Puust ja punased ehk esimene Tartu maraton puusuusal!

Iga vähegi spordisõber ja veidigi maailma asjadest teadev lugeja ilmselt teab, et 46. Tartu maraton oli aegade kiireim, aegade kõvima (maandumis)rajaga, aegade suurima vigastatute arvuga nii osalejate kui varustuse osas jne jne jne. Oleme kuulnud ja meediast lugenud jutte võitjatest, rohkem siiski neist langenutest. Las see kõik jääda ja olla, minul oli sellel maratonil oma missioon ajada, tõestamaks, et kui suusad on puust, siis mehed on rauast!

Kumb on kenam vaadata, kas "vötame mönuga" naeratav
maratonisõitja või suust väljas hõbeketiga rahmeldaja?
Suur aitüma 1985.a. TM võitjale Artur Danielile
oma tolleaegse kombeka laenamise eest!

Eelmises postituses sai varustuselt juba loori paotatud, sellest ei hakka rohkem juttu tegema. Aga, et kõik ausalt ära rääkida, siis ega peale toda 6. veebruari suusaproovi rohkem puusuusale ei saanudki ning olin suuski määrima asudes üsna lõhkise küna ees - tahke ilma settingud olid paigas, aga sulaga ma ei olnud veel neid punaseid koletisi pidama saanud. Mäletan oma elust vist ühte puusuusa ja kliistri kombot, kui mu isa kunagi vist 1980 minu Visu Junioritele kliistri alla pani. Pidamine oli siis kännu taga, aga käisin mitu korda ninuli, kuna ei oodanud sedavõrd julma suusa kinni kakkumist.

Vist 1980 Otepääl, pildil vasakul olev mees sõitis pühapäeval
77-aastasena läbi 31km distantsi ja oli M75 1.

Igatahes, panime laupäeval suusad määrdegaraazhi põrandale, astusin neile peale, sõber Aare mõõtis A4 paberiga pidamisala ära, lahutasime sealt 2cm sissepoole ja läkski kliister alla. Libisemiseks ei pannud midagi, kuna nii jäisel rajal libiseb tisleripuidust pruss ka, kui sellele side peale panna.... Pühapäeva hommikul asusin koos teistega nö vintage stardialasse starti ja imetlesin ümberringi olevat retrot - 50-ndate pütilauad, kajakaga mustad suusad, Visud, Tallinnad, ka mõned Karhud ja Järvinenid hakkasid silma. Riietuses oli kombesid, kihnu kuulikindlaid, matkašturmovkasid, ka nö viikarit koos triiksärgiga jne, tutikestega põlvikuid ja kukemütse - kõik ehe ja eelmisest aastatuhandest!!! Meeldiv, et kõik vintage osalejad olid vaeva näinud ning ei läinud mütsiga lööma!

Vintage stardiala....

Stardis surusime koos teiste laiasuusameestega ennast paremale poole, sest seal pidi olema kaks nö laiemat ja puusuusale (loe: sidemetele) sobivat rada. Egas see paremale murdmine selles massis kerge polnud, aga see sidemete kõrin nö tavarajas ei olnud ka tore. Vana lasketiiru tõusust murdsin ennast pudrus otse üles ning enne Ansomäe kurikuulsat laskumist panin juba varakult aju tööle, leidmaks laskumiseks parimat rada - õnnestus! Leidsin piisavalt tühja raja, veendusin, et ka kõrval olevad rajad on tühjad ja tuld. Egas selles rennis need puukad nö tavasuusale alla jäänud, libisesin üsna võrdselt alla välja. Peale teeületust järgmisel laskumisel oli esimene ärev hetk, kui pidin paremalt poolt rada lumekooriku pealt vaba vett otsima, et ette tekkinud külakuhjast pääseda. See kusagilt 2000 pealt startimine oli vähemasti minu jaoks ideaalne, ei jäänud kellelegi ise jalgu, ega jäädud mullegi, mõnus sujuv kulgemine kuni Harimäeni, peale mida sain esimest korda aimu, et ilu ei jätku kauaks. Kui ikka nääpsukesed tüdrukud hakkavad sajakilosest mehest laskumistel mööda lendama ning üle Harimäe laskumiste kaskaadi nukkide tuleb vahelduvat lükata, siis hakkas pea raalima, et ikkagi terve estoloppeti maraton veel ees, et ehk peaks veidi auru maha tõmbama. 20km 1:30-ga tundus ulme ja seda ta ka oli, sest ees oli raja raskeim osa kuni Peebuni! Päikeselistes rajaosades hakkas pidamine ja libisemine kaduma, suusakepid hakkasid tunduma mitmekilostena, olin jõudnud poolele maale Kuutsesse 2:30-ga!

