Stressivaba(d) maraton(id)!

Oled sa mõnikord mõelnud, et saaks kunagi sõita suusamaratoni nii, et ei pea ei sõidu eel-, ajal-, ega järel mõtlema sellele, kuidas läks, mis koht tuli või kas see teibitud Tartu mees saab taas sind oma heidetute nimekirjas sättida endast tahapoole (sest temast ettepoole tulijaid ju ei mainita)? Kui need eelnevalt ülesloetletud probleemid on sinu jaoks valusad teemad, siis aitab sinu enesehinnangut tõsta mõni Kesk-Euroopas peetav, Worldloppet’i sarja kuuluv, suusamaraton!

Reedene lumeproov Ammergau orus...

Kuna selle aasta Eesti suusatalv oli taas kiskumas sinna folkloori juurte juurde, ehk peale kolme suvekuu pidi Eestis valitsema veel 9 kuud sitta suusailma, siis otsustasin veel läinud vana-aasta õhtul ennast ja ka paari sõpra kirja panna Austria piiri ääres Saksamaal Ammergau orus toimuvale WL-sarja suusamaratonile nimega König Ludwig Lauf! Ja et kilomeetri hind ei tuleks liiga karm, panime ennast kirja ikka mõlemale – nii laupäeval toimuvale vabastiilis, kui pühapäeval aset leidvale ja SwixSkiClassic’u sarja kuuluvale klassikamaratonile. Olgu siis kohalike maratonidega võrdlusmomendi tekitamiseks lisatud, et ühe maratoni hind oli 48€, kahele korraga sai ennast kirja panna aga vaid 60€ eest.

Austrias meie elupaiga ees, taamal Saksamaa kõrgeim mägi...
Kes seletab lahti, mis mägi ja miks Austrias ehk siis, mis värk sellega on?

Kuni 2000km kodust eemal toimuvatele maratonidele mööda maad sõit on küll üks parajasti ebamugav ettevõtmine, aga vähemasti 6 osaleja puhul on see ajutist, 24-tunnist, ebamugavust ära kannatades rahakotile ikka pöördvõrdeliselt soodsam kui lennusõit. Ja nii sõitsime ka meie – Võrust Oberammergausse keris kokku 2150km ning see võttis ca 26 tundi aega. Aga see selleks, ma ei taha lugejat rohkem kommunaalprobleemidega tüüdata ning lähen kohe kõige tähtsama juurde!

Konkurendid olid juba neljapäeval kohal suuski testimas.... :)

Laupäevaseks uisusõiduks lubati 12 kraadi sooja – käisin õhtul läbi erinevad võimalused kaasavõetud riiete osas ning tegin otsuse, et võin ju teisel ringil juba sooja päikese käes (kehvade lumeolude tõttu sõideti 2x23km ringi) oma vana suusakombe püksid ribadeks tõmmata ning lühkaritega finišeerida, lihtsalt show pärast! Hommikul stardipaigas termomeetrit vaadates tõmbasin õhukese kombe asemel aga tavalised paksemad suusapüksid jalga ja unustasin eelneva. Sest vähemasti auto kraadimõõdik näitas pool tundi enne starti veel miinus kolme kraadi!

Viimane stardirida, päike juba kütab, kaif on ees ootamas!

Stardis läksime koos venna Ivoga kõige lõppu, eelkõige seepärast, et polnud mingit aimu oma võimetest suuskadel ning teiseks ka seetõttu, et möödasõit igasugu kiirelt alustanud lammastest annab hiljem tiivad. Nii ka läks – juba esimestel kilomeetritel lasime oma pulbrisuuskadel endast looma välja ning mõnuga sai möödutud igasugu fruktidest – parukalaadse soenguga naistest, pika valge habemega meestest ning mõnedest tegelastest, kes olid just 5 minutit tagasi vist suusad esimest korda jalga saanud!!! Kusagil 5km peal loksusid jõujooned paika – saime nö omade sekka. Sõit läks mööda alpiaasasid, kus suvel ilmselt vohavad alpikannid. Nüüd aga oli kahelt poolt rada lumi kokku korjatud ning sellest keskpõrandale kokku rada tehtud – asi seegi! Esimene 23km sai kaetud ajaga 1:17, mis tundus endale küll liiga kiire tempona ning see tunne ei olnud petlik – teise ringi alguse tõusudel hakkasid triitsepsid SOS-signaale saatma. Aga see oli ka mõistetav, kuna minu selle suusahooaja ettevalmistus (loe: Tartu Suusamaratoni ettevalmistus) oli rajatud vaid ühele kaardile – TSM JÄÄB ÄRA!!! Ning just seetõttu olid minu käekesed saanud sel hooajal vaid 111km sellist treeningut, kus neid käsi või siis pigem suusakeppe vaja oli. Kogu muu treening oli tehtud jooksuna, ehk siis ainult jalgadele!

Kurat, sihukesel rajal pidime sõitma!!! Pilt tehtud väikesel laskumisel
sõidu pealt. Kell 12 päeval hakkas kirikukell ka veel lööma......

Teise ringi keskpaigas peale metsavahelisi laugeid tõusukesi taas alpiaasadele jõudes võtsin käigu välja, sest päike küttis ning polnud enam tarvidust sooja saamiseks kiiremaid liigutusi teha. Lasin pulsi 125 kanti ja lihtsalt kulgesin - võin julgelt öelda, et kunagiste 30 aasta taguste isa ja vennaga ettevõetud kevadiste koorikusõitude kõrval oli laupäeval raudselt tegu minu elu ühe mõnusaima suusatamisega - tõeline kaif!!!

Sihukese koleda kiviseina alt pidime
2 korda päikese käes läbi sõitma...... :)

Aasadel paunasid tehes nägin ka oma venda mingi 4-5 minutit tagapool liikumas ning otsustasin veel tempot alla lasta, et temaga koos lõpetada. Kulgesin need sõidu viimased 13km kaassõitjatega suheldes, pilte tehes ning tuleviku masendushetkede jaoks ilusaid mägedevaateid mällu tempeldades. Ootasin veel finišikoridoris mõned-kümned sekundid oma selle hooaja esimest suusasõitu teinud venna järele ning sõitsime siis koos üle lõpujoone. Tulemus ja koht ei omanud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust, sest kõik muu oli palju olulisem!

Laupäevane after-ski Ehrwaldi parimas kõrtsus.....

Pühapäevase klassikasõidu jaoks, mis kuulus SwixSkiClassicu sarja ning millest tegi ilmselt ülekande ka Eurosport, oli aga Ammergau orul oma plaan. Hommikul hakkas väikeste miinuskraadide juures vihma sadama, mis pidi lõunaks üle minema tõsiseks lumesajuks korralikus plusskraadises ilmas. Veel hommikul telekast nähtud pildid Linzist, Austriast, kus sadas maha meeter lund, panid veidi kukalt sügama. Õhtune otsus kasutada pidamiseks ökovarianti, ehk siis sajast liivapaberit, hakkas tunduma üha õigema otsusena. Aga määrde või selle puudumise pärast põdeda polnud tegelikult mingit vajadust, sest ees oli ootamas taas üks stressivaba suusasõit ilusate mägede vahel.

Taas start ja tagarida! Poolteist tundi peale starti läks lumesadu nii
tihedaks, et pildil olev kopter oli sunnitud ajutiselt maanduma!

Ronisin taas viimasesse ritta, ehk siis startisin ca 2100-nda koha pealt. Karestatud suusk pidas, vähemasti kuni kolmekraadiste tõusunukkide peal ning seetõttu liikusin esimese 9 kilomeetriga mingi 1000 kohta ettepoole. Taas seal alpiaasade peal sai selgeks, et paaristõuget mul sel talvel ei ole ega ka tule, seetõttu lasin käed sirgu ning liikusin pidevalt suheldes-mölisedes (nii eestlaste kui väljamaalastega) vahelduvtõukega ringi lõpu poole. Kuna olin sellele nö lisamaratonile saanud ennast regada vaid 12 euro eest, siis tiksus esimese ringi poole (ehk siis juba veerand maratoni) peal taksomeeter täis ning mingit vajadust kõvaks ajada ning ikka poolvägisi kaks ringi läbi sõita, mul enam polnud. Sest suusatamine, kui inimesele loomuvastane tegevus, peab olema mõnus - mingit mõtet pole ju vägisi, vastu tahtmist, suusatada. Aga just seda see pühapäevane sõit oli, sest niigi vähese lumega kokku kraabitud rada lagunes, suusajälg laperdas, üha rohkem tuli jälje seest maad välja jne. Teisele ringile mineku puhul oleks minu jaoks tegu olnud vägistamisega, mille eest võib paragrahvi alla minna. Õnneks silmasin enne esimese ringi viimasele kilomeetrile suundumist, et ässad on minust paar kilti tagapool teel finiši poole ning analoogselt viimase aja Eesti teatetiimidega MK-sarjas on mul võimalus ringiga pähe saades iseendale disklaff  (sic!) välja kuulutada!?!

Kahelt poolt rada võetud lumega kuhjati keskpõrandale sõidetav
osa kokku. Aga sula tegi jälje parajaks umbluuks......

Astusingi rajalt ilma igasuguste süümekateta maha - vastu tahtmist pole ju mõtet punnida. Aga see ei tähendanud, et ma oleksin loobunud maratoni osavõtutasu eest pakutavatest hüvedest. Järgmist juttu võiksid lugeda kõik kohalikud nö suusamaratonikorraldajad! Peale finišit sai istuda bussi, mis viis Oberammergausse reläksima - suures võimlas sai käia pesemas, süüa puljongit-võileiba, süüa pastat ning juua igasugu jooke, koolast õlleni, nõrkemiseni! Ja kõike seda leboasendis siseruumis vaipkattega põrandal vedeledes, mitte kusagil lageda taeva all lumes või läppuvas telgis maid jagades. Ja seda kõike 30 euro eest (maksin kahe maratoni osaluse eest 60 eurot) maratoni kohta!!! Ehk siis König Ludwig Lauf'i deviisiks peaks olema sentens - osaleja on kuningas ehk siis see "kunn Ludwig ise"!!!

Hetk 500m enne ässade finišit - nr 717 ei saa aru, kus ja kes ta on!

Üheksa meest on nr 717-st mööda saanud...

717 on taipamas, et on jalgu jäänud!

717: "Rikkusin küll mõne mehe finiši ära, aga see-eest sain
8 sekundit peagrupis sõita...
PS! Kui vaatad ülaltoodud SwixSkiClassicu linki, näed seda
situatsiooni videos ja 1:57:10 võid ka mind vasakul märgata.... :)

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis käisin ju tegelikult järgmise aasta Königi-reisiks maad kuulamas, grupi maabumist ette valmistamas. Leidsin ka ühe pädeva majutusasutuse ürituse peastaabist vähem kui kilomeetri kaugusel. Ehk siis, kui kellelgi tekkis peale ülaltoodud juttu soov või on huvi juba ammu olnud König Ludwig Lauf ära teha, siis saan mina 2015 aasta König'i plaanimisel abiks olla. Idee ise siis järgmine - reede varahommikul lend Tallinast Münchenisse, sealt transfeer Oberammergausse, rajaproov; laupäev-pühapäev maratonid vabal valikul (suuskade ettevalmistus meie poolt) ning peale pühapäevast after-ski'd lend esmaspäeval tagasi Talllinna. Seltsimehed-naised suusafännid, kiirustage, grupis on vaid 11 kohta!!

Oberammergaus on .....!!!

2 korda 17. ehk valus-valus-valus nädalavahetus!

Aga ma olen seda ju varem teinud! Ja ma ei mäleta, et midagi oleks väga valesti läinud! Just sellised olid mõtted enne läinud nädalavahetuse veidi hullumeelset plaani korraldada ja joosta laupäeval Pääsküla rabas üks mõnus maraton ning pühapäeval Viljandi järvel paugutada üks terav tunnine uisusutsakas otsa. Jah, plaan oli ilus ning toetus kolmele varasemale kogemusele, milledest see teise päeva ala on seni alati olnud seotud uiskudega. 2009. aasta augustis tegin Pühajärvel plekkmeest (poolpikk triatlon ajaga 5:54) ning järgmisel päeval läksin Tartu Rulluisumaratoni sõitma - kangete jalgadega sai see tookord ära tehtud ning ca 700nda stardikoha pealt 200 sisse sõidetud! 2010. aasta veebruaris sõitsin Alutaguse klassikamaratoni ning järgmisel päeval sai Võrus laksatud 70km uisumaratoni - ei olnudki väga hull! Läinud talvel läksin järgmisel päeval peale Tamsalu suusasõitu Viljandisse uisutama ning naasin sealt neljanda kohaga (M40 I), haamri sain toona peale sõitu jalgsi järve äärest treppidest üles linna kõndides! Seekord sattusid siis järjestikku 42,2km pikkune jooks ja 30km pikkune "uisumaraton" ning hetkel on küll tunne, ja seda tunnet on kohe pidevalt tunda, et see on nüüd neist neljast seni valusaim kogemus kahel päeval järjest tõsiselt sporti teha (ma ei saa öelda "võistelda", sest maratoni joostes ma ju ei võistle)!

Läinud laupäeval Pääskülas stardi ootel. Foto: Andrei Doronin

Jaanuari alguspäevade "leitsakus" välja mõeldud Pääsküla raba talve maratoni toimumisaeg oli sätitud just nõnda, et ta ei kattuks mõne teise minu jaoks olulise sündmusega, olgu selleks siis Estoloppeti suusasõit või Mulgi uisumaraton. Aga kuna talvel oli seekord mingi oma plaan, siis läkski just nii, et samal päeval, kui mina olin plaaninud Pääskülas maratoni korraldada-joosta, toimusid kaks omavahel konkureerivat suusamaratoni ning päev hiljem leidis aset algselt 5. jaanuariks planeeritud, kuid jää puudumise tõttu edasi lükatud Mulgi uisumaraton. Eelmisel esmaspäeval nädalavahetuse ilmaprognoosi nähes ma veel korraks kõhklesin maratoni korraldamise mõttekuses, aga teisipäeval alanud registreerimistulv kummutas kõik kõhklused, sest ligi 40 jooksjat sai kahe distantsi peale kirja. Neljapäeval-reedel tegelesin jooksu ettevalmistamisega ning laupäeva hommikuks oli kõik valmis - tähistatud ja osaliselt lumest puhtaks lükatud rada, stardi-finišikaar, jootmistelk, soojendusega riietumistelk, kiipidega ajavõtt ja kõik muu üheks väikseks maratoniks vajalik! Ilmataat ka halastas, lubades meil kell 10 stardi anda vaid 10-kraadises külmas.

Kolm kihti on ilmselgelt palju! Foto: Andrei Doronin

Enda korraldatud üritustega kaasneb alati see oht, et suures ettevalmistamise tuhinas saab tavaliselt veidi üle pingutatud ning pool tundi enne starti on alati selline tühja koti tunne - kas ikka minna ise starti või mitte. Ka laupäeval küsisid paljud, et kas ise ikka ka tuled? Ja egas siis muud üle jäänudki, kui tossud jalga ajada ning jalg joonele panna. Suure rabelemisega ei pannud aga tähelegi, et temperatuur on tõusnud ning kohe esimesel kilomeetril hakkas kuum. Esimese ringi järel vestist vabanenud, jätkasin juba tavaks saanud ühtlase tempoga kuni seitsmenda (kokku 10 ringi a 4,22km) ringini, siis hakkas raske. Eelnenud pikad tööpäevad ja maratoni-eelne hommikune rabelemine hakkas mõjuma. Pulss, mis seni oli olnud valdavalt alla 150, hakkas tempot hoides tõusma sinna 160 kanti, see aga pani ajus järgmise päeva uisumaratonile mõeldes "kellad helisema"! Lasin veidi tempot järele, mida on näha ka laupäevastest ringiaegadest:
1. 25:30 - tempo 6:02 (min/km)
2. 25:26 - 6:01
3. 25:21 - 6:00
4. 25:11 - 5:58
5. 25:14 - 5:59
6. 25:26 - 6:01
7. 25:36 - 6:04
8. 25:58 - 6:09
9. 26:05 - 6:11
10. 24:42 - 5:51
Lõpuaeg aga tuli enda kohta igati korralik - 4:14:30, mis jääb oma isiklikule margile alla vaid 6 minutiga! Aga silmas pidades järgmise päeva uisusõitu sai ikkagi veidi üle pingutatud, sest peale jooksu ei saanud sokke jalast ära - üle pika aja tulid külla krambid!?!

Laupäevase jooksu 2 kiiremat - Lauri Valdmaa (vasakul) ja Rain Seepõld.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com

Peale jooksu sai veel veidi rabeletud, võistluskeskus maha võetud ning kokku pakitud ning nii ei saanud tegelikult arugi, et olin endale ikka natuke liiga teinud. Täie selgusega jõudis see kohale järgmisel hommikul, kui juba loobununa Viljandi sõitmast komberdasin rabasse rajatähistust maha võtma. Peale paarikilomeetrist jalutuskäiku aga sain jalad miskitpidi liikuma ning just siis helistas oma tänava mees Steve, et kas ikka Viljandisse ka läheme? Tehtud-mõeldud, peale keskpäeva olime Mulgimaa pealinnas kohal, veidi hiljem juba numbrid küljes ja uisud all, ees ootamas 30km kihutamist siledal ja kiirel järvejääl.

Ovaal ja uisurada Viljandi järvel. Foto: Ilmar Roosmaa

Tegin järvele rajatud 400m pikkusel ovaalil mõned ringid, reie tagaosad olid küll valusad, aga lubasid liigutada. Uisutamise puhul töötavad ilmselt mingid muud lihased kui jooksu puhul, sest jooksma poleks mind sel pühapäeval küll miski vägi sundinud. Kell pool kaks tuli asuda stardijoonele, kus võtsin oma stardinumbrist 3 tulenevale staatusele tuginedes sisse koha esireas. Vahetult enne stardipauku algas aga mingi siblimine ning paugu kõlades olin vist juba kolmandas reas. Tagatipuks tegi minu ette roninud konkurent paar koperdavat sammu ja nii oligi stardikiirus maas. Kui kiiruse taas üles sain, laiutasid kolmekesi kõrvuti raja peal ees Viljandi Rattaklubi kollastes riietes noormehed, taas pidin veidi pidurdama. Hokiuiskudega tegelasest kuidagi mööda saades vajutasin punni põhja, et ca 20 meetri kaugusel oleva peagrupi saba taha tuulde saada. Vajutasin täiega mingi 300 meetrit, 50 sekundit peale starti oli pulss 175!?!, aga seda ca 5-meetrist vahet kinni ei saanud.  Minust möödus Viljandi mees Jaanus Johanson, kellel vaatamata eelmisel päeval läbitud Viru suusamaratonile oli veel piisavalt jõudu, et grupile saba peale saada. Minu püssirohutünn oli aga tühi mis tühi ning lasin jala sirgu, maandudes India pundis.

Start on antud! Foto: Kenno Soo, Delfi Sport

Aga ega seal India pundiski hõlpu polnud, sest esiteks oli eelmise päeva maraton kehas korraliku laastamistöö teinud ning teiseks on just India pundis selline seltskond, kel pole piisavalt jõudu või oskusi, et peagrupis loksuda. Minu ja ilmselt ka kõigi muude "hindude" õnneks juhtus meie gruppi Art Soonets, sest suuresti tänu tema vedamistele suudeti hoida piisavalt head kiirust, mis välistas Bangladeshi meeste meile järgi jõudmise. Aga nii kui Soonets vedamast kõrvale astus, kukkus kiirus kohe mitme pügala võrra. Lisaks astuti peale vedaja vahetust grupis ka teiselt ja kolmandalt possalt lihtsalt kõrvale, hüüdes: " Ei jõua"! Üritasin ise seda kiirust paar korda peale Ardi vedamist üleval hoida, aga suutsin seda teha ca 300 meetrit tema kilomeetriste ja pikemate vedamiste vastu. Paar meest käisid veel eest läbi, aga suuremalt jaolt oodati juba viimast sirget, et saaks finišit teha....

India punt tüüpolukorras, Soonets vedamas, mina grupi peas!
Foto: moonakas, Delfi Pilt.

Kui ma sel ammusel Tartu rullimaratonil, mida ma läksin sõitma peale poolpika triatloni läbimist, läksin püha viha täis, kui nägin varasemalt mitu kilti minu taga tuules valugrimasse teinud uisutajaid endast kilomeeter enne lõpujoont möödumas, siis ei tahtnud ma seda asja niisama jätta seegi kord! Kahjuks ei tabanud ma täpselt ära Soonetsi äraminekut ca 2km enne lõpujoont, pigem olin liiga kaugel taga grupis. Art vajutas uue käigu ja läks, ise jäin kemplema ülejäänud "lõpusirgeässadega". Kui pool kilti enne finišit kihutas TÜASK-i vormis sõitnud ning ilmselt India grupi parima tehnika ja kiireimate uiskudega Siim Lepik Soonetsit püüdma, siis mina olin karbis ning talle tuulde ei saanud. Vahetult enne Siimu minekut oskas Aigar Saarnits enne finišit "Pulleritsu teha" ning grupi peast diagonaalis läbi sõita, mis pani mind pidurdama. Siis oli aga vaba tee minna ning vana mees lasi lõõrid lahti - pulsiga 185 (sic!) olin joonel India pundi kolmas, võites poole uisuga poogeldajat Saarnitsu! 30km läbitud ajaga 1:06, keskmine kiirus 27km/h! Järgnevas videos on meie grupi finiš alates 2:51-st

Aga seletaks selle postituse pealkirja ka enne ära, kui läheme tagajärgede kallale. Pühapäeval protokolle silmitsedes selgus kokkusattumus, et olen kahel eri päeval peetud kahel eri üritusel saanud mõlemal 17-nda koha. Aga keda see huvitab? Ilmselt ainult mind ja seda ka niikauaks, et postitusele pealkiri leida! 

Tahaks väga teada,
kas see maratoni nimi
tuleneb õlle nimest või
sellest kuningas Ludwigist?

Juba homme stardime väikese seltskonnaga Saksamaa poole, et nädalavahetusel osaleda taas kahel maratonil, laupäeval vabastiilis König Ludwig Lauf'il ja pühapäeval sama nimega klassikasõidul. Aga seal võtan vähemasti mina ikka mõnuga, sest Viljandi järvel välja sõidetud pulsinumbrid 165/185 paneks mulle neli aastat tagasi füsioloogiliseks maksimumiks 168 lööki määranud emeriitprofessori ilmselt kukalt sügama!!! Ja ega endal ka veel hea olla ei ole, ikka valutab siit ja sealt. Aga kuidagi ju tuleb valmistuda detsembris toimuvaks Vändra maratonifestariks, kus kahel järjestikusel päeval kavas üks ja seesama - maraton 42,2km!!!

Pääsküla raba talvemaratoni tulemused!

Mulgi Uisumaratoni tulemused!

Kehvakese talve dilemmad-trilemmad!

Hiljuti ühe tuttavaga vesteldes koorus välja tõde, et ka inimesel on haugi mälu. Nimelt väitis see tuttav, et viimased viis aastat on lumi tulnud maha detsembri alguses ja ära sulanud aprillis. Tuletasin siis talle siis meelde vaid kaks aastat tagasi (2011) olnud musti jõule ja aastavahetust, aga seda ta juba ei mäletanud. Aga just toona sain ma korraks, vist 9. detsembril, Haanjas suusad alla ning järgmine kord sain suusatada alles kuu aega hiljem Tšehhi mägedes Jizerska maratonil. Sellel talvel sai ka ca 10-nda detsembri paiku paar päeva suusatada ning järgmine kord sain suusad alla taas Tšehhis. Ja nagu aastal 2012 , hakkas ka sel talvel lõpuks Eestis lund sadama just täpselt siis, kui mina olin Tšehhimaal. Talved nagu kaks tilka vett?

Tšehhis Jizerska magistraalil lund jagus. Foto: Taivo Tolli

Ega ikka ole küll, sest toona hakkas lund sadama ja lumi jäigi sadama ning seda sadas veel aprilliski. Sel aastal aga läheb vastupidi. Kui Viru- ja Kõrvemaa sõidud saavad suusatapu sildi all ning maratonide korraldajate omavahelise tülitsemise saatel ära peetud, ja Alutaguse maraton toimub ilmselt ka, siis Tartu Suusamaratoniga on asi selge - see sõit jääb sel aastal pidamata, kuna mitte ükski prognoos ei luba lähematel nädalatel sinnakanti isegi mitte viit sentimeetrit lund. Ja niivõrd madala osavõtumaksuga, nagu see on Tartu Suusamaratonil, ei saa korraldaja garanteerida kogu 63km pikkuse trassi katmist kunstlumega! Kuigi külma ju on ning lund toota ju annaks! Nagu seda teevad Vasaloppet'i korraldajad, kellel olevat vajaminevast 150-st tuhandest kantmeetrist lumest juba kolmandik toodetud. Ja seda ka nö igaks-juhuks, sest seal tuleb ka taevast lund, nagu näitab Mora kirikutornis olev veebikaamera!

Vasa 2013 peagrupp ca 20-ndal kilomeetril.

Ja kui juba südatalvine laulupidu ära jääb, pole ju mingit mõtet suusatrenni peale aega raisata. Eriti veel, kui seda peaks näiteks hetkel tegema üsna kivisel Harku ringil või siis 1,4km pikkusel Trummi kunstlumeringil, kus vähemasti läinud nädalavahetusel olevat kuulujutu põhjal liikunud nö katkematu-suusk-suusakannas-kinni inimmass. Ning sellega peakski olema üks minu talviseid dilemmasid murtud. Sest palju lihtsam ja ökom on joosta, paned kodus tossud jalga ja tuld! Ära jääb autoga sõitmine suusaradade juurde, määretega mökerdamine ja kõik muu, mis suusatamisega kaasas käib. Jah, ühtpidi läheb talvine sportimine odavamaks, aga teistpidi paneb see suusatalve ärajäämine minule isiklikult paraja põntsu. Olin selleks talveks ennast registreerinud 147€ eest neljale suusamaratonile, millest üks on juba ära jäänud, 2 järgmise kohta (König Ludwig Lauf'i mõlemad pikad sõidud) antakse, ilmselt ärajäämise, infot 27. jaanuaril ning Tartu omaga saab olema nii, nagu ennist juba ütlesin!  Muist sellest rahast saab tagasi, muist kantakse üle järgmisele hooajale, aga suurem osa rahast on ikkagi läinud. Lisaks veel hotellibronnide tühistamisest tulenevad trahvid ja muu selline. Lisaks sellele istub raske kivina kaela peal sügisel TSM-il määrdeteenuse osutamiseks soetatud kraam. Nii et pole see lumevaene talv odavam midagi, kui lumine...

Just sellises rabas me peamegi pidu....

Kuna selle talve algus oli veel 8-nda jaanuari paiku lume suhtes üsna vinduv ja lootusetu, sai hoopiski plaani võetud 25.01 Pääsküla rabas lisaks sügisesele heategevale jooksule veel üks maraton korraldada. Vahepeal Eestisse jõudnud talv ning üsna krõbedad külmakraadid panid mind küll ettevõetus korraks kõhklema, aga eile õhtul sain kõhklustest võitu ning juba laupäeval saab alternatiivina Viru- ja Aegviidu suusatapule ilusalt talvises Pääsküla rabas nii poolmaratoni kui ka maratoni joosta. Mis oma korda tekitab minu enda jaoks järjekordse dilemma ehk siis kokku juba trilemma. Sest päev pärast Pääsküla maratoni toimub Viljandis veel üks samale nädalavahetusele edasi lükatud sportlik mõõduvõtt - Mulgi 5. Uisumaraton, seesama sõit, kus ma olen vähemalt paar korda saanud sinna, kuhu mul muudel spordialadel asja pole - poodiumile!!! See, et ma lauäeval Pääskülas maratoni korraldan ja ise selle ka läbi jooksen, mind ilmselt Mulgis poodiumile ei aita. Samas eelmisel aastal sai ju päev enne uisumaratoni Tamsalus suusamaraton läbi sõidetud ning siis suutsin kenasti Viljandi järvel peagrupis püsida kuni finišini välja? Kuidas see sel aastal välja kukub, saame näha, igatahes kindel plaan on laupäeval teha 42,2km jooksu ja pühapäeval uiskudega 30km peale. Niipaljukest lugejale rahustuseks, et viimaste kuude jooksukilometraazh annab minu usule alust - jaanuaris on läbitud juba 155km, novembri algusest peale aga tervelt 522km!

Liidergrupp 2013 Mulgi uisumaratonil.

Eks neid dilemmasid tuleb talve jooksul veel - näiteks 8.02 saab Alutagusel 40km klassikat sõita (kui ikka saab) ning kohe järgmisel päeval Rakveres maratoni joosta! Mis ei tapa, teeb tugevaks!


PS! Ma ausalt väga loodan, et mul ei ole Tartu Suusamaratoni suhtes õigus...

Mälust ja mäletamisest, valikuliselt....

Aasta siis oli 1997. Ehitasin Võrumaal teist aastat üles oma firmat (aktsiaseltsi), mille nimeks oli .... teate ju küll, seesama nimi on praegu ühe blogi nimeks. Mingil hetkel kolis üks hea sõber kibekiiresti Tallinnast tagasi Võrumaale tagasi ning talle oli kiirelt töökohta vaja. Milles on probleemi, nagu öeldakse, lõime firma juurde uue osakonna, kuhu see sõber tööle asus - ja just sellel erialal, millisel ta ka Tallinnas oli töötanud. Oli selline aeg, kus võis seda lubada - teha sõbrale töökoht, kui vaja ja just selline, nagu vaja! Umbes pool aastat hiljem helistas mulle üks Eestis senini üsna tuntud ärimees, kes minu sõpra teatud liini pidi tundis ning kes soovitas mul selle tööle võetud sõbra asjus teatud tegelastega ühe Tallinna hotelli kohvikus tingimata kohtuda. Kuna ajad olid toona keerulised, ikkagi 90-ndate keskpaik - maffia-tapmised-jne, siis läksin sinna hotelli kohale. Üsna kiiresti tehti mulle selgeks, et see sõber oli teatud tegelastele üsna kiire perioodi jooksul 30000 krooni võlgu jäänud. Millest võlg tekkis, seda mulle ei seletatud, aga nii suure summa nii kiire ajaga võlgujäämine saab toimuda ainult kahel viisil - žetoonid või süstal! Mulle tehti ettepanek võla klaarimiseks maksta ühe naisterahva autoliisingut ühe aasta vältel summas 2500 krooni kuus - ning see oli ettepanek, millest oleks mõistlik olnud mitte keelduda!!! Maksingi, maksin aasta otsa mingi tibi autoliisingut, sest minu töötaja (loe: sõber) oli neile võlgu...... Shit happens, aga elu läheb edasi!!!

Aga miks ma seda teile räägin? Aga sellepärast, et kui keegi ajakirjanik oleks tulnud näiteks nädal aega tagasi ja küsinud minu käest, et miks ma tagusin 16 aastat tagasi 12 kuu jooksul kinni mingi maffiapomo armukese autoliisingut, siis esimese reaktsioonina oleks ma vastanud, et sõida seenele, ma pole midagi maksnud!!! Jah, paar päeva hiljem oleks midagi võib-olla koitnud, aga esimene reaktsioon oleks ikka see, et ei mäleta, pole olnud! Miks? Sest ma ei taha seda mäletada!!!

Pildi taga on ka video: http://www.svt.se/skidor-vasaloppet/vasaloppet-2000-sammandrag

Tean ja tunnen Rauli juba üle 30 aasta - sellest ajast, kui ta Haanjast Võru I Keskkooli ehk Reimani gümnaasiumisse tuli. Ma tunnen üsna paljusid inimesi, aga teist nii vahetut ja ausat suhtlejat, nagu tema, kohtab harva. Ta ei keeruta kunagi, ta vastab ja küsib alati otse ning võib-olla just seetõttu on ta hetkel ka selle imeliku dopingusaaga hammasrataste vahel. Nagu ka see, et ta need misiganes-eest-ka-need-ei-olnud ülekanded tegi läbi panga, ausalt, kartmata, et nendest kunagi mingi jama tuleb. Ma ise ka ei mäleta, kas ma maksin selle tibi autoliisingut sulas või sulas pangaarvele või pangaülekandega (oli siis panganet?), ei mäleta! Las see Karpa mehe (Mihkel Mattisen aastavahetuse saates "Me armastame Eestit") naine uurib välja, kuidas ma maksin! Ja tegelikult ei peaks see ei mind, ega ka Rauli huvitama, sest meie asjad on aegunud, case closed, Finito, конец фильма!!!

Inimesed siin ja seal, olgem tolerantsemad. Meie seas liigub iga päev ringi inimesi, kes ei ole sünnist saati olnud üdini, 101% ausad, ikka tuleb mõnel eluetapil ette mõni seik, mis ei ole üldiste normidega kooskõlas. Mõni ületab maanteel kiirust, aga ei jää vahele; teine teeb naabrimehele sarvi, aga ei jää ei naabrimehele ega ka oma naisele vahele; kolmas optimeerib makse ja tõmbab maksuametit, aga maksuameti arust on kõik korras. Kõik need ja kindlasti veel paljud muud pahalased ei ole ju üdini pahad, sest keegi ei tea, et nad on vaid korraks pahad! Keegi ei ole neid teolt tabanud. Hе пойман, не вор!!! Elu ongi selline mäng - tee, aga ära jää vahele! Mina ise olen juba 10 aastat olnud ilma ühegi liiklusrikkumiseta, aga see ei tõesta, et ma ca 40000km aastas sõites liikluses ingel olen. Niipaljukest see aitab, et 3 viimase väikese eksimuse puhul on mendid vaadanud minu olematut karistusregistrit ning vaid hoiatuse teinud. Ehk siis, tee valskust, aga oska olla korralik!

Kellele pandi Harkovisse aastal 2005 monument???

Ja eriti nõme on mingite vanade asjade üleskaevamine kümne ja enama aasta tagant. Maksuamet lubab hävitada ettevõtte raamatupidamispaberid (va tööjõudu puudutavad) 7 aasta möödudes, Eestis täna kehtiv karistusseadustik ütleb, et esimese astme kuriteod aeguvad 10 aasta jooksul, teise astme kuriteod 5 aasta jooksul. Jah, on ka aegumatud kuriteod, nagu inimsusevastased kuriteod, sõjakuriteod ja kuriteod, mille eest on võimalik vabaduskaotusena mõista eluaegse vangistuse. Kas ühe sportlase pangaülekanne ühele väidetavale "dopingutohtrile" on inimsusevastane kuritegu, mis ei aegu?????? Tulge mõistusele, nii ajakirjanikud kui ka delfiilsed kommenteerijad eri kanalites!

Side lõpp!

Ja kui kellelgi midagi hinge läks, siis jäta see välja ütlemata, mine parem õue jalutama või tee veidi sporti, ilm on ju imeilus!!!

Pääsküla raba....

Hääd uut liikumisaastat!

Mulle ei meeldi kampaaniad - ei valimis-, ei müügi- ega ka sellised kampaaniad, mis kutsuvad vägisi liikuma. Sest kampaaniaga läheb tavaliselt kaasa loll inimene - ehk siis see inimene, kes ise ei oska mõelda. Ja kui ta on oma mõttelageduses kampaaniaga kaasa läinud, siis tavaliselt tema nö mõtestatud tegevus lõppeb ära koos kampaania lõppemisega. Valimiste puhul selline asi toimib, inimene annab oma hääle ja korras. Müügikampaaniaga on samamoodi, müüja saab lolli käest raha kätte ja tehtud! Seetõttu suhtungi veidi eelarvamuslikult ka sellesse uude nn Eestimaa liigub 2014 kampaaniasse. Inimest pole vaja kutsuda liikuma, teda on vaja panna mõtlema, et liikuda on vaja! Küürakat parandab ainult haud, igasugu kampaaniad tema selga sirgeks ei tee!!!

Kui pikaks sel aastal talv venib, kui ta üldse tuleb? Pilt tehtud 24.04.2013 Haanjas.

Aga seda postitust alustades polnud mul üldse mitte see esimese lõigu pessimismipuhang mõttes. Tahtsin kokku võtta oma 2013 spordiaasta, mis sisaldab küll üsna igavaid ja tavapäraseid numbreid, kuid võib siiski olla võrdluskohaks või eeskujuks mõnele säärasele liigutajale, kelle jaoks see "Eestimaa liigub" kampaania on juba ammu hiljaks jäänud! Ehk siis täpsemalt, minu eelmise aasta kokkuvõttest võiks huvituda mõni selline liikuja, kes on juba aastaid nö liikunud ning on sellega jõudnud liikuja tasemest veidi kõrgemale astmele - temast on saanud harrastaja! Ja harrastajad tahavad ennast teiste harrastajatega võrrelda, mõõtu võtta, võistelda. Sest ükski normaalne harrastaja ei taha ju sõbrast vähem trenni teha või veelgi enam - talle kaotada. Aga veel korraks tagasi tulles selle kampaania juurde, siis vähemasti ühe asja eest tuleb selle uue kampaania vedajate ees müts maha võtta - nad on kaasanud nö "sõbra jutu efekti"! Sest keegi meist ju ei usu seda pläma, mis tuleb meediast, aga oma sõpra me usume ju küll. Ja kui juba sõber ütleb, et nii on, siis nii ongi!!! Geniaalne, liigutamaajajad!!!

Rattamehed omavahel - 16.05.2013 Rakveres.

See kuradi kampaania on ikka nii hinges, et ei lase kuidagi postituse teema juurde minna.
Aga, eat this!!!
Minu 2013 arvudes:
- treeningtunnid- ja kilomeetrid kokku 378:17; 5631,8km
- maanteeratas 101:26; 2696,6km - vähe kuidagi
- maastikuratas 70:55; 905km - parasjagu
- suusatamine 58:40; 844,8km (sh klassika 31:24; 477,3km ja uisk 27:15; 367,5km) - detsember jäi puudu
- jooks 98:09; 888,3km - uus tase!
- matk, rännak, kepikõnd 29:45; 119,4km
- ujumine 4:46; 16,9km - häbi!!!
- rullsuusk 0:00; 0km - toks, toks, toks...
- rulluisk 0:35; 11,7km - korra Hispaanias, kui rattast siiber sai...
- muu pahn, enamasti kanuu ..... 13:12; 136,6km

Plusspoolele jääb see, et treeningtunde kogunes rohkem, kui aastas päevi (üle 1h päevas) ja jooksukilometraazh oli vägagi korralik (detsembris lausa 243km)... Miinuspoolele võiks arvata vähese rattakilometraazhi (eelmisel aastal üle 5K) ja ujumiskilometraazhi vähesuse (kuigi Kopenhaagenis sel suvel välja ujutud 1:03 on paljude aironmännide unistuste tulemus).

Läinud aasta üks tipphetki - rattaga Tallinnast Munamäele 305km!

Suures piirdes võib aastaga sportlikus mõttes rahul olla - TSM-il isiklik rekordaeg (siiski ühes teises võtmes napikas), TriSmile'l ilma väga pingutamata isikliku lähedane tulemus, IronMan'i isiklik rekord, 11 joostud maratoni (neist viimane isikliku rekordi lähedase ajaga)!! Iga tõsisem harrastaja tunneks uhkust. Mina ei tunne, sest tean, et olen võimeline palju rohkemaks....eks uus aasta anna arutust!!! Uutest eesmärkidest ja plaanidest juba õige pea, hetkel on kiire Tšehhimaa poole ärajäänud Jizerska maratoni radadele suusatama....

Nutuse aasta õnnelik lõpp!

Palju pole enam uue aastani aega jäänud ning mul on ülimalt hea meel, et ma sain selle tegelikult igapidi üsnagi nutuse 2013. aasta viimastel tundidel hakkama enda jaoks rõõmustava saavutusega - nimelt jooksin oma sellel aastal tehtud 11 maratoni kohta välja oma aasta parima tulemuse, mis jäi minu eelmise aasta detsembris Vändras joostud isiklikule margile alla vaid 2 minuti ja 45 sekundiga.

Kloogalt Nõmmele ehk Pekist Priiks Tallinn 28.12.2103.
Foto Kristi Jahilo, info@jahilo.ee

Nimelt toimus Eesti Ultrajooksjate Klubi korraldusel vist juba mitmendat korda Meremõisa telkimisala kandis ultrajooksuüritus Viimase Öö Unistus, mille raames said minusugused maratonihullud ka maratoni joosta. Süsteem oli lihtne, start kell 12:00, alguses tehti 200 meetrine paun ja siis suunduti täpselt 1-kilomeetristele ringidele.

3 päeva tagast Pekist Priiks Tallinn üritusel, ca 30km läbitud!

Läksin rajale enda jaoks viimasel ajal paika loksunud skeemi abil - esimesel kuuel kildil hoida pulssi 145 kandis, selle alusel panna paika tempo ja siis juba vaadata, kas jõuab valitud kiirusega lõpuni. Täna läksid esimesed kuus kilti, mille ajal kõiksugu liigesed ja lihased suutsid endast mulle märku anda (süüdlaseks vist 3 päeva tagune Pekist Priiks 46km rännak), tempoga 6:10-6:15 min/km kanti. Siis aga, kui 40-minutilise jooksu järel organism oma keemiavabriku tööle pani (dr Leho Ripsi sõnad), lõppesid igasugu vaevused ning sai tempot veidi tõstetud. Ning (sic!) tervelt 31-ks järgnevaks kilomeetriks, kuni jooksu 37-nda kilomeetrini, jäigi tempo täpselt sinna kuue minuti alla, kõikudes 5:54 ja 6:00 vahel. Nagu metronoom oleks tiksunud ca kuueminutilise amplituudiga!!!

Rongis teel Pekist Priiks saama koos 7-kordse raudmehe Indrek Paki
ja Ivo Põlluga. Kanna Pets läks kahjuks pildi tegemise ajal pileteid ostma.
Foto: Kristi Jahilo, info@jahilo.ee

Viimasel viiel kildil sattusin jooksma Marga taha, kes hakkas mulle tempot tegema - 5:50, 5:49, 5:38, 5:27 ja viimane ring juba lõbusalt ise pannes ajaga 4:57!!! Poolmaratoni splitt oli 2:07:36 ja teine pool 2:03.29... PERFECTO!!! Siit on alla 4 tunni tegemine juba piece-of-cake.....

Just sellise koogi tegid lapsed mulle üleeile sünnipäevaks!

 Hetkel on kiire pika laua taha, teen sisukama aasta kokkuvõtte juba uuel aastal koos statistika ja uue aasta eesmärkidega. Seniks kõigile lugejatele HÄÄD LÕPPU ja ILUSAT UUT!!!!

Jooksjana sündinud!

Sellel aastal tegin esimese jõulukingituse endale ise, kuigi rikkusin sellega ühte oma põhimõtet spämmkirjadele mitte reageerida ning mailifiltritest läbipääsenud kirjad kohe kustutada. Aga kuidagi pääses just see üks kiri läbi ning nüüd takkajärgi on mul selle üle hea meel, sest kuidas ma muidu oleks teadnud, et maailmas on olemas "niiiiiiii hea raamat"!

Neelasin raamatu pooleteise päevaga ning loetu mõjusust peaks iseloomustama säärane tõik, et kohe peale raamatu käest panemist õhtul kell 8 tõmbasin trenniriided selga ning vaatamata õues valitsevale pimedusele ja koerailmale tegin läbiloetu seedimiseks ca 11km pikkuse jooksuotsa. Kohe selline sisemine sund tekkis loetu tagajärjel. Või oli see hoopis nii, et ma ei ei suutnud raamatut enne lõpuni lugemist käest panna ning selleks päevaks kavandatud jooksmaminek viibis just seetõttu? Mine võta kinni!

Tõenäoliselt maailma kuulsaim lumine finišisirge....

Detsembri algus oli lumerindel paljulubav, sain lausa kolm päeva suuskadel Vändra maratonist taastuda. Kui eelmise nädala keskpaigaks naasnud sügis oleks mind kaks-kolm aastat tagasi nö samas olukorras ilmselt vanduma pannud, siis viimasel kahel sügis-talvisel hooajal olen endale varasemate suusatamist masturbeerivate tegevuste (rullsuusk ja imikas) asemele leidnud jooksmise - selle inimese kõige lihtsama ja loomulikuma liikumise vormi. Pähh, ütlevad nüüd paljud! Jooks on nõme ja igav, kinnitavad teised! Jooksmine on mulle vastunäidustatud ja arst ka ei luba, torkavad kolmandad! Saan kõigist neist ütlejaist aru, sest veel mingi aeg tagasi oli jooksmine ka minu jaoks väga vastik tegevus, ma lausa pidin ennast jooksma sundima, et täide viia oma unistus - lõpetada täispikk triatlon.

Keila, august 2011 - tehtud!!!

Viin on vastik ja eriti vastikud on hommikud peale viinajoomist. Aga ikka juuakse. Kas sellepärast, et viin meeldib? Ei, juuakse selle tunde pärast, mida viin tekitab. Ning kui sellest tundest on viina puhul võimalik sattuda sõltuvusse (alkoholism), siis on võimalik sattuda sõltuvusse ka sellest tundest, mida tekitab jooksmine (jooksuhullus). Sest jooksmine iseenesest on ju vastik ning nüri ja igav tegevus. Jah, on küll, aga selle nüristava tegevuse tulemusena tekib see tunne, et oled midagi ära teinud, millegagi hakkama saanud. Kas siitkohalt paralleele edasi kiskudes võib siis eeldada, et analoogselt rohkem joomisele (teeb nö rohkem täis ja suurendab heaolutunnet) süvendab ka rohkem (loe: kauem) jooksmine seda jooksujärgset mõnutunnet? Ja kas veelgi rohkem on ikka veelgi parem? Joomise puhul tean isiklikust kogemusest, et ei ole, jooksmise puhul pole veel proovinud. Tean, et 42,2km läbimine tõstab enesehinnangut rohkem kui 10km jooksmine. Aga kas näiteks 100km läbimine jääb kauemaks meelde, kui klassikalise maratoni läbimine? Ühtepidi kindlasti, sest peale sadat valutavad lihased ilmselt vaksa võrra kauem, kui peale tavalist maratoni. Aga seda teist tunnet, mitte lihasvalu, tahaks kunagi ise järgi proovida...

Rünno Ruul jooksis Laulasmaal 168,8km ajaga 14:51.04
Pilt on tehtud Haanja Jala100-l Külli Leola poolt.

Peale oma esimese maratoni läbimist Otepäält Tartusse olin ligi nädal aega väga piiratud liikumisvõimega ning tundsin ennast siis selle video peaosalisena. Nüüd peale viimast, Mispo maratoni Vändras, läksin järgmisel päeval suusatama ning praegu just seda videot uuesti vaadanuna on mul selles esinevatest tegelastest kahju, just nende oma lolluse pärast. Mis on siis minu puhul muutunud nelja ja poole aastaga? Vanus oli mul toona 41, nüüd kohe-kohe 46. Esimese maratoni aeg oli siis 4:24, nüüd 4:17. Tol korral kannatasin terve maratonijärgse nädala karmi jalalihaste valu, nüüd oli vaid 24h veidi ebamugavat tunnet. Peale esimest jooksin uue maratoni alles 21 kuud hiljem, nüüd on viimased viis maratoni alates 13. oktoobri Poznanist joostud kahenädalase vahega ja kuues juba homme tulemas. Kuidas on see võimalik? Tõmbame veel ühe paralleeli alkoholiga. Tookord esimesel maratonil käitusin ma nagu algaja joodik, kulistades pudeli viina korraga kurku, mõeldes, et nii on hea. Ei olnud! Nüüd, viimastel jooksudel, olen rahulikult tiksunud ning võtnud nö tunde järgi. Tookord sai maraton läbitud nö viimase piiri peal, sildu põletades, "pudelit korraga kurku kallates". Viimati Vändras liikusin täpselt pulsi järgi, "tipsutasin mõnuga" ning suutsin lõpus veel ka tempot tõsta.

Loll, aga siiski elus. Märts 2009, Tartu, Tamme staadion..

Tegelikult tahan ma niimoodi heietades harida neid inimesi, kes arvavad ja ka avalikult väidavad, et maratonide ületarbimine või siis jooksuhullus on saatanast. Tegelikult on väga suur vahe, kas aastapikkuse ettevalmistuse toel joosta ära üks maraton või joosta neid maratone aasta ringi. Üldistades võib öelda, et aasta aega maratoniks valmistunu läheb üldjuhul maratonile täiega panema, aega jooksma, vms. Ja siis jookseb ennast sõna otseses mõttes pikali ning tal ei teki vähemalt pool aastat väikseimatki mõtet uuesti proovida. Jooksuhull või siis maratonikoguja, kellele kuidas meeldib, ei jookse üldjuhul kunagi mingi konkreetse aja peale, sest tema eesmärk on maraton lõpetada, tulemus kirja saada ning ennast võimalikult palju säästa, sest järgmine maraton võib toimuda juba nädala pärast. Kuna Eestis on Tartu Suusamaratoni läbinud inimesi kordi rohkem, kui maratoni jooksnud inimesi, siis toon oma jutust paremaks aru saamiseks näite suusavallast. Kindlasti on lugejate hulgas neid, kes on nädal enne Tartu Suusamaratoni läbinud nn Avatud Raja. Kui õigel maratonil annate endast 100%, siis palju annate endast nädal enne, avatud rajal? 60%? 75%? Vahet pole, palju täpselt, aga igatahes hoiate te ennast tagasi, sest palju tähtsam sõit on ju nädala pärast. Täpselt samamoodi hoiavad ennast pidevalt tagasi ka maratonikogujatest jooksuhullud ning seetõttu nende süüdistamine ebamõistlikkuses või ärapööramises lihtsalt ei päde. Kui võtta asja mõistusega, ei tapa ka üks maraton nädalas. Mõistust koju jättes võib aga surra ka 10km distantsil.....

Annette Fredskov jooksis aastaga 366 maratoni....

Kakskümmend!

Ärge nüüd kohe arvake, et ma olen langenud numeroloogia küüsi, sest juba teist postitust järjest on pealkirjaks number - küll sõnadega kirjutatult, kuid ikkagi number. Kui eelmise, vaid ühe pildi ja selle kahesõnalise allkirjaga, postituse pealkirjaks oli rahanumber (summa, mille annetasid Pääsküla raba maratoni osalejad, korraldajad ja toetajad Toomas Tarmi juhitavale Eesti Maratonitiimile), siis seekordse postituse pealkirjaks on järjekorranumber - jah, just täna sain Vändras maha oma kahekümnenda 42,195 meetriga!!!

Sulev Kraam enne Poznani maraton starti??? :)

Oma esimese maratoni jooksin 2009. aasta kevadel Otepäält Tartusse ja pean seda oma senini kõige ebaõnnestunumaks jooksuks - alguse asi. Tänast, minu kahekümnendat - Mispo II Talvemaratoni, pean aga ilmselt pidama oma senini kõige õnnestunumaks jooksuks. Miks, sellest veidi hiljem, aga kas tõesti on nö algajal maratoonaril vaja läbi teha tervelt 20 maratoni selleks, et aru saada, mis see 42,195m endast tegelikult kujutab? Minu näitel ilmselt küll ja veel!!!

Vaade Nizza maratoni aegsest elupaigast finišipaigale Cannesi rannapromenaadil.

Täna läksin stardist minema pulsi järgi, eesmärgiga hoida seda vähemasti esimesed 10km seal 145 kandis. See õnnestus ilusasti, aga tempo oli nö tavaminu jaoks üle mõistuse kiire (selle pulsi jaoks siis) - tervelt selline 6:05-6:10 per/km. Kuna tunne oli hea, otsustasin samamoodi jätkata. Vaatamata ca 14km peal tabanud lumetormile ja tee libedaks muutumisele suutsin paarilöögilise pulsitõusu hinnaga algtempot hoida ning seda kuni mingi 30-nda kilomeetrini välja. Siis hakkas korraks jalgades tunda andma, et juba on 3 tundi joostud, aga ma ei lasknud end sellest infost häirida, liiatigi võis see olla puhas desinformatsioon. 35-nda kilomeetri peal tempo säilis, pulss tõusis, aga kusagilt ei pitsitanud. Selsamal kilomeetril jõudsin järele, jooksin veidi koos ja siis läksin mööda täna üsna kiiresti alustanud Eesti aasta matkajast Villu Zirnaskist. Enne viimasele ringile minekut hakkasin ka oodatavale lõpuajale tähelepanu pöörama ning sai täheldatud, et alla 4 tunni ja 20 minuti jõudmiseks pean oma senist, sinna 27 minuti peale jäävat, ringiaega veidi kärpima, ehk siis suutma maratoni viimasel ringil joosta kiiremini, kui varasematel ringidel. Algaja maratoonari jaoks ilmselt ületamatu ülesanne, aga minu jaoks nüüd juba pisss-ohv-keik!!! Nii jooksingi viimase ringi iga kilomeetri 10 sekki kiiremini kui eelmise.
Tänased ringiajad:
1. 40:49 (see oli pikem ring)
2. 27:03
3. 27:09
4. 27:42 (hakkasin toituma banaaniga, neelamine võtab aega)
5. 27:37
6. 27:23
7. 27:30
8. 27:33
9. 25:02
Nende ülaltoodud, samasse auku jäävate, ringiaegadega kõlbaks vist juba vabalt mõne suurema maratoni tempomeistriks, sest nii ühtlast tempot pole ma varem hoida suutnud. Lõpuaeg oli täna 4:17:46, negative split ca 20-30 sekundit ning peale lõpetamist Vändra meeste poolt pakutud bussisauna ja kümblustünni vähemalt minul igasugu tavalised maratonijärgsed kehalised komplikatsioonid puuduvad. Perfektne maraton? Tänased tulemused!

Monte Carlo kasiino ees vähem kui kuu aega tagasi.
Kes pakub ära tumerohelise sõiduki margi?

NB! OFF-TOPIC:
Aga kuna ma olen niiiii kuradi laisk, et ei viitsi tavaliselt päevateemadel sõna võtta (loe: pastakast välja karanud probleemist tervet postitust välja imeda), siis üritan vähemasti mõned sisemusse kogunenud karjed avalikku ruumi paisata ürituspõhjusliku postituse lisana - asi seegi? 

Viimasel ajal on siin-seal (loe: Eesti enamtsiteeritud ja enimvigastatud harrastussportlas-blogija jututoas) hakanud kõlama sõnavõtud teemadel et, ah parem tsiteerin otse autorit: "Või kui, siis seda, et rahvaspordiürituste korraldajad on puhta sassis (väljend "Naabriplika" noorelt parmult bussipeatuses). Mis liig, see liig. Me oleme jõudmas faasi, kus rahvaspordiürituste rohkus hakkab varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. See teema tuleb ka üles tõsta."

