ega käiguvahetuse jama olnud?!? Sest käike vahetada ei saa ja kett on BMX-rattalt pärit! Ma ju loobusin käikudest just seetõttu, et minu jalakujule need kergelt purunevad mehhanismid ei sobinud?!?

Astusin tagumise hammasratta pooleks - kuhu edasi?

Kas ma tõesti pean endale täisrauast rummu panema, mille külge keevitatakse terasest hammakas? Kust küll see jõud tuleb, mis rauda purustab? Ei tea, aga sinna 22-le kildile see sõit jäi, läbisin veel paar kilti tõukerattaga lähima suurema teeni, kus Jõelähtme Singli lahe kollektiiv mind võistluskeskusesse tagasi toimetas. Juba tagasisõidul hakkas peas idanema idee veel kohe samal õhtul homne maraton ära joosta - mis täna tehtud, see homme hooletu. Vaatasin Jägala ääres veel poolmaratoni stardi ära ja kiirustasin siis Nõmme kaudu Meremõisa poole, et veel enne pimedaks minekut maraton purki saada.

Siin ja edaspidi näiteid Laulasmaa Ultra rajast...

Laulasmaa Ultra on tegelikult 211km pikkune (5 maratoni) jooksu- ja käimisvõistlus, mille kontrollajaks on 32 tundi. Eripäraks on see, et saad oma stardiaja ise määrata - peaasi, et pühapäeva õhtul enne kella kuut oma valitud distantsi läbitud saad. Kuna mina algaja maratonijooksjana ei ole enda sees veel ultrale kutsuvat krõksu kuulnud, siis eesmärgiks oli piirduda 2 ringiga ehk 42,2 kilomeetriga ehk maratoniga.

Kell 17:00 olin valmis minema. Ega mul enne jooksu rajast mingit erilist aimu polnud, olin vaid kuulnud, et tegu pidi olema raske rajaga. Keila-Joa parki jõudes hakkasin aru saama, millese ma ennast mässinud olen, nimelt sai mõned aastad tagasi sügiseti rattaga Paldiskist Tallinna sõidetud ning peamiselt seda sama rada mööda see jooks kulgeski. Kraavid, ojad, juurikad, rajale langenud puud, tõkkepuud, sillad, trepid, teravad tõusud ja laskumised - just selline on Laulasmaa Ultra rada.

Veel enne jooksma asumist olin piilunud Endomondost mõnede Laulasmaal juba maratoni läbinud jooksjate aegu ning näiteks peale igipõlise konkurendi Marika maratoniaja 5:03 nägemist seadsin endale eesmärgiks iga hinna eest alla 5 tunni tulla. See oleks siis tähendanud sellist 7min/km tempot, mis oleks viimaste nädalate treeningute või siis pigem nende puudumise taustal olnud mõistlik jooksukiirus. Aga vaatamata kehvale ettevalmistusele, hommikusele rattapingutusele ning pidevalt loodist väljas olevale trassile hoidsin ma miskipärast lausa 2/3 distantsi ulatuses ca 6:30 tempot, mis oleks lõpuajaks andnud ca 4:35!

Täna takkajärgi ei saagi aru, mis mind tagant kihutas. OK, eespool läksid selle võistluse teine mees, kogu võistluse jooksul kokku 211km läbinud Rain Seepõld ja Eesti ultrajooksukorüfee Peeter Vennikas ning nende püüdmine ning neist möödumine võis olla üheks kiirustamise põhjuseks. Mis tehtud, see tehtud - 10km enne lõppu, peale neljandat laskumist Rannamõisa pangalt mere äärde, tuli teenitud karistus vastu võtta. Jalad pakustusid hoobilt ning iga väiksemgi allmäge minek tegi põrgupiina. Ca 5km enne lõppu möödus minust varasemalt selja taha jäetud Rain Seepõld, kes oli parasjagu lõpetamas oma kolmandat maratoni..... Ultrad on ultrad on ultrad.... Roomasin need viimased kilomeetrid kuidagi läbi, elavnesin korraks ca 2km enne lõppu, kui tundus, et võimalik on saada lõpuaeg alla 4:50. Sinnakanti ta tuligi, täpsemalt 4:48:45, mis antud kontekstis on ilmselt maksimum, mida võtta oli. Tehtud, 29 maratoni (sel aastal 7) siis purgis!

Jah, elu on ikka seiklus küll, aga ilma selliste seiklusteta poleks ju teilegi millestki kirjutada. Kui nt iseenese tarkusest (loe: lollusest) teha sporti nii, et pääle igasugu vigastusi lubab keha ainukese kestvusspordina vaid maanteed kerida, on peatne mõtete kokkujooks vältimatu ning lugejate suunas saadetav kunagine kuld muutub iga päevaga aina rohkem pasakarva. Minul seda probleemi pole, sest palju huvitavat on veel juunikuuski ees ootamas. Sellest aga juba lähiajal!!!