Prakku sõitsin ma ja prakku sõitsid sa....

Kui nüüd mõni nipivend tahab selle postituse pealkirjast midagi erootilist* leida, siis ta paneb puusse! Või siis prakku! Jah, just sinna, kuhu täna ilmselt kõik Viljandi järvel 6. Mulgi Uisumaratonil osalenud panid. Ja seda ikka korduvalt, sest tänane 4,7km pikkune uisuring koosnes peamiselt kahest asjast - jääst ja jääpragudest! Ise mitmeid uisumaratone korraldanuna ning nüüdseks kokku üle kümnel maratonil osalenuna ei ole mul samas heita korraldajate suunas ühtegi kivi, kui siis ainult üks - et see maraton ikka 42,2km välja veaks. Aga rajaolud said ette reklaamitud loodusliku jääna ja just selline see jää täna oli - öösel järve orus vallatlenud -27° pakane tekitas hommikuks rajale korralikud praod, mis saidki tänase uisusõidu tegijateks! Prooviringi alguses ei saanud nagu arugi, et asi üsna hull on, aga siis jõudsin neljandale, ehk lõpusirgele ning seal vingerdas tervelt kilomeetri ulatuses piki rada üks katkematu uss, kohati veel kitsas, samas kohe aga juba paarisentimeetrise auguga jääpragu. Muu rada tundus üsna OK olevat, välja arvatud see paremtagasipööre, kus oli vesi jääle tunginud ning raja kitsaks muutnud.

Üks vähestest tähistatud pragudest rajal, aga umbes 99% neist oli tähistamata...

Kuigi sel hooajal on mul vormi asemel sai või siis äärmisel juhul sepik, ronisin stardiks ikka esiritta, et vähemasti suures rüsinas kähku vabasse vette pääseda ning kukkumistest hoiduda. 100m peale starti olin liidrikohal, siis tuiskas mööda kohalik äss Kristjan Johanson ning kohe seejärel veel mõned kiiremad, nagu Mark Markus, Aleks Luik, Sandra Alusalu. Esimesele pikale sirgele minnes olin ise pidevalt see, kelle pärast kett katkema kippus, aga tagant tulevad kiiremad nõelusid vahe kiirelt kinni. Siis nägin enda ees olevat kahte meest sukeldumas, jäin korraks nende taha kinni ja läind see grupp oligi, Tõnuke veel kühveldas kuidagi grupi saba peale, milles oli kokku 6 sõitjat. Seesama liidergrupp jagunes üsna varsti kaheks, ees panid minema kaks hilisemat kiiremat ning maha jäi neljane jälitajate grupp. Ise olin ilusti pelotonis ehk peagrupis sees, kus oli kokku mingi 10 sõitjat**. Üritasin kuidagigi kaaluda võimalusi, ehk siis vaadata meestele näkku ning arvata, et mis seis M40 klassis on. Tõnuke oli küll kiirematega läinud, aga 2. ja 3. poodiumikoht oli veel olemas. Kolmanda ringi alguses läksin pelotoni vedama ning hetk hiljem olin ise hüljes - kõhuli jääl ja libisemas kuhugi. Kohe tuli meelde Müncheni olümpia ja Lasse Viren - kuna grupp on pikk, jõuan kähku püsti saades veel saba peale....

Kes meist, 40+ tegelastest, ei mäletaks seda pilti Müncheni raamatust...

Aga ei saandki kohe püsti, sest kõva paugu vastu jääd saanud vasak põlv kohe mitte ei tahtnud, et ma jala kõveraks ajaksin. Valutas vastu ja peloton oligi läinud. Ajasin ennast kuidagi püsti ning mööda läks vana konkurent ja võitluskaaslane Toivo Tomingas. Liipasin parema jala abil sirge lõpuni, meeles mõlkumas katkestamine, kuid siis meenus medal, mille ma olin enne starti kaela saanud - Mulgi Uisumaratoni alatine lõpetaja. No ei saanud seda tänast sõitu kuidagi katki jätta, sest kümnes Mulgi sõit pole enam kaugel. Tõmbasin ühele neljasele Bangladeshi pundile sappa ning üritasin nende tuules lõpuni tulla, valutava põlve kiuste. See punt aga osutus tõsiseks töötegijate pundiks ning vältimaks liidrite käest ringiga saamist, panin oma vedamiskordade ajal ikka punni üsna põhja. Minu kurvastuseks või siis rõõmuks püsisime eespool olevate gruppidega sama vahe peal, ehk siis see kukkumise ringil kaotatud 2 minutit jäigi selleks vaheks, mille ma lõpujoonel paljudele konkurentidele kaotasin! Tegin selles pundis ca pool kogu vedamisest, aga meie kiirus oli võrreldes minu algse grupiga ringi kohta vaid 30 sekki nõrgem. Ehk siis pauerit täna oli, aga õnne jäi vajaka! Kolm aastat tagasi vedas ebaõnn paljud konkurendid jääle pikali, mina jäin toona püsti, saades üldarvestuses neljanda ja M40 esikoha! Life is like a box of chocolate, you never know, what you 're gonna get! 

