Laupäev, 19. jaanuar 2013

Viru maratonilt kahetiste tunnetega!

Tegelikult ma ka läksin täna Viru maratonile kahetiste tunnetega, mitte ainult ei tulnud sealt nendega tagasi. Nimelt ca 4-5 aastat tagasi sai endale lubatud, et uisutehnika ei ole minusuguse konservatiivi jaoks - no kui ikka ei sobi, siis ei ole midagi teha. Üritasin seda minu jaoks ikka uut tehnikat umbes seal 2006-nda kandis enda jaoks harjumuspäraseks teha, aga hakkas teine ikka vastu. No ikka kohe nii, et klassikamaratonidel olin seal sajanda koha ringis, uisus aga ikka 150 ja kaugemal. Ja lõin käega! Uisku sõitsin ainult hooaja alguses (kui klassikat ei saanud) ja hooaja lõpus (ettevalmistusena rattahooajaks). Aastal 2010 läbisin kolm Estoloppeti vabatehnika maratoni klassikas ja seda ainult selleks, et Estoloppeti Master enda jaoks ära vormistada. Kuigi PP väitis oma tänases postituses, et ma tegin seda vigastuse tõttu, siis tekkis meil nö "Moskva telefoni" sündroom, rääkija rääkis, kuulaja kuulas, aga välja kukkus nii nagu kuulaja kuulis! Tegelikult ma rääkisin talle oma Haanja Maratoni anno 2012 järgsest vigastusest.

Aga see selleks. Neli aastat tagasi hakkas Eestis uuesti pead tõstma uisutamine - kiiruisutamine! Ja kuigi esimene kokkupuude selle alaga kujunes legendaarselt negatiivseks (sellest peaks lausa vintage postituse tegema), siis hilisemad uisutamise etteasted olid üsna edukad, olin pidevalt seal esikolmiku piiril (Eesti mastaabis) pusimas ja asi oli põnev. Soetasin endale ka poolkõvad (üks step alla profitaseme) uisusuusasaapad eesmärgiga kasutada neid matkauiskude peal. Ja kui eelmisel aastal sai enne Mulgi uisumaratoni (kuna jää peal treenimise võimalust tavaliselt ei olnud) trenni mõttes ka suuskadega veidi uisku sõidetud, siis hakkas see uus tehnika ka veidi rohkem meeldima. Aga hingelt olen ikka klassik ja see peaks ka tänast või siis mõnda tulevast uisusuusamaratoni kõige paremini iseloomustama.

Tänase Viru stardi -22 on juba paljud kommijad tagajalgadele ajanud, neile tundub, et -22 kraadise õhu sissehingamine või siis sellise temperatuuriga suusatamine on üle mõistuse tegevus. Kuidagi palju on siin (pool)heaoluühiskonnas tekkinud selliseid tegelinskeid, kelle jaoks üle -1 ei saa suusatada (sest on sula) ja alla -10 ei tohi, sest on polaarpäev. Kas siin ei ole mitte seost selle tendentsiga, et igal aastal satub Eesti Kaitseväkke üha vähem mehi, kellel sinna tegelikult asja on. Väljajääjad on virtuaalühiskonna ohvrid, kelle jaoks mõni arvutis nähtud film või mäng, kus -10 kraadi kuulutab maailma lõppu, ongi see real life!

