Homme saabuva suure matkaseltskonna pärast muret tundes sõitsime täna nö igaks juhuks läbi ühe lõigu suurvee ajal vahutavaks muutunud Piusa jõel. Alustasime Vahtsõliinast ja üsna pea sai selgeks, et see mis me teeme, ei ole mitte suvine lõbu, vaid tõsine töö mäsleval jõel. Pööre, puu, kivi, pööre, puu, kivi jne jne jne - kümne minutiga oli nahk märg ja circa 20 minutit peale starti see juhtuski.
Tulime vasakkurvist välja mõõda vahust peavoolu, nägin ühte kahtlast vettekukkunud puud paremal veepinna kohal turritamas, aga ei suutnud sellest kuidagi mööduda. Puu tabas paremasse pardasse ca 1m enne kanuu saba ja kohe keeras veevoolu jõu tõttu vasaku parda vee alla. Ja ..... minek!
Vesi ei olnudki külm, aga seda ainult vetteminemise hetkel. Haarasin ühe käega kanuu sabast ja otsisin teise käega aeru, kolmanda käega üritasin haarata vees olevast puust. Õnnestus! Et siis mis õnnestus? Kuidagi sain kätte minema ujuva kanuu, püüdsin aeru ja sain ka ennast puu külge kinni. Hakkasin vaikselt vastuvoolu ennast ja kanuud välja imema. Silver (paadikaaslane) maabus muidugi teisel pool jõge, nii et temast palju abi polnud. Aga sentimeeterhaaval liikusin tagasi, sain kanuu ümber pööratud, veest tühjaks, aer kaldale ja ka ise puu peale. Siis hakkas korraks külm, aga seda ainult korraks, sest kuidagi oli Silver juba siinpool jõge ja hakkasime kanuud uuesti vette laskma. Panime aga edasi (enne valasin kummastki kummikust ca liitri vett välja), et külm ei hakkaks.
Meil läks veel hästi, järgmisel päeval tehti aga ühe kanuuga nii!Kõik veele!!!!
Kas sellesse blogisse tehaksegi iga aasta üks kanne? :)
VastaKustutaPalju siis vaja?
VastaKustuta