Võta aega veidi ringi vaadata...

Viimane nädal läks töö tähe all - lausa kuus päeva jutti ei saanud ei tosse jalga, ei rattale, ega ka varatulnud suve mõnes soojas järves nautima. Töö pani ikka nii tala, et vähe polnud! Seetõttu läks hää Läti sõbra Janis Baltaisbrencis'e kutse Ape rattamaratonile nooleviskajate kõnepruugis (olen kunagi sel alal isegi eestikatel osalenud ja 16 parema sekka jõudnud, sic!) täpselt sumpa rosinasse, ehk maakeeli siis noole märklaua keskel asetseva 50 punkti andva ringi keskmesse!

Janis Baltaisbrencis seisab Lätis vivus.lv rattasarja taga.
Janis on see mees, kes muutis minu mõtlemist, müües mulle single-speed'i!

Ape maratoni olen ma ka varem sõitnud, seetõttu ei olnud vähemasti minu jaoks tegu nö tundmatus kohas vette hüppamisega. Liiatigi kasutan oma korraldatud Tour de Rõuge kolmanda etapi raames ca 15km ulatuses täna sõidetud Ape maratoni rada, mida me siis kahepeale lätlastega ka hooldame. Ja mitte ainult ei hoolda, mis tegelikult kujutab endast teedele-radadele langenud puude eemaldamist ning okste lõikamist, vaid rajasime kunagi sinna ka ühe rajatise, mis küll oma rajamise hetkel oli mitme seadusepügalaga vastuolus. Tegu oli nimelt Läti ja Eesti vahelise ca 10m pikkuse sillaga.... (lingi taga on Osooni saade Paganamaast, kus näha mitmed kohad, mis ka rajal sees olid)

Sild sillaks, täna sealt üle sõita tegelikult ei saanud, sest Paganamaa järvede veetase oli üle mõistuse kõrgel. Enne sillale sõitu olid ka lätlased lõpuks uue piiriposti püsti pannud ning selle ümber kaitsekraavi kaevanud, mis oli ca 50cm sügav ja vett täis. Nad oleks ju võinud selle posti panna meeter lääne poole, oleks olnud hundid söönud ja hambad terved, aga ei, post oli pandud just keset kusemist, mis välistab rattaga hooga sillale tuleku. Tundub, et see nn "Draudziba tilts" (googeldagu, kes aru ei saa) on pinnuks silmas ka Läti ametnikele....

Ma küll sõidan siit üle, aga enne ja peale silda tuli ikka jalastuda.

Aga enne seda silda, mis oli alles raja 18-ndal kilomeetril, juhtus minu jaoks veel paljut ning sellest alustakski. Stardikoridorid olid jagatud nii, et esimeses oli 30 eliittegelast ja edasi valis igaüks endale vastavalt eeldatavale lõpuajale oma koridori. Mina läksin oma sinkuga koridori, mille nimest ma aru ei saanud, aga füüsilise vaatluse järgi oli see viimane!!! Ja see oli nii viimane, et minu (ja veel minuga solidaarselt koos seisma tulnud lätlase) ees oli 50m tühja maad. Ja tagatipuks ei võtnud keegi meie koridori eest lintigi ära, ju siis arvati, et niiiiii tagant keegi ikka ei stardi!

4. stardikoridor. Planeeritud sõiduaeg - autasustamiseks olen kohal!
(Contra tõlge)

Sõitsin esimese kilomeetri viimasena, aga siis tuli üks heinamaa tõus ja kohe jäid 3-4 käiku otsivat (ragistavat) tegelast jalgu. Edasi läks lõbusaks, sirgete (loe tasane kõva kruusa- või mullakattega tee) peal astusin teistega sama sammu, veidigi tehnilisema koha peal liikusin vaid mina, teised tegid arusaamatuid liigutusi. Esimeseks TP-ks ca 17-ndal kilomeetril olin koorinud ca 30 skalpi ning üritasin veel kahest nägemisulatuses olevast kulgejast jõuga mööda suruda, et peale TP-d tulevat, Ape raja laskumiste pingereas teisel kohal olevat, down-kill'i (vaata laskumist ja sillaületust alates 34:10) vabasse vette jõuda ning seda täiega kaifida. Sain neist mööda, TP-s pakuti jooki, vastasin: "Es negribu" (ei soovi) ning osutasin oma seljas olevale joogikotile. Mind veidi valesti mõistnud üliagar jootja lajatas mulle seepeale topsitäie külma vett just sinna, kuhu ma käega näitasin, ehk siis krae vahele, mis võttis mul hetkeks pildi sassi ning suundusin vale teed mööda minema. Lätikeelse karjumise peale pöörasin tagasi ja jõudsin siiski nibin-nabin enne neid kahte laskumisele, mis viiski eelpool mainitud sillale Eestisse. Kuigi lätlased olid tavapärast laskumismarsruuti muutnud (NB! Teeme nii ka TdR-il), oli see allatulek puhas kaif - soovitan soojalt!

Esimene põige Eestisse umbes raja 8-ndal kilomeetril.
Tere tulemast Eestisse! Palume dokumendid valmis panna! (autori tõlge)

Läbi vesise silla Eestisse jõudnud, ootas ees tõus üles Paganamaa matkarajale. Käikudega rattaga tükk torti, sinkuga paras proovikivi. Möödusin tõusul kahest kõndijast ning sain üleval kellale pulsi 180!!! Valus!!! Aga ma pidin neist mööda murdma, et saaks üksi ja omas tempos nautida ühte pikka-pikka laskumist, mis lõpeb parema U-kurviga, kuhu kohe peab täie pasaga sisse lendama. Vedas, kedagi polnud mu hoogu pidurdamas. Liivakraavi laskumisel (pingerea Top-1, vaata alates 46:51) sain imekombel ka täiega sõita, sest murdsin enne laskumisele minekut mööda sa seitsmest sõitjast ning karjusin laskumise alguses alla laskumise põhja väga kõva häälega: "Es brauca" (mina sõidan)! Tõmmati eest ära ja lubati nautida, paldies!!! Edasi järgnes ca kahekilomeetrine kallasrada - Eesti parim kiire singel. Kolm tegelast jäid küll jalgu, aga ikaldusid igaüks eri kohtades, nii et sain nautida....

Kikkajärve otsas, Eesti piirist ca 100m Läti poole. Foto: Iveta Druvaskalne

Tagasi Lätisse jõudes tõmbasin kruusakal kässarit ja asusin kulgema, läinud raske töönädal ja eilne 18-tunnine tööpäev hakkasid kohale jõudma. Lisaks polnud kruusal minu 28-18 ülekandest tegijat ning kogu eelnevalt Paganamaa singlitel allaheidetud tšainikute-kamp vajutas mööda. So what! Minu töö oli tehtud ning neid ära sõidetud, kauaoodatud singleid, olin juba täiega nautinud. Nüüd jäi vaid oodata, kuna tuleb 3km enne lõppu lubatud Vaidava jõgi, et seal oma tavapärane suplus ära teha ning siis juba finiš. Aga kuna olin peale Paganamaad oma kulgemises üsna aeglane, siis sattusin peale teist TP-d pika sõidu rajaga liitunud, poolmaratoni sõitvate hokikiivrites ketsimeeste võitlustandrile, kus lätlane ei tundnud lätlast, rääkimata siis eestlasest. Tagant tulid kiired mehed, kes hoki-, kes ehituskiivriga ja nõudsid rada. Vastasin neile ülbikutele viisakalt vaid kahe sõnaga - "Mine persse"! Üks mööduja oli aga tõeline džentelmen, öeldes mulle: "Labak, ludzu" (möödun paremalt, palun). Viisakas oli ta küll, aga mitte eriti arukas, sest minu rattapükste tagumiku peal on suur haanjamatkad.ee logo ning eestlasele läti keeles nii pakilist infot anda pole eriti arukas. Mina sain õnneks tema hoiatusest aru, aga paljud eestlased ei pruugi saada ning seetõttu annangi meie lõunanaabritele ühe äärrmiselt vajaliku nõuande - keeled suhu ja Euroopasse!

See pole küll selle veski pilt, millest kohe juttu tuleb. See on
Grube veski Pihkva-Riia kivitee ääres. Foto Wikipeediast.

Kuna ise olen Eestis ratta- ja muude võistluste korraldaja ning maadlen alati enne võistluspäeva kümnete eri ametkondadele saadetavate taotluste-kooskõlastustega, siis mind pani ca 10km enne lõppu imestama üks tõik, kuidas A2 numbriga maanteele (a la Tln-Tartu-Luhamaa) rattaga väljasõit ei olnud ei turvatud ega olnud seal liikuvate autode liikumiskiirus piiratud. Tõsine Russian Roulette! Welcome to Latvia! Aga see maanteelt mahapööre viis väga vingesse veskisse ja sealt edasi veel vingema ehitise juurde - Vaidva jõele kunagi ehitatud 3-kordse ca 15x40 meetrise põhjapinnaga puidust veski juurde. Kuigi korraldan ise Eestis mööda erinevaid jõgesid erinevaid matkasid, pole meil sellist veskilossi lätlastele vastu panna - tõeline vaatamisväärsus, lähen sinna kunagi kindlasti tagasi, kui numbrit pole ratta küljes ja aeg ei jookse!

