Surma ei otsinud keegi ehk Tartu Maratoni Eri

Eestlasele on kombeks veidi iga asjaga liialdada või siis lausa üle vindi keerata. Antud juhul on Tartu Maratoni kontekstis aga vint lausa maha keeratud. Kõigi aegade parimatest lumeoludest maratonirajal ei piisanud, vaja oli ikka näidata, et elame põhjamaal ning seega telliti Põhja-Soomest kohale arktiline kõrgrõhkkond keskmise miinusmärgiga õhutemperatuuriga seal kusagil kolmandas kümnes. Kurat, nii ei saa ju rallit sõita!

Maratoni korraldajatel muidugi on raske. Aktiivse inimtegevuse tulemusena on meie emake Maa viidud sellisesse olukorda, et siin Läänemere ääres ei suudeta vaatamata hüpersupergigamegaaparatuuridele üle 2-3 päeva ilma ette ennustada. Kelk aga peab suurele maailmale juba esmaspäeval teada andma, et maraton toimub või siis ei toimu. Nokk kinni, saba lahti!

Taaskord tõusetub see igavene probleem, et kas Tartu Maraton ikka peab (Vasat imiteerides) olema nö maraton punktist A punkti B. Ma ei taha siin rääkida osalejate kannatustest, ilmselt oleks ka korraldajatel lihtsam, kui start ja finito oleksid samas kohas. Praeguses olukorras (soojemat aega on päeva jooksul kokku ca 6 tundi) oleks ju vajadusel logistiliselt lihtsam maratoni pikkust lühendada. Või vastupidises olukorras (anno 2008) oleks Otepää ja Kääriku ümbruses saanud maratoni ära pidada, Palust Elvani oli aga must maa. Äkki on see mõttekoht????

Eks korraldajatel ole endalgi peavalu palju, vaataks parem kuidas osalejad ja ma ise eesootavaks katsumuseks valmistuvad. Lugedes erinevaid blogisid, portaale, nõuandeid, aga peamiselt tuginedes iseenda üsna pikale suusakogemusele tahaks välja tuua järgmised tähtsad punktid:

KEHA - miinus 20 kraadi juures tuleb panna lisaks üks kiht riideid. Vaadake Alutaguse maratoni finišit - võitja oli riides nagu nö matkasõitja, ilmselt jättis ta nö tavalise soojendusdressi ka sõidu ajaks selga. Muidugi oleks hea see lisakiht panna nii, et vajadusel saaks selle kusagil TP-s kergelt eemaldada (numbri alt seda teha on parajalt keeruline, aga veidi mõeldes, üsna lihtne).

PEA ja NÄGU - kui ei ole spetsiaalset maski (mul on Craft'i õhuke mask), mis kataks ka pealae, võib vabalt panna 2 mütsi. Kui ikka hakkab kuum, saab liigse mütsi TP-s kellegi kätte visata või dressi alla toppida. Ise panen kaela-pähe 2 buffi, üks kaitseb kaela-kõri ja teise tõmban põsesarnade ja lõua kaitseks veel maski alla. Teipima-kreemitama ei hakka. Üks probleem on veel jäätuvad ripsmed, ise prille tavaliselt ei kasuta, ei oska öelda, kas need aitavad. Ilmselt viskan seekord pähe nö slaalomiprillid ja kasutan neid pikematel laskumistel.

LABAKÄED - kuna kasutan Toko nö pistetavaid rihmasid, siis minu käed saavad kaetud nii - Crafti aluskinnas, suusakinnas, kepirihm ja kõige peale presendist labakinnas, millesse on lõigatud rihma jaoks auk.

LABAJALAD - minu jaoks kõige probleemsem, kuna saapakatteid mul ei ole ja saapad on kah täpselt parajad. Ilmselt tõmban suure soki saapale peale ja enne starti üritan stardikoridoris mingi teki ümber jalgade tõmmata - hiljem juba rajal peaks labajalg vahelduvsammul tihemini liikuma ja ise endale sooja tegema.

PÕLVED JA ÕRN KOHT - kasutan 3 tavalisest fliiskangast umbes taskurätiku suurust kangatükki - 2 põlvedele ja üks sinna, seni on aidanud ja need õrnad kohad soojas hoidnud.

ORGANISM - kuna kere kulutab palju energiat külmaga võitlemisele, siis tuleb süüa-juua rohkem kui tavaliselt. Juua tuleb võimalikult sooja jooki ja võimalusel igas TP-s. Ise võtan oma liitri joogikotiga kaasa, aga ilmselt saab väga raske olema seda tarbida just paksude käekatete tõttu! Kaasavõetavad geelid-batoonid tuleks panna riiete alla keha lähedusse, muidu te neid süüa ei suuda!

Peale 15km läbimist -27C kraadiga kunagi aastal 2005.

Kõik eelpooltoodu ei pretendeeri 100%-ilisele tõele, need on nö minu kogemused külmaga võitlemisel. Ise läbisin esimese Tartu Maratoni aastal 1982 ja vahelduva eduga on neid nüüdseks läbitud juba üle kümne, nii külma kui ka laussulaga! Aga iga inimene on erinev ning peab leidma oma tõe. Loodan väga, et minu ettepanekutest on abi!

Aga blogi põhiteema juurde tulles, pole mul midagi eriti head lisada. Mõtlen veel sügavalt, kas minna täna suusatama (loe: suusatamist proovima), väike köhapoiss on ikka veel sees ja see teeb ettevaatlikuks. Õhtul otsustan!