Oandu-Ahijärve, 10 päevaga, jala!!!

Kui RMK sai valmis oma esimese pika matkaraja - Oandust Iklasse kulgeva, 375km pikkuse matkaraja, tekkis kohe igasugu seltskondi, kes püüdsid seda trassi võimalikult kiiresti läbida. Kuna tolle raja puhul on ca 100% rattal läbitav, siis tehtigi seda rattal. Eelmise lause tulistasinn puusalt, sest ei viitsinud fakte kontrollida, aga esimene kiirrong läbis selle raja alla 23h ja teine punt juba mingi 20:42 tunniga. Peale faktide täpsustamist teise pundi ühe liidri Grišaga (Andrei Gristsenko) panin välja nende täpse aja ja ikka 100% rattaga läbitav see trass ei olnud, umbes tunni jagu tuli neli ratta kõrval sörki lasta...

Griša Oandu-Ikla läbimisel..., foto FB-st!

Ca nädal tagasi alustasime vennaga Haanja100 selle aasta nö juubeliraja ettevalmistamisega ning märkasin mitmes kohas RMK uue matkatee märke. Kohe tuli meelde, et raja koostaja Alar Sikk oli mitmel korral meie käest nõu küsinud erinevate võimaluste kohta Haanja ja Rõuge kandi läbimiseks. Nagu nüüdseks uuel RMK matkaraja kaardil näha, on paljud meie endi poolt tehtud või siis vanad, ammu unustatud ja meie poolt taasleitud, raja- ja teelõigud uue matkaraja osaks saanud. Hea töö, Alar!!!

Alar Sikk Võrus Õlle17 ees, seal ma temaga ka kohtusin, foto EPL-ist.

Sattusin paar päeva tagasi Eesti kuulsaima alpinistiga Võru linnas kokku, kus ta kirjeldas mulle uut matkarada Emajõe ületusest Kavastust allapoole kuni selle lõpuni Karula kandis Ähijärvel. Pikema jutuajamise käigus hakkas mulle aga pähe üks kinnisidee - läbida see uus matkarada jalgsi ja mitte lihtsalt tuiates, vaid ettantud ajalimiidi sees. Just nimelt jalgsi läbimise poolt pani mind mõtlema Alari jutt, et Lõuna-Eestis on paljud kohad rattaga läbimatud ning rattatee suunatakse tulevikus osaliselt teist marsruuti mööda. Esialgse minupoolse idee teha 624km Aegviidust Ähijärveni 10 päevaga muutis Alar ümber ideeks teha Oandu-Aegviidu-Ähijärve, kokku ca 700km ja ikka 10 päevaga....

Eile rajal, nii H100 kui ka RMK uuel matkarajal.......

Ise olen selleks valmis kevadel, ca 10. aprilli paiku. Loodan, et on veel huvilisi, et ei peaks seda üksi ette võtma. Aega planeerida ja treenida on veel üle poole aasta. Kas TEEME ÄRA???

Tark ei torma!!!

Kunagi 2005. aasta kevadel, kui olime vastloodud Haanja Rattaklubi sõiduriiete valmistamisele toetajaid otsimas, jäi üks koht vahetult enne riiete trükki minekut ikka tühjaks. Vormi ja kujunduse päästis hädast klubi liige Üllar Kaljurand, kes pani oma taskust 500EEK välja ja lasi tühjaks jäänud tasku alaserva kirjutada oma moto: "Tark ei torma!"

Nüüdseks on need kolm sõna kujunenud Haanja Rattaklubi (HRK) sloganiks ning lisaks sellele olen ka ise aastate jooksul neis kolmes sõnas sisalduva mõtte endale juhtmõtteks võtnud. Iga asja, nii sporti kui ka näiteks autosõitu, tuleb võtta mõistusega. Võtame näite liiklusest - kui ikka seada endale eesmärgiks näiteks reede õhtul Tallinnast Tartu sõita 1,5 tunniga, võib see 50%-ilise tõenäosusega lõppeda puust kastis. Kui nö 5min/km jooksjana panna endale eesmärgiks joosta võistlusel näiteks 10km tempoga 4:30min/km, võib see sarnaselt eelmise näitega lõppeda samuti 50/50 puust kastis....

Ja kahjuks nii ka juhtus laupäevasel ümber Ülemiste jooksul, kus üks osalejast noormees oli enne finišit kokku kukkunud ning hiljem haiglas surnud. Hetkel pole rohkem infot saadaval, ei ole teada hukkunu nime, vanust, taset vms. Vaatamata sellele paneb see juhtum mind, kui harrastussportlast, hetkeks mõtlema ja oma tegevusi üle vaatama. Mind, kui spordivõistluste korraldajat, paneb see aga väga sügavalt muretsema, et miks nii juhtus??? Me ju ei tea kunagi eriti palju sellest, millise ettevalmistusega üks või teine osaleja kohale tuleb. Korraldaja kaitseks on küll juhendis punkt, mis ütleb, et iga osaleja osaleb omal riisikol ja registreerumisega (mõnel juhul ka stardiprotokollile allkirja andmisega) võtab osaleja enda peale vastustuse oma tervise ja/või sellega kaasnevate probleemide eest! Aga see punkt kaitseb korraldajat, kes aga kaitseks osalejat?

Tõin eelnevalt nö vägivaldse näite liiklusega. Me teame täpselt, palju hukkub inimesi liikluses aastas Eesti teedel, aga kas keegi teab, palju hukkub inimesi sportides??? Kas ainult need 2-3 inimest aastas, kes surevad nö massispordiüritustel või on neid rohkem? Paljud neist juhtumitest jäävad nö kodu ja haigla siseasjaks? Meedia kaudu minuni jõudnud sportimissurmade järjekorras oli Ülemiste juhtum sel aastal kolmas.Aga palju neid tegelikult on olnud? Miks inimesed spordivad ennast surnuks?

Kuigi ma ise sain sellest nö kohahullusest paar-kolm aastat tagasi lahti ning olen siiamaani üldiselt võistlustel osalenud "tark ei torma" reeglit järgides, siis olen kahjuks ikka paar korda iseenda seatud reeglite vastu patustanud. Üks kord oli läinud Tartu suusamaratonil, teine patustamine juhtus ca kuu aega tagasi Navi triatlonil, kus peale jooksu tagasipööret lõi südame piirkonda valu sisse. Olin eelnevalt rattal ja jooksus ikka hullu pannud ning tagajärg oligi kohal. Ohtu haistes tõmbasin kohe hoo maha ja kõndisin - selleks, et mitte minna kasti, vaid jõuda lõpuni.....

Navil tri'd lõpetamas - tark ei torma!

Kui ikka ettevalmistus ei päde, siis pole vaja tumepunase pulsiga finiši poole kihutada. Aga kahjuks nii tehakse ning nii need õnnetused juhtuvad. Kes oleks tark ja ütleks, kuidas saab või kuidas peab alustavaid harrastussportlaseid informeerima sellest, kuidas peaks treeninguid alustama, kuna peaks võistlema hakkama, mis tempoga tuleb võistlusi teha jne.... Äkki oleks vaja mingit riiklikku kampaaniat, a la "kui oled loobunud suitsetamisest, siis ära tapa ennast spordiga" vms.....

You are an IRONMAN!

Jah, just selliste sõnadega lõppes KMD Kopenhaageni Ironman'i ja Facebook'i ühistööna läinud pühapäeval paljusid sõpru paelunud FB-postituste viimane sõnum. Iseenesest ju asi õige - kuigi olen enne läbinud 2 täispikka triatloni, ei olnud ma läbinud ühtegi Ironman'i triatloni.

Sertifitseeritud värk ja puha....

