Tark ei torma ehk 167 ringi Tondiraba karussellil....

Olen kaks viimast jaanuari lõppu veetnud koos sõbrast maratoonari Aarega Peterburi ja Laadoga vahel (kuhu me sel aastal kahjuks peale ei saanud), joostes seal ühte venelaste poolt palavalt armastatud maratoni nimega "Elu Tee", mis viib osalejad Laadoga järve kaldalt Peterburi linna külje alla mingi "pamjatniku" juurde, kus on siis maratoni finiš. Kuna see õige "elu tee" maratoni pikkust välja ei kanna, siis tehakse ka seal alguses väike paun, et lõpus, seal pamjatniku juures, see maratoni pikkus ikka pädeks. Sama teevad ka kreeklased oma Athens Authentic Maratonil, kus tehakse alguses sisse paun, et tavapärane, see Pheiddipidese poolt joostud distants ikka kattuks Londonis kunagi aastal 1908 kuninganna tujude poolt paika seatud nö tänapäevase õige maratoni pikkusega....

Mingi "pamjatnik" finišis. Mitte see õige....

Läks vist segaseks see algus, eks ma pean kunagi selle kohta omaette posti tegema, aga seoses Peterburi maratoni äralangemisega sain täna siis oma maratonoloogias hakkama uue tembuga - nimelt jooksin oma 65-nda maratoni sisehallis, 252 meetri ja 66 sentimeetri pikkusel ringil, ehk siis 42,195km läbimiseks tuli Tondiraba jäähalli ümbritsevas koridoris joosta 167 ringi. Le Carrousel, ütleks selle peale frantsuusid... Endale see just karussellina ei tundunud, pigem kartsin jooksurajaks olevat sulabetooni ja sisehalli kuiva õhku.

Mingil ringil, taga tänane vari Ivar Lai. Foto: marathon100.com

Kuna mul oli enne tänast jooksu sel aastal jalge all vaid Pässas 7. jaanuaril joostud 42,2km, ei mitte midagi muud, siis alustasin ettevaatlikult, olin kogu rivi viimane. Esimene ring oligi hiljem kogu jooksu aeglaseim, tervelt 1:51! Teisel ringil sain kiiruse paika ning edasi liikusin 165 ringi kiirusega 1:43-1:47, mõned anomaaliad (joomine, tropid, trügimine) välja arvatud. Viimasel ringil tõstsin veidi tempot ning läbisin selle 1:33-ga. Vahepeale ei jäänud midagi huvitavat, vaid ligi 5 tundi üsna monotoonset tegevust, ehk siis ühe jala teise ette tõstmist.

Nende kardinate vahelt tuli vahepeal mõnusat jäist õhku - otse
Jäähallist. Foto: marathon100.com

Kuna suutsin algusest peale oma tempoplaani järgida, siis tegin lõpuks ka negatiivse spliti ning jooksin välja oma viimase aja parima aja peale septembrikuist Volmari maratoni - 4:50.18! Seda vaatamata jooksutrenni olematusele. OK, olen viimasel paaril kuul teinud tugevat pingutust nõudvat füüsilist tööd, päevas üle 10h väljas viibides ning pidevalt nö liigutades. Ehk on see olnud abiks tunduvalt parema jooksuvormi saavutamiseks, kui see mul sügisel oli? Mine võta kinni!

Lõvi valvsa pilgu all koos teise Ivariga. Foto: marathon100.com

Tänase 167 ringi jooksul oli veidi aega ka mõttetööd teha ning treisin oma mõtetes valmis Tondiraba Sisemaratoni slogani - 167 ringi sisehallis ei olegi kõige hullem viis maratoni joosta! Aga seda ainult seepärast, et sellest hullem saab olla ainult maratoni läbimine jooksulindil...... Projekt "100 maratoni 30. juuniks 2018" on endiselt jõus, see nõuab edaspidi vaid 2 maratoni läbimist ühes kalendrikuus. Jaanuari plaan on igatahes TEHTUD!

Maratoniaasta avapauk Elu Teel!

Elu Tee  (Дорога жизни, Doroga žizni) nime kandis ainus tee, mis Leningradi blokaadi ajal Teises Maailmasõjas ühendas sissepiiratud linna Nõukogude tagalaga....kui viitsid, loe edasi siit!

Taamal Laadoga (18000km²), suurim Euroopa piiridesse mahtuv järv!

Eelmisel aastal umbes samal ajal sai selle tee mälestamiseks juba 46-ndat korda peetud maratoni väisatud, sellest tegin valmis ka pikema kirjutise, mis läks oma teid rändama Venemaa erinevates jooksufoorumites ja blogides. Vastavalt "rikutuse astmele" minu vestet, küll läbi Translatori tõlgituna, seal siis kas kiideti või laideti. Mul poogen, vahet pole! Kui siis ainult niipalju, et umbes 80% minu poolt selles postituses esitatud kriitikast oli selle aasta maratoni korraldamisel arvesse võetud, möödalasud parandatud ning selle-aastane maraton oli peaaegu juba normaalse maratoni nägu.

Kuigi diplom tuli ise täita, oli medal OK!

Kui veel eelmisel aastal sai ennast maratonile regada 300 rutsi eest, mis perssekäinud rubla juures tähendas minu pangakontolt 3,81 eurost väljaminekut, siis sel aastal karistati need "jobannõje fašistõ" ära, määrates meile lausa 1700 rublane osavõtumaks. Kohalikud pääsesid 700 rublikuga. Eelmise aasta nõme XБ-rubažka* oli sel aastal asendunud normaalse T-särgiga! Samasuguse positiivse arengu oli läbi teinud ka lõpetaja medal, muundudes 70-ndate stiilis veoauto pilti kandvast plärtsust väga soliidseks hõbedaseks medaliks!  Kui eelmisel aastal ootasin tulemusi lausa kaks nädalat, siis sel aastal oli numbri küljes MyLaps kiip ja aeg saadeti pool tundi peale lõpetamist SMS-iga telefoni! Ja maratoni avakõnes ei kõlanudki enam paatos ja vihatud hümn, vaid see jama oli veidi eemal, "purunenud ringi" mälestusmärgi juures. Meile anti stardis vilet ja oligi minek. Korotšee, objavljaju blagodarnost!

Kaske, kaske....

Peale 5km pikkust algpauna stardipaika tagasi jõudes sain veel kaasa ümiseda kõllidest kajava "eeta den pabeedõ" sõjaväes pähetaotud sõnu ning siis tuli pikk vaikus, kuni esimese TP-ni, kus kohtasin ka Eesti maratonidelt tuttavaid Igorit ja Ljubat ning koos veel ühe valgevenelannaga lõbusalt mölisedes kulusid kilomeetrid ruttu. Kusagil 21km peal jäid sõbrad TP-sse toituma (olin 30km punktini oma joogi peal) ning liikusin neist ette oma jooksu jooksma. Sättisin tempo oma tavapärase lõpuaja, selle töise 4:45 peale ja etteruttavalt nii ka läks, suutsin poolmaratoni aja 2:22:20 muundada lõpujooneks ajaks 4:45:07. Tegelikult täit tõde ei teagi, sest umbes 8-nda kilomeetri peal oli kõigil gps-kellade omanikel umbes 600m pikkune black-out, osade osaliste selgitusel tingitud sõjaväe radarijaamast, millest me mööda jooksime - поле чудес. Vaatamata kuuajalisele eemalolekule jooksuradadelt suutsin oma nö stampaja ära teha, takkajärgi küll sellise kolmepäevase ai-ai hinnaga, aga ei viitsinud sõpra Aaret kaua finišis mind oodata lasta.  

Finito....

Tegelikult tahaks seda maratoni soojalt soovitada ja just säherdustele tegelastele, kes igapäevaselt meie Eesti elu üle virisevad! Käige korra seal ära ja tagasi tulles te avastate, et elame me siin Eestis ikka kuradima hästi. Ei ole meil pagulasi, ei ole igal võimalikul põhjusel või siis ka niisama autot peatavaid mente, ei ole meil nt Sakus toimuvat maratoni, mille stardimaterjale tuleks otsima minna Piritale jne. Meie elu on ikka kuradima lill siin! 

Kesklinnast 9 peatust metrooga, siis jala 3,5km mööda seda prospekti
ning leidsimegi üles maratoni EXPO tervelt 2 müügikohaga!
Stardimaterjale anti ka sealsamas päraperses....

Mina ei virise, ma nendin fakte! Ma ju tean, et juba 300 aastat, alates Peeter Esimesest on püütud Venemaad õigetele (loe: euroopalikele) rööbastele suunata, aga ei lähe ta mitte! Ja kas ongi mõtet, sest inimesed tunduvad valitseva olukorraga rahul olevat - on püstirikkad, on tšinovnikud, on tavalised inimesed, leppinud oma olukorraga ning kõige lõpus on kerjused, kes igal tänavanurgal almust paluvad! Nii oli see üle 100 aasta tagasi enne esimest ilmasõda ning nii see ka jääb, kuni järgmiste ilmasõdadeni! Aga kuradi meeldiv on kuulda mitte ainult ühe venelase käest, et see, mis me oleme oma Eestiga 20 aastaga teinud, on tõeline ime - teekond inetust pardipojast kauni luigeni!

Buss jõudis kell 8:55 stardipaiga lähistele.
Rahvas saadeti kooli ümber riietuma, 2h ja 20min!!!
11:15 sõideti starti edasi, mis tan iks muud tetä!

Niiet seltsimehed, vähem hala ja rohkem tegusid!!! Edasi võitude poole!!! Igatahes!!!


*XБ - hloptšato-bumažnõi, ehk siis puuvillane