pühapäev, 25. august 2013

Tark ei torma!!!

Kunagi 2005. aasta kevadel, kui olime vastloodud Haanja Rattaklubi sõiduriiete valmistamisele toetajaid otsimas, jäi üks koht vahetult enne riiete trükki minekut ikka tühjaks. Vormi ja kujunduse päästis hädast klubi liige Üllar Kaljurand, kes pani oma taskust 500EEK välja ja lasi tühjaks jäänud tasku alaserva kirjutada oma moto: "Tark ei torma!"

Nüüdseks on need kolm sõna kujunenud Haanja Rattaklubi (HRK) sloganiks ning lisaks sellele olen ka ise aastate jooksul neis kolmes sõnas sisalduva mõtte endale juhtmõtteks võtnud. Iga asja, nii sporti kui ka näiteks autosõitu, tuleb võtta mõistusega. Võtame näite liiklusest - kui ikka seada endale eesmärgiks näiteks reede õhtul Tallinnast Tartu sõita 1,5 tunniga, võib see 50%-ilise tõenäosusega lõppeda puust kastis. Kui nö 5min/km jooksjana panna endale eesmärgiks joosta võistlusel näiteks 10km tempoga 4:30min/km, võib see sarnaselt eelmise näitega lõppeda samuti 50/50 puust kastis....

Ja kahjuks nii ka juhtus laupäevasel ümber Ülemiste jooksul, kus üks osalejast noormees oli enne finišit kokku kukkunud ning hiljem haiglas surnud. Hetkel pole rohkem infot saadaval, ei ole teada hukkunu nime, vanust, taset vms. Vaatamata sellele paneb see juhtum mind, kui harrastussportlast, hetkeks mõtlema ja oma tegevusi üle vaatama. Mind, kui spordivõistluste korraldajat, paneb see aga väga sügavalt muretsema, et miks nii juhtus??? Me ju ei tea kunagi eriti palju sellest, millise ettevalmistusega üks või teine osaleja kohale tuleb. Korraldaja kaitseks on küll juhendis punkt, mis ütleb, et iga osaleja osaleb omal riisikol ja registreerumisega (mõnel juhul ka stardiprotokollile allkirja andmisega) võtab osaleja enda peale vastustuse oma tervise ja/või sellega kaasnevate probleemide eest! Aga see punkt kaitseb korraldajat, kes aga kaitseks osalejat?

Tõin eelnevalt nö vägivaldse näite liiklusega. Me teame täpselt, palju hukkub inimesi liikluses aastas Eesti teedel, aga kas keegi teab, palju hukkub inimesi sportides??? Kas ainult need 2-3 inimest aastas, kes surevad nö massispordiüritustel või on neid rohkem? Paljud neist juhtumitest jäävad nö kodu ja haigla siseasjaks? Meedia kaudu minuni jõudnud sportimissurmade järjekorras oli Ülemiste juhtum sel aastal kolmas.Aga palju neid tegelikult on olnud? Miks inimesed spordivad ennast surnuks?

Kuigi ma ise sain sellest nö kohahullusest paar-kolm aastat tagasi lahti ning olen siiamaani üldiselt võistlustel osalenud "tark ei torma" reeglit järgides, siis olen kahjuks ikka paar korda iseenda seatud reeglite vastu patustanud. Üks kord oli läinud Tartu suusamaratonil, teine patustamine juhtus ca kuu aega tagasi Navi triatlonil, kus peale jooksu tagasipööret lõi südame piirkonda valu sisse. Olin eelnevalt rattal ja jooksus ikka hullu pannud ning tagajärg oligi kohal. Ohtu haistes tõmbasin kohe hoo maha ja kõndisin - selleks, et mitte minna kasti, vaid jõuda lõpuni.....
Navil tri'd lõpetamas - tark ei torma!
Kui ikka ettevalmistus ei päde, siis pole vaja tumepunase pulsiga finiši poole kihutada. Aga kahjuks nii tehakse ning nii need õnnetused juhtuvad. Kes oleks tark ja ütleks, kuidas saab või kuidas peab alustavaid harrastussportlaseid informeerima sellest, kuidas peaks treeninguid alustama, kuna peaks võistlema hakkama, mis tempoga tuleb võistlusi teha jne.... Äkki oleks vaja mingit riiklikku kampaaniat, a la "kui oled loobunud suitsetamisest, siis ära tapa ennast spordiga" vms.....

