Tempomeistri tööpäev!

Ligi viid kuud tagasi, vahetult peale Varssavi maratoni avastasin, et minu nimi ei olegi Eesti suurima jooksu külaliste listis ning asusin kohe rünnakule. Sõnum korraldajale viisaka küsimusega, egas neil tempomeistritest puudus pole, tegelik eesmärk aga ikka eht mogrimärdilik, ehk siis ühe teise tuntud bloginduse tegelinski kombel nö tasuta peole saamine! Ja näkkaski, sain tööpakkumise 4,5 tunnise tööpäeva kohta 14. septembril Tallinnas.

Reedeõhtune udune Tallinn 120 meetri kõrguselt. Autori foto.

Oleks ma toona teadnud, et minu suviste treeningjooksude saldo jaanipäeva paiku joostud Tori-Pärnu maratoni järgselt kujuneb kujuneb justnimelt nii pikaks nagu järgnevast leotelust näha,
20.08 - 6,83km
27.08 - 5,90km
10.09 - 4,95km
12.09 - 4,20km
13.09 - 3,84km
poleks ma seda tööd mingil juhul vastu võtnud. Aga just selliseks see minu jooksusuvi kujunes, süüdlaseks siis juunikuus endale külge poogitud viirus koondnimetusega brevet. Tegelikult olin kunagi seal augusti lõpus nö kohe-kohe hakkamas viimast maratonieelset jooksulihvi tegema, kui SEB maratoni korraldaja teatas, et minu töölepingut on muudetud ning uueks tööajaks on 4:45! See veerandtunnine armuand oli nii mõjus, et jätsin plaanitud kahenädalase maratonieelse treeninglaagri tegemata ning otsustasin külma kõhuga peale minna!

Õnnelikud nagu koolipoisid, põlvikutes ja õhupallidega. Foto: Kirsti Jahilo

Eilne tööplaan oli lihtne - kolm esimest kilomeetrit tuleb läbida tempoga 6:50 (siin ja edaspidi tähendavad need numbrid kilomeetri läbimise aega minutites-sekundites), siis tõsta tempo 6:40 peale ning kulgeda nii 39-nda kilomeetrini. Selleks ajaks peaks olema tekkinud etteantud lõpuaja suhtes kolmeminutiline varu, mis on vajalik esimest maratoni jooksvatele tempogrupi liikmetele ülejäänud rajast suhteliselt raskema lõpuosa läbimiseks.

Ca kolmandik on seljataga, elu on lill! Minu vasakul käel jooksev
Anne-Ly lõpetas ajaga 4:33, paremal käel jooksev Kristina aga ajaga 4:52!
Foto: Raigo Tõnisalu

Sajaprotsendiliselt ei lähe plaanitu maratonidel kunagi täide, liiga palju on igasugu kõrvalisi tegureid, mis siis vastavalt kiirendavad või aeglustavad sihikule võetud tempot. Kui maratoniraja teatud kilomeetrite (vanalinn) veidi aeglasemat läbimist võis ette prognoosida, siis prognoosimatult said vajalikust kiiremini läbitud teine, kahekümne teine ja neljakümnes kilomeeter. Teise kilomeetri vabanduseks oli viie tunni tempomeister Valdo Jahilo, kes läks vaatamata kokkulepitule teele liiga kiiresti. Ja kuna mul oli piinlik 4:45 kirja kandvate õhupallidega joosta 5:00 õhupallidest tagapool, siis tegin ettekavatsemata tibatillukese tempotõusu, et neljandaks kilomeetriks see viga ära parandada. Siis hakkasid selgemaks saama ka tempomeistrite õhupallide alla koondunud gruppide suurused. Kusagil seal 10 kilomeetri peal oli minu grupis hinnanguliselt 40-50 jooksjat, kellest esimese ringi lõpuks olid alles vaid pooled.  

28-s kilomeeter Meriväljal, kuumaks kisub. Foto: Hannes Viherpuu

Teine ring algas veidi allamäge ja oma starti ootavate poolmaratoni jooksjate maruliste ergutuste saatel, sellest ka see liiga kiire 22. kilomeeter, aeg 6:22. Narva maanteel sain asja taas kontrolli alla ning metronoomi saatel tiksumine jätkus. Siis aga tuli tagant roheline laviin nimega poolmaraton, raketid vihisesid mööda nii paremalt kui vasakult. Seni väga üksluiselt kulgenud jooks läks järsku põnevamaks. Joogipunktis tuli veidi lahingut lüüa, et laua juurde pääseda ning ka peale igat joogikat oli grupi kokkusaamine üha raskem. Jooksjaid vajus grupist ära, samas lisandus varasemaid kustujaid, kes leidsid meie grupis uue hingamise.

Teisel ringil Pirital, 32. km, grupist on alles
puder ja kapsad. Foto: Raigo Tõnisalu

Kui poolel maal olime lõpuaja suhtes edus minuti ja neljakümne sekundiga, siis 39-ndaks kilomeetriks, ehk seal kusagil Paksu Margareeta juures oli edu juba üle 3 minuti. Piisav, et korraks kustuda ja ikka alla 4:45 kohale jõuda. Aga vähemasti nendest, kes tolleks ajaks grupis alles olid, ei soovinud keegi kustuda, pigem pandi Oleviste tõusul vunki juurde. See kilomeeter läks taas 6:22-ga?!? Üritasin neid veidigi tagasi hoida, aga kus sa sellega, mindi vasakult ja paremalt, nii et lõpujoonel oli minu kõrval alles vaid üks kaaslane.

Rõõm tehtud tööst! Foto: Kirsti Jahilo

Nendest veidi üle kahekümnest, kes minuga koos poolmaratoni vaheajapunktist läbi tulid ajaga 2:20:51-2:20:57, lõpetasid kiire protokolli kammimise tulemusel 11 jooksjat oma maratoni alla 4:45 ja 11 jooksjat üle 4:45, ehk siis 50% läks täkkesse. Aga vähemasti 15 inimest tulid finišijärgselt kättpidi tänama hea tempo eest, ehk siis neid, kes abi said, oli kindlasti rohkem.

Riho käis küll 3 korda grupist ära, aga jõudis ikka tagasi. Riho foto.

Et pikk jutt on teadagi mis, siis ütlen vaid, et oli ülimalt emotsioonirikas päev. Ja ma tahan selliseid päevi veel oma ellu. Ehk siis uuel aastal uuesti, taotlus on juba teele saadetud!!!

Edit: üks asi tuli veel meelde! Eile peale maratoni korraldajate külalislahkust ja taastusjooke nautides panime paika, et 11. oktoobril 2015 jookseme Münchenis maratoni. Täpsem info kunagi südatalvel!!!

Raul ja Pets ja Meelis ehk München ootab!