DND - uus tase finišiprotokollis!

Senise "sportlas"karjääri vältel pole vist kunagi minu nime taga olnud tuntud lühendit DSQ! Paaril korral on sinna tulnud lühend DNF, viimati oli see läinud kevadel Pääsküla 6. raba maratonil. DNS on minu nime olnud vist kõige rohkem, sest ikka tuleb ette, et kunagi palju aega varem regatud üritusele lihtsalt ei saa minna, olgu põhjuseks siis tööväsimus, perekondlikud põhjused või mõnikord, aga üli-üliharva (mis seal salata) ka pohmell!

Pioneer ei karda hunti, ega rebast kah! Erkki Etverk oma sajandal
ja mina oma poolesajandal maratonil Rocca al Mares! Foto: Riho Lüüs.

Täna sain aga nö virtuaalselt (tegelikkuses sellist asja ju ei eksisteeri), ehk siis pigem iseenda teadvuses oma nime taha protokollis lühendi DND - Did Not Dare! Ehk siis ma ei julgenud või siis mul polnud piisavalt mune, et rajale minna! Nõrk, selge, süüdi! Üldiselt meil nii see asi käibki - ilma süvenemata tambitakse tavaliselt keegi suvaline sell siukese asja pärast kohe mutta ära, et siis hiljem takkaperra selgitada, et ma ju olin tegelikult tema poolt, aga näedsa, kisuvad kontekstist fraase välja!

14 segast stardijoonel, -22°C. Mina passin!

Täna toimus Rakveres 3-etapilise talvejooksusarja esimene etapp, kus oli kavas kaks jooksu - maraton ja kümp! Ilmaprognoosid lubasid stardihetkeks ca kahekümnekraadist pakast ning külma mõningat leevenemist päeva peale. Et sihukesele pakasele väärikalt vastu astuda, käisin (jooksin) kolmapäeval Pässa rabas testimas, et kuda see -19°C ka nagu tundub, joostes. Endalegi üllatuseks või siis pigem kurvastuseks ei tundunud üldsegi mitte hää! Sest kuradima külm oli, ja eriti just varvastel! 

Üleeile Pässa rabas! -15°C, normaalne!

Kunagi kaugel 1986 aasta novembris saadeti meie karauul valvama mingeid mõttetuid ladusid kusagil "Lacise Dirsas"* Lätimaal ning pidin 4 päeva jutti tervelt 8 tundi ööpäevas veetma välipostil ca -13° juures, varbavarjuks vaid vanjutšii bartjanka ning vene kirsa. Oleks siis lundki olnud, oleks oma jalgadele iglu teinud! Aga polnud ning usun, et sinna ma oma varvaste külmataluvuse jätsingi!

Kirsa mai voi, rsk! Surnud sõduri foto... :)

Igatahes, peale kolmapäevast jooksu, kus ma Gore-Tex talvejalatsiga peale 6km pikkust jooksu oleks oma varvastest nõus olnud loobuma, kui ma neid oleks mõne närvirakukugagi tundnud, panin enda jaoks paika, et jooksen pühapäeval Rakveres maratoni juhul, kui õhutemperatuur on teismeline, ehk siis 19 ja soojem. 20 ja külmem pole minu jaoks, andke te andeks kõik, kes eelmise nädala laupäeval Rõuges -18° juures Rõuge Vinterpaiki sõitsid!

2.01.2016, Rõuge Vinterpaik, start, -18°C! Foto: Külli Leola

Täna hommikul koos 5 kaaslasega Rakverre sõites näitas Jõelähtme kandis termomeeter -27° ja Haljala kandis -26°. Kuigi Rakvere Spordikeskuse juures oli vaid(sic!) -21,5°C, andsin siiski alla, sest teadsin, et Vinni poolsetel väljadel on külmapügal taas veerandsaja kandis! Jah, andsin alla, lõin pasaks! Kui ring oleks olnud 4,22km või siis veelgi lühem, oleks ma kindlasti rajale läinud, sest häda korral on abi lähedal! Aga -20° juures loota minimaalselt 5km kaugusel olevale TP-le või mõnele turvajale ei tundunud minu jaoks turvaline! Keskendusin hoopis ise selleks nö taustal alati olemas olevaks taustajõuks, ehk siis saalisin oma autoga jooksu ajal pideval raja ääres, pommitades osalejaid ilmselt tüütuseni küsimusega, kas kõik ikka on korras! Üldjuhul oli, paaril korral aga mitte - tõin raja pealt ära katkestaja, kahte jooksjat varustasin lisakinnastega ning ühte kääridega! Ei, mitte harakiri, vaid hoopis külmunud geelipaki avamise jaoks!

Tänane kiireim Sander Hannus raja 12-ndal kilomeetril Vinnis!

Olen varasemalt oma korraldet Pääsküla maratonidel kahel korral nö jooksuriided seljas ja number juba küljes, starti mitte läinud, põhjuseks mure osalejate pärast just ekstreemsete olude tõttu! On siis põhjus lumes või jääs, vahet pole. Mingi sisemine hääl on öelnud, et ära ise mine, sinust on rohkem kasu, kui midagi kiiva kisub! Ei taha küll kuidagi tänase maratoni korraldajat kiusata, ega minu asemel oleks tänastes tingimustes pidanud olema keegi korraldajatest. No nii igaks juhuks! Sest miinus 20 juures ei lähe kaua, kui nt vigastatud ehk siis liikumisvõimetu osaleja saab korraliku külmakahjustuse. Ja kuna maratonirajal oli vaid 14 jooksjat, siis võib ka nö kaaslase abi kaugel olla! Lõppkokkuvõttes ju midagi tegelikult ei juhtunud, aga meie, korraldajad, peaksime olema veidi rohkem sellisteks asjadeks valmis! Ja ma ise kah!

Üks kinnaste laenutajaid, Tarvo Kapp, finišis!

Kui midagi läeb elus viltu, ära kohe vannu ja vaena, vaid õpi! Sest kunagi võib veel hullem katsumus ees oodata! Mina õppisin tänasest niipalju, et kuigi ma ise põdesin rajale mittemineku pärast, siis peale jooksu sain üle pooltelt osalejatelt kiita, et nende jaoks olin ma täna jooksurajal ikkagi olemas, kas siis varukinnaste või lihtsalt teadmise pärast, et kui midagigi peaks sellises pakases juhtuma, on abi väga lähedal! Hää, et niigi veel läits!

Ka hääd mehed läevad härma!
Ivar Lai peale 4h45min rajal....

Eks ma tee tänasest juba laupäeval toimuva Pääsküla 8. raba maratoni tarvis omad järeldused - seal jookseme, aga vaid teismelistes pügalates!

* Lacis - karu, läti k.
* Dirsa - perse, läti k.