Kuutsele jõudes olin üsna läbi!
Foto: Simmo Kikkas

Kuna Kuutseka tõus oli olnud üsna valus, pidamatuse tõttu just kätele ja õlgadele, siis lootsin pidamist juurde panna, aga nähes määrimisjärjekorda Kuutses, loobusin sellest. Mustikakisell aitab paremini edasi, kui kliister! Juba paari kildi pärast sain aru, kui loll mõte see oli, aga Peebuni oli veel 6km ronimist, makaronidest käte ja mittepidava suusaga. Aeg-ajalt, külmemates kohtades hakkas suusk tööle, aga see eest lagedatel, päikese käes, tegi ta mulle mitmekordselt tagasi, summutades vaevu üles saadud hoo mõnesse märjemasse kohta. Harimäel tundunud alla 5-tunnine lõpuaeg hakkas vääramatult vajuma sinna 6-7 tunni taha! Peebul võtsin suusad alt, panin need määrdejärjekorda ja läksin sööma - saiakest, rosinat, kurki ja kisselli, kisselli, kisselli. See oli 15-minutiline päeva aeglaseim kilomeeter, millest oli sama palju abi, kui külmetava varba puhul saapasse kusemisest. Korraks oli hea, aga siis taas jälle, tsiteerides Art Soonetsit: "Pidamise probleeme ei esinenud, kuna pidamist ei olnud"!

Kas Lobamokk just siin seda ütles, ei mäleta! 12 aastat tagasi
Vasa finišis, kolm mees ja kolm medalit! Foto: Kalvi Kitsnik

Õnneks libises alla Palu poole üsna hästi, seal võeti ERR otse-eetrisse, imestati puusuusa üle jne. Määrde juurdepanemisest loobusin, kuna teise saapasse ei viitsind kuseda. Liiatigi oli peale Palut metsaalune jääs ning suusk hakkas pidama - sõitsin mõnuga vahelduvat, vahepeal isegi ilma keppideta, et trii- ja biitsepsid ellu ärkaksid. Kilomeetrid venisid nagu kolmepäevase nohu tatt, mitu korda olin 101% kindel, et olin mõne kilomeetriposti maha maganud, kui see põrguline kauguses siiski nähtavale ilmus! Ootasin Hellenurmes tavapärast pakutavat puljongit, mis oli kordi varem elu päästnud, aga Indrek Kelk, kuhu jäi puljong??? Puljongi puudumisel otsustasin panustada pidamisse, mida pandi ohtralt ja pidas ka ohtralt, kuni lõpuni, tappes viimsegi libisemise. Kilt enne lõppu sirutasin selga, poseerisin ühele paparatsole ja siis lõpuni! Teine pool maratonist 3:12, sellest 19 minutit seisuaega, kokku 5:42, üle ootuste hää! Hää, et lõpus Grete Lõbu käest pääsesin, vist 3 minutit jäigi varu! Nõrgaks lohutuseks oli vintage klassi M50 III koht! Muidugi oleks tore teada, mitmes olin puusuusal - 3 meest tean kindlalt endast eespool, aga palju neid veel oli?

Võib jälle naeratada, kilt on minna!
Foto: Margus Kelk

Kui nüüd mõni küsib, et kas kunagi veel puusuusaga Tartu maratonile, siis miks mitte, aga pühapäevane kogemus ütleb, et ma ikka veel nii rauast ei ole, kui need mehed seal kaugetel 60-70ndatel! Sest tervest maratonist mõnu tundmiseks peab ikka kõvemast metallist olema......

TM vol 17 - dresscode vintage!

Kui ma nüüd õige rehnuti kokku panin, siis järgmisel pühapäeval peaksin olema 17. korda Tartu maratoni stardis, milles ei ole mitte miskit erilist. Eriliseks teeb aga seekordse stardi see tõik, et kuigi esimest korda sai Matu väljalt mindud seal hallil kaugel aastal 1982, pole ma seda maratoni kunagi sõitnud puusuuskadega. Plastiksuusk ilmus kõige kõrgemal (sportlikul) tasemel välja seal kusagil 70-ndate lõpus ning liikus - nagu uutel ja parematel asjadel kombeks - kiiresti massidesse. Teisalt usun, et vähemasti aastal 1982, kui Matu väljalt läks teele ligi 5000 suusatajat, võis selles massis plastikuid olla kindlasti alla tuhande paari. Mäletan veel mälupilte, kuidas karused mehed enne starti koridori kõrvale tehtud suure lõkke peal oma tolmuseid suuski tõrvasid.... Või on see mälupilt liiga raju ning pärit unenägudest või nn "20 aastat hiljem" maratonijuttudest, mine võta kinni!

Juba uisustiil Tartu Maratonil on retro, rääkimata varustusest:
Aga 1986 välja sõidetud 141. koht jääbki ületamata!

Oli kuis oli, igatahes olid siis mehed rauast ja suusad puust, kahjuks plastikute kohta ei oska võrdlust tuua, aga kui TM päälik Indrek Kelk kuulutas välja retrohõngulise vintage sõidu, lõi mul kohe pirni põlema! Sest mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada, punkt! Eht-eestlaslikult kohe nimi kirja (enne ütle) ja alles siis varustust kokku otsima (siis mõtle)! Kellelgi suurest tutvusringkonnast ikka kusagil midagist vedeleb ja küll feissbuuk aitab. Tutkit, brat!

Vana aus seanahk ja N.Liidu tipptoode.....see vist ikka liiga retro...