Nüüdseks on ka see iluviga kenasti eemaldatud, sest nö poolkogemata, registreerides eelmise aasta augustis KMD Copenhagen Challenge nimelisele täispikale triatlonile, sain tegelikult osaleda KMD Copenhagen'i Ironman'il, sest vaevalt 6 nädalat enne võistluse toimumist ostis nn suur vend Ironman (Kona, Kärnten, Frankfurt, Kalmar) ära noorema venna Challenge'i (Roth, Copenhagen jne) ning seetõttu sain vähema eest rohkem, mis on ju tore. Vaevalt 2 nädalat varem olin saanud enama eest vähem, sest registreerudes TriStarile osalesin vaid TriSmile'l. Kokkuvõttes olen ju nö tasa, aga see selleks.....

Kruiisiratas aerojooksude ja elektroonilise käiguvahetusega...

Olin juba paar päeva enne pühapäevast Ironman'i taas teieni paiskamas oma traditsioonilist võistluseelset pessimismipuhangut, aga õnneks nurjas selle interneeduse puudumine Malmö kesklinnas ning see postitus jäigi õnneks tegemata. Praegu mõtlen ma just nii, nagu ma selle eelmise lause kirja panin, aga veel pühapäeval, umbes 150-nda rattakilomeetri peal, oli mul ikka kahju, et ma seda pessimismipuhangut (loe: ette ära tehtud vabandust) avalikustada ei suutnud....

Kootud ratas, ere nähtus Malmö tänavapildis, lykkä bro!

Sest tegelikult läks ju kõik hästi - nagu selle postituse esimeselt pildilt näha, tegin nö isikliku rekordi. Vaid mingi nelja minutiga küll, aga rekord on rekord, eriti veel kaks aastat vanemana... Ma ei hakka teid siinkohal piinama kommunaal- või transpordiprobleemidega, mida sel reisil esines ikka üle võlli ja üritan selles postituses edaspidi keskenduda sooritusele, ehk siis taas ühe õppevahendina algajatele aironmännidele!!!

Rahutu öö enne Ironman'i, all tänaval kees elu - peretüli ca 20 osalejaga...

Ujumise stardid algasid kell 7:00 proffide vettesööstuga, minusugune vanamees (age-group 45-49) sai vette alles kell 7:55. Kuna kalipso oli mul puhtalt oma süül (pipart mulle pähe) seljas alles kolmandat korda sel suvel ja olin oma kalipso jaoks tugevas seitsmekiloses ülekaalus, siis tundus see must lisanahk mulle kogu ujumise aja jooksul kõige ohtlikuma vaenlasena. Isegi peale esimest tagasipööret kõiki ujujaid tabanud vastuhoovused ja lained ei olnud nii vastikud, kui see ahistav kalipso....  Sisendasin endale, et ainult tund aega pean ma seda piina kannatama ja ujusin aina edasi. Ca 1500m peal hakkasid sinised mütsid (10min varem startinud grupp) ikka hullult segama - konnaujujad ja huupipanijad suutsid ikka kümneid kordi head rütmi segi paisata. Ca 2700m peal hakkasid sama tegema punamütsid (20min varem startinud). Nad oskasid lambist 90 kraadi risti eest läbi ujuda või lõid veidi ees ujudes ootamatult konnajalgu lüües prillid peas risti... Lootsin küll alla tunni veest välja saada, aga need eelpol toodud jamad võtsid oma ja tulemuseks siis seekord vaid 1:03:51, aeglasem isegi, kui eelmise aasta kalipso-odüsseia järel...

Sõber Juho sõbra Teedu pilliga T1-s...

Kui eelmisel aastal läks vahetusalas T1 kaelajamade tõttu kokku mingi 12min, siis sel aastal olin kiire, vaid 5:43. Olin oma tulemusega ülirahul, kuni sain teada hea sõbra ja konkurendi Kermo T1 aja - 3:48!?! Kuidas ta nii kiiresti suutis, seda ma pean tema käest välja peksma. 180km rattasõiduga oli ees ootamas selline paras rutiin, aga seekord otsustas ilmataat teisiti. Peale 10km linnaetapi (ujulast maale) läbimist ootas ees ca 30km allatuult minekut piki mereäärt Helsingöri poole, aga see sai tähendada vaid üht - üleval külavaheteedel ja mägedes (ka Taanis on neid) on ootamas küljekad ja vastutuuled. Ja nii ka oli, kuna rattarada läks risti-rästi läbi ilusa maa (kus kohalikud elanikud või suvitajad tavatsevad triatloni rattaetapi ajaks oma linaga kaetud ja söökide-veinidega täiustatud hommikusöögilauad raja äärde vedada ja ise hommikumantlites einet võtta), siis tuul puhus küll risti vastu, küll ühelt- ja teiselt küljelt. Oli raske, aga teadmine, et teisele ringile minnes on taas ees ootamas mereäärne allatuulelõik, andis tiivad. Isegi raja kuulsaim tõus- Geels Bakke, oli sel aastal kuidagi madalamaks jäänud... Uuel ringil sai taas mere äärde ja mitteaeros lausa 45-ga vajutatud - mõnna! Ja kuna juba mingi 130km oli tehtud, tundus see viimane 50km, vaatamata vahepeal risti vastu puhunud tuulele ja näpuotsasuurustele vihmapiiskadele nohuna. Teadmine, et kolmest kaks saab kohe tehtud, tiivustas edasi minema! Esimese ringi 53km/h ringi vingeimal laskumisel taandarenes tuulekese tõttu teisel ringil vaid 42km/h-ni, aga tuul pidi ju tugeva rattamehe sõber olema.

Kermo (alla 11h) ja rookie Juho (mõtles endale kuldse kuu selgä) finitos.

Aga rattaetapp sai kuidagi tehtud, küll veidi aeglasemalt, kui eelmisel aastal, aga seekord rohkem ikka ennast hoides - eesmärgiga minna jooksule jalaga, milles ei sisalduks ei piim(h)a(pet), ei krampe, ei väsimust. Ja nii ka sel aastal oli - kui eelmisel Kopi täispikal suutsin vahelduva eduga joosta 15km ja sealtmaalt kõndisin 27km lõpuni, siis läinud pühapäeval jooksin kõigepealt 27km ühe jutiga (va tõusud ja TP-d) ära ja peale seda tegin viimased 15km vahelduva eduga, kokku vist ca 12km jooksu ja 3km kõndi....

Aftertri Kopi keskväljaku telgis valituile..

Viimasele 10,5km pikkusel jookusringile minnes oli mul ettepandud eesmärgi (12h) täitmiseks aega poolteist tundi ning olin endas kindel. Kui aga suutsin viimase ringi esimesed 3km ühe vinge naise (tal oli selja peal kiri SADISTEN) tuules joosta, siis tekkis õhkõrn lootus isiklikule rekordile (seni 11:47:23) tuule alla tegemiseks. Edasi suutsin veidike veel ja isiklik hakkas tunduma reaalsena, vaatama olematule jookustreeningule (1.6-20.08 kokku 18,7km jooksu....). 3km enne lõppu, kui isiklik tundus piiss'off'keigina, sekkus korraks saatus, avades vasaku jala tossunöörid. Olin niigi olnud ülim pohhuist, minnes maratoni jooksma uute tossudega, millega sai enne maratoni läbitud vaid 4km. Usku peab ikka olema... Hakkasin nööri kinnitama, aga seda tegevust segas mind juba ca 21km pealt kummitama hakanud krambihoiatus vasaku reie põlve peal siseküljes. Korraks mõtlesin, et äkki laseks oma tossunööri siduda kellelgi pealtvaatajal, aga just siis ei olnud kedagi läheduses. Jooksin esimese pargipingini ja sidusin ise - tulemuseks reiekramp ja hetkeline isikliku rekordi alistamise lootuse kaotus....

Lülitid kangide asemel aerobaril,  lähema 3-5 aastaga standardis?

100m kõndimist peale sidumist aga ajas asja joonde ja sain viimased 3km joosta mõnuga (tempoga ca 5:50), arvukaid kõndijaid selja taha jättes. Tegin finišis oma 2011 isiklikule tuule alla 4 minuti ja 3 sekundiga ning rahulolu oli peale lõpetamist ikka täielik!!! TEHTUD taas! Oma parima ajaga! Vaatamata olematule treeningule! Raud on raud!

