Jizerska dvatsatpjatka!

Läinud nädalavahetus möödus peamiselt ratastel ja suuskadel. Neljapäeval kell 11.00 sõitsime Võrust välja, eesmärgiga osaleda Wordloppeti maratonil Tšehhimaal Libereci läheduses. Maraton sõidetud, tšeres magazin ja kodu poole tagasi. Esmaspäeva õhtuks kella 19 paiku Tallinna jõudes oli odomeetril 3500 auto- ja 59 suusakilomeetrit. Aga nagu tavaks, siis kõigest ikka pikemalt:

Lund kohapeal oli, kaevasime endale hotelli juurde parkimiskohad!

Reede lõunaks, kui olime bussid paika saanud ja hotellitoad kätte saanud, tekkis paljudel kaasreisijatel nn "kevadiste vasikate" sündroom, mis väljendus selles, et suusad käes sagiti ringi ja üritati iga hinna eest lumele pääseda. Kuna ise olin juba üle 30h magamata, siis ühel hetkel ei suutnud enam nende kevadiste vasikatega kaasa joosta, võtsin hoopis mõne kohaliku õlle (Gambrinus sai lemmikuks) ja üritasin paar tundi tukkuda. Lumi aga muudkui sadas ja sadas...

Õlu rsk oli odav - 1 eur on ca 25 kohalikku kõšši...

Õhtul jõudsid testsuusatajad tagasi, olevat parima raja leidnud Poolast (???), Poola Wordloppeti maratoni Bieg Piastowi stardiala juurest. Igatahes on Poolasse maratonile minekul lähim normaalne hotell teada :)) Iseenesest oli meie hotell hinna ja kvaliteedi suhtes täitsa ok, ainsaks probleemiks oli kaugus stardikohast (ca 30km) ja ka see, et teel Rokytnicest (hotelli linnake) Jabloneci või Libereci oli vaja sõita üle mitme kuru, mis tähendas paarisajameetriseid tõuse ja laskumisi mööda serpentiine. Ja lumi muudkui sadas ja sadas.

Vaade hotelli aknast, vasaku võsa taga on korralik suusakeskus!

Laupäeva hommikuks suutsime kokku leppida väljasõidu Bedrichovi, ehk pühapäevase maratoni stardipaika, eesmärgiga testida rada, määrdeid ja iseennast. Jõudsime üle mägede kohale, peale parkimisprobleemide lahendamist ja väikest määrimist saime rajale suunduda. Rada oli ilus, maastik veelgi parem - tõeline paradiis. Lumi aga muudkui sadas...

Tõnniga poseerimas paar kilti enne finišit...

Lumi on muinasjutt....

Hommikul gepsu poolt valitud otsetee oli busside jaoks ikka nii karm mägimatk, et tagasiteed sealtkaudu ei julgenudki planeerida. Lisaks oli vahepeal taas veidi lund sadanud. Otsustasime tagasi sõita otse alla Jabloneci ja sealt hotelli. Tee pikem, aga kindlam. All külas oli aga mingi avarii toimunud ja pidime otsa ümber pöörama. See aga ajas gepsu segadusse. Kokku läks meil plaanitud 36km läbimiseks 2,5 tundi. Veidi enne hotelli jõudmist käisime busse tankimas ja peale tankimist oskas teine buss veel tund aega viimast kahte kilomeetrit hotelli sõita. Selle peale sai üks vana vanasõna uue tõlgenduse - narri gepsu üks kord, geps narrib sind ...... Hotell suutis meile parima suusamäärimise kohana välja mõelda hotelli esise nö välifuajee - panime sinna kogu oma kaadervärgi üles ja järgmised 5 tundi möödus määrides. Määrisime suuski ja loputasime kõrisid, õlle väljategijad ootasid oma järjekorda! Paradiis? Aga lund muudkui sadas ja sadas...

Hää, et Tõnn appi tuli, ise poleks jõudnud...

Ca südaööl saime magama, uni ei tulnud ega tulnud, sest lubatud miinuse asemel väljas sulas. Ümbritsevatelt katustelt tuli pidevalt lahmakatena lund alla. Olin kõigile määrinud suusad vastavalt ilmaprognoosile, ehk siis ca -2° kraadi peale ning see ei lasknud magada! Vist uinusin korraks enne kahte, aga kell 2:03 akna taga kõlama hakanud laviinihäire peksis maast lahti. Kes on kuulnud vana nõukaaegset õhuhäiret (Tartu Maratoni kusagil poole peal üks mees teeb ka, aga tema heli on kolm korda nõrgem), see teab. Ega vist enam magama jäänud, sest kell 5 oli juba äratus. Sõitsime igaks juhuks tund aega varem välja, sest mägedes võib olla üllatusi. Ja lund muudkui tuli ja tuli...

