reede, 2. oktoober 2015

Haanja100 võlu ja valu anno 2015!

Neli aastat tagasi tehtud postitust toonase Haanja100 telgitagustest on eile-täna loetud rohkem kui 200 korda. Kuna nii vana asja vastu on nõnda suur huvi, siis proovin ka selle-aastasest sõidust ja justnimelt selle erilisusest midagi kirja panna, liiatigi veel kui seda 6 päeva tagasi toimunud sõitu on juba siin-seal nimetatud aegade raskeimaks või siis pandud ühele pulgale seniste legendaarsete sõitudega aastatel 2004 ja 2009! 
H100 start aastal 2004. Esimestest meetritest alates märg...
PS! Esimest ja viimast korda mindi teele Kubija Laululavalt!
Esimene Haanja100 aastal 2004 oli uus asi, tol korral ei suutnud keegi endale ette kujutada, et kusagil Eestimaa pärapõrgus astutakse korraga nii suur samm meinstriimist kõrvale ning senini rattamaratonidel kruusateedega harjunud ratturid visatakse nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes jääkülma vette! Seninägematu hulk singleid, imevaid põlluteid, vedelaid-voolavaid kruusakaid ning seda kõike tavapärase 50km (OK, TRM oli siis 63km pikk) asemel tervelt 100 kilomeetrit, tagatipuks veel lausvihmas ja vaid paari soojakraadiga, sekka ka lörtsi. Seni Eesti kuulsaima (küll korralduslikult untsu läinud 1999 Keila) mudamaratoni asemele asemele oli tulnud uus tegija.
Haanja100 rada anno 2009! No comments!
Aastal 2009 sõideti juba kuuendat Haanja100-t, seega oli rattaüldsus juba teadlik raja raskusest kui ühest tegurist. Vahepealsed sõidud 2005-2008 olid möödunud suhteliselt (Haanjas on suhtelisusel oma mõõde) kuival rajal, lisandusid uued võitjad Aleksejs Saramotins, Raivo Maimre, Erki Kukk ja Jaan Kirsipuu, osavõtjate hulgas olid ka hilisemad väga kõvad tegijad Kanks ja Vader. Stardis oli valitsev Euroopa XCM meister Allan Oras ja veel mõned kõvad hilisemad tegijad, nagu näiteks Martin Loo ja ka oma ainsa esituse H100-l teinud Massa. Haanja100 nö tavaosalejate valvsus oli aga aastatega raugenud, kuni Haanja lajatas taas, seekord ikka korraliku, läbivajuva ja ratta agregaatide külge kleepuva Haanjamaa savimudaga.....

