reede, 9. november 2012

Kui ei proovi, ei tea, milleks võimelised oleme!

Inimese lihtsaim pareering igasugusele väljakutsele on stampväljend: "See ei ole võimalik või ma ei suuda või misiganes!" Kahjuks suurem osa inimkonnast jääbki sinnapoole arvatavat piiri, ehk siis nad ei ürita kunagi ette seatud (loe: mõeldud) piirist üle hüpata, kombata sealpoolsust. Ja mõnikordki avastada, et see piir, mis sai kunagi seatud ülimaks, on tegelikult lihtsalt alistatav, mõnikord liigagi lihtsalt.

Sissejuhatavale filosoofiale seletuseks pean ketrama veidi eel-lugu. Peale fiaskot Kopenhaageni Ironman'i maratoniosas sai veidi ennast mentaalselt pekstud ja peale peksuarmide taandumist sai ennast kokku võetud. Süstemaatiline jooksusoolika harjutamine (kui Haanja100 nädal välja arvata) on viinud selleni, et esiteks suutsin Tartu Linnamaratonil oma senise kehtiva maratoni tippmargi 4:24.08 paari minutiga üle lüüa ja nüüd kuu aega hiljem olen jõudnud sellise tasemeni, et 4 tunni piir maratonis on käeulatuses.

Kuna panin ennast kirja 18. novembril joostavale Divina Pastora ehk Valencia Maratonile, siis täna oli õige päev kontrolljooksuks. Olen kusagilt luulnud-lugenud, et ca 8-10 päeva enne maratoni oleks vaja teha nö viimane pikk trenn (kuidas see asi täpselt peaks olema või mida peaks tegelikult paremaks saamise nimel tegema, selle olen suutnud viimase kahe kuu jooksul endast eemal hoida, sest trenn peab olema fun, liiga teaduslik lähenemine muudab asja minu jaoks farsiks). Tehtud-mõeldud, eile 15km pikkusel jooksuotsal sai paika pandud, et proovin täna teha poolmaratoni 2 tunniga. Ja täna jooksma minnes vaatasin igaks juhuks üle, et mis see 1/2 maraton 2h-ga tähendab - näitas tempoks 5:41min/km. Vaatasin veel oma viimase kahe kuu treeningud üle, kiireim keskmine oli 5:45 ja siis jooksin 10km. Eesmärk kui selline tundus võimatuna.....

Aga täna jooksma hakates üllatasid esimesed kilomeetrid kõigepealt liiga kõrge pulsiga ja siis juba imelikult kõrge tempoga. 5:23, 5:28, 5:30 jne. Ühel hetkel, ca 8km peal, tunduski selline 5:25 täitsa normaalse minekuna, lasin aga edasi. 11km läks alla tunni (!!!) ja probleeme ei olnud. Ja siis kusagil alles 19km peal hakkas raske. Kas oli tuul vastu või hakkas rada märkamatult mäkke minema, ei saandki aru. Jalg läks pehmeks, tekkis väike tudin jne. Kindlasti oli oma süü ka selles, et tulenevalt kiiremast tempost kujunes jooks pikemaks ja pidin 2h kokkusaamiseks hakkama kodu ümber ringitama. Ja need mitmed pöörded, tänavate ja äärekivide ületused löövad rütmi sassi ja langetavad tempot.

Endomondo kokkuvõte tänasest poolmaratonist!

Aga lõpuks sain kahe tunniga joostuks 22,22km, poolmaratoni vaheaeg oli 1:53:49!!! Keskmine tempo oli 5:24min/km!!! Hetkel on reied veidi valusad, aga homme läheks vabalt jooksma.......vbla lähen ka, aga mitte enam selles sügiskaamose kliimas, vaid palju soojemas kohas. Homme hommikul lendan ära Mallorcale..........

Kokkuvõttes, ma vist ei ole veel valmis 4h piiri ründama, aga mine sa seal soojas tea. Kui ikka seljas on kolm kilo vähem riideid, rada on flat, siis miks mitte?!?

2 kommentaari:

  1. Njah, kui sul 2 tunni peal läks juba nõnna raskeks, siis võib 4 tundi tõesti keeruline olla aga kes ei proovi ... :)

    Mina sinu asemel läheks üritama 4 tunni piiri, tulgu mis tuleb. Kui lõpp tuleb raske, eks siis ole kogemus olemas :)

    VastaKustuta
  2. Minu elu kõige suurem heameel maratoni läbimisest ongi 4h piiri ületamisega.
    Vana aasta maraton . Mis aasta see oligi?
    Elu kolmas maraton igal juhul. Aeg oli 3:59:59

    See oli hullult hea tunne, Ivar .
    Jõudu . Sa suudad!

    VastaKustuta