Mina olen see nn vanakooli mees, kes ütleb, et ei ole sitta ilma, vaid on valed riided. Veel eile soetasin endale Craft'i nn lobsterid ja nendega oli täna kuum! Niipalju labakätest. Üldiselt panin võrreldes ca viie miinuskraadise tavatrenniga igale poole ühe kihi juurde ja KOK (kõik oli korras)! Aga aitab sissejuhatusest, veidi tänasest sõidust kah.
Tegelt ma ikka ei oskagi uisku sõita...
Stardikoridoris sattusin jutuhoogu Lembit Pallasega, keda võib nimetada Eesti triatloni Grand Old Man'iks. Ja järsku kuulsin Riho Järvelaise kaudu kõlarist numbrit 5. Arvasin, et stardini on jäänud 5 minutit, koukisin telefoni taskust välja, et Endomondo käima panna. Aga siis tuli 4, 3, 2 jne. Stardipaugu kõlades oli mul telefon käes ja kepid jalge vahel. Kuidagi sain telefoni taskusse ja kepid kätte ning pandi minema. Startisin numbri alt 333, ehk siis umbes 250-nda osaleja joonelt ja umbes sinna vahemikku ma ka peale starti jäin. Ca 10km sõidetud arvasin end olevat ca 200-nda koha peal, aga see ei omanud täna mingit tähtsust, palju tähtsam oli täna aeg - nii kilomeetrite läbimise aeg kui ka lõpuaeg. Koht Estoloppetil sõltub kindlasti 10 korda rohkematest teguritest kui aeg, seetõttu on aeg (ja ka kaotus võitjale) olulisem näitaja kui lõpukoht. 10km möödus normaalselt, sai veidi punnitatud keskmise pulsiga ca 170, et läbida kilte umbes 3 minutiga. Hakkasin veidi nälga jääma! Teises TP-s õnnestus mul kogu maratoni esimese lonksuna konsumeerida ca 4cl köömneteed?!? Siis hakkasid ka mingid grupid tekkima, mina hoidsin ennast teadlikult sinna pundi keskele. Vahepeal tuli mõne varase kustuja tõttu paar kiiremat liigutust teha, et kummipaela kinni tõmmata, aga need olid nö normi piires tõmbamised. Tegelikult kadus mul mott ära, sest ma pole ju viimasel kolmel aastal (va jääuisumaratonid) nö aja peale sõitnud. Olen osalenud vaid võistlustel, kus on oluline lõpetamine ja neid võistlusi tehakse madala pulsiga. Siin aga oli vaja nö pildil püsimiseks pidevalt 170-se pulsiga laksata ja see hakkas kere koormama. Vale mõtlemise tõttu unustasin aga kere laadida ja nii hakkaski 3-nda TP sildi nägemisel (sõidetud ca 25km, saadud 4cl köömneteed) kõht nii kõvasti korisema, et võtsin punktis tüki (1/4) jääbanaani ja 2 topsi kuuma jooki. See aitas, sõidutunne tuli tagasi.
Kusagil tühjadel väljadel üksinda....
Umbes 28-nda kilomeetri paiku möödus minust hirmsa lauluga lapsepõlve trennikaaslane, hetkel Eesti Mereväe uhkus, Villu Klesmann. Ja miskipärast sünnitas Villu möödumine uuesti mingi võitlusiha ja otsustasin tema persest kümne küünega kinni hoida. Alguses küll vahe rebenes ca 100 meetri peale, kuid lausikutel (eriti just Wassbergi lastes, seda Villu ei sõitnud) hakkas vahe vähenema. 10km enne lõppu olin juba tal väga lähedal ja 4km enne lõppu läksin mööda. Eks ta oli ennast tagant (nr mingi 672?) startides ära kustutanud ja 5km enne lõppu oli kuvalda raja ääres käepärast. Viimastel tõusukilomeetritel oli minek hea, esines ainult 2 probleemi, üheks osutus vasak triitseps, mis hakkas krambimärke näitama ja teiseks probleemiks olid paar ennast täis suusameest, kellele ei mahtunud hinge, et mõni mees suudab lõputõuse täiega panna, mitte ei vegeteeri seal. Aga ette nad mulle seisid ja mööda ma ei saanud. Sinna läks ka see 13 sekki, mis nö ettepandud 2:20-st mind lahutama jäi. Aitäh "sõbralikele" suusameestele, kes lõpetasid minu ees! Tarmo Siimsaare oli pikalt ees, temaga on OK!
Eelmisel Viru maratonil andis minu tänane aeg küll ca 125-nda koha, aga tase tõuseb ja see on hea. Nagu ma täna aru sain, on minu jalad härjad, aga käed ja kõht on lambad, ehk siis viimase kuu trenn tuleb suunata sinna, kus on puudujäägid. Tagatipuks sain täna loosiauhinnaks Sparta 10x jõusaalikaardi. Let's Pump!!!
Finiš blokkijate taga....
Aga miks ikka kahetiste tunnetega? No eks seepärast, et teatud pulsisagedusest üle minna ei oska, aga samas selle sageduse juures kesta võiksin tunde ja tunde veel. TM-i mõistes on lugu paha, aga Kopi IM-i mõistes on lugu hää ja isegi väga häääää!

Ahjaa, koht oli 165. ja aeg 2:20:13.....

PS! Pildid tänaselt maratonilt erinevate pildistajate poolt laekuvad lähiajal, eks ma siis lisan neid jooksvalt juurde!

Pildid: Meelis Viese, TÄNUD!

3 kommentaari:

  1. Hmm, kas salarelv-külmapulber oli lõpuosaks oma toime täiesti minetanud, et laskumistel blokkijatest lihtsalt läbi vuhiseda?

    VastaKustuta
  2. Raja lõpuosas on nii pikad tõusud, et kui kasvõi ühe neist kulgejate taga tiksud, on halvemal juhul juba pool mituti kaotada võimalik. Aga siis peab ikka päris halb juhus olema :)

    VastaKustuta
  3. Salarelv töötas sellel lumel, mis oli karge. Lahtisõidetud lumepuudri peal nii hästi ei läinud. Aga viimasel 10-l kildil oli meeldiv näha, et mul libiseb veidi paremini, kui teistel.

    Tegelikult jäin eelviimasel (enne korraks staadionile tulekut) tõusul hullemini karpi, mingi 7-8 sõitjat sõna otseses mõttes astusid suuskadega tõusust üles, paremas servas olid 25km sõitjad. Seal võis tõesti mingi 20 sekki kaotsi minna.

    VastaKustuta