Sic transit gloria mundi - nii kaob maailma hiilgus.
Foto: apesnovads.lv

Veskist möödasõit tähendas aga ainult üht, et jõgi on lähedal ja varsti saab jahutust. Aga jahutus tuli veel enne jõge, sest ülevalt hakkas tulema rämedapiisalist äiksevihma. Tegelikult vahet polnud, sest kuum oli ikka olla, vaatamata vihmale. Stardis näitas Polar725SX päikese käes 38 kraadi, rajal olles läks õnneks pilve ning hullem jäi olemata. Aga Vaidva ootas ja sinna ma peale ratta teisele kaldale viimist ka sukeldusin, jäädes sinna lebotama umbes kolmeks minutiks - minu jaoks Ape maratoni tipphetk! Vedeled jões, vaid nägu ja kiiver paistab vee alt välja ja näed kurjade nägudega mööduvaid rattureid, kes ratast vee kohal kandmas, kes pohhuistlikult seda läbi vööni küündiva vee lükates. Mõnus, kaif, lahe, vinge!!!

Sõnad on vist liigsed, kont laksab täiega! Foto: Madara Jakobsone

Kuigi ma tõin ülaltoodud jutus välja mõningaid Ape maratoni nö näiliseid korralduslike probleeme, soovitan siiski soojalt mõnikord selle rutiinse kodumaise karusselli pealt vahel maha astuda ning mõnda lähivälismaal peetavat maratoni jooksma-sõitma-suusatama minna. Et mingi suvalise kohaliku rattasõidu 139 osaleja seas saavutatud suvaline 79-s koht ei tunduks mingi erilise saavutusena, on vahepeal vaja nende KTM-i, Estonian Cup'i, Filtri või Estoloppet'i sõitude kõrval ka midagi muud näha!!! Maailmapilt läheb kindlasti selgemaks ja mõte helgemaks!

Chill, grill ja vankrimääre! Viimased 100m! Foto: Rakkemees Enno Eilo!

Siinkohal kutsungi maastikurattahuvilisi juba vähem kui kahe nädala pärast lööma kahte kärbest ühe hoobiga, kuna just siis avaneb võimalus nö ühe Tallinnast väljasõiduga osaleda kahel korralikul MTB-sõidul - 7. juunil toimuval Estonian Cup 3. etapil, Rõuge rattamaratonil ning 8. juunil sõidetaval vivus.lv MTB-sarja 3.ndal etapil, Smiltene rattamaratonil!

Saku100, anno 2014!

PROLOOG - SISSEJUHATUS
Selle blogi vanale lugejale ei pea ilmselt seletama, mis on Saku100 ning miks ma sellest olen alati kirjutanud. Uuemale lugejale ütleks tutvustuseks niipalju, et Eestis on vaid 4 maastikurattasõitu, millel ma ise osaleda tahaks ning kahel neist ma ise kahjuks korraldajana osaleda ei saa. Ülejäänud sõidud on Jõelähtme rattamaraton ja Saku100! Minu ustavust sellele Eesti mõistes unikaalsele maastikusõidule tunnistab eelmise aasta Saku100 nui-neljaks läbimine, vaatamata sellele, et korraldaja seda sõitu ei korraldanudki.

Erinevad spordiüritused tunnustavad oma lojaalseid osalejaid mitmeti, Haanja100 näiteks annab igale 5 korda selle katsumuse läbinule unikaalse ning ratturite seas eriliselt hinnatud Buff'i®, Saku100 aga peab arvestust selle üle, mitu kilomeetrit on osalejad aastate jooksul sellel ränkraskel rajal võistluse käigus läbinud. Nagu alltoodud pildil olev number näitab, olen mina selles arvestuses auväärsel kolmandal kohal ning võin vabalt kanda Juurikaprofessori tiitlit. Loodan, et sellest ei tule nüüd rahvusvahelist skandaali, kui üks Emajõe Ateena ükspõlv avastab, et lisaks doktoritiitlile olen ennast pärjanud ka professoritiitliga.

Juurikaprofessorite esikümme saab nö nimelised numbrid....

ESIMENE RING - ÜLLATUS (aeg 1:26.10, pulss 150)
Selle aasta Saku100 peeti 16,8km pikkusel ringil, mis oli ilmselt paljudele üllatuseks keeratud kogu ulatuses teisipidi ning lisaks samas peetud kolmapäevaku raames paljusid rabanud Põdrasingli üllatusele oli uusi singleid veel ja veel ning need olid oi-oi kui valusad - turvas, juurikad ja vesi. Pool ringi sai läbitud ajaga 45 minutit ning esialgsesse plaani sõita kõik ringid 80 minutiga (kokku siis 100km 8h) hakkas tekkima suuri mõrasid. Õnneks oli ringi teine pool joonistatud mööda vanu ja seetõttu kiiremini sõidetavaid Saku singleid nagu Oja, Pommiaugu, Koolme ja Käsna!

Ühel mitmekümnest esimese ringi sillast!
Foto: grimsun.eu

TEINE RING - RAHULDUS (aeg 1:28:58, pulss 151)
Kuna esimene ring oli üle 100 osaleja tõttu üsna sagimist täis, sai teisel ringil lõpuks ka oma rütmis sõitma hakata. Ja siis oli hea näha, kuidas varased paugutajad hakkasid tehnilistel singlitel jänni ning minu single-speedile jalgu jääma. Tasasematel teelõikudel pandi muidugi minust täiega mööda, et singlitel taas jalgu jääda. Endal oli samas üsna hea tunne nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. 8-tunnise lõpuaja alistamine oli unustatud, vaikselt hakkas vägisi mõtteisse ronima kahtlusekurat, et kas ikka suudan viienda ringi alla 8h lõpetada, et pääseks enne kontrollaega viimasele ringile.

28-18 ülekanne käras täna Sakus küll je veel!!!

KOLMAS RING - VÄSIMUS (aeg 1:33.56, pulss 155)
Kuigi ligi kolm tundi oli juba stardist möödas, polnud ringi alguses mingit tahtmist süüa. Õnneks oli niipalju kogemust, et haarasin raja äärsest kotist oma standardvõileiva kaasa. Poole ringi peal, peale käsnade ja svammide läbimist hakkas uni peale tulema - see on minu jaoks esimene märk salaja pealetükkivast väsimusest. Sain kohe aru, et kiiremas korras peaks võileiva kurku ajama, aga enne ringi lõpus olevat sirget ei tulnud selleks mingit võimalust. Siis pidasin kinni ning edasi sõitsin kuni kolmanda ringi lõpuni pajukit nosides. Hakkas parem!

MTB-sillaehituse uued suunad!
By Saku100!!!

NELJAS RING - IKALDUS (aeg 1:54.57, pulss 149)

Et nüüd aus olla, pean välja ütlema, et mõtlesin selle postituse struktuuri ja nende ringide nimed välja juba sõidu käigus. Sest vaatamata pidevale raputamisele on Saku100-t sõites piisavalt aega mõelda, mediteerida ja elu üldiste postulaatide üle omaette arutleda. Selle ringi pealkiri sai välja mõeldud enne kolmanda ringi lõppu ning võimaliku ikalduse all pidasin ma silmas ikka füüsilist äravajumist ja just selle võileiva liighilise makku jõudmise pärast. Oleks ma siis teadnud, mis mind neljandal ringil ees ootab, oleks vist mõne muu pealkirja välja mõelnud. Aga teha polnud enam midagi, saatus oli ette määratud ja Svammi singli ainsal sillal läks ratas vasakule kraavi, ise aga paremale ja ikka nii, et seljakott oli kraavi põhjas ja üle kõhu lõid lained kokku. Ehk siis täiega mudas ja ikka nii sügavalt sees, et väljarabelemiseks läks oma 20 sekundit. Esimene mõte oli, et jalad päästke keha, sest kuivaks jäi ainult pea. Peale suplust veidike kanarbiku vahel pikutades aga mõte selgines - ikka edasi, sest võistluskeskuses on ju terve komplekt kuivi riideid ootamas. Mürsu singlil, mis on mul korra lõhkunud keti ja teisel korral käikari (see oligi see hetk, kui pöörasin sinku-usku), oskasin aga ennast juurikate peal niimoodi külili keerata, et terve keha sai vorpe täis. Vasak pöial aga sai ilmsesti risti keeranud lenksu käest sihukese paugu, et oigasin pikalt sambla peal ja mõtlesin, et kuhu ja mida veel??? Viienda ringi nimeks olin planeerinud sõna KANNATUS, aga see algas mul juba neljanda ringi Mürsu singlist alates - sadulasse istuda ei saanud, sest turbamuda oli kraavispaa supluse tagajärjel salakavalalt sõidupükste pamperi vahele ilmunud ning lenksust korralikult kahe käega kinni hoida ei saanud, sest pöial tegi põrguvalu. 12 kilomeetrit püsti rattal poolteise käega lenksust kinni hoides kustutas igasuguse sõiduiha ning nii see neljas ring mulle sel aastal viimaseks jäigi. Kuigi ma oleks peale riiete vahetust ja pöidla teipimist suutnud ka selle viienda ringi läbi teha, ei näinud ma sellel mingit mõtet, sest kuuendale ma poleks niiehknaa pääsenud..... Kahju, sest kuuenda ringi nimeks oli juba ette pandud LUNASTUS - ehk siis see hetk, kui ma jätan isiklikult hüvasti iga raja juurika, silla ja mättaga, lubades samas kunagi ikka tagasi, neid vaatama, tulla!!!

Kolm tublit naist, kes tegid täna 5 ringi ja jagasid poodiumikohad!

