Uue hooaja esimene nädal, ehk kuidas end käima joosta!

Eelmisel neljapäeval sai pähe võetud üks hullumeelne mõte - joosta 27. detsembril maratoni. Liigraske, liiga pikk, külm, talv, lumi, jää, jooksmine - on esimesed mõtted, mis nö kohese vastureaktsiooni annavad. Aga eesmärgina on see maraton hea, ajas mind soojast pesast välja ja sundis uut hooaega alustama. Hooaega, mille peaeesmärgiks on Ironman.

Alustasin neljapäeval eesmärgiga testida oma optsioone ja tulemus ületas veidi minu ootusi. Kui kevadel sai peale suusahooaega jooksma hakatud, siis ülakeha ei saanud aru, miks need krdi jalad ennast liigutada ei jõua. Mahvi oli suusaga kõvasti tulnud, aga jooksulihas oli taandarenenud. Nüüd oli vastupidi, nõrk ülakeha (loe: süda) ei saanud aru, kuhu need jalad lippavad. Kuidagi liiga kerge oli joosta, aga ähkimist oli oi-kui-palju. Aga eks pulss alaneb töö käigus, keha hakkab vaikselt harjuma. Peale tänaõhtust trenni sai täis esimene maraton - 5 jooksutrenniga 42,2km koguajaga 4:35, keskmine tempo siis 6:31 per/km.

Ei tea, kas järelejäänud ajaga jõuab veel 3 lubatud maratoni ära joosta, aga üks on kindel - see teine lahendamist vajav probleem on ikka palju raskem, kui esialgu arvasin. Tee sa seda või söö sa toda, aga nädalaga olen vaid 1,8 kilo maha saanud. Samas peab ennast rahustama, sest sääraste lühikeste, pisut kõrgema pulsiga tehtud, jooksutrennidega kaalu ei kaota, pekk hävineb ikka madalal pulsil ja pikema (min üle 2 tunni) treeningu ajal. Homme just üks säärane asi ees ootamas, Haanjas vaja ühele seltskonnale korraldada 3-tunnine Eesti 10 kõrgeima tipu vallutamise matk. See pole küll päris Lumeilvese matk, mida me talviti pakume ja ka lund on Haanjas vaid paar sentimeetrit, aga lõbus saab homme ikka olema.

Fotomeenutus läinudkevadisest Lumeilvesest, laskumine Tõudrumäelt!