Kässar maha, kui tõmmet on!

Eelmises postituses kirjeldet kässarit tõmbama sundinud olukord sai tookord tegelikult lahenduse juba 24h hiljem, sest jäin Tartu linnamaratoniks Haanja100 korraldamisest taastumisega just niipalju, ehk ühe ööpäeva võrra, hiljaks. Minu jaoks ärajäänud linnamaratoni õhtul ja ka järgmisel päeval käisin oma single-speediga Harku ringi sees olevate singlite peal ukerdamas, sõitsin ringi Pääsküla rabas ja selle ääres oleval 2km pikkusel singlil, kruisisin Ülemiste järve ääres ja Mustamäe klindi serva peal. Ühesõnaga, tegin pikki ja taastavaid trenne rattal, sekka mõned lühemad jooksuotsad ning see aitas.

Harku metsas on ka muid radasid kui see 8km pikkune stammring....

Aitas üle saada Haanja100 poolt organismis tekitatud kaosest, taas sisse elada normaalsesse unerezhiimi ning olla valmis ..... senise elu pikimaks maratoniks. Jah, olin endas üsna kindel, et niikaua, kuni ma mõnda tõsist mägimaratoni, a la Zugspitz või Mont Blanc, pole lõpetanud, jääb minu Kopenhaageni Ironman'i sees joostud (loe: ca 27km ulatuses kõnnitud) senine kehvim maratoniaeg 5:37:24 "ületamata"! A võta näpust, 9. oktoobril toimunud Eesti Maastikumaratonil suutsin ma sellest "habemega rekordist" 4 minuti võrra veel aeglasem olla. No eks siin ole omajagu õigustusi ka, nagu näiteks ca 1,5km pikem rada, mis sarnanes kohati kuumaastikuga, sisaldades ca 400 tõusumeetrit või siis mingi 6km enne lõppu rajal kohatud sõbrad, kes sundisid mind koos endaga lõpuni vantsima, kuigi sain kusagil poolel maal korraliku jooksutuhina sisse. Igatahes oli see vast üks vinge maraton, totaalselt erinev nö tavalisest linnamaratonist ning seetõttu ka äärmiselt põhjalikult mälusoppidesse süübiv jooks. Mina kiidan korraldajaid ja kutsun kõiki üles 8. oktoobril 2017 Kõrvemaale äärmiselt mõnusat jooksuelamust saama!!!

Sõpradest "piduritega" Aegviidus finitos... Foto: Eesti Maastikumaraton

Kuigi ma tavaliselt maratonist lühemaid distantse ei jookse, väisasin läinud nädalavahetusel üle 5 aasta taas Saaremaa Kolme Päeva jooksu. Noh, mingil määral on siiski tegu maratoniga, mis küll läbitakse kolme päeva jooksul. Kuna viimased jooksuotsad on peamiselt olnud 42,2km pikkused, siis oli mul raskusi esimesel distantsil, reedese 10km peal, ennast liikuma saada. Õnneks oli nö käepärast võtta üks Contra, kellega koos võrokeeli mölisedes sai see kümp läbitud üliaeglaselt, umbes 4:45 maratoni lõpuaja tempos. Aga see-eest oli ülilõbus ning isegi omamoodi kahju, et see finišijoon nii kiiresti tuli.

Teosammul, laibakas taga tulemas... Foto: Saarte Hääl

Saaremaa jooksu peamine magnet on teatavasti see, mis hõlmab lõpuprotokollis olevast jooksuajast ülejäävat saarel viibitud aega, ehk siis afterrun'i - spaas lebotamine ja muu asjalik-ontlik seltsielu Kuressaare (kahe)kümnetes erinevates söögi- ja joogikohtades. Reede õhtul oli peale Grand Rose spaas kontide leotamist linna peale minnes siin-seal jooksuseltskondi märgata, arutati elavalt möödunud/tulevaste etappide ja muidu maailmaasjade üle. Laupäevane etapp, see pikim, joostakse tavapäraselt Sõrve säärel Torgu kuningriigis, nii ka sel aastal, kuid jälle muudetud rajal. Asusime stardist harjumuspäraselt koos Contraga teele, seekord lastes endid erinevatel huvigruppidel nende tempoga kaasa kiskuda. Möla, iga kilomeetri anekdoodid, muu chitchat ning 16km läks lennates, sedakorda oli lõpuajaks 4:30 maratoni lõpuaja tempo. Peale jooksu käisin ära ka kohas, kuhu ma polnud varem sattunud - Sõrve sääre tipus.

Vaatamata korralikule tormile oli Kuramaa näha (seal laeva taga)!

Teise päeva õhtul peetakse kolmepäevajooksu pidu maha kohalikus naitklaabis, mis seekord küll rohkem linnasaunana tundus, sest sinna kogunenud rahvamassi jaoks oli selles kohas liiga vähe ventilatsiooni. Tõelised tegijad olid need, kes tantsupõrandal üle paari tantsu vastu pidasid, olgu siis põhjuseks saali lämbus või tantsuõhtu dj pime armastus 90-ndate tümaka vastu. Mina nii tegija enam pole, pidasin vastu südaööni. Hommikul kell 11 taas starti, ees ootamas viimased 16km. Contra oli kusagile kadunud, ei näinud teda terve jooksu vältel. Hiljem selgus, et ta oli jooksu alguses Evelin Taltsile tempot teinud ning lõpetanud jooksu eelmisest päevast 22 minutit kiiremini, välejalg sihuke! Ise alustasin taas rahulikult, aga kusagil 6km peal vajutasin veidi juurde, 9km peal veidi veel ja viimased 5 kilomeetrit läksid juba alla 6 minuti, viimane lausa 5:20-ga. Hea oli tunda, et vaatamata kolmandale päevale jalad liiguvad ning tõmmet ja tahtmist jätkus! Viimane etapp sai läbitud 4:15 maratoni lõpuaja tempos, kolme päeva kokkuvõttes siis 42,2km, aeg 4:29:41 ja 555. koht!

Võitlusvaim tagasi, aeg on mõõk haarata!

Täna õhtul tegin kodurabas veel kümneka peale, kolmest jooksupäevast pole ühtegi jälge, kässar on maas! Järgmisena siis Haanja Ultra100 raames maraton, järjekorras kuuekümne esimene. Vana aasta õhtuks tahaks 70 purki saada, ehk siis 10 maratoni sel aastal veel ees. Sajanda tärmin on küll kuratlikult lähedal, aga alla veel ei anna!