Pühapäev, 3. veebruar 2013

Tamsalu! Hää, et niigi veel läits!

Kui nüüd takkajärgi vaagida eelnenud nelja päeva, siis kõik, mis neil päevil erinevatel põhjustel toimus ja juhtus, ei olnud mitte ühelgi viisil tarvilikud või kasulikud selleks, et saada tänasel Tamsalu maratonil võimalikult parem koht. Reedel oli plaanis teha mõned lühikesed lõigud ja laupäeval puhata. Läks aga nii, et reede ainsaks tõsisemaks trenniks sai 250km autoroolis Tallinnast Võrru, muud ei mänginud haige lapse kõrvalt välja. Laupäeval lootsin kasvõi lühikese jooksuotsa teha, aga ka seda ei mänginud välja, sest peale öösel kella 3 paiku õemehe juubelilt (vähemasti sai talle sportlik kingitus - TriStari osalus - kingitud) naasmist oli vaja juba üsna vara hommikul Viljandis käia ja kindlaks kellaajaks Tallinna jõuda. Õhtul Tallinnas oli veel vaja pead murda suusamäärimise teemadel ja nii see päev läks. Kell 22 olin valmis valmistumiseks, aga oli vist juba hilja.
Lennutunne? 
Siinkohal tahaks küsida eakaaslaste käest, et kas teil on ka nii, et peale ühte poolmagatud ööd on järgmisel ööl und loota üks üsna lootusetu tegevus. Senimaani arvasin, et see nö peojärgse öö unetus on tingitud alkoholist, aga seekord vaevas see mind järgmisel ööl ka ilma eelmisel ööl alkoholi tarvitamata. Kas see on minu isiklik probleem või siis teatud vanuses üldine jama? Ise sain selle imeliku probleemi tõttu tänasel maratonieelsel ööl magada vist 2h34min, sest viimati vaatasin kella 3:56 ja äratus oli seatud 6:30 peale.
Mütsi eest kümme punkti!!!
Hommikul korjasin linna pealt 8 maratonimeest peale ja sõitsime Tamsallu. Alguses oli aega küll, aga peale ca 15min peldikusabas seismist ja peldikusse sisenemisel paberi puudumise avastamist hakkas kiire. Sest kusagile oli ju vaja see tundelt suur, sisult väike, ekskrement poetada. Lõpuks sai spordihoones veel ühes sabas seistud ja asi maha pandud. Aga enne starti läks ikka totaalseks rabelemiseks, jõudsin ikka väga vahetult enne minekut kohale ja oma 100-200 koridori mahtusin napilt sisse.
Paaris ja paaritult....
Stardist mindi rahulikult, esimesed paar kilti ikka paaristõukega, sest ruumi polnud. Teatud seltskond, nende hulgas ka Indrek Pak ja Sulev Lokk, panidki ees pikalt paremas servas olevas klassikajäljes, mis tegelikult oli üks paras jäärenn. Ühel heal hetkel suruti ka mind kogemata sinna ja enam ma sealt väja tulla ei tahtnud. Liikumiskiirus oli kõrval uisutajatega sama, aga pulss sa 10 lööki madalam. Esimesed 14km sai antud ikka korralikult piirajas - jaksasin punnida ja vahepeal kärisevaid vahesid kinni sõita. Kusagil viiendal kilomeetril astus mulle keegi nii tõhusalt ja korralikult kepi kulbi peale, et see liigutus tahtis õlga jakust välja tõmmata. Kepp jäi õnneks kätte ja unustasin korraks selle juhtumi. Kui aga ca 15-ndal kilomeetril tõugates käsi poolde keppi vajus (rihm katki), sain aru, et see oli siis selle kepile astumise tagajärg. Järgmised 5km lasin tempo alla, sest tekkis selle katkise kepi najal teatud vabandus, mis vabastas edasisest pungestamisest. Endomondost on näha, et tempo langes ca 30sek kilomeetri kohta. Lasin pikalt enda taga olnud grupi jooksikud endast mööda ja lootsin kuidagi oma ilma rihmata kepiga lõpuni kulgeda. Tempo oli all ja tuju oli hea.
Tuvastamata paaristõuke lükkaja......
Minu lõpuni lebotamise plaani rikkus ära taja 18-ndal kilomeetril Lasila-Saksi teeületuse juures raja ääres olnud sõber Mark Laine, kes pakkus mulle tänase teise koha mehe Raido Ränkeli keppi. Selle kepi toomise peale selle teeületuse kõige kaugemast autost kulus ca paar minutit minutit ja selle ajaga läks minust mööda umbes 100 sõitjat. Aga see nö korras, kuigi 5cm vajalikust pikem, käetugi andis uut motti ja tahtmist edasi punnida. Kuigi olin selleks ajaks langenud sinna kusagile veerandsajandast kohast tahapoole, siis üritasin ikka edasi. Mõned kustujad tulid selge ees vastu, aga ka seal kahe-ja-poolesajanda koha kandis jõutakse sõita.
Äkki oleks mururehad abiks
TP-de ajutisel puhastamisel?
Lõpuks sain sellest Estoloppetist niipalju sotti, et üsna palju kohti sõidetakse ikka paika stardikoha baasil. Ühe pundiga minnakse ja ühe pundiga tullakse. Need, kes pundist pudenevad või sinna juurde tulevad, on pigem erandid, kes kinnitavad reeglit. Kas on neile sattunud hea suusk või elu parim vorm (juurdetulijad) või siis on nad totaalses alavormis või kannatavad mingi tehnilise probleemi (kehv suusk, katkine kepp) käes (pudenejad).

Lõpuaja sain täna siis neli sekundit alla kahe ja poole tunni. Kuigi sõitsin täna kokkuvõttes vaid 3 sekundit kilomeetri kohta aeglasemalt kui Viru maratonil, siis lõpuprotokollis hävisin tervelt 87 kohta. Kui korrutada 44,3 tänast kilomeetrit kolmega, saame summaks 132 sekundit, ehk siis 2min ja 12sek. Tegelikult aga lõpetas minu Viru maratoni koht (165.) täna ajaga 2:22:28, nii et pool tänasest ajakaost saab lükata eelmiste päevade jamade kaela ja teise poole saan kanda puruks sõidetud kepirihma arvele!  Need, kellega esimesed 20km sai koos sõidetud, lõpetasidki seal kusagil 2:17 ja 2:22 vahel.

Hundid söönud, hambad terved! Alutagusel näeme! Minu Alutaguse bussitäis on vist välja müüdud, homme selgub, kas on üks koht veel või ei ole!

PS! Ma pole küll veel selle aasta Tartu Maratoni määrdeteenust välja reklaaminud, aga veel on saadaval veidi alla 20 suusapaari koha. Teised 30 kohta on müüdud ilma reklaamita!!! Kel huvi, siis info@haanjamatkad.ee kaudu saab ühendust!!!

Fotod: Riho Lüüs, tema galerii on saadaval SIIN!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar