Projekt 50/100 ohus?

Mis siis nüüd lahti on? Postituse pealkirja lõpus on küsimärk? Mitäs nyt? Tervelt 277 postitust alates 12. novembrist 2007 (ohhooo, sügisel on juubel) olen ilma küsimärgita hakkama saadud ja nüüd siis selline libastumine? Põhjust tegelt ei olnud ja selle jama ajend on kusagil mujal, aga sellest posti viimases veerus!

Siit see kuradi jama (see projekt noh) algas, esimese maratoni finiš 2009!

Pealkirjas viidatud projekt on juba korra ohus olnud, leidnud läbi lõpptähtaja edasilükkamise ajutise lahenduse, mis nüüd siis? Tegelt ei muud midagi, kui et tollest ligi 5 kuud tagasi toimunud  edasilükkamisest alates on niigi ajahädas projektist täidetud vaid 3 osaprojekti 38-st vajaminevast. Ehk siis arvude keeles on viie kuuga ettenähtud kümnest projektiosast täidetud ainult 3!!! Normaalses firmas saaks sihuke projektijuht kohe kinga, aga meil siin on asi pisut rohkem complicated!

Hetkel viimase joostud maratoni pilt Tondiraba jäähallist.

Nimelt on osaprojektideks minu poolt joostud maratonid ning neid tööülesandeid jagan iseendale vaid mina! Iseennast lahti lasta ei saa, sest iseendal on iseendale iga jama kohta kohe tuua miljon vabandust (ilm, tervis, ajapuudus, laiskus), ning need peaks ju iseendale asjaolude teadaolemise tõttu arusaadavad ja ka põhjendatud olema ja nii on ju imekerge iseendale andeks anda! Nii kuradi lihtne, aga samas nii kuradi keeruline! Inimene oma sisimas on ju hüpiknukk, keda juhivad kummmagi õla peal istuvad tegelased - hea ja halb, lahke ja kuri, ratsio- ja irratsionaalne, valge ja must, ingel ja kurat!!! Minul on viimasel viiel kuul need teisena nimetatud tegelased selle õlapealse kukepoksi võitnud ning selle tulemusena olen langenud keerisesse, mis on mind viinud ühe asja mademele...

No ei oleks uskunud, aga mitu kuud juba.......rsk!

Kes arvas ära, siis see nimetet made on allakäigutrepi viimane aste, millest edasi on vaid üks võimalus, seda teist ei hakka kaalumagi mitte! Ikka ja ainult üles, üles, kasvõi esialgu ainult sinna, kus olin eelmisel sügisel. Edasi vaaatame, mis ja kus! Projekti 50/100 lõpptähtajani on jäänud 365+38=403 päeva, lõpetamata on 34 projekti, ehk siis 11 päeva ühe projekti kohta. Blogi paremas veerus on toodud minu tulevaste maratonide master-plan, praegusest hetkest 10-ndani, üldjärjestuses 75-ndani ehk SEB Tallinna maratonini on jäänud 110 päeva, ehk siis vist miskitpidi olen graafikus? Või ei? Aga sealt seitsmekümneviiendast on vaja edasi minna, ja siis läheb kiireks, kuradi kiireks!!!

Anno 1984, Tamula jooks, esiplaanil mina ja Linnu Erka,
aga kes on finišis meie taga, tuntud eraldistardispets?

Aga nagu lubatud, pealkirja ajendi ja muu säärase juurde. Jätkub mõistujutt, millest arusaajatel palun asi enda teadmiseks võtta, kõik teised võivad asja võtta ilus muinasjutuna, bläästina päästist (blast from the past, mats minevikust)! Ülaltoodud pildil lõpetame koos hää sõbraga ümber Tamula järve jooksu, olles eelnevalt vaatamata varakevadele ja jääkülmale veele, vana ja katkise Roosisaare silla juures järves ujumas käinud. Samal jooksul pani stardist üksi plagama 400m spetsialist Aimur Kääpakaust! Nimelt oli ta aastaid jälginud, et kohaliku ajalehe "Töörahva Elu" fotograaf Joosep Aader oli aastaid sama koha peal, Spordikooli juures, 300m peale starti, pilti teinud ning järgmises lehes ilmus esikaanel pilt Tamula jooksu liidritest. Käpa (Aimur Kääpakaust) võttis sel aastal kogu au endale, sai oma pildi kohaliku lehe esikaanele, kuigi ise astus Vanalinna poe juures (ehk siis 100m hiljem) rajalt maha! Ajalool on kombeks korduda küll muudes oludes, muudel aladel, aga sarnasused on ilmsed...Hüüumärk? Ei, panen seekord lambist küsimärgi, ehh, panen kohe kolm??? :D