Hetki tänase sõidu finišisirgelt, paremal Siim Holtsmann. Foto: Janar Kulp

Ma ei põe üldse, sest seesama uisusutsakas ongi minu jaoks vist kogu spordiaasta ainsaks korraks, kus ma kõik mahlad välja panen, pulsoka uskujatele kõlbavad ilmselt selle illustreerimiseks tänased numbrid 170/189. See viimane number tuli ilmselt lõpusirgel, kui keegi meie Birma pundist mulle ca 200m enne lõpujoont kõrvale tõmbas, panin siis uisud libisema ning oma grupi finito sai tervelt 2 sekiga kinni pandud! Kokkuvõttes 25. koht, M40 vanuseklassi viies, sitta kahh! Vähemasti alati finitos!

Tänane sõit endomondos näitab allpool oleval kiirusgraafikul ilusasti välja, mis 10km peal juhtus....

Delfi uudise peapilt näitab veel seda hetke, kui olen grupis sees. Selles grupis, mis hiljem kohtadel 6.-12. lõpetas....

* - erootilisi värke pakkuvat üks teine spordiblogi.....
** - palju neid tegelikult seal puntides oli, täpselt ei tea, 175 pulsiga aju jahtub....

Orlen Warzaw Marathon ehk harjutusi iseseisvaks eluks!

“Kotkas on laskunud”, kuulutas kunagi kauboikapitalismi algaastatel Tallinnas Järvel, Pärnu maantee äärsel betoonplangul, ühe Soome kütusefirma, mis üritas toona Tallinnas kanda kinnitada, reklaamplagu. Hiljem, kui see firma oli oma kodinad kokku pakkinud koos sellesama reklaamplaguga, kirjutas keegi naljahammas sellesama tühja plangu peale: “Kotkas on ära lennanud”! Poolas on ORLEN* laskunud ja jäänud, olles hetkel vaieldamatult Poola suurim tanklakett ning piisavalt kõva tegija, et olla nimisponsoriks ühele kahest Varssavis peetavast maratonist. Osalenud läinud sügisel Varssavist ca 300km lääne pool asuva Poznani maratonil, oli mulle poolakate korralduse üldine kõrge tase teada, seetõttu polnud mul jaanuari alguses mingeid kahtlusi, et ma aprilli keskpaigas Varssavis ka maratoni jooksen. Ja kui tagatipuks kattus see kuupäev ideaalselt minu naasmisega Hispaania laagrist, siis oli otsus selge – minu selle aasta neljas ja üldjärjekorras 26-s maraton saab olema Orlen Warzaw Marathon.

Orlen Varssavi maratoni lõpusirge minu kaamera läbi võetuna.

Umbes samal ajal idandas oma esimese maratoni jooksmise ideed ka hää sõber – noores põlves orienteerumisega tegelenud, kuid viimasel ajal rohkem rattasõitu harrastav Aare. Tema on muuseas üks neist 25-st mehest, kes senini läbinud 10 korda Haanja100 rattamaratoni. Jaanuaris maratonimõtte pähe võtnud mees võttis asja tõsiselt - 3,5 kuuga läbitud 950 jooksukilomeetrit ning viimaste kontrolltreeningute tempo andis lootust heaks lõpuajaks. Veel päramisel tunnil liitus meie maratoniseltskonnaga 30 maratoni (neist 7 täispika triatloni sees) läbinud tuntud spordimees Tõnuke. Ta on ka ainus tegija, kes on senini läbinud kõikide aset leidnud Haanja100 suusa-, jala- ja rattasündmuste täisdistantsid. Lisaks on tema kontol kõikide senipeetud Võhandu maratonide läbimine.