Ma ei viitsi hakata kaevama vanades tulemustes, aga mulle tundub, et tänase sõidu näol oli tegemist ajaloo raskeima Saku100-ga! Rääkides finišijärgselt erineva tasemega sõitjatega jäi kõlama üldine mõte, et rajameister keeras vindi ikka korralikult üle. Ja selle vindi keeras lõplikult maha eile sadanud padukas!!! Mõelge ise, alla 8 tunni suutis 100km läbi sõita vaid 7 meest?!? Jah, kindlasti saab teha veel raskemat rada, aga kas seda on vaja? Kas eelmisel aastal osalejate vähesuse tõttu vahe-aastat pidanud Saku100 saab endale lubada osalejate peletamist raja raskusega? Eks see ole korraldajate otsustada...

Aare Huik: Terase karastamisest Poolas!

dr Holden: Teen esmakordselt blogi seitsme-aastases ajaloos erandi ning avaldan siin kellegi teise jutu! Seda just seetõttu, et pean seda juttu hädavajalikuks õppevahendiks algajale maratonijooksjale!!! Visuaalsuse mõttes lisan omalt poolt Aare postituse teksti vahele mõned pildid.

 ******

Aare jätkab:

Jah, nii ta kipub olema, et vahva on kirjutada siis, kui kõik hästi läheb!

Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?

Jõulude paiku, kui igale vähegi suusatamisega kokkupuutunud inimesele oli selge, et sellel talvel tavaharrastaja jaoks normaalset suusahooaega ei tule, tuli leida mõni teine huvitav tervistav ajaviitmisvorm. Valisin jooksmise, sest seda valikut soosis lumetu talv ning Võru ümbruse kümnete kilomeetrite kaupa valgustatud kergliiklusteid. Kohe alguses panin endale karmid kriteeriumid paika - ei mingit „tilu-lilutamist“, vaid hakkame treenima! Sõltumata ilmaoludest, ahvatlevatest nädalalõpu kiusatustest ning rubla kursist, läksin ikka 5 korda nädalas trenni ja pidasin režiimi (unustasin enda jaoks mõnusad õhtused õlled!). Algus oli tuim "seasörk" ja peale esimest kolme nädalat suurt midagi ei juhtunudki, kui just mitte märkimata jätta ca 2,5 kg mõistatuslikku kadumist minu pagasist. Uus kuu algas juba kergemalt igas mõttes ning 1:00 - 1:30  trennid lõppesid juba valutumalt!

Aare aastal 2009 peale oma kuuenda Haanja100 läbimist!
Nüüdseks on neid läbimisi 10, ehk tegu on "alati lõpuni" mehega.

Kui oled üksi trennis ja käimas on mahuperiood (madala pulsiga saad mõlgutada mõtteid), siis tekkis mingil müstilisel ajendil mõte - teeks ühekordse projekti "jooksumaraton"! Isegi see mõte tundus siis nii "lahmiv", et ei julgenud sellest isegi kõige lähedasematele iitsatada, kuigi salasoov kripeldas igas trennis. Simple! - nagu ütlevad elavad klassikud - guugelda! Ja niimoodi "kotkas laskuski" Orlen Warsaw Marathoni näol minu plaanidesse! /Vahemärkusena - siis ei teadnud ma veel Ivari kavatsustest ja ilmselt tema ka minu omadest/.

Varssavi metroo iseärasustega tutvumas. Foto: Tõnuke

Et säästa lugejat spetsiifilistest sportlikest terminitest ja trenni salanippidest, jõuamegi välja 13.aprilli 2014 eelnevasse nädalasse!

Mis oli vahepeal minuga juhtunud?

Juhtunud oli see, et jooksmine oli vist esimest korda elus isegi naudingut hakanud pakkuma ja selleks aitas kaasa ka ca 8 kg kehakaalu haihtumine ja umbes 1000 km läbimine aasta algusest! Lisaväärtusena suutsin emotsioonitult mööduda riiulist, kus olid reas uued ja huvitavad proovimata õllesordid:) Algne "seasörk" oli asendunud visuaalselt nauditavama jooksusammuga! :) Isegi tuttuued "New Balance" RC 1400 helekollased tossud kandsid minus edasi kevadist vabanemistunnet ja kindlat soovi: lõpetada see "ühekordne projekt" reaalsena tunduva 4 tunnise pingutusega kevadises Varssavis!

Orlen Varssavi maratoni võistluskeskus päev enne starti!

13. aprill 2014, kell 9:15 seisime Ivariga kõrvuti stardikoridoris ("VERVA" 4:00-4:15), meist tehti pilti ja enesetunne oli igati hea! Ütlen ausalt - arvasin, et oleks ikka pidanud 3:45-4:00 koridori minema! Stardipauk! Tagasiteed enam ei olnud! Tuli minna koos 8000 kaaslasega 42,2 km pikkusele katsumusele!

Esimesed viis kilomeetrit - rahvast palju, tuli üsna tihti "jõnksutada" ja vaadata, et keegi sind ei nügiks ja ise kellelegi liiga ei teeks. Kusagil 5 km  kandis haakisin sappa  4:00 "pace-makeritele", kelle õhupallid mul närviliselt näos hüplesid :) Koos selle "lõbusa" seltskonnaga jooksin hea enesetundega rahva marulise kaasaelamise ja erinevate bändide muusika saatel kuskil  15 km kanti - ja nagu Dr. ütles: "elu oli lill".

Nüüd tegin hilisemast analüüsist lähtuvalt rängima vea!!! Oma kogenematusest ja kevadisest eufooriast lummatuna, ei suutnud ma adekvaatselt aru saada vaheaja tabloodest, mis särasid iga 5 km järel. Nimelt näitasid need "brutoaega", mis oli minu reaalse "netoajaga" nihkes ca +4.30 minutit! Tekkis väärarusaam, et jooksen vist liiga ettevaatlikult ning tempomeistrid on vist alustanud liiga aeglaselt ja kardetavasti lõpu poole tõstavad seetõttu järsult tempot, mis oleks halb variant. /Vahemärkusena - jooksin ilma kellata ja seetõttu oli võimatu oma tundeid ohjata/ - Viga nr.2!!!

Mis seal ikka - tunne super, ei ole vaja end "vägisi tagasi hoida" ja nii ma neil 4:00 meestel eest valgusin. Ja saatuse irooniana kuulsin enam-vähem samal hetkel seljatagant valjuhäälset Viru tänavale omast soome keelt! :) Sõnasin lõuna-eestlaslikult: "Hüva Suomi" ja nii see mind laastav sõprus sõlmitud oligi! Järgnevad kilomeetrid jooksime ilmselt 5.10-5.15 tempoga, mis tundus esialgu lõbus ja "kaverid" arvasid end jooksvat lõpuajaga natuke alla 4 tunni - super variant, kas pole? Ei ole! Umbes 19,5 km kandis läks soomlastest kõvem ja kõhnem põõsasse vett viskama ja mina teise Dr. klassist mehega jooksime lõbusasti edasi!

/Vahemärkusena- väga paljudel jooksjatel olid peal nn. pudelivööd, koos geelipakkidega! Somm paugutas ka enne joogipunkti geeli sisse ja mina loll vaatasin vaid pealt./ Arvan, et viga nr.3 oli nn. nälga jäämine?! Olen harjunud pikkadel kurnavatel distantsidel geele kasutama, kuid seekord olin kuival ja tundsin sellest puudust - vahet pole kas füüsiliselt või vaimselt!

Naislugejale ka veidi Varssavi jooksumoodi - bikiinid pidid in olema!

Poole peale jõudsin reaalselt 1:54, mis teeb keskmiseks 5.24 min/km ja millest 15-21,1 km läbisin ilmselt 5.10 -5.15-ga. Kõik oli tore kuni 28 km-i, kus oli lisa joogipunkt; punktist väljudes tundus, et justkui oleks joonud Vene muinasjutust pärit nõrgendavat jooki, kuid mitte tugevdavat! :)  Jalad muutusid raskeks!? 30 km tähises andis ka veel väikest vastutuult ja minu võistlus asendus seekord siit alates võitlusega ellujäämise eest! Hea kerge jooksutunne oli just kui hetkega (ilma naljata - ühe kilomeetri jooksul) asendunud puise "seasörgiga"!? Mõttes lootsin, et võtan nüüd veidi rahulikumalt ja üldpilt paraneb, kuid see oli loll lootus! Läks aina kehvemaks! Vist kuskil 32 km-l  möödusid 4:00 õhupallid minust, kui seisvast postist, ja ei olnud vähimatki lootust ega võimalust nendega jätkata. :( Kannatasin kõvasti - ausalt! Igas võimalikus joogipunktis jõin ja lubasin isegi mõne banaanitüki, kuid asi ei paranenud, vaid aina süvenes! Vist 33-35 km kandis lubasin esimesed häbiväärsed kõnnisammud. 36-ndal kildil jõudis järele Ivar, kellele proovisin agoonias järgneda, kuid üritus lõppes omaette ropult sajatades peale 100-150 meetrit! Kõik valutas, kui jooksuliigutusi tegin (need ei olnud krambid, vaid tuim valu kõigis lihastes, mis halvas jooksmise) - samas kõndida lasi! Alguses oli piinlik kõndida, kuid inimene harjub kõigega, isegi siis kui rajaääred toetajaid-kaasaelajaid täis! Sellist viimast 36-42,2 (6,2 km ) ei tahaks enam ise küll kogeda! Siit moraal - säilitada "külm pea" ka kõige "kuumemate tunnetega", sest muidu saabub üks asi tõesti märkamatult!

Esimesed muljed peale ränka lõppu. Foto: Tõnuke.

Lõpetuseks - pika jutu alguses oli järeldus/küsimus: "Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?" Untsu läinud asja hea külg on selles, et sellist "ühekordset projekti" häbeneks iga tõsine spordimees ja seepeale ütlen nüüd esimest korda "suurele ringile" välja lause: "Jauns notikums uz Daugavas krastas! 18.05.2014"!!!

Kes peab/tahab aru saada - see saab!

Ära iial lihtsalt alla anna!

Orlen Warzaw Marathon ehk harjutusi iseseisvaks eluks!

“Kotkas on laskunud”, kuulutas kunagi kauboikapitalismi algaastatel Tallinnas Järvel, Pärnu maantee äärsel betoonplangul, ühe Soome kütusefirma, mis üritas toona Tallinnas kanda kinnitada, reklaamplagu. Hiljem, kui see firma oli oma kodinad kokku pakkinud koos sellesama reklaamplaguga, kirjutas keegi naljahammas sellesama tühja plangu peale: “Kotkas on ära lennanud”! Poolas on ORLEN* laskunud ja jäänud, olles hetkel vaieldamatult Poola suurim tanklakett ning piisavalt kõva tegija, et olla nimisponsoriks ühele kahest Varssavis peetavast maratonist. Osalenud läinud sügisel Varssavist ca 300km lääne pool asuva Poznani maratonil, oli mulle poolakate korralduse üldine kõrge tase teada, seetõttu polnud mul jaanuari alguses mingeid kahtlusi, et ma aprilli keskpaigas Varssavis ka maratoni jooksen. Ja kui tagatipuks kattus see kuupäev ideaalselt minu naasmisega Hispaania laagrist, siis oli otsus selge – minu selle aasta neljas ja üldjärjekorras 26-s maraton saab olema Orlen Warzaw Marathon.

Orlen Varssavi maratoni lõpusirge minu kaamera läbi võetuna.

Umbes samal ajal idandas oma esimese maratoni jooksmise ideed ka hää sõber – noores põlves orienteerumisega tegelenud, kuid viimasel ajal rohkem rattasõitu harrastav Aare. Tema on muuseas üks neist 25-st mehest, kes senini läbinud 10 korda Haanja100 rattamaratoni. Jaanuaris maratonimõtte pähe võtnud mees võttis asja tõsiselt - 3,5 kuuga läbitud 950 jooksukilomeetrit ning viimaste kontrolltreeningute tempo andis lootust heaks lõpuajaks. Veel päramisel tunnil liitus meie maratoniseltskonnaga 30 maratoni (neist 7 täispika triatloni sees) läbinud tuntud spordimees Tõnuke. Ta on ka ainus tegija, kes on senini läbinud kõikide aset leidnud Haanja100 suusa-, jala- ja rattasündmuste täisdistantsid. Lisaks on tema kontol kõikide senipeetud Võhandu maratonide läbimine.

Tõnuke Akwakat'il Türi-Torit tegemas......

Ma teen nüüd selles loos ebatraditsionaalse lükke, säästes lugejat oma maratoni läbimise kirjeldusest, asudes hoopis analüüsima meie kolme eilseid tulemusi läbi sellise prisma, millest peaks kindlasti abi olema oma esimest maratoni planeerivale harrastajale, kuid mis ei peaks mööda külge maha jooksma ka vanal kalal. Ehk siis, kõigepealt eilsed tulemused ja seejärel seletused:
Tõnuke 3:16.52 - isikliku rekordi parandus ca 5 minutiga
Mina 4:23.29 - minu jaoks Harju keskmine, allajäämine isiklikule 18 minutit

Aare 4:50.25 - isiklik rekord küll, kuid allajäämine plaanitule üle 50 minuti.

Enne starti Aarega, elu on veel lill.... Tundmatu autori foto. :)

Tõnukesega on asi lihtne – temal on ora tagumikus. Nimelt lubasime koos Kermoga Tõnukese täispika triatloni tippmargile, mis on ei enam ega vähem kui 10:35, suvel tuule alla teha. Kuna ühtlasi on seesama tulemus ka Haanja Rattaklubi rekord sellel alal, asus Tõnuke oma positsiooni raevukalt kaitsma, asudes vasturünnakule mõlemal rindel – nii tehnilises võidurelvastumises kui ka enese ettevalmistuse täiustamise teel. Tehnilise poole pealt olevat ta soetanud uue TT-ratta, enda täiustamise teel on ta aga ära teinud rohkem – viimase 6 nädala jooksul joostud 7 maratoni koos isikliku rekordi parandamisega kokku ca 13 minutit räägivad enda eest.  Eile Varssavis see mees teadis täpselt, mida ta teeb ja ta tegi seda hästi. Positive split vaid 2 minutit, stabiilse tempo säilitamine terve distantsi vältel koos suutlikkusega lõpus kiirendada!!! Bravo, bravo, ütleksid selle kohta poolakad…

Jooks ei ole tuim nühkimine, jooks saab ka fun ja teistele abiks olla.
Pildil spartalased (Spartans for Kids) eilse maratoni 9-ndal kilomeetril.

Minu enda jooks läks sinna, kuhu ta pidigi minema. Poolteist aastat tagasi suundusin Mallorca rattalaagrist jooksma Valencia rattamaratoni ning umbes 30 kilomeetri peal tuli pill, enne olnud pika ilu peale. Nii läks ka nüüd - poolik sai läbitud ajaga 2:09.30, kuid alates 10km pealt ca 6:00min/km peale stabiliseerunud tempo lubas lõpuaega 4:15. Kolmekümnendal kildil lootsin veel, et äkki saan alla 4:20, aga viimased 5km osutusid erakordselt karmiks. Positive split küll vaid 4,5 minutit, aga mis hinnaga??? Mul pole peale minu esimest maratoni reielihased kunagi nii kanged olnud kui eile!?! Kui ikka treenida jooksumaratoniks, siis ei ole mõtekas läbida eelmise kahe nädalaga mägedes 1100 rattakilomeetrit. Aga elu on täis valikuid, mina valisin seekord rattakilomeetrid ning pidin eile üle tunni aja üsna karmilt kannatama. Valik on igaühe enda teha, mina olen hetkel rahul!

Aarega peale kannatusterada... Foto: Tõnuke

Ja nüüd jõuame meie kolmanda jooksja, oma esimest maratoni teinud Aare, personaalküsimuse juurde. Tema ettevalmistus oli korralik ning kuna tegu on endise kõva spordimehega, olin kindel, et mees teeb oma esimese maratoni alla 4h. Eks ta salamisi lootis seda ise ka, sest maratoni eelõhtul sai peetud veidi plaani ning strateegia paika pandud. Eesmärgiks oli tagasihoitud algus ning tempot hoidev lõpp. Läks aga teisiti ning analüüsi tulemusena leidsime kaks põhjust - kella puudumine ning plaanist etteruttamine. Nimelt oli Aare spordikell enne maratoni saba andnud, kuid ta ei pidanud seda kaotust oluliseks. Iseenesest õige jutt, sest igal suuremal maratonil on olemas tempomeistrid ja seda tavaliselt 15min vahega - 3:45, 4:00, 4:15 jne. Aga sel juhul tuleks ka nende tempomeistrite tempost kinni pidada, meie juhtumi puhul aga libises peategelane ülimalt kerge tunde tõttu neist ette, sattudes kokku nö soovimatute külalistega, kes hakkasid ise tema tempot kujundama. Poolmaratoni läbis Aare enda arvates tabloo brutokellalt nähtud 1:59-ga, tegelikult aga lausa 1:55-ga. Ning sellise sildu põletava tempoga ei saanudki tagajärjed lasta ennast kaua oodata. Ma väga loodan, et Aare räägib kasvõi siinsamas kommentaariumis oma loo ise, aga teise poole läbimine ajaga 2:55 räägib enda eest, missugune haamer seal kusagil 25-nda kilomeetri kandis talle täiega lajatas. Meie idanaabrite ütlus "pizdets pristupajet nezametno" paneb ilmselt kümnesse, väljendamaks seda nõutust, mis eile Aaret tabas, sest ta ei suutnud veel enne eilset uskuda erinevate maratonijooksjate jutte sellest, et maraton algab peale 35-ndat kilomeetrit. Olen kindel, et nüüd ta usub, sest ainult loll õpib ju teiste vigadest, sest need ei tee ju haiget. Tark õpib ikka oma vigadest, sest siis jääb meelde ja ikka valusalt!!!

Näedsa, kes sattus lehvitama kaamera ette maratoni lõpusirgel?

Õnneks oli meie tiimi eilne kõige õnnetum mees eile õhtul ja veel ka täna hommikul Võrru jõudes äärmiselt positiivses meeleolus, lubades asja esmalt veidi analüüsida ning siis paika panna uue maratoni tegemise koht ja kuupäev. Õige meelsus, see on õige spordimehe hing! Mis sitasti, see uuesti!!!


* kütusefirma ORLEN logo kujutab kotkast, aga nimi on tuletatud järgmiselt: ORZEŁ (kotkas) ja ENERGIA.

Laagrist koju, väikse puhkepausiga Varssavis!

"Poolakad on vist Dumas' poindist valesti aru saanud", oli mu esimene mõte kell 2:00 öösel, peale üheksatteist järjestikust tundi rooli taga, kusagil Varssavi keskäärelinnas autost välja ronides. Sest sõber Aare poolt kinnipandud hotell kandis minu lemmikmusketäri Aramise nime, aga öises Varssavis temanimelist hotelli otsides nägime kauguses säramas vaid Atos'e ja Portos'e (poolapärane kirjaviis) tulikirjas nimesid. Aramist ei kusagil? Peale väikest kõhklust suundusin teistega samas seas seisva, Dzingli hotelli meenutava, teistest tunduvalt tagasihoidlikuma kolmanda moodustise suunas, mille ukse ees olevalt harjasmatilt suutsin lõpuks tuvastada Aramise nime. Aga eks ta oligi neist kolmest kõige tagasihoidlikum ja vagam, eriti veel jumalakartlike poolakate arust.

