Isiklik rekord, oli seda nüüd siis vaja!

Jooksin pühapäeval Rakveres maratoni, oma 24-nda. Jooksin enda kohta hästi, sest ületasin 2 minuti ja 31 sekundiga oma senise parima maratonitulemuse, mille olin jooksnud 14 kuud tagasi Vändras. Ja seda vaatamata jäisele ning seetõttu ülilibedale rajale, mis pani kaasjooksjaid juba ette rada kartma ja kiruma ning hiljem seda jooksu lausa uisujooksumaratoniks nimetama. Kõik see peaks ju suurt heameelt tegema?

 4:05:49

Jah, kindlasti oli mul lõpetamise hetkel ja lõpuaja teada saamisel korraks meel hea! Aga kogu selle nädala ja veel ka täna, juba tervelt 4 päeva peale seda jooksu, olen küsinud endalt ikka ja veel, oli seda nüüd siis vaja? Sest hetkeline õnnetunne asendus kiirelt valuga ning see valu pole minu jalgadest senini lahkunud. Iseenesest on sellest valust probleemi tekitamine imelik, sest üldtunnustatud tõe alusel peavadki jalad peale maratoni valusad olema ning lihaste taastumine peabki aega võtma. Jah, nii see üldiselt on, tavalisel maratonijooksjal - sellisel, kes valmistab ennast aastajagu ette ning siis jookseb ühe maratoni. Ning teeb seda nö kogu raha eest, paneb täiega, jookseb ennast pikali ... ning pärast põeb pikka aega. Jah, nii teeb tavaline maratonijooksja, aga mina ju nii ei tee! Mina jooksin eelmisel aastal 11 maratoni, viimased 8 neist vaid veidi enam kui 100 päeva jooksul. Veel 2 nädalat tagasi läksin järgmisel päeval peale Pääsküla raba talvemaratoni Viljandisse uisumaratonile ning suutsin ka seal normaalselt sõita. Mis siis nüüd lahti on? Kas tõesti need hädised 9 minutit, mis ma Rakveres, võrreldes Pääsküla rabaga, kiiremini jooksin, panid mulle kabelimatsu? Või oli see miski muu, selle üle üritangi veidi arutleda.

Rakveres enne starti. Foto: Janek Oblikas, marathon100.com

9 minutit 42,2km kohta tähendab 12 sekundit kilomeetri kohta. See ei ole nii suur kiiruse vahe, et seletaks niipalju kehvemat maratonijärgset olekut. Mis ikka selle oleku põhjustas?
Rada? Pääsküla ja Rakvere rajad on oma põhiolemuselt nagu öö ja päev - asfalt vs rabarada, aga nagu öösiti on kõik kassid hallid, peaks talvel kõik rajad valged olema. Nii siiski ei olnud, sest Pääsküla raba kinnitallatud lume asemel oli Rakvere-Vinni kergliiklusteel ilus jää, mis teise ringi ajal kippus minu meelehärmiks, teiste jooksjate rõõmuks, ära sulama. Jooksin nimelt jäisel pinnal hea pidamisega naeltossudega, aga teisel ringil pidin nii jalgade kui ka naelte säästmiseks asfaldi servast lund või jääd otsima. Kas see kitsal lume- või jääribal jooksmine-balansseerimine pani lihastele selle matsu? Ei usu!
Toitumine?  Kuigi olen hetkel üldiselt nö vaegtoitumise peal, siis vähemasti enne maratoni laadisin ennast korralikult, nagu tavaliselt. Rakveres ei olnud võimalust oma jooki rajale ootama sättida ning kuna TP-teenindaja ei osanud spordijoogi marki nimetada, siis piirdusin terve distantsi jooksul vaid magusa teega. Olen nüüd viimased maratonid läbinud peaaegu puhtalt spordijoogi ja koola pealt, võttes ainult mõnikord laualt tüki banaani või peotäie rosinaid. Seekord polnud mingit isu süüa ja ega aega ka polnud. Teisel ringil minu jaoks üllatavalt kõrgele tõusnud pulsi tõttu võis selles tees olevast suhkrust organismile väheks jääda ning kuna ma midagi juurde ei söönud, siis võis keha minna vaid eriolukordades kasutatavate varude kallale ning praegune valu võib olla tingitud süsivesikutest kuivale jäetud lihastest? Võimalik!
Lihtsalt kehv päev? Tavaliselt jooksen maratoni esimesed 5 kilomeetrit pulsiga 145 ning nende kilomeetrite jooksul paika loksunud tempoga liigun lõpuni, ehk siis maratoni lõppaeg sõltub esimeste kilomeetrite kiirusest. Pühapäeval Rakveres aga sai miskipärast (kevadine karjainstinkt?) minema mindud 150-se pulsiga, mis tegi tempoks 5:50min/km ning selle tempo hoidmiseks läks juba enne poolt distantsi pulss üle 160 ning viimastel kilomeetritel lausa üle 180!!! Samas tempot alla ka ei tahtnud lasta, sest isiklik ju paistis.... Aga selle isikliku pärast saigi ligi 3 tundi joostud puhta punases!!! Kas siia ongi koer maetud? Võimalik, aga näiteks ka Tartu Suusamaratonil panen tavaliselt 3 tundi punases. Ja siis ei ole tagajärjed nii hullud!
Kokkuvõttes ei oskagi lõplikku diagnoosi panna, eks ta nende kahe viimase punkti pluss Tambovi konstandi sümbioos ole! Järgmine kord loodan targem olla, sest inimene pidi ju kogu elu õppima!

Sel aastal jääb Otepäält Elvasse punases panemata...
Foto: Peeter Liik. Allikas: tartumaraton.ee

Eile ei viitsinud enam pikutades jalgu valutada ning otsustasin ravile minna. Raviplaaniks siis matk rabas, lootusega, et läheb paremaks. Ligi kümnekilomeetrise matka ajal sai mingi 4 kilomeetrit vahelduva eduga ka sörgitud, sest liikudes vallandunud hormoonid kaotasid valu. Õhtul oli aga valu tagasi. Kuna täna hommikul oli juba peaaegu et olemine, siis sörkisin rabas küll väga aeglaselt (7:10min/km), aga pikalt, tervelt 10km. Jooksu ajal oli väga hea olla, praegu diivanil istudes taas valutab. Kaua võib???