Tõnuke Akwakat'il Türi-Torit tegemas......

Ma teen nüüd selles loos ebatraditsionaalse lükke, säästes lugejat oma maratoni läbimise kirjeldusest, asudes hoopis analüüsima meie kolme eilseid tulemusi läbi sellise prisma, millest peaks kindlasti abi olema oma esimest maratoni planeerivale harrastajale, kuid mis ei peaks mööda külge maha jooksma ka vanal kalal. Ehk siis, kõigepealt eilsed tulemused ja seejärel seletused:
Tõnuke 3:16.52 - isikliku rekordi parandus ca 5 minutiga
Mina 4:23.29 - minu jaoks Harju keskmine, allajäämine isiklikule 18 minutit

Aare 4:50.25 - isiklik rekord küll, kuid allajäämine plaanitule üle 50 minuti.

Enne starti Aarega, elu on veel lill.... Tundmatu autori foto. :)

Tõnukesega on asi lihtne – temal on ora tagumikus. Nimelt lubasime koos Kermoga Tõnukese täispika triatloni tippmargile, mis on ei enam ega vähem kui 10:35, suvel tuule alla teha. Kuna ühtlasi on seesama tulemus ka Haanja Rattaklubi rekord sellel alal, asus Tõnuke oma positsiooni raevukalt kaitsma, asudes vasturünnakule mõlemal rindel – nii tehnilises võidurelvastumises kui ka enese ettevalmistuse täiustamise teel. Tehnilise poole pealt olevat ta soetanud uue TT-ratta, enda täiustamise teel on ta aga ära teinud rohkem – viimase 6 nädala jooksul joostud 7 maratoni koos isikliku rekordi parandamisega kokku ca 13 minutit räägivad enda eest.  Eile Varssavis see mees teadis täpselt, mida ta teeb ja ta tegi seda hästi. Positive split vaid 2 minutit, stabiilse tempo säilitamine terve distantsi vältel koos suutlikkusega lõpus kiirendada!!! Bravo, bravo, ütleksid selle kohta poolakad…

Jooks ei ole tuim nühkimine, jooks saab ka fun ja teistele abiks olla.
Pildil spartalased (Spartans for Kids) eilse maratoni 9-ndal kilomeetril.

Minu enda jooks läks sinna, kuhu ta pidigi minema. Poolteist aastat tagasi suundusin Mallorca rattalaagrist jooksma Valencia rattamaratoni ning umbes 30 kilomeetri peal tuli pill, enne olnud pika ilu peale. Nii läks ka nüüd - poolik sai läbitud ajaga 2:09.30, kuid alates 10km pealt ca 6:00min/km peale stabiliseerunud tempo lubas lõpuaega 4:15. Kolmekümnendal kildil lootsin veel, et äkki saan alla 4:20, aga viimased 5km osutusid erakordselt karmiks. Positive split küll vaid 4,5 minutit, aga mis hinnaga??? Mul pole peale minu esimest maratoni reielihased kunagi nii kanged olnud kui eile!?! Kui ikka treenida jooksumaratoniks, siis ei ole mõtekas läbida eelmise kahe nädalaga mägedes 1100 rattakilomeetrit. Aga elu on täis valikuid, mina valisin seekord rattakilomeetrid ning pidin eile üle tunni aja üsna karmilt kannatama. Valik on igaühe enda teha, mina olen hetkel rahul!

