You are an IRONMAN!

Jah, just selliste sõnadega lõppes KMD Kopenhaageni Ironman'i ja Facebook'i ühistööna läinud pühapäeval paljusid sõpru paelunud FB-postituste viimane sõnum. Iseenesest ju asi õige - kuigi olen enne läbinud 2 täispikka triatloni, ei olnud ma läbinud ühtegi Ironman'i triatloni.

Sertifitseeritud värk ja puha....

Nüüdseks on ka see iluviga kenasti eemaldatud, sest nö poolkogemata, registreerides eelmise aasta augustis KMD Copenhagen Challenge nimelisele täispikale triatlonile, sain tegelikult osaleda KMD Copenhagen'i Ironman'il, sest vaevalt 6 nädalat enne võistluse toimumist ostis nn suur vend Ironman (Kona, Kärnten, Frankfurt, Kalmar) ära noorema venna Challenge'i (Roth, Copenhagen jne) ning seetõttu sain vähema eest rohkem, mis on ju tore. Vaevalt 2 nädalat varem olin saanud enama eest vähem, sest registreerudes TriStarile osalesin vaid TriSmile'l. Kokkuvõttes olen ju nö tasa, aga see selleks.....

Kruiisiratas aerojooksude ja elektroonilise käiguvahetusega...

Olin juba paar päeva enne pühapäevast Ironman'i taas teieni paiskamas oma traditsioonilist võistluseelset pessimismipuhangut, aga õnneks nurjas selle interneeduse puudumine Malmö kesklinnas ning see postitus jäigi õnneks tegemata. Praegu mõtlen ma just nii, nagu ma selle eelmise lause kirja panin, aga veel pühapäeval, umbes 150-nda rattakilomeetri peal, oli mul ikka kahju, et ma seda pessimismipuhangut (loe: ette ära tehtud vabandust) avalikustada ei suutnud....

Kootud ratas, ere nähtus Malmö tänavapildis, lykkä bro!

Sest tegelikult läks ju kõik hästi - nagu selle postituse esimeselt pildilt näha, tegin nö isikliku rekordi. Vaid mingi nelja minutiga küll, aga rekord on rekord, eriti veel kaks aastat vanemana... Ma ei hakka teid siinkohal piinama kommunaal- või transpordiprobleemidega, mida sel reisil esines ikka üle võlli ja üritan selles postituses edaspidi keskenduda sooritusele, ehk siis taas ühe õppevahendina algajatele aironmännidele!!!

Rahutu öö enne Ironman'i, all tänaval kees elu - peretüli ca 20 osalejaga...

Ujumise stardid algasid kell 7:00 proffide vettesööstuga, minusugune vanamees (age-group 45-49) sai vette alles kell 7:55. Kuna kalipso oli mul puhtalt oma süül (pipart mulle pähe) seljas alles kolmandat korda sel suvel ja olin oma kalipso jaoks tugevas seitsmekiloses ülekaalus, siis tundus see must lisanahk mulle kogu ujumise aja jooksul kõige ohtlikuma vaenlasena. Isegi peale esimest tagasipööret kõiki ujujaid tabanud vastuhoovused ja lained ei olnud nii vastikud, kui see ahistav kalipso....  Sisendasin endale, et ainult tund aega pean ma seda piina kannatama ja ujusin aina edasi. Ca 1500m peal hakkasid sinised mütsid (10min varem startinud grupp) ikka hullult segama - konnaujujad ja huupipanijad suutsid ikka kümneid kordi head rütmi segi paisata. Ca 2700m peal hakkasid sama tegema punamütsid (20min varem startinud). Nad oskasid lambist 90 kraadi risti eest läbi ujuda või lõid veidi ees ujudes ootamatult konnajalgu lüües prillid peas risti... Lootsin küll alla tunni veest välja saada, aga need eelpol toodud jamad võtsid oma ja tulemuseks siis seekord vaid 1:03:51, aeglasem isegi, kui eelmise aasta kalipso-odüsseia järel...

Sõber Juho sõbra Teedu pilliga T1-s...