Panin stardis suusad alla, tundsin, et libe on. Aga ega midagi teha ka olnud, tuli minna. Jizerskal on start lainetena, minnakse 600 kaupa,  5-minutiliste vahedega. Lahkusin oma (miskipärast esimesest) grupist statkalt viimasena, umbes 7 minti peale starti tulid esimesed (5 minti hiljem startinud) teise grupi sõitjad kandadele. No ei pidanud, isegi kääri ei pidanud. Nägin raja ääres ühte Swix'i põllega meest, tegin nutuse näo ja palusin abi. Suure palumise peale võttis ta kotist midagi ja pani alla. Pidas, pidas lausa 500 meetrit ... ja otsas. 6km peal oli esimene TP, kus osutati ka määrimisteenust. Lasin panna paksu kihi mingit Swix'i hõbedast (VR55 äkki)! Pidas lausa 3km ja siis taas kutu. Rajaks oli meil selline ca 5m lai jäässe tallatud konarlik trass, kus suusk ei pidanud ei taha, ei küljele. Oleks olnud jõudu paaris lükata, oleks tegija olnud... Oleks on hää mees!

Mehed vasakul ei uisuta, nende suusk annab külje pealt tagasi :))

Kuna 15km TP-s määrimisteenust ei olnud, aega oli kulunud juba üle 2 tunni, siis hakkas siiber saama. Hakkasin vargsi uurima, kuidas saaks katkestada. 20km peal leidsin inglishi purssiva korraldaja, kes ütles, et 2km pärast on katkestajate buss. Sealmaal olin juba näinud kõvasti kukkumisi, sest olime vahepealse 1000m pealt taas laskunud ca 800 meetri peale, laskumised aga olid sellised jäised ärasahatatud rennid, kus igasugu tegelased ülimalt koomiliselt oma kukkumisi sooritasid. Tegin ise ka ühes kohas 360°  horisontaalis peale, muud ei jäänud üle. 22km peal võtsin suusad alt ja nõudsin bussi - öeldi, et buss tuleb 3h pärast?!?!?! Siis tuli metsast Anniki ja ütles, et läheme ikka lõpuni, isegi pimedad sõidavad (pimedaid olevat rajal olnud min 3 meest). Mõtlesin veel natuke ja panin suusad alla tagasi. Kildi pärast oli kolm eestlast raja ääres, kes mõtlesid, kas minna pubisse või mitte. Oleks ma siis teadnud, et kaks meie meest olid juba tund aega koos paarikümne katkestajaga seal pubis korraldaja bussi oodanud, oleks kah pubisse maandunud, ootama korraldaja bussi, mida lõpuks ei tulnudki. Mina aga kütsin edasi, viimased 25km olid üsna udus, Anniki ja Einar olid tõeliselt abiks, et ma lõpuks selle Jizerska templi oma WL passi sain. Nii palju oli sellest lisatud määrdekihist abi, et enne iga tõusu korjasin pehmest lumest pakid alla ja marssisin mäest üles. Üleval tõmbasin pakid puhtaks ja sõitsin alla. Nii need kilommetrid kulusid. Aega kulus ca 48km läbimiseks (endomondo) 5 tundi ja 41 minutit, oma kohta pole uurinud ja ei huvita ka!!!

Kusagil rajal, Einar paremal!

Igatahes pean peale säärast maratoni muutma kahte oma seisukohta:
1. Vasa 2007 või misiganes Suusahunt või Haanja Suusa100 kahvatuvad Jierska 2012 raskusastme kõrval!!!
2. Tartu Maraton on vaatamata väikestele apsudele väga hästi korraldatud maraton!!!

Korraldajad on ka vabandanud, hoteli kak polutšhe, polutšilash kak vsegda!!! :)) Mida veel tahta?

Vaatamata kõigele eelnevale ootan järgmiseks Jizerska maratoniks (jaanuari esimene viikend 2013) oma gruppi huvilisi:
1. Lend Tallinn-Praha-Tallinn (suusad viime mööda maad).
2. Transfeer lennujaamast hotelli ja tagasi.
3. Ööbimine 3 ööd hotellis (ühesel toal kallim hind)!
4. Laupäevane rajaproov määritud suuskadega.
5. Pühapäevane maraton tippmääritud suuskadega (osavõtumaks hinna sees).
6. Aftekas kus iganes (näiteks mõni Libereci nightclub).
7. Võimalus saata veid kokkuostetud kaupa piki maad Eesti (kast õlut....).

Hind kokku ca 489€, ca kuu pärast (kui lennukompanii hinnad välja paneb) saab täpse hinna! Osalejate arv on piiratud, kiirustage seltsimehed.....


Postitades avastasin, et pealkirjas on vale number (25=>50). See tuli sellest, et rajal olles ja katkestamismõtteid vaagides sai juba postituse pealkirigi välja mõeldud ja nii ta läks.....