Aarega peale kannatusterada... Foto: Tõnuke

Ja nüüd jõuame meie kolmanda jooksja, oma esimest maratoni teinud Aare, personaalküsimuse juurde. Tema ettevalmistus oli korralik ning kuna tegu on endise kõva spordimehega, olin kindel, et mees teeb oma esimese maratoni alla 4h. Eks ta salamisi lootis seda ise ka, sest maratoni eelõhtul sai peetud veidi plaani ning strateegia paika pandud. Eesmärgiks oli tagasihoitud algus ning tempot hoidev lõpp. Läks aga teisiti ning analüüsi tulemusena leidsime kaks põhjust - kella puudumine ning plaanist etteruttamine. Nimelt oli Aare spordikell enne maratoni saba andnud, kuid ta ei pidanud seda kaotust oluliseks. Iseenesest õige jutt, sest igal suuremal maratonil on olemas tempomeistrid ja seda tavaliselt 15min vahega - 3:45, 4:00, 4:15 jne. Aga sel juhul tuleks ka nende tempomeistrite tempost kinni pidada, meie juhtumi puhul aga libises peategelane ülimalt kerge tunde tõttu neist ette, sattudes kokku nö soovimatute külalistega, kes hakkasid ise tema tempot kujundama. Poolmaratoni läbis Aare enda arvates tabloo brutokellalt nähtud 1:59-ga, tegelikult aga lausa 1:55-ga. Ning sellise sildu põletava tempoga ei saanudki tagajärjed lasta ennast kaua oodata. Ma väga loodan, et Aare räägib kasvõi siinsamas kommentaariumis oma loo ise, aga teise poole läbimine ajaga 2:55 räägib enda eest, missugune haamer seal kusagil 25-nda kilomeetri kandis talle täiega lajatas. Meie idanaabrite ütlus "pizdets pristupajet nezametno" paneb ilmselt kümnesse, väljendamaks seda nõutust, mis eile Aaret tabas, sest ta ei suutnud veel enne eilset uskuda erinevate maratonijooksjate jutte sellest, et maraton algab peale 35-ndat kilomeetrit. Olen kindel, et nüüd ta usub, sest ainult loll õpib ju teiste vigadest, sest need ei tee ju haiget. Tark õpib ikka oma vigadest, sest siis jääb meelde ja ikka valusalt!!!

Näedsa, kes sattus lehvitama kaamera ette maratoni lõpusirgel?

Õnneks oli meie tiimi eilne kõige õnnetum mees eile õhtul ja veel ka täna hommikul Võrru jõudes äärmiselt positiivses meeleolus, lubades asja esmalt veidi analüüsida ning siis paika panna uue maratoni tegemise koht ja kuupäev. Õige meelsus, see on õige spordimehe hing! Mis sitasti, see uuesti!!!


* kütusefirma ORLEN logo kujutab kotkast, aga nimi on tuletatud järgmiselt: ORZEŁ (kotkas) ja ENERGIA.

100 kilomeetrit üksildust!

Laupäeva hommik algas peldikus. Ja jätkus peldikus ja ..... peldikus. Peldikutuuri vahepeal käisin hommikusööki endale vägisi sisse surumas ning see tekitas kohe ka uue probleemi - alumisele pulbitsevale pajale lisandus ülemine pulbitsev pada. Takkajärgi ei taha ma uskuda, et eesootav 100km pikkune uisusõit mul põhja alt lõi, pigem oli tegu ikka soome köögi eripäradega või siis juba kusagilt kodumaalt üles korjatud lokaalse ja ajutise viirusliku toidumürgitusega. Aga vaatamata kehvale olekule tuli starti minna, sest vastupidine oleks mõeldamatu olnud. Tulla kodust nii kaugele, maksta ära mõõdukas osavõtutasu ning siis alla anda, loobuda? EI! 

Finland Ice Marathon'i 12,5 kilomeetri pikkuse ringi finišisirge...

Loivasin hotellist kuidagi stardipaika tegema olulisi otsuseid, mida selga panna jne. Kuna pideva öökimistunde tõttu minu mõte tol lõpliku otsuse tegemise hetkel eriti ei töötanud, olen nüüd takkajärgi rahul, et suutsin teha siiski õiged otsused - üsna õhuke, aga samas tuulekindel riietus, paksud kindad ning kaela 2 buffi, millest ühega saaks vajadusel kõrvad katta! Enne starti küsis minult näiteks ka Haanja100 MTB lõpetanud kohalik uisutaja Marika Moilanen, et ons mul mingi ajaline eesmärk. Minu vastus oli, et üritan rajal olles terveks saada ja 100km läbi sõita. Strateegia oli lihtne - üritada nii kaua kui võimalik peagrupist või  siis kasvõi "India pundist" hammastega kinni hoida ning kuidagi lõpuni kulgeda. Lihtne mõelda, raske teha, sest veel enne 2km märki ma juba peagrupi sabast pudenesin, sest iga järgnev kiire liigutus oleks kaasa toonud vägisi sisse aetud niigi vähese hommikusöögi kohese ja kiire kõrikaudse väljutamise uisurajale. Lasin jala sirgu ning asusin ootama hindusid!