Neljapäeval kell 17:00 Denias - kõik on kojusõiduks valmis.
Veel merest ning poest läbi ning tuld!

32 eelneva tunniga olime oma Hispaania laagri maatiimiga autorataste alla jätnud 2900 kilomeetrit, neist 1700 minu piloodikepi all. Pidin teistest meestest veidi rohkem sõitma, et vähegi vabandada oma laevalt lahkumist 1200km enne kojujõudmist. Sest mul oli üks teine, äärmiselt kaval, plaan ühildada Hispaaniast kojusõit oma järjekordse maratoni jooksmisega. Hetkel on plaan toiminud sinnamaani, et olen koos veel kahe homse jooksjaga Varssavi hotellitoas rinnanumbreid jooksusärkidele kinnitamas, üks kaaslastest mandrazheerimas oma esimese maratoni pärast, mina aga koos teise kogenud tegija Tõnukesega jagamas talle homseks õpetusi. 

Varssavi rahvusstaadionil pasta-paartil...

26. märtsist peale olin Hispaanias laagerdamas - kokku sai ratast sõidetud 1100km, samas joostud vaid 21km!?! Seal lõunas on ennast väga raske jooksma sundida, esiteks lähevad kõik teised iga päev rattaga erinevatele ja huvitavatele teedele, teiseks seal praktiliselt puuduvad pehmema kattega teed ning kolmandaks on sealne kolmekümne kraadi alla ulatuv leitsak jooksmiseks minu jaoks liiga kuum. Rattaga kannatab palavas sõita, sest kiirus annab jahutust, need kaks tehtud jooksuotsa aga lõppesid minu jaoks niivõrd märja nahaga, et rohkem ei tahtnud proovida. Eks homme siin Varssavis ja hiljem külmal kodumaal saab joosta küll ja veel.

Veel üleeile, ca 5 tundi enne ärasõitu Granadella laguunis.

Öelgu siin mõned veel, et pikamaajooks on totter. Kas totter seetõttu, et selle pärast ronitakse kojusõitvast autost keset ööd maha ning jõutakse laagrist koju alles kaks päeva hiljem. Kas totter on see, et selle pärast jäetakse rattalaagris mõned viimased päevad rattaga sõitmata, et jalgu hoida. Ega ta ikka ole totter küll, lihtsalt viinamarjad on nii hapud.....

Vigade parandus!

Saan tänase postitusega kohe kaks viga ära parandada. Esiteks pole ma juba ligi kuu siia sõnakestki poetanud ning teiseks tegin täna järgi läinud laupäeval minu jaoks puuduliku hindega lõppenud Pääsküla 3. raba maratoni! Esimese paranduse osas luban ennast lähiajal parandada, sest ees on ootamas peaaegu 3 argimuredest vaba nädalat soojal maal. Ja soe ilm teatavasti soodustab ajutegevust, erinevalt meil siin valitsevast не мясо, не рыба ilmast!!!

Danieli juures Pego raekoja platsil vist 3 aastat tagasi...

Teise vea parandamine oli aga mitmes võtmes vajalik - kõige pealt rehabiliteerisin loodetavasti ennast sellega kõigi nende 30 eelmisel laupäeval Pääskülas maratoni lõpetanu ees, teiseks sain ikka märtsikuusse kah maratoni kirja ning kolmandaks võin ma rahulikult vastu minna üle 2 ööpäeva pikkusele autosõidule, head pikad trennid tehtud ning lihastel hea rahulik vedelevas olekus taastuda.

Loodetavasti on meri Denias juba soe!

Aga et ikka lugeja täpselt aru saaks, mis vigadest ja parandusest ma siin jahun, siis peaksin alustama sellest, et otsisin terve veebruari enda jaoks ühte märtsikuist maratoni, erinevate variantidena olid arutluse all nii Barcelona, Rooma kui ka kusagil Milano kandis toimuv Brescia maraton. Peamiselt just finantsilistel kaalutlustel jäid plaanid siiski soiku ning alternatiivina otsustasin ise endale maratoni korraldada! Ja kus mujal ikka, kui Pääskülas, kus ees juba tuttavad rajad ja mõnusalt lihtne maratoni korraldada. Kolmas Pääsküla raba maraton vähem kui nelja kuu jooksul sai välja hõigatud veebruari lõpus, kui oli selge, et sel talvehooajal jäävad ära kõik veel tulevad maratonid - nii Estoloppeti omad kui ka need teised, kiiksuga sõidud - Suusahunt ja Haanja Suusa100! Ehk siis plaanis oli selline mõnus kevadine jooks!

Ilmataadil on Pääskülaga mingi oma teema.... Foto: Toomas Ellmann

Reedel, maratoni eelpäeval, rada märgistades oli rabas imeilus ilm ja talvest korralikult taastunud ja kuivanud maapind. Järgmisel hommikul aga näitas ilmataat hambaid, üritades täita kellegi "talve" igiammust lubadust mitte taeva jääda. Hommikul rattaga rada kontrolli mõttes läbi sõites sain aru, et sellise ilmaga ma ise rajale minna ei saa. Kuigi mõnele tegelasele tundub, et spordiürituse korraldamine piirdub osalejate käest "papi lüpsmisega"*, siis tegelikkuses see nii ei ole. Korraldaja võtab spordiürituse korraldamisega (sh osalustasude kogumisega) endale vastutuse selle eest, et üritus saaks läbi viidud nii heal tasemel, kui see vähegi võimalik on. Ja see tase sisaldab kõike - raja ettevalmistust, jootmist-toitmist, osalejate turvalisust jne. Viimastel maratoni eelsetel päevadel hüppeliselt kasvanud osalejate arv (35 maratoni- ja 35 pooliku jooksjat) ning maratonipäeva üsna äärmuslik ilm tõstis ürituse riskifaktori minu jaoks nii kõrgele, et mul polnud valikut. Ise jooksma minnes poleks ma saanud vajaduse tekkimisel kuidagi osalejatele abiks olla ning seetõttu tuli mul seekord kõrvale jääda....

Maratoni start - mina seisan kõrval.... Foto: Sirle Seilenthal

Jäin tookord jooksust kõrvale üsna rahuliku südamega, sest mul oli tagataskus nö varuvariant - 22-23. märtsil toimuv Marathon100.com II Virtuaaljooks oli juba välja kuulutatud ning see oli minu päramine variant veel enne Hispaania trippi oma märtsikuu maraton ära teha. Ja tehtud ta sai, vaatamata sellele, et eilne esimene katse ei õnnestunud - kokku sai vaid poolmaraton. Ebaõnnestumise põhjuseks oli vale strateegiavalik, sain endale jooksukaaslase vaid poolmaratoniks ning üksinda hiljem veel sama pika maa jooksmine ei mahtunud mulle eile ikka üldse pähe. Tänaseks olin targem - kauplesin endale kaaslase maratoni teiseks pooleks ning see strateegia töötas, kuuendal Pääsküla ringil liitus minuga poolmaratoni jooksnud Andrei (kolme senise Pääsküla maratoni korralduse juures mees nagu orkester - pargib, joodab, paigaldab ja koristab) ning vedas mind peaaegu et lõpuni. Ta küll väsis veidi ca 3 kilomeetrit enne lõppu ning jäi veidi maha, aga suutis ilmselt minu pärast ennast veidi ületada ning lõpetasime koos - mina maratoni, tema poolmaratoni. Splitid 2:12 ja 2:15, eilne poolik sundis alates seitsmendast ringist veidi tempos järele andma. Kokku 4:27 ja minu 25-s maraton purgis!!!

Porine, väsinud, õnnelik...

Uued jutud juba Hispaaniast Deniast - ratturite paradiisist. Head teed mulle sinna kõigi Teie poolt!!!

* - Eesti enimtsiteeritud spordiblogija väitis oma 25.04.2013 postituses nii: But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement! For Dr Holden, of course, not for those poor skiers and runners.

100 kilomeetrit üksildust!

Laupäeva hommik algas peldikus. Ja jätkus peldikus ja ..... peldikus. Peldikutuuri vahepeal käisin hommikusööki endale vägisi sisse surumas ning see tekitas kohe ka uue probleemi - alumisele pulbitsevale pajale lisandus ülemine pulbitsev pada. Takkajärgi ei taha ma uskuda, et eesootav 100km pikkune uisusõit mul põhja alt lõi, pigem oli tegu ikka soome köögi eripäradega või siis juba kusagilt kodumaalt üles korjatud lokaalse ja ajutise viirusliku toidumürgitusega. Aga vaatamata kehvale olekule tuli starti minna, sest vastupidine oleks mõeldamatu olnud. Tulla kodust nii kaugele, maksta ära mõõdukas osavõtutasu ning siis alla anda, loobuda? EI! 

Finland Ice Marathon'i 12,5 kilomeetri pikkuse ringi finišisirge...

Loivasin hotellist kuidagi stardipaika tegema olulisi otsuseid, mida selga panna jne. Kuna pideva öökimistunde tõttu minu mõte tol lõpliku otsuse tegemise hetkel eriti ei töötanud, olen nüüd takkajärgi rahul, et suutsin teha siiski õiged otsused - üsna õhuke, aga samas tuulekindel riietus, paksud kindad ning kaela 2 buffi, millest ühega saaks vajadusel kõrvad katta! Enne starti küsis minult näiteks ka Haanja100 MTB lõpetanud kohalik uisutaja Marika Moilanen, et ons mul mingi ajaline eesmärk. Minu vastus oli, et üritan rajal olles terveks saada ja 100km läbi sõita. Strateegia oli lihtne - üritada nii kaua kui võimalik peagrupist või  siis kasvõi "India pundist" hammastega kinni hoida ning kuidagi lõpuni kulgeda. Lihtne mõelda, raske teha, sest veel enne 2km märki ma juba peagrupi sabast pudenesin, sest iga järgnev kiire liigutus oleks kaasa toonud vägisi sisse aetud niigi vähese hommikusöögi kohese ja kiire kõrikaudse väljutamise uisurajale. Lasin jala sirgu ning asusin ootama hindusid!

Meie, 100km, start!

Aga neid ei olnud ja ka ei tulnud, nad olid ikka pikalt maas juba. 3 hindut jõudsid mulle järele alles esimese ringi lõpus, aga neist polnud palju tolku, sest kaks meesuisutajat läksid oma teed, jättes mind koos ühe daamiga maid jagama. Miskipärast me aga ei sobinud kokku, sest vastutuules ei suutnud tema minu tuules püsida, samas allatuule lõikudel läks tema jälle pikalt ette. Aeg-ajalt läksid minust mööda või möödusin ma ise 200km uisutajatest, kes olid startinud juba kell 7 hommikul. Möödujad olid liiga kiired, et neile tuulde võtta, möödutavad aga olid liiga aeglased, et neid vedada. Nii ma siis üksi jäingi ja terveks distantsiks, võitlema mitte ainult kilomeetritega, vaid ka tuule ja tuisuga, mis vahepeal muutus üsna rõvedaks, torkides jäänõelu silmadesse ning kattes üsnagi pragulist jääd lumekihiga, mis omakorda põhjustas ebavajalikku koperdamist. Olgu siinkohal öeldud, et suutsin kogu distantsi vältel siiski kahele jalale jääda, kuigi korraks oli üks abistav käsi ka lisaks jalgadele jääle toetumas.

Selfie ca 20km/h kiiruse pealt viimaselt ringilt, kui tuisk oli juba vaibunud!

Kuuendal ringil hakkas asi ikka üsna kreisiks muutuma, vastutuule tuisulõikudel pidin prillide puudumise tõttu ühte kätt kapteni-stiilis silmade ees hoidma ning teine käsi läks reie peale lihastele toeks selle kuradima tuule vastu, mis ilmselt just selleks ringiks ületas kaugelt lubatud 10m/s. Õnneks ei tekkinud korrakski allaandmise mõtet, sest enne starti pulbitsenud sisemus oli rahunenud ning suutsin endale igas allatuule lõigus sõbra leida. Viimasel ringil jätsin nimeliselt hüvasti kõigi kolme rõveda vastutuulelõiguga. Jah, olin neile lõikudele rusutuse ja üksilduse tõttu juba nimedki välja mõelnud, aga nende nimede siin blogis avaldamine nõuaks 18+ reitingu lisamist blogi juurdepääsule....

200km liidrid minemas oma viimasele, 16-ndale, ringile.

Olin enne Soome minekut mõelnud ka ise selle 200km läbimisele, aga see oleks eile olnud selgelt üle võlli üritus ja seda vaatamata sellele, et mul tekkis ca 90-nda kilomeetri kandis isegi koriseva kõhuga selline võitmatuse tunne, et võiks sõita veel ja veel. Tõrjusin need mõisnikumõtted kiiresti kõrvale või siis pigem suunasin aasta aega edasi, et siis see 200 ära teha. Ja tundub, et meil on järgmiseks aastaks koos vähemalt neljane punt, et see 200km koos ära teha. Lepime siis nii kokku, et sõidame 15 ringi koos ja las siis 16-nes ring otsustab, kellest saab esimene uiskudel 200km läbinud eestlane....

Kui Soomes on sauvakävely, siis peab ju olema ka sauvaluistelu!!!
50km kepiuisutamise start!

Kui selle postituse pealkirja inspireerinud Nobeliga pärjatud Kolumbia kirjaniku Gabriel García Márquez'i romaani tegelased elasid tervelt sada aastat üksilduses, siis mina pääsesin veidi vähemaga - pidin eile üksinda tuisuga võitlema vaid 4 tundi ja ligi 44 minutit, saades mingi 16-nda koha! 

 

Heameel 100km lõpetamisest on pildilt näha....

Kuigi see kogemus sealt Kallavesi pealt oli valus, sest uisk ja tuisk ikka ei sobi kokku ning üksi tuult murda on ülinõme, siis järgmisel aastal teeme selle 200km ära!!! Minu sõna selle peale!!!

Uus 100!!!

Olen oma senises elus võistlustel läbinud 100km pikkust distantsi neljal eri alal - maanteerattal, kanuuga, suuskadel ja maastikurattaga. Homme on mind ees ootamas uus kogemus, uus century, ehk 100km uiskudel! Olen hetkel nimelt Savo maakonnas Kuopios ning homme kell 9:00 antakse start Finland Ice Marathon 100km pikkusele distantsile. Sõidetakse looduslikul jääle tehtud 12,5km pikkusel ringil, mida tuleb läbida siis 8 korda. Täna sõidetud testiring näitas, et rada on küll veidi praguline, aga piisavalt ettevaatlikust üles näidates on tegu üle keskmise kiire jääga.

Sõbrad, kes mind siia kaasa kutsusid, ärgitasid mind küll algselt, teades minu tõmmet ülipikkade distantside poole, osa võtma selle uisufestivali peasündmusest - 200km pikkusest distantsist. Selle 10-tunnise kannatuste raja lisaboonuseks pidi olema selline väike nüanss, et ükski eestlane pole varem seda distantsi läbinud. Peale väikest mõtlemist, õigemini siis üleeilset proovisõitu Männiku järvel jõudsin oma mõtetes selgusele, et minus ei ole, vähemasti veel sel talvel piisavalt sisu, et 200km pikkune väljakutse vastu võtta. Eks ma homme olen veidi pädevam selgitama, miks ma olen praegu nii kindel, et ma kahtesadat teha ei suuda või siis pigem, miks ma seda lausa kardan.

Homse Finland Ice Marathoni finišisirge - lai ja praguline...

Õnneks andis ilmataat veel kodus Eestis niipalju hõlpu, et sain üleeile Männiku karjääris veidigi erialast trenni teha, ehk siis uisulihast arendada. Tahtsin ka veel eile Võrus Tamulal mõned ringid teha, et oleks saanud nö kolme päevaga teha kolm uisusõitu kolmel järvel - Männiku järvel, Tamulal ja Kallavesil. Aga eile Võrus lõuna paiku sadama hakanud märg lumi ja liig kiireks kujunenud päev nurjas selle põneva plaani - läbida uisuradade otsingul kahe ööpäeva jooksul tervelt 1000 kilomeetrit. See maa sai ju tegelikult läbitud, vaid Võrus jäi uisutamata, see-eest täna Kuopios sai jalg uisuseks tehtud.

Üleeile Männiku karjääri järvel, viimatse peal jää!

Aga homme pidavat targemate (loe: varem osalenud) meeste sõnul taktika olema lihtne, esimesed kaks ringi tuleb sõita kindlasti kiiremini kui 25km/h, et pääseda enne tund aega hiljem antava 50km pikkuse võistlusmaa starti kolmandale ringile. Tänane mitte just võistlustempoga tehtud 1 ring ajaga 31:03 annab selleks lootust. Aga peale seda kahte ringi tuleb iga hinna eest kuidagi kellelegi tuulde saada ning lõpuni kannatada. Sest täna kukkus ikka vastutuule lõikudel kiirus alla 20km/h, samas kui allatuult sõites oli tunne, et keegi lükkaks kergelt tagant. Ehk siis grupisõit on ajavõit, oleks ainult gruppi ja mõistvaid soomlasi-hollandlasi-rootslasi-venelasi-kanadalasi jne, sest siin on ikka tõsine rahvaste paabel!

Palju edu mulle kõigi Teie poolt!!

Isiklik rekord, oli seda nüüd siis vaja!

Jooksin pühapäeval Rakveres maratoni, oma 24-nda. Jooksin enda kohta hästi, sest ületasin 2 minuti ja 31 sekundiga oma senise parima maratonitulemuse, mille olin jooksnud 14 kuud tagasi Vändras. Ja seda vaatamata jäisele ning seetõttu ülilibedale rajale, mis pani kaasjooksjaid juba ette rada kartma ja kiruma ning hiljem seda jooksu lausa uisujooksumaratoniks nimetama. Kõik see peaks ju suurt heameelt tegema?

 4:05:49

Jah, kindlasti oli mul lõpetamise hetkel ja lõpuaja teada saamisel korraks meel hea! Aga kogu selle nädala ja veel ka täna, juba tervelt 4 päeva peale seda jooksu, olen küsinud endalt ikka ja veel, oli seda nüüd siis vaja? Sest hetkeline õnnetunne asendus kiirelt valuga ning see valu pole minu jalgadest senini lahkunud. Iseenesest on sellest valust probleemi tekitamine imelik, sest üldtunnustatud tõe alusel peavadki jalad peale maratoni valusad olema ning lihaste taastumine peabki aega võtma. Jah, nii see üldiselt on, tavalisel maratonijooksjal - sellisel, kes valmistab ennast aastajagu ette ning siis jookseb ühe maratoni. Ning teeb seda nö kogu raha eest, paneb täiega, jookseb ennast pikali ... ning pärast põeb pikka aega. Jah, nii teeb tavaline maratonijooksja, aga mina ju nii ei tee! Mina jooksin eelmisel aastal 11 maratoni, viimased 8 neist vaid veidi enam kui 100 päeva jooksul. Veel 2 nädalat tagasi läksin järgmisel päeval peale Pääsküla raba talvemaratoni Viljandisse uisumaratonile ning suutsin ka seal normaalselt sõita. Mis siis nüüd lahti on? Kas tõesti need hädised 9 minutit, mis ma Rakveres, võrreldes Pääsküla rabaga, kiiremini jooksin, panid mulle kabelimatsu? Või oli see miski muu, selle üle üritangi veidi arutleda.

Rakveres enne starti. Foto: Janek Oblikas, marathon100.com

9 minutit 42,2km kohta tähendab 12 sekundit kilomeetri kohta. See ei ole nii suur kiiruse vahe, et seletaks niipalju kehvemat maratonijärgset olekut. Mis ikka selle oleku põhjustas?
Rada? Pääsküla ja Rakvere rajad on oma põhiolemuselt nagu öö ja päev - asfalt vs rabarada, aga nagu öösiti on kõik kassid hallid, peaks talvel kõik rajad valged olema. Nii siiski ei olnud, sest Pääsküla raba kinnitallatud lume asemel oli Rakvere-Vinni kergliiklusteel ilus jää, mis teise ringi ajal kippus minu meelehärmiks, teiste jooksjate rõõmuks, ära sulama. Jooksin nimelt jäisel pinnal hea pidamisega naeltossudega, aga teisel ringil pidin nii jalgade kui ka naelte säästmiseks asfaldi servast lund või jääd otsima. Kas see kitsal lume- või jääribal jooksmine-balansseerimine pani lihastele selle matsu? Ei usu!
Toitumine?  Kuigi olen hetkel üldiselt nö vaegtoitumise peal, siis vähemasti enne maratoni laadisin ennast korralikult, nagu tavaliselt. Rakveres ei olnud võimalust oma jooki rajale ootama sättida ning kuna TP-teenindaja ei osanud spordijoogi marki nimetada, siis piirdusin terve distantsi jooksul vaid magusa teega. Olen nüüd viimased maratonid läbinud peaaegu puhtalt spordijoogi ja koola pealt, võttes ainult mõnikord laualt tüki banaani või peotäie rosinaid. Seekord polnud mingit isu süüa ja ega aega ka polnud. Teisel ringil minu jaoks üllatavalt kõrgele tõusnud pulsi tõttu võis selles tees olevast suhkrust organismile väheks jääda ning kuna ma midagi juurde ei söönud, siis võis keha minna vaid eriolukordades kasutatavate varude kallale ning praegune valu võib olla tingitud süsivesikutest kuivale jäetud lihastest? Võimalik!
Lihtsalt kehv päev? Tavaliselt jooksen maratoni esimesed 5 kilomeetrit pulsiga 145 ning nende kilomeetrite jooksul paika loksunud tempoga liigun lõpuni, ehk siis maratoni lõppaeg sõltub esimeste kilomeetrite kiirusest. Pühapäeval Rakveres aga sai miskipärast (kevadine karjainstinkt?) minema mindud 150-se pulsiga, mis tegi tempoks 5:50min/km ning selle tempo hoidmiseks läks juba enne poolt distantsi pulss üle 160 ning viimastel kilomeetritel lausa üle 180!!! Samas tempot alla ka ei tahtnud lasta, sest isiklik ju paistis.... Aga selle isikliku pärast saigi ligi 3 tundi joostud puhta punases!!! Kas siia ongi koer maetud? Võimalik, aga näiteks ka Tartu Suusamaratonil panen tavaliselt 3 tundi punases. Ja siis ei ole tagajärjed nii hullud!
Kokkuvõttes ei oskagi lõplikku diagnoosi panna, eks ta nende kahe viimase punkti pluss Tambovi konstandi sümbioos ole! Järgmine kord loodan targem olla, sest inimene pidi ju kogu elu õppima!

Sel aastal jääb Otepäält Elvasse punases panemata...
Foto: Peeter Liik. Allikas: tartumaraton.ee

Eile ei viitsinud enam pikutades jalgu valutada ning otsustasin ravile minna. Raviplaaniks siis matk rabas, lootusega, et läheb paremaks. Ligi kümnekilomeetrise matka ajal sai mingi 4 kilomeetrit vahelduva eduga ka sörgitud, sest liikudes vallandunud hormoonid kaotasid valu. Õhtul oli aga valu tagasi. Kuna täna hommikul oli juba peaaegu et olemine, siis sörkisin rabas küll väga aeglaselt (7:10min/km), aga pikalt, tervelt 10km. Jooksu ajal oli väga hea olla, praegu diivanil istudes taas valutab. Kaua võib???

200!!!!

Kauge 2007. aasta sügisel tegin esimese argliku katse oma mõtteid veebipäevikusse ehk siis blogisse kirja panna. Järgmise aasta jooksul lisandus veel üks postitus ning kui 2009. aasta kevadel olin teinud taas ühe postituse, küsis sõber Margus, et kas siia blogisse tehaksegi üks kanne aastas??? Takkajärgi ei tea nüüd, kas see Marguse sõbralik torge oli sütikuks või hakkas endal üle ääre ajama, igatahes aasta 2009 tõi siia lugemiseks juba 11 postitust. Järgmisel aastal alanud täispika triatloni unistuse täitmine, mis küll lükkus vedelaks löömise tõttu edasi järgmisele aastale, tõi siia juba 21 sissekannet. 2011 ja selle blogi päises toodud unistuse täitumise aasta oli kirjanduslikult senini kõige viljakam - lausa 70 postitust.

Esimesel täispikal augustis 2011!

Sealt peale olen ise olnud valivam - iga osaletud spordiürituse või pikema trenni järel pole kohe kribama tõtanud, vaid olen natuke lasknud asjal seedida. Ning mõnigi kord on uuel hommikul möödunud päeva suhtes hoopis teine tunne, kui nö treeningu-võistluse järgse äksiga tunnetatud. Ehk siis aastast 2012 hakkas kvantiteet vaikselt asenduma kvaliteediga - ma vähemasti ise loodan nii. Aeg-ajalt olen siin ka targutama hakanud ning jaganud õpetussõnu kasvõi näiteks Tartu Suusamaratonil tulemuse tegemiseks või selle sama sõidu läbimiseks erakordse külmaga.

Kodukootud vildist bahillad sõitmiseks -20 kraadise pakasega..

Mõnikord on ka seda ette tulnud, et olen sõna võtnud nö peavoolumeedias päevakorral olevates küsimustes - äkksurm jooksuvõistlusel, Rait Pallo või Raul Olle juhtumid. Ja mingil määral olen oma blogi kasutanud ka oma väikeste ettevõtmiste - reiside, ürituste või suusamäärimiste promomiseks. Oma tuba, oma luba!!!

Sel aastal jääb vähemasti see töö tegemata.....

Viimasel ajal aga ei suuda ma ennast enam miskipärast forsseerida ning mitmed alustatud postitused on jäänudki alustatuteks. Kas kõik on kunagi varem juba öeldud ning iga toimuv sündmus on millegi déjà vu? Kas 10 aastaga, mil ma olen nüüd nö spordiharrastaja olnud, on ring täis saanud? Kas seitsme aasta jooksul selles blogis avaldatud 200 postitust on lagi?

Quo vadis, Holdeni blogi?

Stressivaba(d) maraton(id)!

Oled sa mõnikord mõelnud, et saaks kunagi sõita suusamaratoni nii, et ei pea ei sõidu eel-, ajal-, ega järel mõtlema sellele, kuidas läks, mis koht tuli või kas see teibitud Tartu mees saab taas sind oma heidetute nimekirjas sättida endast tahapoole (sest temast ettepoole tulijaid ju ei mainita)? Kui need eelnevalt ülesloetletud probleemid on sinu jaoks valusad teemad, siis aitab sinu enesehinnangut tõsta mõni Kesk-Euroopas peetav, Worldloppet’i sarja kuuluv, suusamaraton!

Reedene lumeproov Ammergau orus...

Kuna selle aasta Eesti suusatalv oli taas kiskumas sinna folkloori juurte juurde, ehk peale kolme suvekuu pidi Eestis valitsema veel 9 kuud sitta suusailma, siis otsustasin veel läinud vana-aasta õhtul ennast ja ka paari sõpra kirja panna Austria piiri ääres Saksamaal Ammergau orus toimuvale WL-sarja suusamaratonile nimega König Ludwig Lauf! Ja et kilomeetri hind ei tuleks liiga karm, panime ennast kirja ikka mõlemale – nii laupäeval toimuvale vabastiilis, kui pühapäeval aset leidvale ja SwixSkiClassic’u sarja kuuluvale klassikamaratonile. Olgu siis kohalike maratonidega võrdlusmomendi tekitamiseks lisatud, et ühe maratoni hind oli 48€, kahele korraga sai ennast kirja panna aga vaid 60€ eest.

Austrias meie elupaiga ees, taamal Saksamaa kõrgeim mägi...
Kes seletab lahti, mis mägi ja miks Austrias ehk siis, mis värk sellega on?

Kuni 2000km kodust eemal toimuvatele maratonidele mööda maad sõit on küll üks parajasti ebamugav ettevõtmine, aga vähemasti 6 osaleja puhul on see ajutist, 24-tunnist, ebamugavust ära kannatades rahakotile ikka pöördvõrdeliselt soodsam kui lennusõit. Ja nii sõitsime ka meie – Võrust Oberammergausse keris kokku 2150km ning see võttis ca 26 tundi aega. Aga see selleks, ma ei taha lugejat rohkem kommunaalprobleemidega tüüdata ning lähen kohe kõige tähtsama juurde!

Konkurendid olid juba neljapäeval kohal suuski testimas.... :)

Laupäevaseks uisusõiduks lubati 12 kraadi sooja – käisin õhtul läbi erinevad võimalused kaasavõetud riiete osas ning tegin otsuse, et võin ju teisel ringil juba sooja päikese käes (kehvade lumeolude tõttu sõideti 2x23km ringi) oma vana suusakombe püksid ribadeks tõmmata ning lühkaritega finišeerida, lihtsalt show pärast! Hommikul stardipaigas termomeetrit vaadates tõmbasin õhukese kombe asemel aga tavalised paksemad suusapüksid jalga ja unustasin eelneva. Sest vähemasti auto kraadimõõdik näitas pool tundi enne starti veel miinus kolme kraadi!

Viimane stardirida, päike juba kütab, kaif on ees ootamas!

Stardis läksime koos venna Ivoga kõige lõppu, eelkõige seepärast, et polnud mingit aimu oma võimetest suuskadel ning teiseks ka seetõttu, et möödasõit igasugu kiirelt alustanud lammastest annab hiljem tiivad. Nii ka läks – juba esimestel kilomeetritel lasime oma pulbrisuuskadel endast looma välja ning mõnuga sai möödutud igasugu fruktidest – parukalaadse soenguga naistest, pika valge habemega meestest ning mõnedest tegelastest, kes olid just 5 minutit tagasi vist suusad esimest korda jalga saanud!!! Kusagil 5km peal loksusid jõujooned paika – saime nö omade sekka. Sõit läks mööda alpiaasasid, kus suvel ilmselt vohavad alpikannid. Nüüd aga oli kahelt poolt rada lumi kokku korjatud ning sellest keskpõrandale kokku rada tehtud – asi seegi! Esimene 23km sai kaetud ajaga 1:17, mis tundus endale küll liiga kiire tempona ning see tunne ei olnud petlik – teise ringi alguse tõusudel hakkasid triitsepsid SOS-signaale saatma. Aga see oli ka mõistetav, kuna minu selle suusahooaja ettevalmistus (loe: Tartu Suusamaratoni ettevalmistus) oli rajatud vaid ühele kaardile – TSM JÄÄB ÄRA!!! Ning just seetõttu olid minu käekesed saanud sel hooajal vaid 111km sellist treeningut, kus neid käsi või siis pigem suusakeppe vaja oli. Kogu muu treening oli tehtud jooksuna, ehk siis ainult jalgadele!

Kurat, sihukesel rajal pidime sõitma!!! Pilt tehtud väikesel laskumisel
sõidu pealt. Kell 12 päeval hakkas kirikukell ka veel lööma......

Teise ringi keskpaigas peale metsavahelisi laugeid tõusukesi taas alpiaasadele jõudes võtsin käigu välja, sest päike küttis ning polnud enam tarvidust sooja saamiseks kiiremaid liigutusi teha. Lasin pulsi 125 kanti ja lihtsalt kulgesin - võin julgelt öelda, et kunagiste 30 aasta taguste isa ja vennaga ettevõetud kevadiste koorikusõitude kõrval oli laupäeval raudselt tegu minu elu ühe mõnusaima suusatamisega - tõeline kaif!!!

Sihukese koleda kiviseina alt pidime
2 korda päikese käes läbi sõitma...... :)

Aasadel paunasid tehes nägin ka oma venda mingi 4-5 minutit tagapool liikumas ning otsustasin veel tempot alla lasta, et temaga koos lõpetada. Kulgesin need sõidu viimased 13km kaassõitjatega suheldes, pilte tehes ning tuleviku masendushetkede jaoks ilusaid mägedevaateid mällu tempeldades. Ootasin veel finišikoridoris mõned-kümned sekundid oma selle hooaja esimest suusasõitu teinud venna järele ning sõitsime siis koos üle lõpujoone. Tulemus ja koht ei omanud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust, sest kõik muu oli palju olulisem!

Laupäevane after-ski Ehrwaldi parimas kõrtsus.....

Pühapäevase klassikasõidu jaoks, mis kuulus SwixSkiClassicu sarja ning millest tegi ilmselt ülekande ka Eurosport, oli aga Ammergau orul oma plaan. Hommikul hakkas väikeste miinuskraadide juures vihma sadama, mis pidi lõunaks üle minema tõsiseks lumesajuks korralikus plusskraadises ilmas. Veel hommikul telekast nähtud pildid Linzist, Austriast, kus sadas maha meeter lund, panid veidi kukalt sügama. Õhtune otsus kasutada pidamiseks ökovarianti, ehk siis sajast liivapaberit, hakkas tunduma üha õigema otsusena. Aga määrde või selle puudumise pärast põdeda polnud tegelikult mingit vajadust, sest ees oli ootamas taas üks stressivaba suusasõit ilusate mägede vahel.

Taas start ja tagarida! Poolteist tundi peale starti läks lumesadu nii
tihedaks, et pildil olev kopter oli sunnitud ajutiselt maanduma!

Ronisin taas viimasesse ritta, ehk siis startisin ca 2100-nda koha pealt. Karestatud suusk pidas, vähemasti kuni kolmekraadiste tõusunukkide peal ning seetõttu liikusin esimese 9 kilomeetriga mingi 1000 kohta ettepoole. Taas seal alpiaasade peal sai selgeks, et paaristõuget mul sel talvel ei ole ega ka tule, seetõttu lasin käed sirgu ning liikusin pidevalt suheldes-mölisedes (nii eestlaste kui väljamaalastega) vahelduvtõukega ringi lõpu poole. Kuna olin sellele nö lisamaratonile saanud ennast regada vaid 12 euro eest, siis tiksus esimese ringi poole (ehk siis juba veerand maratoni) peal taksomeeter täis ning mingit vajadust kõvaks ajada ning ikka poolvägisi kaks ringi läbi sõita, mul enam polnud. Sest suusatamine, kui inimesele loomuvastane tegevus, peab olema mõnus - mingit mõtet pole ju vägisi, vastu tahtmist, suusatada. Aga just seda see pühapäevane sõit oli, sest niigi vähese lumega kokku kraabitud rada lagunes, suusajälg laperdas, üha rohkem tuli jälje seest maad välja jne. Teisele ringile mineku puhul oleks minu jaoks tegu olnud vägistamisega, mille eest võib paragrahvi alla minna. Õnneks silmasin enne esimese ringi viimasele kilomeetrile suundumist, et ässad on minust paar kilti tagapool teel finiši poole ning analoogselt viimase aja Eesti teatetiimidega MK-sarjas on mul võimalus ringiga pähe saades iseendale disklaff  (sic!) välja kuulutada!?!

Kahelt poolt rada võetud lumega kuhjati keskpõrandale sõidetav
osa kokku. Aga sula tegi jälje parajaks umbluuks......

Astusingi rajalt ilma igasuguste süümekateta maha - vastu tahtmist pole ju mõtet punnida. Aga see ei tähendanud, et ma oleksin loobunud maratoni osavõtutasu eest pakutavatest hüvedest. Järgmist juttu võiksid lugeda kõik kohalikud nö suusamaratonikorraldajad! Peale finišit sai istuda bussi, mis viis Oberammergausse reläksima - suures võimlas sai käia pesemas, süüa puljongit-võileiba, süüa pastat ning juua igasugu jooke, koolast õlleni, nõrkemiseni! Ja kõike seda leboasendis siseruumis vaipkattega põrandal vedeledes, mitte kusagil lageda taeva all lumes või läppuvas telgis maid jagades. Ja seda kõike 30 euro eest (maksin kahe maratoni osaluse eest 60 eurot) maratoni kohta!!! Ehk siis König Ludwig Lauf'i deviisiks peaks olema sentens - osaleja on kuningas ehk siis see "kunn Ludwig ise"!!!

Hetk 500m enne ässade finišit - nr 717 ei saa aru, kus ja kes ta on!

Üheksa meest on nr 717-st mööda saanud...

717 on taipamas, et on jalgu jäänud!

717: "Rikkusin küll mõne mehe finiši ära, aga see-eest sain
8 sekundit peagrupis sõita...
PS! Kui vaatad ülaltoodud SwixSkiClassicu linki, näed seda
situatsiooni videos ja 1:57:10 võid ka mind vasakul märgata.... :)

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis käisin ju tegelikult järgmise aasta Königi-reisiks maad kuulamas, grupi maabumist ette valmistamas. Leidsin ka ühe pädeva majutusasutuse ürituse peastaabist vähem kui kilomeetri kaugusel. Ehk siis, kui kellelgi tekkis peale ülaltoodud juttu soov või on huvi juba ammu olnud König Ludwig Lauf ära teha, siis saan mina 2015 aasta König'i plaanimisel abiks olla. Idee ise siis järgmine - reede varahommikul lend Tallinast Münchenisse, sealt transfeer Oberammergausse, rajaproov; laupäev-pühapäev maratonid vabal valikul (suuskade ettevalmistus meie poolt) ning peale pühapäevast after-ski'd lend esmaspäeval tagasi Talllinna. Seltsimehed-naised suusafännid, kiirustage, grupis on vaid 11 kohta!!

Oberammergaus on .....!!!