Vastan sellele idiootsusele nii: "Mis kuradi pärast on meie maaletoojad ja jaemüüjad toppinud kogu meie kaupluste alkoholiosakonna täis erinevaid napse. Me oleme jõudmas faasi, kus erinevate markide rohkus hakkab varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. Vanasti oli lihtne - olid Ekstra viin, Vana Tallinn, Agdam'i vein ja Žiguli õlu. See teema tuleb ka üles tõsta.

Üks tuhat ükssada kuusteist!

Kassa milkimine????

Käega teen suure linna, suuga ei kärbsepesagi...

Alustan täna mittetavapäraselt, ehk siis ei selgita kohe esimeses postituse lõigus lahti pealkirja, vaid teen seda hoopis postituse lõpus. Ja seda mitte teie kontrollimiseks, et kas te ikka minu jutu lõpuni loete, vaid ikka selleks, et nii lihtsalt kukkus täna välja! Aga tänane postitus peaks tegelikult kandma pealkirja: "Pääsküla raba maraton" ning just sellest ma tahangi teile rääkida.

"I love it when a plan comes together", tavatses öelda A-Tiimi pealik Hannibal Smith peale seda, kui ettevõetud asi oli korda aetud. Sellest kuulsast ütelusest on mul lihtne paralleeli tõmmata ühte musta autosse, mis sõitis 11. oktoobril Tallinnast Poznanisse ning mille pardal oli just parajasti 4 meest. Olin koos Eesti maratoni "grand old man" Rein Pärna, kohe-kohe oma sajanda maratonini jõudva Peeter Kirpu ning Lauri Valdmaaga sõitmas Poznani maratoni jooksma, kui jutu käigus tekkis mõte ka novembrikuus kodumaal maratoni joosta. Peale väikeseid vaidlusi maratoni toimumiskoha üle (variantideks olid ka Harku mets või Stromka kant) jäi sõelale Pääsküla raba. Peamisteks Pääsküla poolt peale jäänud argumentideks olid liiklusevabad rajad, võimaliku lume tuleku puhul suusatajate pahameele puudumine ning minu oma kodu lähedus (ca 2km võistluskeskuseni)!!!

Kõik on stardiks valmis - TP, liiderrattur ja osalejad!

Tehtud-mõeldud, aga tegelikult astusin selle Pääsküla maratoni korraldusega enda jaoks üsna tundmatusse vette, sest kuigi ma olen nüüdseks juba 15 aastat erinevaid sportlikke mõõduvõtte korraldanud, siis senini on need kõik jäänud (ühe erandiga) sinna Võrumaale, kus on mu sünnikodu ja kus ma kohaliku inimesena tean paljusid inimesi ning takkapihta oskan kõnelda ka nende keelt!!! Siin, suures linnas, asja ette võttes asusin esmalt uurima, kas siin on mingid omad seadused või nõuded, mis reglementeerivad spordiürituste korraldamist. Tegelikkuses midagi väga uut ei olnud, ainsaks imelikuks asjaks oli nõue ise füüsiliselt linnavalitsusse ürituse korraldamise loa järele minemine...

Stardini on jäänud umbes-täpselt poolteist minutit...

Load käes, läks orgunn lahti. Esialgsest novaatorlikust plaanist liita kokku korraldamise kulud ning neid siis osalejate arvuga jagades saada teada iga osaleja personaalne osavõtutasu suurus, sündis aja käigus hoopistükkis projekt toetada kogu osavõtutasu ulatuses Eesti Maratonitiimi jooksjaid. Heategevusliku idee ettesöötmine võimalikele koostööpartneritele äratas neiski heategevusiha ning praktiliselt kõik maratoni korraldamiseks vajalikud kulutused (ajavõtt, kommentaar, võimendus, auhinnad, toitlustamine, varustus) tehti erinevate teenuspakkujate poolt nö püha ürituse toimumise heaks ära puhta ilma eest ehk tasuta!!! Iga esialgu plaanitud ca 20-30 osalejale lisandunud osaleja kasvatas Maratonitiimile minevat rahasummat ning sundis ühe rohkem pingutama, et kavandatud üritus ikka oma pagunid välja kannaks!!!

Start on antud...

Eile, laupäeval kell 10:00, oli kõik valmis ning 67 osalejat võisid asuda kümmet ringi mõõtma. Tegelikult on hea vahete-vahel ka ringidel maratoni joosta, sest nii on jooksjal jooksu ajal üsna selge ülevaade sellest, mis rajal toimub. Kes on liidrid, kui kiiresti nad liiguvad, kui sobiv on minu tempo nendega võrreldes jne. Enda jooksust rääkides on paslik mainida, et jooksin samaväärselt liidritega ühtlases tempos, mis tähendas seda, et enne iga teise ringi lõppu läksid liidrid minust ringiga mööda. Ehk siis 2=3, aga just selline oli eile minu tempo, mis tähendas lõpuaega sinna 4:40 kanti.

Võitja finiš - Villu Eller, aeg 3:03:18

Nüüd, juba takkajärgi, võin öelda, et kuigi negative split ei kukkunud seekord välja, oli see Pääsküla ilmselt minu 20-st tehtud maratonist kõige ühtlasema tempoga joostud jooks - toon siia väite näitlikustamiseks 4,228km pikkuste ringide ajad:
1. 27:25
2. 27:48
3. 27:31
4. 27:34
5. 27:44
6. 27:46
7. 27:39
8. 28:14
9. 28:42
10. 28:59
Tundsin ise ka, et kaheksandal ringil toimus väike kangestumine, aga see võis olla tingitud sellest, et nii eelmisel päeval kui ka maratoni hommikul sai veidi rabeletud korraldamise kallal.... Õnneks sattusin algusest peale jooksma ühte kvartetti, kellega läbisime koos poolmaratoni 2:18:03 vaheajaga, peale seda otsustasid kaks kvarteti meesliiget maha jääda ning mina jätkasin jooksu koos oma viiendat maratoni jooksnud Liina Volmersoniga. Kusagil 9-ndal ringil poetas Liina mokaotsast, et ta pole veel ühtegi maratoni nö 100% joostes läbi teinud. Ning kuna mul endalgi sai viimane nö jooksumaraton läbitud tervelt 6 maratoni tagasi selle aasta jaanuaris, siis olid need Liina sõnad piisavaks põhjuseks kannatamiseks. Mina sudisin teda ning tema kontrollis mind! Kogemus maksab, 20 nüüdseks minu poolt läbitud maratoni on piisav pagas õigel hetkel õige tempo valimiseks ning lõpuni kestmiseks. Seekord tuli siis lõpuajaks 4:39:26!

Meelis Atoneni nn 4:00 grupp, liduvad nii krresti, et ei jää pildilegi..

Aga nüüd sellest, miks on selle postituse pealkirjaks üks tuntud vanasõna, aga ebaharilikus vormingus? Eile õhtul, naastes koju ühelt läinud aasta omalaadseimalt spordiürituselt, mille ma üsna ootamatult ise ellu kutsusin, läbi viisin ning kus ma takkapihta ka ise osalesin, sattusin interneti avarustest lugema, et mitte Pääsküla raba maraton, mille raames koguti heategevalt üle 1000 euro Eesti Maratonitiimi toetuseks, pole mitte selle nädala tegija Eesti spordimaastikul, vaid selleks on hoopis üks teine oluline uudis!!!

Eks ilu ole vaataja silmades.................................................................................

Fotod: 1 - internet, 2-5 Andrei Doronin, 6 - Kristjan Indus

Tänud Pääsküla raba maratoni toetajatele ja abilistele:
Nelson Timing - Vahur Leemets
Riho Järvelainen
Stamina
Meelis Atonen
André Abner
Eesti Pagar
Auhinnapood.ee
Kaitseliit
Marika Lilienthal
Margus Tinno
Andrei Doronin
Erik Raitviir
Harry Seinberg
Jüri Kanger