T1 & T2 & Street bag completed - perfect1!!!!!

Esmaspäeval, 26. augustil, kell 12:00 avaneb regamine 2014 Ironman Copenhagen'ile (toimub 24.8.2014). Arutame omadega laupäevasel kanuumatkal, kas läeme või ei! AGA SOOVITAN SOOJALT, ELAMUS GARANTEERITUD!!!!

PS! Suurema osa piltide autor on KERMO TSÄRO või tema aparaat....

Trismile 2013 - üllatus kuubis!!!

Minu eelmine postitus oli miskipärast kantud pessimismi meeleoludest ning kõlas mõne lugeja jaoks lausa allaandmisena, nii et hää Alari pidi mind lausa hurjutama, et ei ole mõtet veel enne võistlust valget rätikut ringi heita. Tegelikult oli ju võistluseelseks paanikaks põhjust, aga taas tuleb tõdeda, et inimene õpib oma keha tundma vist alles siis, kui ta tunneb, et vikatimees on lähedal. Ehk siis inimene õpib küll kogu elu, aga alles 5 minutit enne surma saab ta lõpuks aru neist märkidest, mida keha talle annab....

Sellest märgist ma küll aru ei saa, ilmselt tehniga longap..... :)

Kuna olin juba enne võistlust alla andnud, siis ei olnud mul ka võistluseelse õhtu sisustamisega või mandrossiga maadlemisega mingit muret. Kella poole üheni sai Pühajärve Puhkekodu pubis jõmistatud ning üsna mitme B-vitamiinirikka joogi manustamise tagajärjel oli uni rahulik. Hommikul panin selge peaga kleepsud ja kotid õigesse järjekorda ning külastasin seekordseid üsna keeruliseks tehtud vahetusalasid. Kuigi see ei ole minu õigus ega tegelikult ka minu asi teiste korraldatud võistlusi kritiseerida, siis seekord jäi ikka üsna mitu probleemi minu professionaalset kretinismi piinama. Et asi ei tunduks liigse norimisena, siis proovin neid veidigi lahata edasise ülevaate käigus.

T1 ja ka T2, millide eurode eest süsinikku... Foto: Küllo Linnupuu

Hommik oli tavapärane - isupuudus ja kõhulahtisus, aga see kõik kaob enne starti. Viimased 10 minutit enne starti olid valusad, umbes 36 kraadi päikese käes ja mustas kalipsos ei ole eriti cool värk! Aga miks ma läksin ujuma kalipsoga? Seepärast, et ilma kalipsota ei tohtinud kompressioonisääriseid jalas olla. Tule taevas appi nr 1!!! Kes kurat on selle idiootse reegli välja mõelnud??? Kuna veest välja tulles on ilmvõimatu neid sääriseid märja jala otsa tõmmata, siis otsustasin seekord kalipso kasuks. Ja siit tekkis minu esimene probleem või pigem siis puhas viga - enne kalipsoga esimest korda hooajal ujuma minekut tuleks seda veidigi harjutada, sest see kest on rusuv ja piirav. Mina aga panin esimest korda sel aastal selle naha selga - smart decision of course!!! Enne esimest poid pidin mitu korda lisanahka kohendama ja endale sisendama, et 15 minuti pärast on jama läbi. Kui see mure sai murtud, hakkasid jamad viitstardiga, peale kolmandat poid lõid minu ees 50-meetrise frondina lupsu umbes 100 konnajalga, ehk siis eelmise laine kehvemad ujujad ja minna ei olnud kusagile. Tõmbasin siis paarkümmend meetrit ise ka konna ning siis juba läbimurdmise lootuse kaotanuna ründasin kroolides. Julmalt ja üle, sest tugevam ju võidab?!? Aga nii ei peaks ju tegelikult olema! Tule taevas appi nr 2! Tehke ikka viitstart, aga nii, et ujujad saaksid ujuda ja suplejad saaksid supelda, ilma et ujujad neist üle ja läbi ujuks! Ujumise aeg siis 17:01, ümmarguselt kaks minutit kehvem, kui tavaliselt.

Ise veel nii ei suuda, aga õnneks on mehi, kes ka nalja mõistavad teha...

Vahetusalas toimetasin oma arust üsna kiiresti, proovisin uut lähenemist ehk siis üritasin kogu triatloni läbi teha ilma sokkideta. Sündmuste käigust etterutates võin raporteerida õnnestumisest. Kuna eelmise õhtu pessimismilaines olin otsustanud peale ujumist asja treeninguna võtta, siis alustasin rahulikult kerides, eesmärgiga esimese ringi lisapauna tõusudega oma reitele mitte haiget teha. Imestasin väga, kui Poslavitsa otsas näitas kell keskmiseks kiiruseks 26km/h, sest sinnamaani oli rada vist kogu aeg tõusnud. Esimese rattaringi kõige alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34km/h, kusjuures ma ju ei pingutanud eriti, vaid sõitsin nö trennitempoga. Tagasi Pühaka poole tõustes hakkaski mulle tunduma, et äkki võiks trenni tegemise asemel siiski täiega panna. Tunne oli hea, kiirus korralik ja Kopenhaagenini ju veel 2 nädalat aega. Teise ringi alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34,8 ja tunne oli ikka veel hea. Tagasi Pühaka poole minnes hakkasid aga tuju rikkuma tsiklikohtunikud. Eriti haige oli üks Sihva kandis patrullinud närvihaige vestikandja, kes lubas pidevalt terve nö "grupi" maha võtta, tekitades ise pidevalt olukordi, mis normaalselt eraldit sõitvaid osalejaid taas grupiks kokku tõid. Nagu näiteks sellesama kohtuniku sõnelemine "grupi" esimese mehega, kes jala sirgu lasknuna meid laskumisel kokku imes jne. Üritasin ka ise veidigi korda luua, et aeglasemad sõitjad ei sõidaks telgjoonel, vaid paremas ääres, aga selle töö tulemuseks oli hr Püvi poolt mulle näidatud kollane kaart "draftimise" eest. Vanasõna ikka ei valeta, ükski heategu ei jää karistamata............... See kollane pissis ikka nii offi, et lasin terve teise ringi lõpu demonstratiivselt labakäed patjadel, ega üritanudki enam võidu sõita. Korraks tekkis mõte ka maha tulla, aga kuna see kulgemine jättis mind üksi ja sain taas oma sõitu teha, mitte pidevalt jälgida, et ma kellelegi kogemata "tuulde" ei satuks, siis panin omas mahlas ikka edasi. Aga siinkohal oleks paslik kuulutada välja kolmas ja viimane "Tule taevas appi"! Kohtunikud! Üritage aru saada, et osalejad ei taha tahtlikult tuules sõita, aga kui ikka viitstardid viivad võrdsed sõitjad kokku, siis lihtsalt ei ole ruumi..... Kolmandal ringil sain kätte sõbra-konkurendi Kermo, kes oli hädas laenatud tilga-kiivriga, mis ei lasknud üldse õhku läbi ning tähendas kandjale ilmselt kuumarabandust. Kulgesime koos lõpuni, rattaaeg siis 2:53, keskmine 33,4km/h. Veidi sai ikka üle pandud, aga sellest juba järgmises lõigus.

Kui mina jooksma läksin, olid need vennad juba poseerimas....