Kui eelmisel aastal läks vahetusalas T1 kaelajamade tõttu kokku mingi 12min, siis sel aastal olin kiire, vaid 5:43. Olin oma tulemusega ülirahul, kuni sain teada hea sõbra ja konkurendi Kermo T1 aja - 3:48!?! Kuidas ta nii kiiresti suutis, seda ma pean tema käest välja peksma. 180km rattasõiduga oli ees ootamas selline paras rutiin, aga seekord otsustas ilmataat teisiti. Peale 10km linnaetapi (ujulast maale) läbimist ootas ees ca 30km allatuult minekut piki mereäärt Helsingöri poole, aga see sai tähendada vaid üht - üleval külavaheteedel ja mägedes (ka Taanis on neid) on ootamas küljekad ja vastutuuled. Ja nii ka oli, kuna rattarada läks risti-rästi läbi ilusa maa (kus kohalikud elanikud või suvitajad tavatsevad triatloni rattaetapi ajaks oma linaga kaetud ja söökide-veinidega täiustatud hommikusöögilauad raja äärde vedada ja ise hommikumantlites einet võtta), siis tuul puhus küll risti vastu, küll ühelt- ja teiselt küljelt. Oli raske, aga teadmine, et teisele ringile minnes on taas ees ootamas mereäärne allatuulelõik, andis tiivad. Isegi raja kuulsaim tõus- Geels Bakke, oli sel aastal kuidagi madalamaks jäänud... Uuel ringil sai taas mere äärde ja mitteaeros lausa 45-ga vajutatud - mõnna! Ja kuna juba mingi 130km oli tehtud, tundus see viimane 50km, vaatamata vahepeal risti vastu puhunud tuulele ja näpuotsasuurustele vihmapiiskadele nohuna. Teadmine, et kolmest kaks saab kohe tehtud, tiivustas edasi minema! Esimese ringi 53km/h ringi vingeimal laskumisel taandarenes tuulekese tõttu teisel ringil vaid 42km/h-ni, aga tuul pidi ju tugeva rattamehe sõber olema.

Kermo (alla 11h) ja rookie Juho (mõtles endale kuldse kuu selgä) finitos.

Aga rattaetapp sai kuidagi tehtud, küll veidi aeglasemalt, kui eelmisel aastal, aga seekord rohkem ikka ennast hoides - eesmärgiga minna jooksule jalaga, milles ei sisalduks ei piim(h)a(pet), ei krampe, ei väsimust. Ja nii ka sel aastal oli - kui eelmisel Kopi täispikal suutsin vahelduva eduga joosta 15km ja sealtmaalt kõndisin 27km lõpuni, siis läinud pühapäeval jooksin kõigepealt 27km ühe jutiga (va tõusud ja TP-d) ära ja peale seda tegin viimased 15km vahelduva eduga, kokku vist ca 12km jooksu ja 3km kõndi....

Aftertri Kopi keskväljaku telgis valituile..

Viimasele 10,5km pikkusel jookusringile minnes oli mul ettepandud eesmärgi (12h) täitmiseks aega poolteist tundi ning olin endas kindel. Kui aga suutsin viimase ringi esimesed 3km ühe vinge naise (tal oli selja peal kiri SADISTEN) tuules joosta, siis tekkis õhkõrn lootus isiklikule rekordile (seni 11:47:23) tuule alla tegemiseks. Edasi suutsin veidike veel ja isiklik hakkas tunduma reaalsena, vaatama olematule jookustreeningule (1.6-20.08 kokku 18,7km jooksu....). 3km enne lõppu, kui isiklik tundus piiss'off'keigina, sekkus korraks saatus, avades vasaku jala tossunöörid. Olin niigi olnud ülim pohhuist, minnes maratoni jooksma uute tossudega, millega sai enne maratoni läbitud vaid 4km. Usku peab ikka olema... Hakkasin nööri kinnitama, aga seda tegevust segas mind juba ca 21km pealt kummitama hakanud krambihoiatus vasaku reie põlve peal siseküljes. Korraks mõtlesin, et äkki laseks oma tossunööri siduda kellelgi pealtvaatajal, aga just siis ei olnud kedagi läheduses. Jooksin esimese pargipingini ja sidusin ise - tulemuseks reiekramp ja hetkeline isikliku rekordi alistamise lootuse kaotus....

Lülitid kangide asemel aerobaril,  lähema 3-5 aastaga standardis?

100m kõndimist peale sidumist aga ajas asja joonde ja sain viimased 3km joosta mõnuga (tempoga ca 5:50), arvukaid kõndijaid selja taha jättes. Tegin finišis oma 2011 isiklikule tuule alla 4 minuti ja 3 sekundiga ning rahulolu oli peale lõpetamist ikka täielik!!! TEHTUD taas! Oma parima ajaga! Vaatamata olematule treeningule! Raud on raud!

T1 & T2 & Street bag completed - perfect1!!!!!

Esmaspäeval, 26. augustil, kell 12:00 avaneb regamine 2014 Ironman Copenhagen'ile (toimub 24.8.2014). Arutame omadega laupäevasel kanuumatkal, kas läeme või ei! AGA SOOVITAN SOOJALT, ELAMUS GARANTEERITUD!!!!

PS! Suurema osa piltide autor on KERMO TSÄRO või tema aparaat....