20 kommentaari:

  1. On üks aforism peale "Tark ei torma". Ehk siis next level sellest.
    Parem targalt seista, kui lollilt joosta.

    Ja veel
    Mitte keegi ei saa takistada sind, kui sa sured.

    Surrakse ka autoroolis, bussis, potil olles jne.
    Mäletan, et kunagi suri meil koolis üks õpetaja sportides, võrkpalli mängides.
    Oli 3 päeva suvepäevadel olnud, peale mida läks kodu saabudes "välja higistama". Nagu käe serviks üles tõstis, oli kõik.

    Tahame või mitte, aga ei ole veel näinud kedagi, kes siia oleks jäänud. Kõik lähevad. Igalühel oma tee.
    Mõni kummalisem kui teine.


    B-to

    VastaKustuta
  2. >> kas keegi teab, palju hukkub inimesi sportides??? Kas ainult need 2-3 inimest aastas, kes surevad nö massispordiüritustel või on neid rohkem? Paljud neist juhtumitest jäävad nö kodu ja haigla siseasjaks? Meedia kaudu minuni jõudnud sportimissurmade järjekorras oli Ülemiste juhtum sel aastal kolmas.Aga palju neid tegelikult on olnud?

    S.t meil puudub spordisurmade ja -õnnetuste statistika. Mida oleks väga vaja, et inimesed saaksid riskidest aru. Näide tänaselt rattaürituselt: 2 käeluumurdu, lisaks väiksemaid, "tavalisi" asju. Samuti oleks vaja spordivigastuste statistikat. Blogisid lugedes saab aimu, et inimestel on päris tõsiseid, spordiala harrastusele punkti panevaid vigastusi. Eestis keegi sellega ilmselt ei tegele. Aga võiks raha leida selleks.

    Priit

    VastaKustuta
  3. Käisin kuulamas mõni aeg tagasi Andrase juttu spordivõistlusest ja meditsiinist. Ja meenutasin ka neid "helgeid aegu" kui sama pundiga sai alles alustatud spordivõistluste meditsiiniteenistust. Kõigest sellest jäi läbi kumama, et meil haritakse inimesi, kuidas teha sporti ja trenni aga ei räägita (peaaegu) üldse, kuidas käituda spordivõistlusel võistlejana. Seda just enda suhtes. Tihti ei osata/taheta kuulata oma enda keha. Nii satuvad haiglasse ennast vedelikust ja energiast tühjaks võistelnud. Hästi lähevad, tulevad tagasi võistlusrajale oluliselt targemana. Kehvemal juhul võistlevad veel vaid taevastel võistlustel.
    Paha ei tee ka vähemalt korda aastas käia spordiarsti juures ja teha üks koormustest. Iseenda nimel.
    Anne

    VastaKustuta
  4. Millised olid eelnevad kaks juhtumit? Üldse ei meenu...

    VastaKustuta
  5. Üks oli orienteerumisvõistlustel, aga teine?

    VastaKustuta
  6. Võib-olla ma eksisin, aga Harku suusaradadel kustus talvel üks tubli treenijast vanem mees. Lisaks oli mingi keiss rattarallil, küll mitte letaalne!

