Suuskadega jalutamas

Eile enne ärasõitu Tallinnast Võrru ilmus Haanja Suusakeskuse Pubi Facebook'i lehele üks pilt, mis nõudis lähemat uurimist. Kui siis veidi Haanja suusaradade veebikaamerat ka sai jälgitud, oli asi selge, viskasin igaks juhuks suusad bussi, sest mine sa tea!

7. detsember 2011 Haanjas. Foto: Pubi Finiš

Täna üritasin võimalikult kiiresti oma Võru asjatoimetustega ühele poole saada, eesmärgiga veidi ennast tuulutada ja suuski jalutada. Kusagil lõuna paiku sain juba bussi nina Haanja poole pöörata. Nagu ikka, oli veel kuni Kasaritsani asi nutune, aga niipea kui Haanja ristis (Jaanimäe rist) jõudsin ca 200 meetri peale üle merepinna, läks pilt ilusaks ja valgeks. Haanjas panin kooli juures muidugi pikalt ABS-i krõbisedes parempöördest mööda, asfalt oli puhta jääs. 

Kibekähku suusad alla ja minema. Saaniga oli paar jälge ette sõidetud, see tegi lumeolud tunduvalt paremaks.

Kolmese ja viiese lahknemiskohas - hääää!

Peale esimest kolmest käisin uurimas, et mida need Haanja noored seal staadionit nühivad, kui metsas niivõrra hea rada...

Staadionil oli ca 10cm paksune lumekiht.

Selgitasin treener Kadrile olukorda ning suuremad ja tugevamad aeti koos minuga kolmese peale. Pärast lastekarja ülekäimist läksid mõned kohad nutusemaks, aga polnd hullu! Metsa vahel suusatas isegi Laur Lukin mulle vastu.

Kolmese lahknemine valgustatud rajal, hää klassikatõusu nurk!

Sõitsin ise küll uisusuusa ja -saapaga, aga suurem osa tõuse läks ikka klassikalises stiilis. Suusk miskipärast pidas, kas oli lumetemperatuur nulli lähedane või oli must maa suusapõhjale liiga lähedal! :))

Kolmandal ringil sõideti kolmese tõusul maa välja.

Aga see kolmese tõus oligi kogu ringi kõige kehvem koht, mujal sai mõnuga suusatada, mis minu hetkevormi juures nägi küll rohkem välja suuskadel jalutamisega. 9km läbimiseks kulus aega veidi üle tunni ja seda 142-se keskmise pulsi juures. Veel sügisel olid mu jooksutrennid kiiremad ja pulss madalam!

Aga kokkuvõttes ei ole ju treeningul (eriti esimesel) arendatav kiirus oluline. Palju olulisem on see, et selle jalutuskäiguga vabanes organismi hulgaliselt rahulolu tekitavaid hormoone. Kas neid nüüd niipalju tuli, et minu sügislaiskust murda, ei tea. Aga vähemasti suusahooaeg sai avatud!!!