3 nädala jooksul 2 maratoni!

Pean kohe alguses selgitama, et postituse pealkirja puhul on tegu hüpoteesiga, sest alles homme nii umbes kella 13 ja 14 vahel võib see hüpotees vähemalt minu puhul faktiks saada.

Oma esimese maratoni finišis ajaga 4:24:08 (28.03.2009)

Tegelikult tahtsin seda mõtet natuke lahata. Tavalise (nö inimese tänavalt) jaoks kõlab see "lause" ilmselt millegi ulmelisena, sest juba üks maraton on sellises "harju keskmises" mõttestambis midagi hirmsat-koledat-õudsat-jubedat-rasket-kurnavat, rääkimata siis nö õudusest ruudus 3 nädala jooksul. Kui aga sama asja vaadata näiteks Sander Hannuse pilguga, siis tekib õigustatud küsimus, miks nende kahe maraton vahele nii palju aega jäi. Kolmas vaatenurk on veel hullem, aastas on ju veel 363 päeva, mida ei kasutatud maratoni läbimiseks.

Minu teine maraton (19.12.2010, -11°C, aeg 4:27:56)

Jah, maratoni läbimine ei ole kinni mitte füüsiliste, vaid pigem ikka psüühhiliste võimete taga. Ilmselt suudaks iga teine vähegi ennast liigutav (2-3 korda nädalas treeniv) harrastaja maratoni läbida. Just nimelt läbida, mitte joosta, sest 42km järjest joosta on ikka väga raske. Oma esimesel maratonil jõudsin 25-ndal kilomeetril tõdemuseni, et ainult jooksuga lõpuni välja ei vea. Tegin toona endaga diili, et iga joostud 6 minutit lubab mul minuti kõndida - ja see diil pidas, liikusin niimoodi viimased 17km ja lõpetasin maratoni. Ka oma viimasel maratonil (sellel 7-tunnise soojendusega) oleks suutnud 20-ndal kilomeetril veel joosta, aga alalhoiuinstinkt hoidis tagasi ja sundis lühikesi minutilisi käigulõike jooksu vahele tegema. Kindlasti tuleb mul ka homme veidi kõndida, sest eelmisel reedel purustatud väike varvas pole mind jooksma lubanud. Õnneks on igasugu häid sõpru homme stardis, kellel plaan maraton läbida, sõltumata ajast või kohast. Kulgen siis koos nendega!

Kolmandal maratonil 20 päeva tagasi, aeg 4:45:06

Tahtsin tegelikult eelmise lõiguga öelda just seda, et kuigi maraton ei ole vähemasti minu kogemusele toetudes midagi üle mõistuse käivat, siis ikkagi on homse Eesti suurima jooksusündmuse esimeses stardis liiga vähe kodumaiseid jooksjaid. Kas tõesti on Eestis ainult ca 1000 sellist harrastajat, kes suudavad maratoni läbida? Ei, selliseid harrastajaid on kordades rohkem, aga need homme mitte stardis olevad, kuid selleks kindlasti suutelised harrastajad, ei ole suutnud oma kõrvade vahelist asja õigesse konditsiooni saada!!!

Õnneks hakkavad Eestis maratoniasjad õiges suunas liikuma, uusi maratonijookse tuleb aina juurde. Kuna aga tuleb ükskord aeg, kui ka see kevadel Otepäält Elvasse joostav 23,6km pikkune jooks oma senist nime väärima hakkab? Luban, et siis osalen taas neliküritusel, enne mitte!!!