Jooksma minnes juhtus sama, mis kaks aastat tagasi. Kohe alguses lõi keegi kruvikad põlvede kohal reide ja hakkas neid keerutama. Proovisin kõndida, aga see oli palju hullem, kui jooksmine. Esimese tõusu peal sain suvaliste ergutajate käest pudeli Jaffaga, aga see solk mõjus hästi. Ja kohe nii hästi, et sain ikka korralikult liikuma, lausa 5:30 tempoga! Aedlinna tõus läks muidugi kõnniga ja Poslavitsa kah, aga sealt laskudes sain kätte Kermo, kes kurtis kurnatust. Ilmselt jõudis see kinnise kiivri kuumalaks tema jaoks kohale tõsise jooksuaegse kuvaldana. Jooksin Kermole kõrvale, laksasin talle sõbrakäe õlale ja küsisin, et: "Noh, kas enam ei jõua?" Jaatava vastuse peale kostsin, et: "Tra, siis ma kah enam ei jõua". Ja nii kulgesimegi viimased 4km koos lõpuni, lüües käega nii rajaäärsetele mölisejatele ja unustades, et paljude jaoks on tähtis lõpuaeg jne. Need viimased 4km olid üks mõnus minek, lihtsalt minek lõpuni, säästes ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i jaoks. Jooksu aeg siis midagi 1:02, koguaeg 4:18:41. TEHTUD!

White men can't jump???

OK, tehtud küll, aga mida sellest kõigest arvata? Uskusin ja teadsin, et olen sihuke paras pasakott, aga et tegelikult oleks peaaegu oma Tristari isikliku teinud, seda küll ei osanud oodata. Ehk siis, kui ikka on pool aastat korralikku põhja laotud, ei vii ka kaks ja pool kuud ulaelu seda põhja minema. Vastupidi ilmselt ei saa, poole aasta ulaelu pealt juba 2,5 kuuga IronMan'i vormi ei saa. Ehk siis vaatamata vahepealsele kahe-ja-poole-kuulisele patustamisele olen käimas õiget teed..........vist?

MSPM ehk mitte s...gi pole muutunud!!!

Istun siin Pühajärve puhkekodu hotellitoas ja mõtlen, et miks on kõik taas, vaatamata sellele, et tahtsin parimat, läinud nii nagu alati. Ehk siis talvisest hiilgevormist on suviste tippsündmuste eel alles vaid riismed.....

Kehva sportlikku vormi on võimalik kompenseerida korraliku
varustusega, aga ainult teatud piirini..... :)))

Talvel tehtud paanid olid küll suured ja auahned, aga samas võimetekohased. Veel mai keskel oli kõik OK, kuu alguses sai Vändras maratoni joostud ja kuu keskpaigas pikk Maituur sõidetud. Aga siis hakkas pihta töö ja kestis tegelikult üleeilseni. Kogu selle 75-päevase perioodi jooksul suutsin ennast ca 10 korral töö võrgust välja rabeleda, aga ka siis ei läinud kogu see võidetud aeg treenituse päästmiseks, vaid oli vaja tegeleda ka muude asiste asjadega. Vaid mõned eredad sähvatused, nagu jaanipäeva-aegsed rattasõidud, 30. juuni Tallinn-Munamägi ja üle Tamula ujumine nädal hiljem jäävad meenutama seda üdini töist perioodi, mille jooksul sai ära korraldatud 5 suuremat võistlust, mõned laagrid ja suvepäevad jne....

Tallinn-Munamägi, 305,4km - TEHTUD!!!

Nüüd on 13 tundi Pühaka TriStar111-e (sel aastal siis TriSmile'i nime all, kuna TriStar läinud pankrotti)) stardini ja olen otsustanud, et homme kell 11:00 algab treeninglaager. Laager saab olema küll lühike, aga peab mul aitama ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i finišisse vedada.

Palju edu mulle Teie kõigi poolt!!!

Sportlikud jaanid ehk normaalsus vs mina!

Disclaimer! Alljärgnevas postituses sinises kirjas toodud väited kubisevad üldistamisest-sildistamisest-süldistamisest. Sellise stiili kasutamine on teadlik ja teadlikult mitte pahatahtlik. Loodan väga, et ükski üldistatu-sildistatu-süldistatu ei saa viga, ehk siis ei tunne ennast ülemäära puudutatuna....

Reede, 21. juuni
Normaalne eestlane sabatab toidupoodides, ostes kokku liha, õlut ja kõike muud, mida pikkade pühade ajal endale sisse ajada.
Meie vennaga ehitame Kubijale Eesti Krosstriatloni Meistrivõistluste esimese etapi, Kubija XV triatloni, tarbeks üles võistluslinnakut ja tähistame ratta- ning jooksuradasid Kubija metsas.

Kubija tri võistluskeskus vanas heas kohas, Kubija vutiväljakul....

Laupäev, 22. juuni
Normaalne eestlane võtab ette pika sõidu linnast maale juurte juurde, et olla valmis järgmisel päeval tähistama pagan-eestlaste aasta suurimat püha. Sama päeva õhtul läheb normaalne eestlane poodi ja ostab juurde neid asju, mis reede õhtul sai ootamatult ära tarbitud.
Meie vennaga viime Võrus, Kubija järve ääres, läbi Eesti MV etappi krosstriatlonis. Teineteiselt võtab mõõtu kokku ligikaudu 55 osalejat, võistluse kiireim on Jõgeva mees Allar Soo. Võistlust (Eesti meistrivõistluste etapp) ei väisa mitte ükski Eesti triatloniliidu ametnik, liidult ei tule võistluse korraldamiseks sentigi tuge, võistluse protokollid saavad liidu kodulehele üles alles teisipäeva (25.06) hommikuks. Normaalsed inimesed ju seal liidus, mitte minusugused rabelejad......

Kubija tri eliidi esikolmik, Allar Soo, Priit Tuisk ja Priit Ailt.

Pühapäev, 23. juuni, Võidupüha
Normaalne eestlane ärkab hilja ja asub kohe mõtlema, et kas pühade puhul ikka pood lahti on, et saaks täiendada neid jaanilaupäeva õhtuks kogutud joogi-söögi varusid, mis on hakanud nendel pikkadel ja valgetel pühadeõhtutel kuidagi kiiresti kahanema. Umbes keskpäevaks või veidi hiljem jõuab normaalne eestlane poodi. 55 normaalset eestlast poodi ei jõua, sest neid takistab politsei, osad normaalsed pannakse 5-7 päevaks kartsa.
Mina koos kolme kaaslasega stardime ratastega kell 9 hommikul Võrust, eesmärgiga külastada Valga külje all asuvat Vabadussõja tähtsa lahingu mälestusmärki Pajus. Antsla kandis lisandub punti veel kolm ratturit.

Küsimus, mis või kes on pildil üle?

Võidupüha tähistajad Pajus....

Kuna ükski rattur tavaliselt sama teed tagasi ei sõida, siis proovisime Võrru tagasi pääseda Valga ja Saru kaudu. Aga enne oli vaja Valgas ära teha 70km läbimise järgne kohustuslik pit-stop. Ääremaale kohaselt ei leidnud me peale mitut linnatiiru ühtegi lahtiolevat janukustutamise kohta ja nii pidimegi joogid võtma supermarketist ja tarbima neid laudade külge lukustatud toolidega välikohvikus, mis oli suletud. Järgmine kord sõidame Otepää kaudu ja jätame selle küla vahele....

Külalislahke Valga....... :(

Ilm läks aina kuumemaks ja peale ülimalt auklikku (Edgar, tule õpi, kui auklik on õige linnatänav) Valgast väljasõitu ei kulunudki uut 70-t kilomeetrit, kui Taheval tehti järjekordne tankimispaus. Taheva poe ees on turistide ja kohalike parmude jaoks ehitatud korralikud katusealused pingid ning seal me oma pausi tegimegi. Kohalikke parme esindasid miskipärast vaid tiivulised ja väikesed olendid, aga seda valusamini nad hammustasid....

Kohalikud parmud koos ratturitega Taheva avaõhuõllekas....

Tee ääres saime normaalsetelt eestlastelt mitmeid kutseid oma ratta lenksud sättida Metsavenna talu suunas, aga ükski meie seitsmest sõitjast Mõnistest miskipärast Ape ja Metsavenna poole ei keeranud. See-eest keerasime hoopis veidi hiljem maanteelt paremale Varstu poe juurde, sest kolmas pit-stop ootas pidamist.

Varstu pit-stop, kolmas sass ja soolakurgid..