Esimesed arglikud katsed jalavarje leida takerdusid suure jalanumbri taha, sest kui miskit saapakraami ju siin-seal isegi liikus, aga max suurus jäi kahjuks sinna 43 kanti. Viskasin aasta alguses pilgu ka laia maailma ning e-bay'st jäid silma kusagil Milwaukees, Wisconsini osariigis, müüdavad saapad koodnimetusega Alpina Cross Country Ski Boots 3 Pin Size Euro 46 ja hinnaga 28 taala. Sama päeva õhtul pakkus keegi FB-s ilusa väljanägemisega suuski, millel peal just nendele saabastele sobivad, meil siin pigem haruldased, 75mm Nordic sidemed. Sain esimesena jaole ja ostsin ära, negljadja, poolesaja kohaliku eest.

Hartolan Suksi, erikois malli, Peltosen tuote, vuosimalli 197???

Tundus, et asi sujub, sest miskid riided ja vanemat tüüpi kepid ikka leiab, aga läks veidi teisiti. Esiteks hakkasid muret tegema suusad, sest need ei osutunud mitte tavalisteks ja tõrvatavateks puusuuskadeks, vaid nende põhjad olid kaetud musta ainega, mis osutus hikkoriks, ehk siis ülitugevaks ja kõvaks puiduks, mille abil lisati tolleaegsetele tippsuuskadele jäikust või muudeti suusakante kulumatuks. Iseenesest peaks see hikkoripuust suusapõhi olema kõva sõna, kui ta nii vana ja kulunud ei oleks - mitmes kohas põhja all on hele puit lausa näha ja ka mitmed väiksed augud selle hikkori sees ei tee ilmselt libisemist paremaks. Käisin siit-sealt uurimas, et mis selle põhjaga teha? Soovitusi tuli seinast seina, nagu lintlihvijaga hikkor maha, tõrv alla! Miski ainega augud ära täita! Uued vanad suusad otsida!

Kaua oodatud, kaunikesed! Aga....sellest edaspidi. Foto: E-bay müüja...

25. jaanuaril, 3 tundi enne lendu Kanaaridele, kui olin Pässa rabas oma 30-ndat tunnikorda jooksmas, helistas kuller: "Mjul sin pakk, oljen kjohe kohal"! Palusin panna pakk puukuuri alla ja jätkasin jooksu, 2 tundi hiljem olin lennujaamas ja unustasin selle paki. Naastes oli pakk kuuri all õnneks alles, sees pool maailma läbi sõitnud Alpina suusasaapad nr 46! Kuna saapad käes, otsustasin enne mehhaanilist suusatöötlust need nö pe(rs)es suusad siiski lumel ära proovida ja õigesti tegin, suusk libises ja külma ilmaga ka pidas. Mitme eri kohtades tehtud katsetuste tulemusena leidsin eile, 6. veebruaril nö ideaalse ilma, et suuska proovida. Tõmbasin täies pikkuses suusa alla kuuma rauaga Toko sinise, ehk siis külma ilma pidamismäärde, libisemiseks! Sic! Seejärel viisin suusad külma jahtuma ja siis panin suusa keskosasse, suvalise pikkusega alasse kaks kihti Toko punast, pidamiseks! Harku ja Trummi radadel suutsin läbida 31,5km ehk siis pool Tartu maratoni pikkust ajaga alla 3 tunni, keskmine kiirus 5:30min/km, mis pani mind kärpima senist finišiaja prognoosi ca 8 tunni alla sinna tõsiste tegijate mängumaale, ehk siis 6 tunni alla!

Kuna eile oli Harku rajatraktor metsa ära surnud, oli 7km klassikarada
sihuke omatekkeline, mis küll ei libisenud, aga ei kakkunud ka sidet kinni!

Aga, eilse sõidu 18-ndal kildil käis üks krõks, sest pealse küljest murdus lahti kalli hinnaga USA-st tellitud saapa tald, sõitsin eilse 31,5km pikkuse sõidu viimased 13km haigutava saapaga, ehk siis hoidsin vasakut jalga raja sees ning sellega eriti ei tõmmelnud. Eile õhtul aitas allmighty FB hädast välja, juba täna õhtuks oli eilne hukas saabas juba korras, liimitud ja üle õmmeldud. Lasin ka teise, veel liimist lahti tulemata saapa üle õmmelda - puuriti väikesed augud saapatalla sisse ja õmmeldi kummitald kolme ülitugeva õmblusega nahktalla külge, lisaks liimile, et jumalapärast see Tartu maratonil lahti ei tuleks!

Jaws 12.....

Tänud Nõmmel Pärnu mnt 303 multi-töökoja tegijatele, kes katkise saapa suu kokku tõmbasid ja ka nö tervele saapale lisa/varuõmblused tegid. 30 aastat hallitamist kusagil Milwaukee keldris, veidi märga Eesti suusarada ja oligi hää ja uhke välismaa saabas irvakil! Aga nüüd sellega korras! Mis veel, kepid ja riided? Kepid leidsime venna küünist, peaks olema meie kuulsa lauliku Kait Tamra 80-ndate suusarepertuaarist, neid pole veel proovinud, aga Tartu maratoniks lubatava ca miinus kümnekraadise pakasega käivad paksud nahksed käpikud väga hästi, vältimaks uudsest (vanamoodsest) kepirihmast tulenevaid ville! Ise mäletan hästi, et 80-ndatel sõideti suuska tol ajal tuntud kalarookimiskinnastega, mida sebiti ilmselt siis suurtest kalurikolhoosidest. Tänapäeval on samasugused kindad igas ehituspoes olemas, ehk siis nendega pole probleeme. Müts aga on mul juba mitu hooaega olemas!