Meie, 100km, start!

Aga neid ei olnud ja ka ei tulnud, nad olid ikka pikalt maas juba. 3 hindut jõudsid mulle järele alles esimese ringi lõpus, aga neist polnud palju tolku, sest kaks meesuisutajat läksid oma teed, jättes mind koos ühe daamiga maid jagama. Miskipärast me aga ei sobinud kokku, sest vastutuules ei suutnud tema minu tuules püsida, samas allatuule lõikudel läks tema jälle pikalt ette. Aeg-ajalt läksid minust mööda või möödusin ma ise 200km uisutajatest, kes olid startinud juba kell 7 hommikul. Möödujad olid liiga kiired, et neile tuulde võtta, möödutavad aga olid liiga aeglased, et neid vedada. Nii ma siis üksi jäingi ja terveks distantsiks, võitlema mitte ainult kilomeetritega, vaid ka tuule ja tuisuga, mis vahepeal muutus üsna rõvedaks, torkides jäänõelu silmadesse ning kattes üsnagi pragulist jääd lumekihiga, mis omakorda põhjustas ebavajalikku koperdamist. Olgu siinkohal öeldud, et suutsin kogu distantsi vältel siiski kahele jalale jääda, kuigi korraks oli üks abistav käsi ka lisaks jalgadele jääle toetumas.

Selfie ca 20km/h kiiruse pealt viimaselt ringilt, kui tuisk oli juba vaibunud!

Kuuendal ringil hakkas asi ikka üsna kreisiks muutuma, vastutuule tuisulõikudel pidin prillide puudumise tõttu ühte kätt kapteni-stiilis silmade ees hoidma ning teine käsi läks reie peale lihastele toeks selle kuradima tuule vastu, mis ilmselt just selleks ringiks ületas kaugelt lubatud 10m/s. Õnneks ei tekkinud korrakski allaandmise mõtet, sest enne starti pulbitsenud sisemus oli rahunenud ning suutsin endale igas allatuule lõigus sõbra leida. Viimasel ringil jätsin nimeliselt hüvasti kõigi kolme rõveda vastutuulelõiguga. Jah, olin neile lõikudele rusutuse ja üksilduse tõttu juba nimedki välja mõelnud, aga nende nimede siin blogis avaldamine nõuaks 18+ reitingu lisamist blogi juurdepääsule....

200km liidrid minemas oma viimasele, 16-ndale, ringile.

Olin enne Soome minekut mõelnud ka ise selle 200km läbimisele, aga see oleks eile olnud selgelt üle võlli üritus ja seda vaatamata sellele, et mul tekkis ca 90-nda kilomeetri kandis isegi koriseva kõhuga selline võitmatuse tunne, et võiks sõita veel ja veel. Tõrjusin need mõisnikumõtted kiiresti kõrvale või siis pigem suunasin aasta aega edasi, et siis see 200 ära teha. Ja tundub, et meil on järgmiseks aastaks koos vähemalt neljane punt, et see 200km koos ära teha. Lepime siis nii kokku, et sõidame 15 ringi koos ja las siis 16-nes ring otsustab, kellest saab esimene uiskudel 200km läbinud eestlane....

Kui Soomes on sauvakävely, siis peab ju olema ka sauvaluistelu!!!
50km kepiuisutamise start!

Kui selle postituse pealkirja inspireerinud Nobeliga pärjatud Kolumbia kirjaniku Gabriel García Márquez'i romaani tegelased elasid tervelt sada aastat üksilduses, siis mina pääsesin veidi vähemaga - pidin eile üksinda tuisuga võitlema vaid 4 tundi ja ligi 44 minutit, saades mingi 16-nda koha! 

 

Heameel 100km lõpetamisest on pildilt näha....

Kuigi see kogemus sealt Kallavesi pealt oli valus, sest uisk ja tuisk ikka ei sobi kokku ning üksi tuult murda on ülinõme, siis järgmisel aastal teeme selle 200km ära!!! Minu sõna selle peale!!!