Varstu laskumise-tõusu põhjas tuli meie pundile ratta seljas vastu olümpiamees Kana, kah vist ebanormaalne eestlane. Peale Varstut pöörasid Antsla omad Tsooru ja Litsmetsa kaudu Antslasse tagasi ning meie jätkasime neljakesi Võru poole. Ühel hetkel sõitis meile ratta seljas vastu Contra, kes ilmselt oli teel Metsavenna talu poole....  Ja siis, kui kõik tundus juba varsti läbi olevat, laksas ebanormaalsuse geen taas ja kohe nii tugevalt, et Sännast keerati ära otse Võrru sõitmise asemel ära Rõuge peale mägede poole, sealt juba kusagilt meie gruppi ilmunud eraldistardikunni Olavi Mõtsa vedamisel Nursi kaudu Võru poole. Ja näiteks ca 300m enne ühe osaleja kodu juba Võru linna sees keerati taas õigelt teelt ära, et minna lisapaunale ümber Tamula - eesmärgiks kokku saada see õige, 180km pikkune distants. Mina pääsesin peale Tamula järve ringi otse koju, kaks meest tegid veel motivatsiooniringi ümber Kubija järve....... No ei ole ju normaalne...... :)

Kusagil teel....

Esmaspäev, 24. juuni, Jaanipäev
Normaalne eestlane parem ei ärkaks, sest ärkamine on valus. Pea lõhub, säärekarvad on põlenud (no ikka üle lõkke hüppamisest), elukaaslane on vihane (sest eestlane ei oska piiri pidada) ja kuidagi on vaja õhtuks ju vaatamata politsei kiusamisele linna tagasi saada.
Mina ärkan vara, sätin oma asjad valmis, annan oma bussi koos selletäie kraamiga teiste hoolde ning istun rattale, et sõita tööle. Et siis kuhu, tööle? Jah, mis sest, et tegu on 24. juuniga! Nimelt peetakse Missos, seal Eesti pära-kagunurgas, kus nii Vene kui Läti piir on umbes 5km kaugusel, juba traditsioonilist ümber Pulli järve jooksu ja kuna see jooks kuulub Võrumaa pikamaajooksu sarja, siis olen mina seal lepingu alusel tööl kommentaatorina. Kohale jõudes aga selgub, et kohalikku abiväge on vähe ning nii tuleb ise ka kogu muu töö kallale asuda. Võistluskeskus vaja ju üles panna ning ka järvering läbi joosta, et oleks millest hiljem juttu vesta.

Keegi peab ju tööd kah tegema....

Märkamatult saab Jaanipäeval kell juba 18:00, siis kui viimane normaalne eestlane on juured taas maha jätnud ning linna poole teele asunud.
Mina olen Missos võistluskeskuse koos abilistega kokku saanud ning asutan ennast kodu poole, ikka rattaga. Aga enne veel käin Misso poest läbi ja loputan sealt konsumeeritud pindise sassiga alla kodust kaasa tehtud võileiva. Ning siis rattale, rauad paremale ja tuld. Kosele jõudes on peale 39km läbimist spidomeetril keskmiseks kiiruseks 35,5km/h ja kahe päeva kokkuvõtteks rattaga läbitud 258 kilomeetrit. Kokku siis pika jaaniaja jooksul ca 10h ise sporditegemist ja ca 24h spordiürituste korraldamist....


Ütle nüüd sina, hää lugeja, kumb meist on normaalne, kas see tava-eestlane või mina???

Vaikimine pronks, rääkimine hõbe, kirjutamine kuld!

Igatsugu toimetuste tõttu olen blogimisse ikka liiga pika vahe sisse lasknud. Mingil määral on see mõistetav, sest üldjuhul teen noka (loe: avan klaviatuuri) lahti ikka siis, kui miskit sporti on tehtud. Peale Saku100-t on aeg aga möödunud suuremalt jaolt töö tähe all ja polegi nagu millestki kirjutada. Aga hoolimata tööpoolsele pidevale talapanemisele olen suutnud ka veidi sporti teha ja sellest nüüd tahakski väikse ülevaate teha.

Tuuri stardis Tartus 15. mail 2013. Töö paneb tala taas...

15-ndal mail startis Tartust üks tuur, millest teab kokku ligikaudu 100 inimest üle Eesti. Üks sõpruskond sõidab kord aastas viie päeva jooksul läbi kokku ca 600km, õhtul peale sõitu tegeletakse enesetäiendamise ja muu sellise sotsialiseerumisega. Nagu alati, jäi ka sel aastal mul tuur lõpetamata, sest töö pani taas tala! Aga esimese kolme päevaga sõidetud 400km on hea pagas suviseks peasündmuseks:
1. päev Tartu-Jõgeva-Vägeva-Emumägi-Simuna-Väike-Maarja-Rakvere (tegelik 138km, mul 123, kuna olin vahepeal saateauto roolis), õhtul Aqua Spa ja muud mõnud
2. päev Rakvere-Vihula-Sagadi-Toolse-Kunda-Ulvi-Tudulinna, 138km
3. päev Tudulinna-Iisaku-Alajõe-Mustvee-Alatskivi-Kolkja-Varnja-Koosa, 138km

Maituuri peloton maikuus kusagil Eestimaal.

Laupäeval sõideti Koosalt meie juurde haanjamatkad.ee Lauga tallu, aga ise läbisin sel päeval Rõuge Samsungi 63km pikkuse raja. Ja see keskmiselt 32-kraadises (päikse käes) ilmas tehtud 4:36 pikkune sõit imes mahlad nii välja, et pühapäeval ma enam koos tuuriga Võrust Tartusse ei jõudnud. Kuskil on piirid kah olemas.

Tuurijärgne nädal läks ühe jutiga Põhjamaade Kestvusratsutamise Meistrivõistlusteks radade ettevalmistamisega ning alles pühapäeval (26.05) sain naasta spordiradadele. Õnneks alustas tol samal päeval üks Urvaste hull oma amokijooksu ümber Vana-Võrumaa, mille väidetavaks eesmärgiks olevat olnud võrukatele nende uue lipu tutvustamine. Sain koos tolle hullu Contraga kokku neljal korral joosta, kuigi jooksuks oli seda üsna raske nimetada, sest tempo oli ikka tunduvalt aeglasem, kui mu eelmise aasta kõnnimaratonil Kopenhaagenis, ehk siis ikka üle 8min/km. Aga loodetavasti oli kasu sest jooksust ikka ka...

Lipujooksu eelviimane päev Ruusmäe kandis. Foto: Toomas Kalve

Seejärel talatas meie korraldatav Rõuge Samsung ja ikka nii pikalt, et lausa 12-päevane spordipaus tuli sisse. Alles eelmisel laupäeval sain lõpuks sadulasse ja veidi koos kahesajase brevetiga sõites sain 114 kilomeetrit kirja. Aga täna, kui selle aasta põhilaksuni jääb täpselt kaks kuud, ei jäänud enam muud üle, kui hakata vaikselt trenni tegema. Kõigepealt mõõtsin üle 6. juulil joostava Rõuge maratoni ringi, seejärel suundusin Kubijale, et ära mõõta laupäeval toimuva Võru XV krosstriatloni (tuntud ka kui Kubija minitriatlon) rajad. 

Rõuge maratoni rada läheb ümber seitsme Rõuge järve!

Kuigi lähemad päevad mööduvad ilmselt Kubija triatloni ettevalmistamise tähe all, siis vähemasti pühapäeval, kui sajad tuhanded eestlased juba vaikselt peo peale mõtlevad, on meie Kopenhaagenisse mineval tiimil omad plaanid. Nimelt sõidame pühapäevasel võidupühal, 23. juunil, pika otsa marsruudil Võru-Antsla-Paju lahingupaiga mälestusmärk-Valga-Saru-Võru, kokku ca 160km. Ja see pole veel kõik, sest 30. juunil, Tour de France teisel päeval on plaanis sihuke sõit nagu Tallinna sadam-Munamägi, ehk 275km pikkust ja stardi merepinnalt 318 meetri peale tõusmist. Need on sõidud, mis loodetavasti annavad signaale, mida on oodata 18. augusti Kopi Ironman'i 180km pikkuselt eraldistardilt. Tunniste, 33-34km/h sõidetavate, trennidega ei jõua kaugele, vaja on ikka pikemalt ja rahulikumalt asja võtta.....

