Esmaspäev, 25. mai 2009

Katkestamine toob hingevalu!

Ma pidin eile Raplamail sõidetud E®MS Paluküla100 rattamaratoni põhidistantsi - 114km pikkuse katsumuse - katkestama peale teist ringi, ehk 76-ndal kilomeetril !?!?!?!?!?!?!?

Minu viimase aja katkestamistena tulevad silme ette:
1. 2007 aasta TRR, mis katkes 1,7km peale starti ja lõppes kell 11:15 Maarjamõisas kiirabiarsti tõdemusega: "Juba?"
2. 2006 aasta Rakvere rattamaraton, kui peale teist ringi jäi tagakassett kinni ja hakkas jõuga ketti kaasa vedama, sõita polnd enam võimalik...
3. 1985 aasta eestikate suusa 30km Otepääl, teise ringi ajal vanal Oti kümnesel leidsin sepa unelmate kuvalda ja sinna see sõit jäigi. Aga olin ka noor ja loll veel siis, ei teadnud, et aasta hea on 85 :)

Rohkem nagu ei meenu! Seetõttu ongi katkestamine minu jaoks täielik tabu. Mina, kes ma korraldan Eesti kõige raskemat MTB-maratoni, ei tohi mingil 114km pikkusel sõidul sadulast maha ronida. Mina, kes ma tahan kuu aja pärast Tahkos läbida 20h jooksul 240km mägirattamaratoni! Mina, kes ma tahan järgmisel suvel saada raudmeheks, ei saa omada pisimatki mõtet sellest, et ma loobun, annan alla, katkestan!

Aga ometi nii juhtus. Põhjus on proosaline, hiljuti (6. mail) Kana käest soetatud uued MTB-saapad (karboon ja puha) poosid ilmselt oma jäikuse tõttu Paluküla teise ringi alguses labajalgade verevarustuse nii kinni, et ringi teiseks pooleks enam vasakut labajalga all ei tundnud. Üritasin küll paar korda saapast vabaneda, võimelda, teha kõike, aga jalg ei andnud järele. Teise ringi lõpus üritasin peale piskut puhkust siis kolmandale ringile minna, aga vasak jalg enam ei kandnud. Ei kandnud seistes, rattasõidust rääkimata. Ja sinna see sõit jäi...

Oleks ju võind selle kolmanda ringi ära punnitada, aga sel nädalal on tegemisi ka, käia on vaja, autoga sõita jne. Ehk annavad paljud-ja-paljud ratturid mulle selle katkestamise andeks. Luban, et enam nii ei tee!

31. mail siis ootab meid kõiki siis üks järjekordne massacre - TRR, mida mina isiklikult kutsun koodnimega TRRRRRMAIVOI. Viimase nelja aasta sõitude saldo on hetkel fifty-fifty, ehk 2 korda sadulas ja 2 korda asfaldil. Kuda seekord läeb, eks ole näha!

1 kommentaar:

  1. ... aga seda sain ma teada alles finishis :). Sinna maani sõitsin mõttega, et millal mies mulle järgi jõuab. Umbes sama tunne nagu hiljutisel Tartu Jooksum...l.

    Tagantjärgi oli tore päev. Tänud transa ja odravee eest!

    VastaKustuta