Öfkoors, KAHRU oleks tegijam olnud, aga .......

Jäi veel riietus, ehk siis keha pahkluust kaelani retrosse panna, variante oli erinevaid, kuni mütsist lähtuvalt lõi pähe kasutada oma Soome kaverisi leidmaks täydellista pukuaa! Haanja100 legendaarne osaleja Hannu lõi letti 45 aastat vana "suomen maajoukkojen hiihtopuku" ja pani selle ka paar päeva tagasi postiga teele! Nüüd jääb loota vaid, et Omniva on jõuluruuhkast ja narkopakkidest veidigi hõlpu saanud ning suudab mulle 10 päevaga Keski-Suomest selle reliikvia kohale toimetada! Om nii vää, Omniva?

Hannu pani ka padja kombe alla, näitama venimust,
aga seda polnd tarvis, sest olen tervelt 14 kilo kergem kui novembris!

Olen teinud palju, et saaks 17. veebruaril olla koos teiste vanakoolimeestega Tehvandil stardis, puusuusa ja muu juurdekuuluvaga! Äge! Loodan, et ilm tuleb OK ning need muud osalejad austavad vana-kooli-meeste sõitu ning just neile ekstra sisse aetud (laiemat) rada! Trehväme stardis, tegijad!


PS! Määrime ka plastiksuuski libisema ja pidama sellekssamaks suusamaratoniks ning mõned vabad paarid veel jäänud venna Ivo määrdelaual! Kiirustage!!!

88-93, aeg lendab!

Lubasin kunagi, et teen igast neist viimasest veerandsajast maratonist, mis mind lahutavad minu vist kolmandast suurest ettevõtmisest, eraldi postitused, aga ..... mees annab sõna ja võtab ka! Igatsugu tegemist on olnud, lisaks on suur suvi ka Maarjamaale jõudnud, mis omakorda vähendab võimalust küdeva ahju saatel läpaka taga istuda ja oma üleelamisi kirja panna. Olen mitmeid kordi alustanud, aga sinnapaika see  ongi jäänud. Vahest nüüd õnnestub?

Flirt? Korraks? Kuhu edasi? Maybe?

88 - Hispaaniast tagasi jõudnuna sain kolm päeva kodumail olla, kui taas oli vaja (minema) panna. Sihtkohaks Varssavi. Reede õhtul lõpetasin Võrumaa Pikamaajooksusarja esimese etapi kommenteerimise, istusin autosse ja kimasin Riiga. Öö autos ning hommikul lennukile, 29 euro eest Poola pealinna. Quo vadis, RB? 

Orleni maratoni expo oli keset staadioni, kus mänginud enamik vutistaare!

Varssavi maraton 22. aprillil, mõnus nagu ikka, 5 tundi kannatust 23°-ses kuumas, ainsate eesmärkidena jõuda kontrollaega (5:30) ning võtta üks taastumisjook Nowy Swiat nimelisel tänaval. Etteruttavalt ja kokkuvõtvalt võin öelda, et mõlemad eesmärgid täitusid - aeg 5:08 ja (ainult) 1 taastumisjook tarbitud.

Sportlase taastumine algab hetkest, mil ta avab teise õlle.
Kui sportlane avab kolmanda õlle, siis on ta joodik....

89 - MK maraton Harku metsas 25. aprillil, vaid kolm päeva peale Varssavi jooksu. Imelühike aeg taastumiseks, aga aega ju ei ole. Imekombel oli meid tavapärase 3 osaleja asemel lausa 6 jooksjat joonel. Selle mõnusa, Harku metsa teedel toimuva, jooksu märksõnadeks sai kemplus jooksjate vahel, kelle maratoni juurde või lähedale on sattunud kõige kuulsam inimene. Minu trumbiks oli Rooma maratoni rajast ca 150m kaugusel Vatikanis kõnet pidanud Rooma paavst Franciscus. Marathon100.com pidaja Janek Oblikas käis oma trumbina välja kuninganna Elizabeth II, kes olevat Londoni maratonil stardi andnud. Jooksuvälise võistluse võitjaks tuli hoopiski MK ehk Meelis Koskaru, kelle joostud Rovaniemi maratoni stardi andis Jõuluvana, ilmselt tuntuim tegelane kogu maailmas!

Mõnusalt jahedas ja vihmases Eestis, Harku metsas, 89 purgis!