Kahe kuu pärast siis taas üle selle silla kolmekordeks raudmeheks saama!

Kuna suuremad (loe: keerulisemad) tööd on nüüdseks läbi, siis saan rohkem aega trennile pühendada. Loodan ja luban, et kirjutan ka siia tihedamini........

Hooaja esimene MTB100, ikka Sakus!

Sel samal maikuu nädalavahetusel, kui kogu Eesti progressiivne harrastussportlaskond (kaasa arvatud üks Tartu invaliid) osaleb ühel maratonil, mis tegelikult maratoni mõõtu välja ei anna, on tavapäraselt toimunud veel üks sportlik ettevõtmine, nimelt Saku metsades ja rabades sõidetav 100km pikkune maastikurattasõit koondnimetusega Saku100. Ja see on Maraton suure algustähega.

Sama nõudlike Eestis peetavate mtb-sõitude üleslugemiseks jääb ühe käe sõrmedest üks üle. Ja kuna teatavasti ei saa ma kahel sõidul neist neljast osaleda, siis olen nii Jõelähtmel kui Sakus võimalusel ikka osalenud. Ja seepärast võibki mind ilmselt pidada selle sõidu suurimaks fänniks, olen sellel sõidul osalenud kõikidel kordadel peale esimese sõidu 2004. aastal ning juurikaprofessori, ehk Saku100 ajaloo jooksul enim kilomeetreid läbinud osalejate arvestuses olen korralikul kolmandal kohal. 

Juurikaproffessorite erikujundusega number.

Ja nüüd võite kolm korda arvata, kui külm see dušš oli või mis minu südames toimus, kui kaks kuud tagasi tuli uudis, et sel aastal kümnendat korda toimuma pidanud Saku100 JÄÄB ÄRA! Juba siis, märtsi alguses, sai vastu võetud otsus, et toimub see 100 seekord või ei toimu, mina sõidan sel õigel päeval Saku metsas oma 100km ikka ära! Ja eile oligi siis see päev käes, kui tuli oma lubadus välja lunastada ja rajale minna.

Oh ajad, oh kombed! Esimesel Saku100-l anno 2005.

Lootsin küll salamisi, et äkki leidub mõni hull veel ning ei pea üksipäini metsas ringe ketrama, aga lõpuks ta ikka nii läks, et esimesel kahel ringil olid kohalikud Porterracingu teejuhid mulle abiks, aga alates sõidu 30-ndast kilomeetrist kuni lõpuni sõitsin üksi. Mingis mõttes oli tegelikult nii paremgi, sest sain teha oma sõitu enda jaoks paraja pulsi ja tempoga. Esimesel ringil saigi teiste sõitjate tempos liiga kõrge pulsiga hagu antud ning see andis kolmanda 20-kilomeetrise ringi lõpuosas üsna valusalt tunda.

Eile Seljandiku singlil, see singel on hää kõva põhjaga!

Aga mida see Saku mets endas ikka peidab, et see 100km tavaliselt nii raskelt kätte tuleb. Tõuse seal metsas ei ole, valdavalt on tegu sellise vahelduvalt rabase männimetsaga. Raskeks teevad selle sõidu juurikad ja pinnase pehmus, ehk siis mida madalamast-rabasemast kohast singel läbi viib, seda aeglasem on minek. Ja mida pehmem on pind, seda rohkem on sealt mulda minema ja juurikaid välja sõidetud. Eriti karmid lõigud on näiteks Tünni singli ca 1200 meetrit (läbimise aeg ca 10min), Koolme-, Oja-, Veneetsia-, Pokumaa- ja Laane singlid tervenisti või osaliselt. Aga ka muud ja peamiselt kõva põhjaga singlid on piisavalt tehnilised, pidevalt tuli sõita nina maas ja jälgida, mida sealt oodata on. Omaette ooperiks Saku100 rajal on sillad - kokku on neid selle 20km ringi peale ligi paarkümmend ja nende eripära on see, et nad lähevad iga sõidetud ringiga kitsamaks. Ja ega nad esimesel ringil ka rohkem kui 30cm laiad pole.

Veel üks fotomeenutus aastast 2010.

Nagu eelnevalt sai juba märgitud, läks kolmanda ringi lõpus raskeks, aga peale võileiva manustamist ja lisaks Isostari spordijoogile ka soolase Vytatutase jooma hakkamist läks kergemaks. Neljas ring läks puhta sõiduaja järgi (ilma boksipeatuseta) isegi kiiremini kui kaks esimest. Viienda ringi alguses toppisin teise võileiva kurku, aga siis hakkas juhtuma. Kohe esimeselt oosilt mahapöördel Laane singlile läks üks puu ilma hoiatamata üle raja ja sõitsin õlaga puusse. Ratas koos jalgadega aga jätkas liikumist ja nii ma täies pikkuses maha prantsatasin. Veidi oigamist ja edasi, aga 300m hiljem olin taas pikali. Füüsis oli veel tugev, aga ilmselt pidevast singli vahtimisest tekkinud vaimne väsimus oli see, mis kukkumisi põhjustas. Vahepealsed kõvemad singlid möödusid valutult, aga Tünni singlil panin taas kaks korda puusse. Peale sildade kitsenemise on Saku100 rajaäärsetel puudel ka oma eripära - nad nimelt liiguvad iga ringiga rohkem singli poole.

Võidukarikas ja võidusokid!

Kuna see eilne läbitud ring oli tegelikult mingi 19,5-19,8km (sõltus rajal eksimistest) pikkune, siis pidin viimasel ringil kusagilt 2km lisaks sõitma. Tegin selle edasi-tagasi otsa ära raja kõige lihtsamal osal, kõva põhjaga rabateel Mürsu ja Tünni singli vahel. Finišis ootas mind Saku100 peakorraldaja Priit koos auhinnakotiga, mille väärtuslikeim osa tema jaoks oli ilmselt Porterracingu õllepokaal, minu jaoks aga jääkülm õlu. Nimelt sai pool tundi enne sõidu lõppu jook otsa ja lõpetamise hetkeks oli janu muutunud juba parajaks saharaks.

Kokkuvõte...

Aega läks, aga tehtud ta sai. Sõidu põhiandmed on ülemisel pildil toodud, lisan juurde veel pulsinumbrid 143/166 ja kulutatud energia 6089 ühikut!

PS! Eilsete fotode autor on Priit Grünberg, vintage fotode autor(id) jäi(d) tuvastamata.

Holdeni blogi nimest ja muust....

Kuna viimasel ajal on ühe tuntud tuulelipu jututoas aeg-ajalt üles kerkinud mõttetu tähemärkide raiskamine teemadel doktor ja Holden, siis tahaks veidi asjasse selgust tuua! Ja alustaks Agu Sihvka kombel sellest, et kunagi üle kahekümne aasta tagasi sai ülikooli ajal Nõmmel Männiku kandis erakas elades üsna palju raamatuid neelatud. Üks neist oli muidugi "Kuristik rukkis" ja kuigi mul polnud tollal mingit tahtmist või vajadustki ennast mingil moel selle raamatu peategelasega samastada, jäi selle Holden Caulfield'i eesnimi kuidagi minu ajusoppi pidama. Ja vist aastal 1995, kui oli vaja oma tollasele ettevõttele välja mõelda mingi nimi, tuli mälusopist sähvatus ja AS Holden oligi sündinud. Firmale sai tehtud ka oma domeen holden.ee ja nii ta läks.