    VastaKustuta
  7. Mitte ainult võistlustel ei pingutata üle. Ma ei tea, mis sellest keskealisest veidi tüsedamast mehest sai, aga kevadel ühes suures Tallinna spordiklubi fuajees oli kohal kaks kiirabibrigaadi ja hetkel südamemassaži tegev arst palus vahetust, et muidu hakkab ära väsima. Päris kole vaatepilt. Eks millegi tulemusel peavad spordiklubides elustamisvahendid olema.
    See on ikkagi üleüldine ühiskonna probleem, uhkemate autode ja majade võrdlemine.
    Käin ise lapsega kaks korda nädalas Nõmmelt Piritale, sest sealt leidnud trenni, kus lapsed suudavad rõõmsalt teatada, et jäid jalgpallivõistlustel kaotajaks seisuga 1-14, aga et keegi kaaslasest tegi toreda nalja ja keegi andis hea söödu.

    Mari

    VastaKustuta
  8. Olen ise harrastussportlane ja minu spordikotti kuulub alati esmaabikotike. Vaja läheb seda pidevalt kas endal või teistel. Sellegipoolest on esimene reaktsioon sellele, et abi kaasas, pigem muigav ja nii mõnegi meelest paanitsen üle.
    Olen märganud, et ega treeneridki oska õpetada targalt sportima. Mis sellest, et võistluste eesmärgil ei treeni. Elementaarsed asjad nagu nätsu ei panda trenni ajaks suhu, ehted korjatakse üldiselt ära, pikkade küüntega võid teisi vigastada jne. Rääkimata sellest, et korralikult peab tegema soojendust ja kuidas vigastusi ennetada või kuidas koheselt abi anda. Lisaks ka see, et pärast vigastust on vaja aega, et võiks uuesti täiskoormusega "peale lennata".

    VastaKustuta
  9. veidi rohkem infot: http://www.postimees.ee/1361304/kaitsevagi-malestab-ulemiste-jarve-jooksul-kokku-kukkunud-vanemseersant-meelis-sanderit
    Sportinfo portaalist sellenimelisel mehel varasemaid tulemusi jooksu-, suusa- ja rattavõistlustelt ei leidunud.

    VastaKustuta
  10. Kurb on minu arvates see, et isegi kui inimesed on tagajärgedest teadlikud, lasevad nad ikka punases edasi. Ju siis arvatakse, et "minuga" ei juhtu, "ma" ju ei tee nii palju jne. Aga kui need vähesedki trennid üle enda võimete punnitada, siis ma isegi imestan, et neid õnnetusi nii vähe on olnud. Kui paljud üldse spordirajal oma pulssi jälgivad? Tutvusringkonnaski on käputäis neid, kes ehk jälgivadki, kuid ei pööra numbritele erilist tähelepanu. Las olla, küll kunagi kukub, kui peale taon. No ja mis sa suurt inimest õpetad. 1-2 korda räägid ja siis saad aru, et nagu hane selga vesi. Ei saa ju kõigi eest ka elada. Süüdistatakse veel targutamiseski.
    Kahjuks tahetakse ikka naabrist parem olla ja seepärast algab võistlemine juba rahulikul metsarajal..

    VastaKustuta
  11. sel aastal peale TM avatud raja sõitu, üks mees suri kodus lund kühveldades RIP

    VastaKustuta
  12. Ego ehk tahe naabrile ükskõik milles ära panna, on kurja juur. New York Times kirjutas ükskord, kuidas inimesed end ka joogas sandistavad. Egoismist. Soovitan lugeda http://www.nytimes.com/2012/01/08/magazine/how-yoga-can-wreck-your-body.html?pagewanted=all&_r=0

    Ja jutt pole üldse ainult spordis, vaid üldse elust. Paljud rapsivad ületunde (tervisehädadeni), et uut liisingut või laenu orjata, lähtuvad oma otsustes miskitest ühiskondlikest heakskiidetud normidest (edukas = palju raha, läikivaid asju, kallis auto, eluasemelaen) jne. Samal ajal ütleb keha ja vaim "aitab, ma enam ei jõua ja ma ei taha seda taga ajada". Inimesed stressis, närvilised, tervis jupsib.

    Nii minnaksegi spordirajale "panema" (ehk rõõmu tundma teiste arvelt), mitte mõnulema ja nautima (ehk endast lähtudes).

    See elementaarsus, et sporti võib teha ka rõõmuks ja heaks enesetundeks, tuleb seejuures paljudele üllatusena. Olen kogenud, kui selgitan, et teen palju sporti, kuid ei võistle. Vaadatakse viltu.

    VastaKustuta
  13. Sport, alkohol, seks naistega, töö- neid kõiki tuleb teha aeroobses tsoonis.

    VastaKustuta
  14. Ja see mees joob rattasõidu ajal õlut, sest temale ei tee see midagi. 90 alas 100-ga sõitjat kutsub facebookis ülbikuks, aga väike õlu ei tee temale midagi, täitsa normaalne on.
    Natuke silmakirjalik.

    VastaKustuta
  15. Ma ei joo rattasõidu ajal õlut, joon pausi ajal!!!

    Kui nüüd see anonüümne tatipritsija tuleb ja paneb mulle peale väikest õlut ja enne uuesti rattale asumist alkomeetri suhu, mis ta sealt siis saab??? 0,00...

    Ja 100-ga sõitja ei ole ülbik! Ülbik on see 100-ga sõitja, kes hakkab hiljem oma eksimust vabandama 4 politseiauto jne-ga... Oled süüdi, maksa trahv ära, ja korras!!!

    VastaKustuta
  16. Südamearsti vana, kuid kuldne soovitus, kolm SSS, sport, saun,seks.

    VastaKustuta
  17. Dr Holden.

    "Tark ei torma" on üks Eesti rahvasportlaste targemaid vanasõnu, mida kahjuks dr Pullerits jpt ignoreerivad soovitades 40+ rahvasportlastel proteiin-spordigeel nr.128, et viimasel tõusul veel pulss-punases viimane võtta, et koht 687. asemel saada esimese 500 seas.

    Need vennad, kes rattasõidu, Võhandu maratoni või Väikese väina ujumispausi ajal lonksu õlut lubavad (ja lõpetavad viimase 1000 seas), naudivad üritust kokkuvõttes kordades rohkem kui esimese 500 koha mehed.

    Ära siis edaspidi ise ka eksi ehk Tartu vm maratonil pulsiga punasesse mine!

    VastaKustuta
  18. Nüüd sa küll solvasid ühte enamtsiteeritud blogijat, kes ennastunustavalt võitleb igasugu libadoktorite vastu, nimetades teda dr-iks.... :)

    Tartu maraton võikski jääda selleks ainsaks korraks aastas, kus tohiks täiega panna, aga sellest edaspidi!

    Aga septembris ei joo, onju?

    VastaKustuta
  19. Mis see õlletilgake ikka teeb...
    Ma käisin veerandi õlle ekvivalendiga koormustesti tegemas-kõverikes leiti mingi anomaalia,hapnikupuudus jmt, tagajärjena soovitati spordiga vahe teha,jalutada jne :)
    Fanati hing muidugi ei andnud rahu-tegin kuu aja möödudes testi uuesti-kõik ideaalses korras, Vomax oli kuuga "kasvanud" 1.5 korda!
    Nii et ärge mängige nende mürkkemikaalidega..

    VastaKustuta
  20. Tule taevas appi! Head spordisõbrad! Ehk selgitate veidi, mida see paaniline hirm "punase" pulsi ees peaks lahtiseletatult tähendama? Etteruttavalt kinnitan, et igatmasti liialdused on ka minu arvates kurjast, kuid regulaarselt harjutaval ning oma tervisest mingitki ülevaadet omaval kodanikul pole küll probleemiks end lühiajaliselt (pikemalt kui 3-5 min. max. SLS-iga nagunii ei jõua) pingutada.
    Pole mõtet näha tonti seal, kus teda pole. Pigem on paremal juhul mõttetu ja halvemal juhul riskigrupp need tegelased, kes igas trennis pea võistlustempoga uhavad.

    VastaKustuta