Kuni eelmise nädala laupäevani räägiti heldimusega tollest legendaarsest sõidust ning aeg-ajalt käiati meie põhjanaabrite poolt vändatud videot Hermanni ojaületusest aastal 2009. Kuna tookord hakkas too video hinge, ehitasime selle koha peale silla. Tegime sildasid ka mujale, et see rada ikka nii karm ei oleks. Ilmataat oli kah 2010-2014 niivõrd armuline, et Haanja100 hakkas paljudele tunduma kerge jalutuskäiguna looduses. Kui valitsev XCM maaailmameister Christoph Sauser kaks aastat tagasi osales ning sõitis välja võiduaja 4:08, hakkas mul esimene kell helisema. Proovisime 2014 rada muuta, et see võitja aeg ikka sinna 5 tunni juurde tagasi läheks, aga välja kukkus nagu alati. Võitis Riivo Schumann ajaga alla 4 ja poole tunni, viiendaks jäetud H100 kahekordne võitja Martin Loo aga ütles nii: Rada Haanjas oli päris palju uuendust saanud aga minu arust natukene vales suunas. Oli küll uusi metsalõike aga rohkem kui varem oli kruusa- ning laiu metsateid. Võimalik, et sellel kõigel oli ja on ka oma põhjus, aga see muutus tundus liiga suur. Kell minu sees helises edasi ja aina kõvemini. Sain aru, et olime vahepealsetel aastatel Silveri poolt aastal 2003 välja käidud Haanja100 esialgsest ideest liiga kaugele läinud: Tekkis selline mõte, et võiks korraldada ühe karmi mtb sõidu Haanja kandis. Tegemist oleks oma ala fanaatikutele mõeldud üritusega, st. rada oleks nii karm kui seda annab siin vähegi teha. Nagu nimestki näha, tuleks raja pikkuseks ~100 km, kindlasti mitte vähem ehk isegi rohkem.
H100 start aastal 2014, esireas Martin Loo ja Helsinki turult
H100 jaoks 40€ suvalise meesteka ostnud Marko Mutanen.
Aeg oli tulla tagasi juurte juurde ning kunagine idee või siis õigemini aade aastal 2015 uue raja sisse valada. Hakkasin juba suve hakul tööle, tegin õhtuseid väljasõite loodusesse, otsides uusi või siis pigem vanu unustatud radu, mis tahtsid vaid uuesti sisse lõikamist ja niitmist. Olümpiamees laskesuusas Margus Ader andis hea idee kasutada riigimaantee nr 2 alt läbiminekuks oma lapsepõlvekodu lähedal asuvat truupi. See aga omakorda võimaldas ellu viia ammuse unistuse vedada Haanja100 trass läbi Eestimaa sügavaima loodusliku augu - Kütioru! Kesksuvel proovisime koostöös Keskkonnaametiga, kas Tour de Rõuge proloogi 150 osalejat suudavad sealseid radasi rikkuda. Ei nad rikkunud ning tee Haanja100 vedamiseks läbi Küti- ja 16 järve oru oli lahti. Lisaks Kütioru radadele sai juurde joonistatud veel Kalporo kandi rajad, Umbsaare tööstusmaastikud ning Holsta-Voki kandi külade unustatud teed. Kokku tuli 100km pikkune ja 1827 tõusumeetriga ring, mida vanad olijad on lugenud aegade raskeimaks ning mille raskus ei tulenevatki nendest tõusumeetritest, vaid hoopis kruusakate puudumisest ja singlite rohkusest.
Holsta truup....
Rada sai aus, 5. septembril nö "avatud raja" sõidul ütles isegi kõike näinud Silver mõne koha peal "wow"! Tagasi vaadates sai rada isegi liiga aus, sest H100 karma otsustas just tänavu kolmandat korda paugutada, avades taevaluugid juba öösel enne starti ning kallates sõidu enda ajal vähemasti Haanja kandis peaaegu lakkamatult, muutes tegelikult väga kuiva maapinna pealmise kihi ehk 2-3 sentimeetrit murukamarat ülilibedaks rajaks. Vähem kogenud ja/või liigsileda rehviga sõitja liikumiskiiruse teeb libe rada kohe 2x aeglasemaks, sest peale paari esimest käna hakkab sõitja enese alalhoiu instinkt tööle ning suurem osa laskumisi ja ka tõuse võetakse jala. Lisaks libedusele on see muda ka nakkav, hakates kergelt rehvide külge ning sealt juba edasi lennates ratta liikuvate osade külge, blokeerides ratta veerevust, vähendades käiguvahetajate tööulatust, ummistades käigutrossside kõrid, imedes ketti hammasrattaga kaasa jne. Lisaks on Haanja muda halastamatu ratta osade hävitaja - piduriklotsid ja käiguvahetuse litrid on enim kuluvad osad.
Muda ja tulemus... Foto: MC Kramppi (Soome)
Kogu see muda segatuna aegade raskeima trassiga hakkas vikatina niitma osalejaid, nii tehniliste kui ka füüsiliste põhjuste tõttu pidi katkestama üle 70 osaleja, neile lisandusid õhtupimedas need, kes lihtsalt ei näinud edasi sõita! Kõige drastilisem kõne mulle sel õhtul kell 8 ühelt rajal olnud naisterahvalt oli selline: "Ivar, olen kusagil juurikases metsas järve ääres ning patarei on tühi!" Õnneks teadis ta umbeski oma läbitud kilomeetreid ning suutsime ta positsioneerida ning metsast välja saada. Mitmed juba finišisse jõudnud osalejad tormasid autodega rajale otsima oma sõpru-elukaaslasi-klubikaaslasi, et viia neile lambid. Mõned jõudsid kohale, mõned mitte!
Kaks viimast.... Foto: Külli Leola
Kuigi kedagi metsa ei jäänud ja viimased hullud laekusid õnnelikult Kubijale kell 22:21, siis minu jaoks oli see pimesikumäng ikka niivõrra närvesööv, et uueks aastaks teen uued reeglid. Esiteks viin sisse karmima korra kontrollaegade ja nende täitmise üle. Finišis ootame kõik tulijad ära, aga teedeületuse turvamine ja toitlustuspunktid lõpetavad töö etteantud kellaajal, mis on välja arvutatud minimaalse liikumiskiiruse 10km/h põhjal. Eriolukorra puhul (nagu sel aastal) lisame kontrollajale 10%! Kes jääb ajast maha, on rajal omal riisikol ja oma leivakotiga. Lisaks sellele paigaldame ca 20km enne finišit rajale turvamehe-kohtuniku, kes laseb sellest punktist alates teatud kellaajast rajale edasi sõitma vaid need, kellel on olemas toimivad rattatuled ja piisava akumahuga telefon! Ilma tuledeta rajale tungijad loeme katkestajateks!
Viimaste madallendurite maandumissrada Kubijal! Foto: Merike Õun
Haanja100 2015 on läbi, kohtume uuel aastal! Enne veel aga pean ümber lükkama ühel tuntud peldikusseinal levima hakanud kõlaka! Parafraseerides Mark Twain'i pean ütlema, et "kuuldused minu äkitsest rikastumisest on tugevasti liialdatud"! Nimelt olen otsimas osalise ajaga tööd novembrist kuni aprillini. Kui kellelgi on midagi huvitavat ja mulle sobivat pakkuda, andke aga mulle palun teada!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar