Uinak kiirteel ehk vasikavaimustuse piinad!

Üle-üleeile öösel, see oli siis esmaspäeval vastu teisipäeva, parkisime oma auto südamerahus Varssavi-Berliini tasulise kiirtee teise sõiduritta ja kõik autosolijad, kaasaarvatud autojuht, panid südamerahus 1 tund ja 50 minutit sliipi, ei seganud meid isegi see Poola tee-ehitajate kavalus ehitada sihukesi teid, mis sõitvas autos magada ei lase, sest auto seisis kiirtee teises reas. Seisis, sest kogu maantee seisis, sest need ida-eurooplased (välja arvatud eestlased) ei oska autoga sõita, kui lund sajab!

Kuradi poolakad, ostke endale Snowareg, kui lumes sõita ei oska!!!

Aga see selleks, ka mitmes kohas Saksamaal ja ka Prantsusmaal oli kiirtee pidevalt umbes. Saksamaal Reini jõe ääres lõigati keset päist päeva kolmerealise kiirtee ääres võsa ja ummik oli kümnete kilomeetrite pikkune. Prantsusmaal, kus ma maksin selle eest, et kiirteel kiiresti sõita, seisime taas kümneid minuteid ummikus. See ei ole ju normaalne!

Kiirteed my ass!!!

Aga vaatamata vaneulike imperialistlike riikide poolt meie teele veeretatud raskustele jõudsime siiski veidi alla 48 tunniga Võrust Deniasse, ühe sõbraliku Lõuna-Euroopa riigi eestlaste pealinna. Usun, et märtsi lõpus ja aprilli alguses on Denia ümbruses pesitsemas rohkem eestlasi, kui mis tahes muul aastaajal Madridis või Barcelonas kokku. Seepärast võibki seda 30-tuhandelist linnakest kutsuda Hispaania eestlaste pealinnaks.

TP2 - La Hacienda...

Üleeilne, kohalejõudmise, päev läks sisseseadmise ja väsimuse mahapesemise tähe all mööda ning trenni ei jõudnud. Ega ma oma enne Suusahunti hangitud ja seal täispurjed peale saanud viirusega polekski veel valmis olnud maanteed lõikama minema. Kurk on senini ikka valus ja köha algab sealt altpoolt kohast, mille nime ei julge suu sissegi võtta. Aga loodetavasti teeb meretuul ja soe kliima head tööd, sest eile asusin viiendana nö kruisijate sappa rattaringile mööda apelsinisalusid ja inimtühje liivarandasid. No vähemasti plaan oli selline, sõita hääääästi rahulikult ja tervistavalt, aga välja kukkus see just täpselt nii, nagu tavaliselt.

Cullera mäe otsas, taamal kogu rannik 50km ulatuses.

Peale 20-ndat kilomeetrit keeras vend Ivo koos oma elukaaslasega otsa ringi, sõber Kalvi aga, kes tuli laagrisse koos oma elukaaslasega sõna otseses mõttes puhkama, pakkus välja, et võiks Culleras ära käia. Vaatasin esialgu talle üsna mõistmatult otsa, sest Cullerasse on meie laagripaigast vaatamata siledale maale ikkagi ju 50km, mis tähendaks kokku ca 100km pikkust sõitu. Kalvi käis ikka peale ja nii me siis sõitsime - Cullera sildi alla pilti tegema, siis edasi mäe otsa (mitte lossi juurde, vaid ikka kõrgemale) ja pärast veel ka koju tagasi. Ma ikka veidi põdesin enda tervise pärast, aga viisaks oleks olnud põdeda Kalvi elukaaslase pärast, kes sõitis täna slikkidega mtb-rattaga kokku 113 kilomeetrit. Sõitis ja ei teinud teist nägugi.

Kohustuslik pildi tegemise koht - Monte Cullera!

Ja nüüd on laagris jama majas, sest senini kehtis sihuke kord, et iga mees, kes trennis üle 100km tegi, võis ise külmkapist õlut võtta, alla 100km tegija pidi teistelt luba küsima. Kui aga juba Merle sõidab esimesel laagripäeval naeratusega 113km, siis peaks ka selle külmkapi limiidi miinimum 113km peale tõstma. Laupäeval paneme selle küsimuse hääletusele, siis on peaaegu kõik minu korraldatud laagri 20 asukat kohal.

Kui Miguel on otsas, siis käib Cruzcampo kah!

Seniks Teile päikest sinna pakaselisse Eestisse, lohutuseks võib niipalju öelda, et ka meil läheb õhtupoole jahedaks, peab pusa selga panema....

Suusakutsikas 2013!

Aitäh korraldajatele vinge numbri eest!

Hundid uluvad hetkel metsas, kutsikas niutsub autos ja kirjutab neid ridu. Kahju on, kuradima kahju on! Ootad ja ootad seda võistlust, vanajumal annab veel jumaliku ilma ka, aga siis kui pidu kätte jõuab, on tegijal kumm tühi.

Suusahundi võistluskeskus Käärikul suusastaadionil.

Ei oskagi nagu mõistlikult seletada, miks see just nii läks nagu ta läks. Kolm nädalat tagasi enne Haanja Suusa100-t oli samuti kurgus kipitust tunda, tegelikult on see kurk juba jaanuari lõpust saati hooti valu teinud. Aga kui Haanja Suusa100-l olid hommikul lõõrid lahti ja minek kohe viimase peal (100km 6:32-ga), siis täna oli juba esimesel ringil Harimäel sein ees - pulss 173 ja keha tühi nagu jahukott.

Vestidega korraldajad tööhoos - Madis Paluoja ja Cardo Soosaar.

Järgnevatel laskumistel sai küll veidi taastutud ja mitmetele teistele huntidele kandadele võetud, aga iga järgnev väiksem tõusunukk tundus Vällamäena. Lisaks hakkas see valu vaikselt kurgust allapoole, sinna kopsude poole liikuma. Lõpetasin esimese ringi ajaga veidi alla tunni ja otsustasin Kalevit teha, ehk siis tulla peale esimest ringi rajalt maha. Kalev Käosaar Suusahundi korraldajana on mitmel aastal saanud vaid ühe ringi sõita ja siis korraldama hakanud, sellest ka see "Kalevi tegemine". Kalev ise täna Kalevit ei teinud, sõitis lausa kaks ringi ära ja läks seljakotiga kolmandale SI-jaamasid paigaldama.

Liidrid tulemas teiselt ringilt, vedamas Gaspar Sukk.

Õnneks ei läinud see sõit täitsa tühja, sest sain taas samariitlast mängida. Kui eelmisel laupäeval Haanjas andsin ilma numbrita maratonirajal suuski nö järeltestides ära mõlemad oma suusakepid ning kaks maratonimeest said tänu sellele võimaluse raske Haanja maraton kahe kepiga lõpuni sõita, siis täna läks käiku minu suusakepi käepide. Täiskomplekset suusakeppi ei saanud seetõttu välja laenata, et kepi vajaja oli tänase Suusahundi pikim mees - Priit Ailt. Meisterdasime siis Nevene mehe Rain Jaaksooga Priidule juppidest korraliku töövahendi kokku.

Priit Ailt kolme kepiga.....

Kuigi mitmed sõbrad-konkurendid utsitasid mind ikka edasi sõitma, väitega, et pärast läheb paremaks, otsustasin mitte riskida. Vaja ju juba ülehomme hommikul kell 10 minema panna, ees ootamas 3700 kilomeetrit sõitu ja siis kolm nädalat päikest, rattasõitu, merd ja apelsine. Hola, Espana!!!

Suusahundi noorim ja suurim, ehk isa ja poega Viherpuud!

Rait Pallost, kõrvaklappidega Kristerist ehk siis üldisemalt spordikultuurist!

PS! Mul oli küll plaanis teha täna järelpostitus Vasaloppetist, aga see teema oli põletavam. See-eest panen hunniku Vasa pilte juba üles...

Eileõhtune spordiklubi Sparta poolt Tallinnas Nõmme-Harku radadel korraldatud külavõistlus, täpsemalt siis seal juhtunud väike verbaalne kokkupõrge numbriga osaleja ja juhuslikult rajal viibinud harrastaja vahel on pannud kihama mitte ainult Eestimaa suusa- ja spordifoorumid, vaid asja on vist ilmse hapukurgihooaja tõttu üles korjanud ka "enesest lugupidavad" veebiväljaanded, üks kollasem kui teine. Usun, et ilmselt iga lugeja juba teab, millega tegu, aga siiski üritan siia tuua lühikokkuvõtte. ERR suusafoorumis kaebas üks harrastaja, et temast oli möödunud üks numbriga suusamees ja karjunud talle "Kuradi mu2n", lisades veel, et tema sõitis klassikajäljes ja temast oleks vabalt mööda mahtunud. Kõik, kogu lugu!

Huvitav, et Vasaloppeti stardis suuski ei varastata...

Paar postitust hiljem ilmus samas foorumis kasutaja Rait vabandus, et ta küll palus kaks korda harrastajal rada vabastada, aga see ei teinud kuulmagi. Kuna aga juba oli välja raalitud, et "sõimajaks" osutus Tartu nelikürituse võitja, Swedpanga ja Eesti Suusaliidu juhatuse liige, siis läks mahtra lahti. Iga endast "lugupidav suusasõber" sai anonüümselt kõigis foorumites kõik hinge pealt ära öelda, oma osa said peale Rait Pallo tööandja Swedpanga ka SEB pank, Andrus Ansip ja kes kõik veel. Rohkem ohvrite nimesid ei hakka välja tooma, sest ei viitsinud seda kiunumist rohkem lugeda. Selline on selle postituse eellugu, üritan nüüd veidi oma mätta otsast juhtumit analüüsida, äkki on kõigil siit midagi õppida!

Haige favoriit (koef 3,5) enne starti telemeeste käes...

Esimest korda seda uudist Pulleritsu blogist lugedes ei uskunud oma silmi - Rait Pallo on senimaani minu mälusse jäänud pigem sellise tagasihoidliku inimesena, kuidas siis selline purse järsku välja lõi. Aga kohe meenus endale poolteise nädala tagune Haanja Suusa100, kui olin laskumas Kurgjärve poolt sinna kohta, kus kolmene ja viiene kokku saavad. Kolmese sõitja sooritab tõusul olles vasakpööret, mina viiese sõitjana tegin laskudes parempööret. Kuigi nii liiklus- kui tavaelu reeglitele toetudes oli mul seal kurvis 100% eesõigus (100,1-protsendiliseks tegi selle eesõiguse minu seljas olnud number), siis kohalik lugupeetud võrkpallitreener ei pidanud reegleid millekski ning peale minu hoiatavat ja tegelikult kokkupõrget ennetanud hüüet sain ikka takkajärgi sõimata. Probleemsetes olukordades kerkib adrenaliinitase ja me ütleme vahest välja seda, mida ei peaks mitte ütlema.

TV-saan ja kaks jooksikut Vasaloppet'i 25-ndal kilomeetril...

Kahjuks tehakse palju otsuseid ja väljaütlemisi ikka esmase emotsiooni pealt ja nii ka seekord. Takkajärgi on välja hakanud tulema lisainfot, mis seal Harku rajal siis tegelikult toimus. Käimas oli suusapäevak klassikalises stiilis. Kuigi peale suurt uut lumekogust oli traktor hommikul rajal käinud, siis tegu oli ikka libiseva klassikajälje ja mittelibiseva uisujäljega. Juhtumi teine pool, see kahe kurja sõnaga sõimatud Krister, sõitis klassikajäljes, kõrvaklapid peas. Nüüd pange ise kokku, miks see just nii läks.

Peloton jõudmas Vasa neljandasse TP-sse Evertsbergis..

Meie elu juhivad reeglid, paljud neist on nö kirjutamata reeglid. Õnneks on meil neid inimesi, kes järgivad ka kirjutamata reegleid, aga Eesti spordiradadel, kergliiklusteedel, ujulates, rääkimata maanteedest, linnatänavatest, kaubamajadest jne, on liiga palju selliseid inimesi, kes ei pea kirjutamata (loe: heast lastetoast pärit) reegleid millekski!!! Ja sellest tekivadki kümned, sajad ja tuhanded konfliktid. Paljud jäävad neist sinnasamma kokkupõrkekohta, mõned aga, nagu see tänane, jõuavad avalikkuse ette ja teevad haiget paljudele inimestele.

Juhtub ka Vasal, vabandati, sõideti edasi...

Aga võtame nüüd selle teise osapoole ka ette ja vaatame minu tõekspidamiste mätta otsast, mis kirjutamata reegleid tema rikkus.
1. Kui mina ei ole antud spordirajal kõige väledam kärbes, siis ma rajal ei laiuta. OK, Krister ei laiutanud, vaid sõitis klassikajäljes, aga siin on väike aga ja see selgub järgmises punktis!
2. Spordirajal olles pead olema nagu tänavaliikluses, jälgima ümbrust ja kuulma, mis toimub. Krister kuulis rajal ainult kahte sõna, neid vihaga ja ilmselt kõrgema hääletooniga öelduid. Kahekordset palumist rada vabastada ta ei kuulnud, sest tal olid klapid peas ja sealt tuli muusika või misiganes. Kui sa kasutad sportides kõrvaklappe, siis ole madalam kui muru. Kurt peab liiklema silmadega! Ja kiiruste suurenedes (rull-uisk, jalgratas) unusta klapid sootuks!!
3. Normaalne ja enesest lugupidav harrastaja ei osata teisi omasuguseid! Krister aga kirjutas suusafoorumis järgmist: .....et viinerikiles suusapiidrid võiksid oma kiirendusvõistlusi oma kinnistel radadel korraldada, mitte häirida teisi avalikel suusaradadel! Võistlused toimuvad Nõmme-Harku radadel maksimum korra nädalas, kestavad paar tundi ja seal osaleb ca 50-100 numbriga võistlejat. Ülejäänud aja on rajad (neid on kokku üle 15km) tuhandetele huvilistele tasuta kasutamiseks avatud. Tolerantsust on vaja leppida selle ühe võistlusega nädalas, mitte seal osalejaid homoseksuaalideks sõimata!!!

2015 selguvad siin, Falunis, suusaalade maailmameistrid...

OK, Krister Kristeriks, ta võttis vabanduse vastu ja tundis ka ise kahetsust, et see väike juhtum endale nii suure kella külge sai. Aga kümned tuhanded sõidavad ju igapäevaselt edasi nii suusaradadel, kergliiklusteedel, maanteedel. Kuidas saaks need kirjutamata reeglid kõikide sportlaste-harrastajate-algajate huvides nö üldrahvalikult kokku leppida ja kõikide eelpoolnimetatud tegelastele pähe raiuda. On kellelgi ettepanekuid?