90 - MK maraton Pässa rabas, pidime küll sõitma Helsinki Malmi lennuvälja ümber joostavale Jeesusmaratonile, aga meil polnd niipalju usku ega raha, et ülelahe reis ette võtta. Lihtsam oli ennast piinata vanas heas Pässa rabas, aga nö uuendatud rajal, MK stiilis. Mõõtsime tavapärasest stardipaigast nagu ikka ühele poole 1,76 ja siis ka teisele poole 1,76km ning tegime seda 6 korda, kokku 42,3km. Ilm oli mõnusalt jahe, vihmagi saime, aga joostud see üsna emotsioonitu maraton sai. Viimasele ringile võtsin kaasa vana hea sõbra, härra Püha Migueli, temaga koos oli veidi lõbusam ning saime koos lõpuni, mina oma üheksakümnenda, tema peale üle 3000km pikkust reisi pakendikonteinerisse...

Hää sõbraga ca 41-sel kilomeetril! Endli foto...

91 - Tartu Maastikumaraton 13.05!!! Taustast ja tagamaadest olen sel aastal juba kirjutanud, ehk siis pidin nui neljaks kohal olema. Siiski-siiski, enne veel osalesin Saku100-l, mille lõpetasin seekord kilbil ning sattusin kogemata Euroopa suurimasse linna Istanbuli. Sellest linnast võiks lausa eriposti teha, aga teen seda siis, kui oleme novembris seal ka maratoni ära jooksnud! Diil?

Vasakul Aasia, paremal Euroopa, üleval kajakas ja all vasakul nurgas lammas...

Tartu Maastikumaratonist ei tahaks pikalt kirjutada, olin täitsa tühi kott ning suutsin suure surmaga selles 28°C palavuses ennast finišisse vedada. Tänu talupojatarkusele, mis sundis paar joogipudelit seljakotiga kaasa vedama. Lihtne arvutus näitab, et jõin rajal üle 4 liitri, peale lõpetamist veel 2 liitrit vedelikke ning loodus kutsus alles kella poole kaheksa ajal Järve Selveri õlleleti ees. Deja vu aastasse 2011, kui Tristaril sarnane vedelikukaotus tabas?

7 aastat pausi ja taas jooksuga selle kaare alla!

92 - MK maraton Kuusalus 17. mail! Rajameister Flash kutsus meid Lauritsa rajale, esimest korda jooksime MK maratoni ringil, mitte edasi-tagasi ning esimest korda päälinnast veidi kaugemal. See Kuusalu tagune mets on jooskmiseks üks äraütlemata mõnus kant, poolik möödus lennates, siis läks veidi raskemaks, lisaraskust lisas kuum, mida oli mitteestimaiselt 24°C!!! Ilmselt seetõttu venitasid kaks viimast ringi päeva väga pikaks, lausa 5:41 peale. Ilmselt hoidis alalhoiuinstinkt mind veidi tagasi, sest kolm päeva peale Kuusalut oli ees ootamas Riia!

Kuusalu stardi ootel, autorit pole fotol!

93 - Riia, 20. mai 2018! Olin kunagi Riia maratonil kirjas, aga töö pani toona tala ning jäi osalemata. Hiljem on Riiaga samal nädalavahetusel toimunud mitmeid Haapsalu maratone, kus olen olnud nii osaleja kui korraldajana ning seetõttu oli lähim välismaraton minu maratonide CV-st veel puudu. Tänaseks on see lünk linnukese saanud ning minu jaoks viies Euroopa pealinnas joostud maraton purgis!

Riia parimas kõrtsus oli ka koduvärve näha! :D

Riiga sain koos seltskonna spordimeestega, saime veel õhtul numbrid kätte ning siis anti vaba aeg, kuni pühapäeva kella 15-ni, mil pidi algama tagasisõit. Kasutasin antud vaba aega sisukalt, tutvusin oma nö kolmanda kodulinna (kaks aastat vene armeed veetsin Riias 1986-88) vaatamisväärsuste ja ööeluga. Polegi sääl linnas peale toda kauget aega palju käinud, tundus teine sellise moodsa ja mõnusana, väärt külastamist veelgi! Maraton sai stardi kell 8:30 hommikul, vaatamata õhtu pikaks venimisele oli algus üsna hea, pooliku tegin 2:30-ga, aga kusagil seal 2/3 peal läks veidi raskeks. Eks see kolmas maraton kaheksa päeva jooksul ning maratoni jaoks veidi kuum ilm nõudsid oma. Pidin veidi järgi andma, aga lõpuaeg 5:10:56 tegi rõõmu. Lisaks veel meeletu emotsioon rahvatantsijatest Tevzemei un Brivibase juures ning koorilauljatest Brivibase tagasipöörde juures! PALDIES LATVIA, tõsiselt hingehakkav kaasaelamine jooksjatele!

Rahvatantsijad kaasa elamas! Foto: Janek Oblikas

93 purgis, 7 minna, olen graafikus! Dr. Holdeni 50/100 pidu toimub 30. juunil Vango Imedemaal, info FB-s ja varsti ka trailrun.ee-s!

Aamen!

Mulle on elu ikka õpetanud, et järjekindlus viib sihile. Tilgad teevad aastatega kivisse augu, veenire uuristab endale mäe sisse läbipääsu ja muutub jõeks, jõgi viib setteid ookeani ja nö jõest tekkinud maale kerkivad linnad. 

Udune pilt lennukiaknast deltale, mille on teinud Hispaania suurim jõgi Ebro. Linnad kasvavad...

Viimaselt maratonilt Cran Canarialt Norrasse naastes vestlesin lühidalt ühe tegelasega, kes mõtleb nagu pool Eestit. Minu jutu peale, et jooksin seal kaugel lõunamaal maratoni, oli ainus temapoolne võimalik küsimus, et: "Kui pikk see oli"? Tule taevas appi, tahaks ma iga kord hüüda, kui säärane küsimus kõlab! Aga tegelikult rahulikult järele mõeldes, tuleb tõdeda, et sel tegelasel oli omamoodi õigus. Õigus küsida!!! 

Kui ikka 15 aastat raiutakse sulle pähe, et 23,6km pikkune jooks on maraton, siis....

Umbes 10 aastat tagasi, peale oma esimese maratoni (jooks 42,2km) lõpetamist, kõnelesin klubi TM pääliku Indekuga ja pakkusin välja idee toona 22,4km (hiljem 23,6km) pikkuse jooksu nime kooskõlla viimiseks asja tegeliku olemusega. Erinevate variantidena olid laual Tartu Kevadjooks, Tartu Maastikujooks vms, aga mitte mingil juhul sõna maraton. Või siis pakkusin ka välja, et kui ikka nimes on maraton, siis tehku ka 42,2km pikkune jooks.... Kelk vastas, et rahvas pole valmis. Paar aastat hiljem vist siiski oli see rahvas valmis, kui KTM hüppas veidi hilinenult maratonibuumi viimase vaguni saba peale, korraldades I Tartu Linnamaratoni. Olin toona kohal, nagu olin endale lubanud. Kevadine Otepää-Elva sutsakas aga jätkas vaatamata rahva valmisolekule "maratoniga", millel pikkust nappis. Sinna oli minul põhimõtteliselt või siis teatud pmst iseenese kiiksu tõttu tee suletud!!!

Minu vist viimane Tartu "Jooksumaraton" anno 2008!
Kohe näha, et vanad sõbrad....

Ühes selle blogi postituses aastast 2013 tõin ma välja põhjused, miks ma ei osale Tartu Jooskumaratonile enne, kui pole nimed ja tegelikud asjad paigas. Tänase SUURE UUDISE valguses aga võtan mütsi maha ja olen 13. mail Otepääl stardis, et 42,2km möödudes Elvas lõpetada! See võiks/peaks olema minu umbes 93-s maraton! C'est la vie!

Sama 2008 "TJM", aga mida ma sealt võitsin, mitte ei mäleta... :D

Kivi taganeb vee ees, raud paindub jne. Tuleb ainult piisavalt survet avaldada........

Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista! Aamen!

Suusatalv nii ja naa!

Aasta ja kuraditosin päeva tagasi kirjutasin nii: Tartu Maraton Tehvandi ringil?!? Tänan, ei! Tänaseks olen veidike oma arvamust muutnud, sest esiteks olen saanud aasta vanemaks, teiseks olen muutunud tasakaalukamaks ning tagatipuks olen saanud vestelda tolle ringitamise peakorraldaja Indrekuga. Nende kolme faktori tulemusena olen ma jõudnud pühapäeval toimuva "suusapeo" "nui neljaks" toimumise osas küll arusaamisele, kuid endiselt ei aksepteeri sellist lahendust ning ise nädalavahetusel Otepää kandis suuska kunstlumeseks ei tee!

Mis liigub, see kulub! /Tehvandi/

Ma küll tunnustan TM-i korraldajate pingutusi, aga samas annan teada, et nt Haanja Suusa100 ei saa kunagi, sõltumata ringi pikkusest, toimuma lühemana kui 100km. Kui täispikka sõitu välja lubada ei saa, siis ma pigem ei korralda seda suusasõitu ega ava ka regamist, nagu juhtus aastal 2014 ning ilmselt on minemas nii ka sel aastal.... Ma küll vaatan ootusrikkalt ilmaprognoose ning hoian endast vaatamata Võrumaalt eemalviibimisele kursis Haanja lumeoludega, aga ilmselt tuleb ka sel aastal ilmataadile alla vanduda. PS! Regamist pole veel avatud...

Näita tissi, Lukas! Vasa 2014.

Kunagi 10 aastat tagasi, kui ma esmakordselt viibisin maailma suurimal suusapeol - Vasaloppetil, sain kuidagi teada või siis pigem kuulda ühest linnalegendist, mis kõneles seltskonnast, kes sõitvat aastas suuskadega ainult 90km!!! Ehk siis pannakse ainult korra aastas suusad alla, et läbida see maailma legendaarseim suusasõit ning siis pannakse suusad taas varna uut märtsi algust ning Sälen-Mora vahelise raja läbimist ootama. Tookord seda juttu kuulates pidasin seda seltskonda ikka parajateks hulludeks, aga nüüd olen ise jõudnud samasugusesse, tegelt isegi hullemasse olukorda!

Vasaloppeti stardi eel 2015, Peep ja Justyna!

Sest nood tegelinskid olid ikka treeninud tüübid, lihtsalt neil ei olnud lubatud suuskadele asuda mujal, kui Vasaloppspåret'il, mina aga olen hoopis hullemas seisus. Suuskadele sain viimati mullu 17. märtsil!?! Olen küll sel aastal jooksnud keskmiselt 1,56km päevas, mis pole ju paha tulemus, aga kahjuks on selle kilometraazhi taga vaid jaanuarikuus läbitus kaks maratoni ning nende kahe jooksuga minu selle-aastane trenn ka piirdubki.

Vasa liidrid 2015 enne Evertsbergi vahefinišit (10000SEK),
keskel Anders Auckland.

Minu olukorra tõsidus selgub kohe, kui te saate teada, mis on mind ees ootamas veidi rohkem kui nädala pärast, kui pean reede (02.03) õhtul kell 8 koos poolteise tuhande teise seiklejaga asuma teele Sälenist Morasse, suuskadel ja lauspimedas, kogu asi kandmas koondnimetust Nattvasa 2017! Sõidetakse paarides, kokku pääseb rajale vaid 750 paari ning ma isegi ei tea, kuidas ja kus ma sellise au osaliseks minu õnnetuseks sain? Õnneks peab minu paariline 24h peale selle öise sõidu lõpetamist Vasa pärissõidule minema ning loodetavasti tõmbab see talle pidurit ja lubab mind järgi oodata....

Sinna kerigu manu tahaks järgmise laupäeva
hommikuks kohale jõuda...

Vaatamata pikale kogemusele ja seni läbitud hullustele nagu Paris-Brest-Paris, Ironman, Tahko 180 MTB, tunnen ma siiski sügavat aukartust selle ettevõtmise ees - ikkagi 90km suuskadel, pimedas ja külmas, maailma uhkeimal suusarajal! Eks järgmisel nädala laupäeva hommikul, hiljemalt kell 8:00, on teada, kas kilbiga või kilbil???

Tartu Maraton Tehvandi ringil!?! Tänan, ei!

Täna jõudis Tartu Maratonile registreerunute mailboksi irriteeriv teade klubilt Tartu Maraton. Minu postkasti see miskipärast ei tulnud, pidin kasutama tutvusi, et seda näha. Teate sisuks oli kaheldava väärtusega küsitlus, et kas osalejad on nõus oma tasutud osavõtumaksu eest tiirutama 20-21. veebruaril lendsalkadena Tehvandi kunstlumeringidel, saades täisraha eest poole või keelduvad tiirutamisest, saades järgmisel aastal poole raha eest eest täislaksu!

Läinud laupäeva lumerõõmud Haanjas Plaani Jaanimäel.
26km pikkuse Lumeilvese matka osalejate laskumistehnikad.

Kui see valik oleks olnud nö isikustatud, ehk siis iga osaleja oleks pidanud kohustuslikult sellele vastama ning vastamise tulemusena oleks ta siis pidanud kas Tehvandil tiirutama või saama järgmiseks maratoniks 50-prossase hinna, mittevastamise korral aga loobuma kõigest, oleks see küsitlus olnud õigustatud. Sikud sõidavad, lambad terved ja lollid hoopis ilma. Aga kuna see küsitlus oli anonüümne, siis ei maksa selle tulemus absoluutselt mitte midagi! Kui siis ainult niipalju, et annab korraldajale kahtlasevõitu moraalse õiguse teha just nii, nagu hing (loe: rikutuse aste) lubab!

Jäine jooksurada eile Pääsküla rabas...

Korraldajana saan ma aru KTM-tiimi ees seisvatest dilemmadest, eriti veel pideva osavõtutasude välise sissetuleva rahavoo vähenemise tingimustes. Aga kuna hr Indrek Kelk on kogu aeg olnud üsna jäik traditsioonide järgija, olles vastu ettepanekutele teha Tartu Maratoni trass stardi ja finišiga Otepääl või nimetades 23km pikkust jooksu jäärapäiselt maratoniks, siis soovitaks tal eeskuju võtta Elfstedentocht'i uisumaratonist Hollandis! Nimelt on see 200km pikkune Hollandi kanalitel peetav uisusõit toimunud alates esimesest sõidust aastal 1909 tervelt 15 korral, seda 107 aasta jooksul!!! Viimati saadi jääle aastal 1997, aga kellelgi pole tulnud mõttesse seda maratoni nt ovaalil või kunstjääl korraldada. Sest see uisusõit toimub Leeuwardenist Leeuwardenisse, kanalite peal oleval looduslikul jääl, läbides kindlaid linnu, mis jäävad kanali äärde. Ja kui külma ja ühtlasi ka jääd kanali peal ei ole, oodatakse uut aastat! Simpel!

4.01.1997, seni viimase "11 linna tuuri" sõitjad Birdaardi veski juures.
Foto: accuweather.com

So, welcome to the 44^th Tartu Marathon on February 19^th 2017!

Maailmalõpp on käes....