Kunagi 2004, kui ma liitusin tuntud Eesti rattafoorumi veloclubbers.ee-ga, oli seal kombeks kasutada varju- või hüüdnimesid. Nii sai "holden" minu kasutajanimeks nii selles kui ka veel mitmes muus foorumis. Kunagi peale esimest Haanja100-t mõtles keegi (kui teaks kes, maksaks talle autoritasu) välja Eesti raskeima rattamaratoni slogani "Ainult hulludele". Sealt edasi nimetasid osad Haanja100 osalejad ennast hulludeks ja mind, kui Haanja100 korraldajate pundi nö kõige avalikumat tegelast, hakati kutsuma hulluarstiks või siis fooruminime kaasates doktor Holdeniks.

See oli nüüd selle aliase nö ajalugu. Kui ma kuus aastat tagasi hakkasin tegema esimesi arglikke katsetusi oma spordiradadel läbielatut kirja panna, sai selle jaoks loodud blogi ehk veebipäevik ning panin kuidagi automaatselt blogi pealkirjaks Holdeni blogi. Ühel hetkel aga läks see blogisüsteem Google'i alla ja siis oli vaja endale luua mingi kasutajanimi. Kuna "Holden" oli juba hõivatud, aga "dr Holden" oli vaba, läks see "dr" sinna aliase ette. Ja oli ta seal rahulikult mitu-mitu aastat kuni selle hetkeni, kui "Eesti vaieldamatult tsiteerituim spordiblogija" võttis asja-eest-teist-taga kätte ja hakkas oma blogis võõras keeles mind laimama. Minu nõude peale oma esitatud lausvale ümber lükata ja minu ees vabandada, hakkas tuulelipp Julk-Jüri kombel ühe jala pealt teisele hüppama, aga "Lible tegi, Lible tegi" asemel on ta juba kümmekond päeva selle doktori kallal irisenud ja seda pidevalt ette heitnud. Kõik on ju õige, igas demagoogia aabitsas on kirjas, et probleemi tekkimise korral juhi tuli probleemilt kõrvale ja hakka pseudoprobleemidega tegelema. Sest äkki lugejad unustavad probleemi ära ja leiavad endale uue pekstava?

Olid ajad! Rohkem ma selle postituse juurde pilte ei pane, sest teema
on piisavalt tõsine, et seda värviliste piltidega rikkuda....
Foto: Sulev Kraam alias "sull".

Mis ma nüüd siis teen? Nii kui proovisin korrakski oma kasutajanime muuta, sain ühelt krooniliselt haigelt kohe ähvarduse, et enam ta ravile ei tule. Kui me näiteks räägime telefonitsi tuntud doktor Leho Ripsiga, siis olenevalt sellest, kes kellele helistab, ütleb kõne vastuvõtja alati tervituseks: "Tere, doktor"! Üleeile Viljandis Mulgi rattamaratoni väisates (ei osalenud) tervitasid mitmed inimesed mind sõnadega: Tere, doktor"! Ma ei ole mitte kunagi kasutanud seda teaduskraadile viitavat lisandit oma pärisnime juures, sest "doktor Ivar" või "doktor Ain-Ivar Tupp" kõlaks minu jaoks pühaduseteotusena. Meil on juba Schibstedi kontserni kuuluvas Kanal 2-s tohter Olaf (hr Suuder olevat oma sõnul kunagi haiglas töötanud) ja Raadio2-s on doktor Koit (Raudsepp). Lisaks on olemas üks eestlannaga abielus olev britist dj Rhytm Doctor.  

Oma aliase juures aga võtan seda doktorit kui omadussõna, nagu "vinge" või "lahe" vms. See "holden" on minu alias ja see "doktor" on omadussõna! Aga jah, kahjuks peab sellest arusaamiseks mõnel minu ülipikal üritusel osalema....

Nüüd aga palun oma lugejate abi väikese gallupi korraldamiseks - pange kasvõi siia kommentaariumisse kirja, kas te pooldate või eitate minu Google'i kasutajanime "dr Holden" kasutamist minu poolt. Luban, et vastavalt gallupi tulemustele võtan kasutusele vajalikud meetmed!

PS! Hää(d) lugeja(d), kes postitab(vad) tollele peldikuseinale minu blogist tsitaate või tõstavad esile mõnda minu siin blogis kajastatud või endomondos nähtud sportlikku tegevust, PALUN ÄRGE ENAM SEDA TEHKE! Mul on häbi oma nime (loe: aliast) peldikuseinal lugeda!!!

Positive split ehk 40. Vändra maraton!

Kuigi eelmine postitus kandis tänase üllitise suhtes risti vastupidist nime, siis nii see elu juba on. Minu neljateistkümnes maraton kujunes erinevate asjaolude tõttu just sihukeseks, et pean nüüd mõneks ajaks loobuma negatiivse splitiga maratoni jooksmise propageerija staatusest ja kuni järgmise poliitkorrektselt õigesti joostud maratonini pean Kert Ämmapetsi kombel "käima mööda linna ja häbinägu on ees" ning olukorraga leppima. Läks kuis läks, aga üritaks tuleviku eesmärgil vähekenegi seda laupäevast jooksu lahata. Äkki mõni huviline õpib minu vigadest ja saab oma järgmised maratonid valutumalt joostud.

Küll raskelt, aga kohal. Kõik fotod tegi
Janek Oblikas, marathon100.com

Selleks, et pihta saada minu häbinäo tekkeloole, olgu kiirelt ära toodud selle jooksu põhiandmed:
Aeg: 4:28:23, esimene pool maad 2:10:59, pulss 147/167. Ja kohe takka hulgaliselt vabandusi, millest üks on tõesti omal kohal, ülejäänud aga puhta oma viga.....
1. Vähene jooksutreening - peale eelmist, Rakvere-Vinni (13. jaanuar 2013) maratoni, olin enne Vändrat 110 päeva pikkuse perioodi ajal joostes läbinud kokku vaid 98km. Peale TM-i hüperkompensatsiooni-jooksu 19. veebruaril tuli jooksutrennidesse lausa 51-päevane!!! paus! Võrdluseks niipalju, et eelmisel suuremal jooksuajal 28-ndast augustist 13. jaanuarini sai 139 päeva jooksul jooksujalu läbitud aga tervelt 765 kilomeetrit. Siis tundus iga paari nädala tagant ühe maratoni läbimine juba sellise pühapäevase jalutuskäiguna, nüüd aga oli hea ja mõnus joosta umbes 15km, edasi algas piin.
2. Vale tossuvalik - kuna eelmine maraton sai joostud peaaegu 4 kuud tagasi ja naeltossuga, siis ei mäletanud täpselt, mis oli minu kolme erineva suvise tossupaari eripärad. Sai veel enne starti tehtud vahetus ja jalga pandud need kõige uuemad ja kõige hullemad, need samad, mis mulle Kopenhaagenis pooleliitrised villid talla alla tegid. Maratoni teise poole pidin seetõttu veidi ettevaatlikumalt samme seadma, et saaks hiljem veidigi kõndida. Hetkel nagu jalalihased ei valutagi, aga jalatallad löövad ikka veel tuld välja.
3. Kuigi hakkasin aprilli keskpaigast alates Vändrale mõeldes tõsiselt oma kaalu alandama, siis selle spordiala tippvorm saabus miskipärast nädal enne maratoni. Maratoninädalal läks elu kuidagi väga kiireks ja seier hakkas taas kiiresti paremale vajuma....
4. Laupäeval maratoni tagasipöörde, ehk siis 21,1km märgi, poole joostes tundus samm niiiii kerge, peale pööret sain aru, miks see nii oli. Tagasiteel oli tuul vastu, mitte küll selline, nagu neljapäeval või pühapäeval, aga piisavalt tugev, et tõsta 10-sekundilise tempo aeglustumise puhul pulssi lausa 10 löögi võrra. Ja see hakkas kohe jalgu laastama. Kolmekümne teise kilomeetrini sai kuidagi ära kannatatud, aga siis läks käiku vana ja ära proovitud kompromiss - viis minutit jooksu kingib ühe kõnniminuti. See aitas lõpuni...
5. Eelmiste päevade pinge ja suur sõitmine. Neljapäeval peale ümber Tamula järve jooksu (olin seal tööl kommentaatorina) lõppemist sain kell 20 Võrust minema ja sõitsin Tallinna. Reede õhtul kell 17 Tallinnast Võrru. Laupäeva hommikul 185km Võrust Vändrasse, no palju võib......

Juubelimaratoni võitja Jüri Siht (vasakult teine)!

Aga häda neist vabandustest, jooks ise oli tõeline elamus ja just nimelt korraldusliku poole pärast. JOEL TINTS, kirjutan selle nime kohe nimelt suurte tähtedega, oli ära teinud tohutu töö - reinkarneerinud 1994-ndal aastal kliinilisse surma vajunud legendaarse Vändra Maratoni. Ja seda mitte lihtsalt maratonina, vaid nö endiste aegade hiilguses - duhovoi mängis nii stardis, rajal kui finišis; maratoni lipu heiskas esimese, ehk 1956-nda aasta Vändra maratoni võitja Viktor Puusepp, rahvariides teenindajad TP-des, saun õllega, köetud veetünn ja hommikul kella 4-ni kestnud after-party. No mida veel oskaks ühelt maratonilt tahta????

Peakorraldaja ise oma 60-ndat maratoni lõpetamas.

Igatahes Vändra on väikeste maratonide jaoks lati väga kõrgele tõstnud, nüüd on minu asi 6. juulil Rõuges samaga või siis enamaga vastata! Kui veel keegi ei tea, siis sel suvel toimub vist juba legendaarse Rõuge Paadiralli hommikul Rõuges esimene katse joosta maratoni ja poolmaratoni. Lisaks kavas lastejooksud, ehk tegemist on kogu perele. Peale lõunat siis üle Suurjärve ujumine, õhtul kummipaadiralli ja õhtu lõpetab korralik kontsert, kus tavaliselt esinevad Eesti tipptegijad. Tere tulemast Rõugesse!!!

Negative split!

Täna sai tehtud enda jaoks ajalugu ja käidud Eestimaa pinnal maikuus suusatamas! Ja see ei toimunud mingil varjulises kohas oleval lumelaigul, vaid ikka kokku ca 2,5km pikkusel rajal, mida katkestasid mõned üksikud paarimeetrised lumevabad kohad. Ühes kohas oli see must maa ka umbes 30m pikkune, nagu järgnevalt videolt näha saab:

Tänase sõidu esimesed sammud olid veidi kobad, aga paari kilomeetri järel sai tunde kätte ja vaatamata üsna mustale lumele, kohatisele jääle või pehmele-lörtsisele lumele ma tõeliselt nautisin suusatamist. Miks küll, peale üle 1400km suuskadel läbimist talve jooksul? Usun, et ainsaks põhjuseks oli tänane ilm, sooja ligi 14 kraadi, päike paistis. Saaks nii terve talve suusatada....

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, kuigi esimesel mail suusatamine vääriks ju tegelikult eraldi postitust. Tänase jutu pealkiri on "Negative split" ja siin tahan anda vist juba kogenud maratoonarina (13 läbitud maratoni seljataga) veidi nõu jooksuhuvilistele, kellel seisab peagi ees üks jooks, mis miskipärast kannab maratoni nime. "Negative split" inglisekeelse terminina tähendab maratonijooksjate jaoks olukorda, kui jooksja suudab maratoni teise poole (21,1km) läbida kiiremini kui esimese poole. Ma ei ole ise kokku lugenud, mitmel korral 13-nest on see mul endal õnnestunud, aga vähemasti esimesel maratonil see kohe kindlasti nii ei läinud. Alustasin toona, kaugel 2009 aastal, Otepää-Tartu maratoni ikka enda jaoks sildu põletava tempoga ja läbisin esimese poole täpselt 2 tunniga. Kuna koguaeg oli siis midagi 4:24, võite ise arvestada, kui positiivseks see splitt läks. 

Oma esimese finišis Tartus kevadel 2009!

Oma teisel maratonil, 2010 aasta detsembris, jooksin kogu distantsi sama tempoga, aga tõusva pulsiga. Kuigi tol korral täpset rajamärgistust poolmaratoni läbimise kohta ei olnud, siis nö tunnetusele toetudes usun, et suutsin teha negatiivse spliti, sest viimasel kolmel kilomeetril oli üsna kerge sammu kõrgemaks tõsta ja kiirendama hakata. Ja just see ongi teise poole kiiremini jooksmise üks suurimaid boonuseid - sina liigud edasi, aga teised liiguvad sulle selg ees vastu. Parima emotsiooni neg-spliti tegemisest sain mullu sügisel Tartu Linnamaratonil, kui suutsin viimasel seitsmel kilomeetril viia seni joostud ca 6:10 tempo umbes 5:50 peale ja seljad hakkasid vastu tulema. Tagatipuks suutsin joostes üles saada isegi Toomemäest, mis "ebakindlate ajakirjanduslike allikate" info põhjal isegi esikümne mehi kõndima sundis.

Toomemäest joostes üles, foto Leho Rips.

Loodan, et saite nüüdseks pihta, mida see võõrkeelne termin tähendab. Aga kuidas seda teha, kuidas valida alustamiseks just see õige tempo. Siinkohal olen ise palju abi saanud ühest netikalkulaatorist, millesse saab sisestada oma baasandmed ning mis annab üsna täpse info nii pulsi kui tempo kohta eesmärgiks seatud aja väljajooksmiseks. Ja teiseks tuleb endale jooksu jaoks ette seatud joonest ka kinni pidada, kuigi see on stardist minema tormavate konkurentide-kaasjooksjate marulise algtempo tõttu üks üsna raske tegevus. Suurtel maratonidel (SEB Tallinn, Tartu Linna) on olemas tempomeistrid, kes üldjuhul viivad oma grupi finišisse negatiivse splitiga, ehk siis jooksevad ühtlaselt, samas ka selgitavad jooksu ajal, palju ja mida juua-süüa jne. Esimest korda maratoni jooksjale soovitan sajaprotsendiliselt mõnda sellisesse gruppi võtta, sest sealt saadav kogemus on üsna hinnaline, kuna see säästab teie jalgu ka tulevikus.

Aasta 2009, kihlveo tõttu 2 ringi ümber Viljandi
järve, aeg 1:56:25. Tehke järgi või ostke ära!

Kuigi selle 12. mail toimuva jooksu osalejad sellest kalkulaatorist küll otsest abi ei saa, sest sellise distantsiga maratone rohkem maailmas ei joosta, siis saate selle kalkulaatori toel ju endale nö skeemi ette joonistada. Uskuge mind, viimast kaheksat kilomeetrit ainult 10 sekki kilomeetri kohta kiiremini joostes kui esimesi kilte, nopite te hulgaliselt taaruvaid tegelasi, kes on Otepääl sillad põlema pannud ja enne Elvat surevad. Oma viimasel Otepää-Elva jooksul sain just enne Elva jõge (seal, kus 10km jooks pikemale rajale sisse tuleb) oma elu magusaima skalbi. Margus, mäletad? Kuna olen enda jaoks paika pannud põhimõtte, et ma ei osale ühelgi maratonil, mis on alla 42,2km pikk, siis kahjuks ma Otepäält Elvasse jooksma tulla ei saa. Ja Nelik jääb kah selle pärast tegemata. Kelk, auuuu!

On küll elamus, aga mitte see 23-kilomeetrine libamaraton....

Ise aga lähen laupäeval Vändrasse, mitte saelaudade järele ega karuga kohtuma, vaid omaaegse Nõukogude Liidu kõige populaarsema maratoni reinkarnatsioonile kaasa elama ja õiget, 42,2km pikkust, maratoni jooksma!

Vana musta-mulla suusk sai nagu aru, et hooaja viimane sõit...

Mõned näited negative splittidest tänasel Viljandi jooksul:
1. Heiki Pruul
2. Kermo Tsäro, vaheajapunktis aeg 25:00, koht 1228, finiš 59:23, koht 884, 344 skalpi!!!