Poolelijäänud triatlon ehk 34 kraadi sooja!

Laagri alguses sai niipalju siledat maad sõidetud, et see viskas korralikult siibrisse. Ühel hetkel hakkasime me kõik üha tihedamini mägede poole vaatama, et mis seal õige huvitavat on. Esimesed arglikud katsed mõnda kaardi peal vingerdavat teed vaatama-minna polnudki kõige hullemad, väga hullude nurkade (16-17 kraadi) peale ei läinud, selline 3-6 kraadine tõus on mõnusasti keritav, pulss täitsa normis, aga see jõutrenn hakkas korralikult reie peale. Mõni hommik oli ikka nii valus, et andis kohe voodist välja saada.

Samas hakkasid ka sõidud üsna pikaks, üle 4 ja isegi 5 tunni venima, sest igapäevane sada oli ju vaja täis saada, aga mägederingide keskmine kiirus jäi sinna alla 20 tuuri. Nendel pikkadel sõitudel oli vaja sellist korralikku motivatsiooni ning Indreku pealekäimisel leiutasime endale igaks trenniks väikse õllepeatuse mõnes vinges vanalinnas. Tingimuseks oli see, et enne 70km õlut ei saa ja kodu peab olema vähemasti 30 kilomeetrit. Oleme nüüdseks mitmes erinevas linnas neid peatusi teinud ning ei kujutagi enam teistmoodi trenni ette.

Eriline mott on veel see, et tavaliselt on vanalinn ja õlu mäe otsas, mille juurde viivad sellised kitsad tänavad ja teistkümnekraadised tõusupõksud. Täna juba Kermo kaebas, et miks see tee õlle juurde (Pego kiriku kõrvale) nii krdi raske peab olema. Nagu elus ikka, ei saa ühtki asja lõpuni täie tõsidusega võtta, muidu kiilub aju kinni ja läheb kett maha. Sama on ka selle trenniga - võib ju nö nina plaanis iga päev täie tõsidusega trenni teha, aga see muutub nüriks. Ning seega on see meie 70km TP üks kuradima õige asi. Vähemalt meile endile tundub nii. Ja nalja saab ka - üleeile Xabia vanalinnas cervezat konsumeerides pani minu ratta tagakumm nii kõva paugu, et kahest baarist hüppas kari mehi välja kaema, et äkki on ETA mehed pommi pannud!

Aga see eelnev jutt ju läheb kaarega mööda postituse pealkirjas märgitust. Mis triatlon ja miks pooleli? Mõtlesin eile hommikul, et kuna meri on üsna soojaks läinud ja väike mägedeväsimus sees, siis teeks kergema päeva ja teeks hoopis kolme ala. Esimene distants oli meres ca 800 meetrit,

siis panin rattariided selga, et teha 50km pikkune sileda maa ots. Kuna eelmistel ca 100km sõitudel on alati kahest pudelist joogist pool pudelit üle jäänud, siis panin rattale ainult ühe pudeli ja tuld! Esimesel poolel tunnil oli suu mereveest hirmus soolane ja nõudis juua. Teisel tunnil hakkasin jooki säästma, aga 10km enne lõppu oli pudel tühi. Tulin viimased 10 kilti koju nö kulmude peal, täielikus näljas ja nii läkski koju jõudes läks esimene Miguel kerisele, alles teise õlle poole peal tundsin, et joon midagi. Noh jah sinna läks ka see jooks. Pärast vaatasin kellalt, et rattasõidu min temp oli 33, keskmine 34 ja max 39 kraadi. Kurat, nii ei saa ju ratast sõita....

Ühe vinge pildi sain veel - päev pärast meie Montgo külastust oli see mägi selline!

Mägi hoidis pilve kinni ja pilv keeras ennast mäe kohal, aga ära ei läinud. Kuidas me oleks eelmisel päeval sellise pilvega tee mäest alla leidnud, ei tea?

Viskan siia veel ühe rea pilte üles elust-olust, palun muutuge kadedusest roheliseks!

Meie elamine naabermaja katuselt ja Soonets enne kipsi ja koitu!

Meie hoov, parim koht päikesevannide jaoks!

Sebastian (vasakult kolmas) sai kaheksaseks!

Vaese mehe sünnipäevalaud (6€ kilo)!

Just tuldi tagasi videvikupoest, kolm maja said suu seks!

Denia kesklinnas tšillimas või hängimas (kuratsedateab)!

Adios, amigos! Pidage vastu, sest egassee primavera Hispaaniasse jää...