Eile avalikustas KTM (Klubi Tartu Maraton) pressiteate mõningatest uuendustest, mis ilmselt Eesti aegade kuulsaimat spordisündmust uuel aastal ees ootavad. Uuendused on IMHO igati positiivsed, sest need on enamuses ette võetud, tuginedes osalejate tagasisidele. Üks uuendus on tingitud ka nö moodsatest aegadest, sest iga normaalne spordisündmus pakub viimastel aastatel otseülekannet, tagamaks osalejate lähedastele või mingil põhjusel sündmusest kõrvalejääjatele võimalust toimuvaga kaasas olla ning omade ponnistusi jälgida. Minu korraldatud Haanja100 MTB on kolm viimast aastat otseülekannet (mis on ka hiljem youtube'i vahendusel järelvaadatav) enesestmõistetavalt pakkunud ning hea, et KTM on kah lõpuks sellele reele saanud. Aga ega suur elevant suudabki sõjaväelist käsklust "Ümberpöörd" täita umbes 27,5 korda aeglasemalt kui väike ja paindlik rebane...

Kellele elu küsimus, kellele poogen! Foto: Sulev Kraam

Ühele uuendusele aga oleks vaja lähemat tähelepanu pöörata, sest see mõjutavat teatud allikate sõnul lausa tuhandete inimeste elu ja eesmärke. Nimelt on Kelk ja Co-l plaanis eeloleval talvel toimuval Tartu Maratonil juurutada nn netoajavõttu, mis maakeeli tähendab seda, et osaleja aeg läheb käima hetkel, kui osaleja ületab stardijoone ning aeg läheb kinni siis, kui osaleja ületab finišijoone. Igati loogiline otsus, sest miks peaks nt viimasest grupist startijal aeg juba tiksuma, kui ta pole veel stardijoont ületanudki. Neli nädalat tagasi ületasin ma Valencia maratonil stardijoone ligi 13 minutit peale stardipauku, lõpetasin maratoni brutoajaga 5:06 ning protokolli läks aeg 4:53! Igati loogiline ju! Jah, loogiline on see ilmselt enamuse osalejate jaoks, kes lähevad maratonile osa saama suurest talvisest laulupeost, kelle jaoks ei ole eluliselt oluline, kas nad on selle peo lõpuprotokollis kohal 492, 501, 602 või hoopis 3512! Tuletagem või meelde dialoogi Eesti kultusfilmist "Vallatud kurvid":

- Miks nad niimoodi kihutavad?

- Sest esimene saab auhinna!

- Mhm, materiaalne huvi, arusaadav! Aga miks need teised siis kihutavad?

Voldemar Panso ja Eve Kivi filmis "Vallatud kurvid".
Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Samas on meie hulgas inimesi, kelle jaoks on see uuendus 200% vastukarva. Kujutage endale ette seda frustratsiooni, kui olete pilt taskus suutnud 63km pikkuse suusamaratoni lõpukurvis sõita üle oma lähima konkurendi suusaninade ning tänu sellele üdini "sportlikule ja mehelikule" maneerile edestanud sedasama konkurenti finišijoonel terve suusapikkusega ning protokolli sirvides selgub, et see lõpukoridori "mehelik" ponnistus oli vaid Pyrrhose võit, sest seesama "konkurent" ületas stardijoone sinust kaks sekundit hiljem ning on tänu netoajavõtule lõpuprotokollis sinust hoopis sekundiga eespool! Kui see ajab sul sita keema, siis mine ravile, mitte aga mingisuguste "libadoktorite" mudaravile, vaid ikka sinna päälinna, hipodroomi kanti!

Vötta saab ka mönuga! Foto: Art Soonets aka Lobamokk

OK, jätaks emotsioonid ja läheks kuivade numbrite juurde. Tartu Maratoni stardijoone peaks esimene tuhat startijat, vähemasti minu mälu järgi, ületama umbes minuti jooksul alates selle koleda hümni avataktidest! Esimene tuhat lõpetajat laekub Elva lasketiiru 80 minuti jooksul, mis teeb keskmiselt 12,5 lõpetajat minutis. Vastavalt päälik Kelgu väidetele võib kohtade korrektsioon olla 5-10 protsenti, mis eelpooltoodud numbritele tuginedes on ilmselgelt üle pakutud. Kui minutis tuleb ca 12,5 lõpetajat, siis eksimusprotsent on 12,5/1000 ehk umbes 1,25%. OK, võitja ja peagrupp tulevad tagaajajatega võrreldes ilmselt veidi pikema vahega ning ka eelpool pakutud valem ei ole lõplik tõde, aga usun ise, et võimalik lõpukoha kõikumise protsent jääb igal juhul alla kolme ehk siis muretsemiseks ei ole põhjust!

Killuke Kubija Jõulumaratoni rajast.
Foto: Aare Huik

Pealegi, nagu üks Võrumaa ilmatark mulle juba oktoobri lõpus ütles - ega kaks sitta talve ilma kolmandata jää!!! Seetõttu pühendungi sel talvel enam jooksule, näiteks 27. detsembril korraldame koos sõpradega üsnagi eksklusiivse Jõulumaratoni ning 16. jaanuaril ootan kõiki fänne Pääsküla rappa, et kasvõi piskuga toetada meest, kes on Eesti maratoni ajaloo tarbeks teinud ära vaat et suurema töö, kui seda oli kunagine Augeiase tallide puhastamine Heraklese poolt! Täpsem info ikka kodukal haanja100.ee!

Jooksmiseni.........