Haanja Suusa100, alla 7h ja 100km!

Eile sain tunda, mis tähendab olla nö tippvormis. Kui ikka peale 80 kilomeetri ehk siis 16-ne Haanja veidi üle 100 tõusumeetriga viiese ringi läbimist suuta mitte eriti pingutades (avg HR 154) läbida Haanja viiene klassikas ajaga 19:25, siis midagist peab sees olema. Kui peale 100km läbimist on tunne, et võiks ca 6 ringi mõnuga veel sõita. Kui rajal ei teki ühtegi krampi, kui ükski koht kogu kehas peale suurte varvaste villide ei tee kogu seitsme tunni jooksul muret, siis miskit nagu on. Viimase 5 kuu ja 4 päeva jooksul 260 treeningtunniga läbitud 2800 kilomeetrit ei olegi veena hane selga läinud, vaid on loonud korraliku põhja ja eilne andis taas juurde kilodega ensekindlust augusti lõpu eesmärgi täitmiseks.

Aga sõidust endast ja pikemalt: kunagi eelmisel talvel koos Tarmo Tarlapiga Tallinnast Pühajärvele uisumaratonirada tegema sõites arutasime, et äkki võiks Haanja100 rattasõidu eeskujul midagi sellist ka suusas korraldada. Tehtud-mõeldud, kuulutasin veebruaris ürituse välja tagasihoidliku sooviga saada kokku ca 10-15 suusafanaatikut ja sõita maha 100 kilomeetrit raskel rajal. Kokku kogunes 62 hullu, kelledest täpselt pooltele oli 100km aasta tagasi jõukohane. Kuna peale Suusa100-t väljakaranud idee korraldada ka Jala100 realiseerus sügisel tõsise ultraüritusena, siis polnudki kahtlust, et Suusa100 tuleb taas. Seekord saime stardijoonele 63 suusatajat, 20 klassikut, 40 vabameest ja 3 naist!

Start on antud, nr 50 võitja Artur Palok, nr 44 teine mees Raivo Pärnpuu, nr 62 kolmas tegija Siim Sellis ja nr 132 klassikute kiireim Ivar Ivanov.

Ässad panid kohe alguses minema, esimesed ringid läbiti 13 minuti kanti, poolele maale jõudis liider Artur Palok 2:15-ga ja lõpuajaks märgiti Arturile üsna uskumatu 4:43.36. Vahepeal Arturiga üskteise alla vedanud Eesti koondislase Siim Sellise (mees pääses eelmisel laupäeval Lahti MK-sprindis veerandfinaali) jaoks oli sõidumaa vist liiga pikk, seetõttu pidi Siim peale sepikoja külastust endast mööda laskma pidevalt liidreid seiranud Raivo Pärnpuu (minuga ühe aasta mees, sic!). Klassikute kiireim oli taas kohalik äss Ivar Ivanov, sõites poolhaigena välja aja 5:32.39!!! Naisterahvaid oli stardis 3 ja kolmepeale läbiti kokku 250km, parim oli Karin Kallaste ajaga 6:54.53.

Karin Kallaste, tema taga Venemaa esindaja Olga Jepifanova.

Eelmine lõik oli võitjatest, aga mis ma ise rajal tegin? Starti vaatasin kõrvalt ja rajale läksin eelviimasena (sest üks hilineja olevat rajale saanud ca 4 minutit peale starti). Haarasin määrdeboksist eelmise nädalavahetuse kuldsed "self-made no-wax" Madshused ja kõrbesin täiega. Lipet pole ja pidamist kaa mitte. Ja et ebaõnn oleks täielik, siis hakates esimesel kilomeetril joogikoti toru paika sättima, avastasin, et joogitoru ventiil on jehhat pannud ja hää soe jook lihtsalt voolab otse torust rinna peale. Esimene mõte oli, et joon koti tühjaks (1,5 liitrit), siis üritasin toru kaela kahekorra käänata, aga abi ei miskit, tilkumine ei lakanud. Jamasin kuidagi oma sita suusa ja jooksva kotiga esimese ringi lõpuni (aeg 22:01, masendav), viskasin koti nurka, võtsin boksist nädalajagu tagasi Käärikul Nevene mehe Rain Jaaksoo määritud Fischerid ja asusin lootusetus olukorras teisi püüdma!

Edasi sõitsin ringe vastavalt söögi- või joogipausi pikkusele sinna 18:30 kuni 21 minuti kanti ning tõusin klassikutest kümnendale kohale. Peale kümnendat ringi (pool maad) sai nädalavanune kliister suusa alt otsa ning oli vaja midagi juurde panna. Samal ajal, kui määrdemees moosiga mökerdas, sain ma vahepeal korraldamisega tegeleda, TP-sse sööki juurde, mustikasupp hakkama, paar näpunäidet kohtunik-abilistele ja taas minek. Boksipeatus venis ca 5-6 minuti pikkuseks.

Edasi kestis punane kliister 3,5 ringi, kestsin 14-nda ringi lõpuni ära ja siis haarasin mikrofoni, et intervjueerida võitjat, oodata ära teine ja kolmas mees, korraldada ära veel paar asja ja märkamatult oli 10 minutit läinud. Tegelikkuses sõitsin pidevalt klassikute arvestuses paremuselt 4-6 ringiaegu, aga see boksis passsimine võttis kokkuvõttes ära ca 25 minutit, mis oleks minu tegelikku lõpuaega tähendanud sinna 6 ja poole tunni kanti. Samas pandi nende kahe pikema boksipeatuse ajal ka kliistrit juurde, niiet kokkuvõttes pole midagi põdeda. Suur aitähhh lõunaingel Merikese brigaadile, tänu neile sain ma ise ürituse korraldajana 100km läbi sõita. Eelmisel aastal pidin 65km pealt maha tulema, kuna korralduses hakkas tekkima kaos. Seekord olin ajavõtusüsteemi dubleerinud - iga osaleja pidi SI-pulgaga iga ringi lõpus terminalis käima.

Terminal nr 100!!!

Lisaks tegi Merikese brigaad ka mehhaanilist ringide lugemist ja takkajärgi targutades oli seda dubleerimist ka väga vaja. Küll unustati uuele ringile minnes terminalis käia, küll pisteti pulka sinna 2 korda, üks osaleja aga pistis 20 korda oma sõrme terminali?!?

Ester koos ringilugemistabelitega!

Aga lõpp hea, kõik hea - kokku läbisid eile 100km lausa 50 suusahullu, eks hää ilm ja ideaalilähedane libisemine andsid sellesse oma osa. Võrumaa Nelik100 järgmine etapp ootab lume sulamist, nimelt sõidetakse siis Võhandut pidi Tamula järvest Peipsini ehk 30. aprillil toimub järjekorras juba ei-tea-mitmes Võhandu Maraton!!!

Link Haanja Suusa100 piltidele!

Haanja Suusa100 tulemused OK Võru kodukalt!

Ise aga tegin täna sihukese triki, et ujutasin enda ja oma venna kõik suusapaarid paksult parafiiniga üle ja panin kõik need 4 paari suvekorterisse. 1530 kilomeetrit sai sel talvel suusatatud! AITAB!!! Juba reedel võtan ette 3700 kilomeetrise teekonna, et järgmised kolm nädalat pedaalida-joosta-ujuda soojal maal, Vahemere äärses Denias! Isegi paadunud suusahullul saab ükskord talvest ja lumest siiber!!!