Maratonidest, ausalt ja arutledes...

Minu isikule ja tegemistele on viimasel ajal ilmunud anonüümne kriitik, kelle peamiseks postulaadiks on nõue, et maraton tuleks 100% läbida joostes! Teiseks selle tegelase suureks probleemiks on muretsemine minu treenituse (loe: jooksukilometraazhi) üle. Korjan siia nö näideteks kokku mõned selle anonüümiku stiilinäited eri kommentaariumitest:

- Anonüümne 23. august 2013 22:01

See, kes jooksudistanti käies läbib, ei ole Ironman!

 - 27.08.2013 at 14:17, Anonüümne said...

Mis doktorist on jutt? Teadusdoktor, meditsiinidoktor, doktor nauk (vn k)?
P.................. ei ole monopoli ühele eesti keele sõnale. --
Mind aga häirib pigem see, et mõni harrastussportlane nimetab end maratoonariks, kusjuures pole maratonidistantsi (42,195 km) läbi jooksnud. Või "Iron Man"-niks (ilma irooniata!) - kusjuures tolle ultravõistluse suures osa käies maha vantsinud (koos pargipingipuhkustega). Vaat siin on Повод для размышления, nagu vene keeles öeldakse.
- - Doktori "ravisoovitustest" veel niipalju, et soovitada 4 km + 180 km + 42 km läbimist 18 km jooksumahu pealt on ikka markantne näide küll.

 - 11.09.2013 at 19:24, Anonüümne said...

P............. on tõstatanud väga olulise probleemi - info usaldatavuse. Kõik, mida internetis või ka mujal väidetakse, ei ole tõsi. Nt dr Holden väidab ("Paras aeg ajada törts maratonijuttu!" 10. september 2013), et on "läbinud 13 maratoni (Eesti peab üle kordama, et maraton tähendab 42,195m pikkust jooksu)". Samas artiklis veidi edasi aga juba 15 maratoni: "olen jooksnud 15 maratoni!?!". Siit tekib muidugi küsimus, mitu maratoni (42,195 m) Holden siis tegelikult läbinud on?
Arusaadav, et inimese mälu pole täiuslik. Teabe usaldusväärsusele selline silmatorkav lahknevus aga juurde ei lisa. Huvitavamgi veel on aga see fakt, et Holden käib küll palju maratonidel - seda aga ka literaalses (sõna-sõnalises) mõttes. Blogikannete põhjal on alust arvata, et päris mitmed neist 15-st (või 13-st?) on läbitud - vähemalt osaliselt - nn "kõnni-jookse" meetodil. Nt 5 minutit jooksu + 1 minut kõndi. Huvitavam küsimus on siis palju kestvusharrastussportlane deklareeritud maratonidest (siin ei ole kahtlust, et Holden ei ole sisse lasknud nn "jooksumaratone" nagu klubi Tartu Maraton 23 km pikkune kevadjooks) on läbinud ja palju on jooksnud (joostes läbinud). Seda võiks küsida kõigi harrastajate käest (aga muidugi mitte Pavel Loskutovi klassiga tipptegijatelt). Eelkõige peaksid seda küsima harrastajad endalt.

- Anonüümne 11. september 2013 20:12

7 min/km tähendab, et lähed vahepeal kõnnile üle. Järelikult - sa ei lähe maratoni jooksma, lähed maratoni läbima! Nii kirjutagi. 8)

Vähemasti mulle tundub, et kõik need 4 kommi on kirjutatud ühe ja sama isiku poolt (ei viitsi hakata ip-sid üles kaevama) ja sellel isikul on mingi sisemine valu, mis sunnib sellist asja kirjutama. Äkki on see kadedus? Mine sa tea? Aga püüan seda haiget inimest veidi aidata ja toon sellesse postitusse välja kõigi oma 15-ne läbitud maratoni ligikaudse saldo - palju jooksin, palju kõndisin! Hetkel on veel asjad meeles, eks hiljem ka endal hea vaadata!!! 

1. Otepää-Tartu, märts 2009. Minu esimene, nö hurraa-maraton. Usun, et eelmisel pühapäeval oli Tallinnas umbes 500 sama lolli tegelast maratoni stardis, nagu olin mina ise tookord Otepääl. Esimene pool ikka täpselt 2 tunniga, Tatra orust välja jõudes haamer ja edasi iseendaga tehtud diilile toetudes süsteemiga 5min jooksmist lubab 1min kõndimist. Kuidagi sain niimoodi lõpuni, aeg 4:24. Jooks/ kõnd ca 90/10!

2. Stamina Vana-aasta, detsember 2010. Õues -11 kraadi, lumi jne. Esimestel kilomeetritel kaklesid minus kaks mina, see kiire ja see aeglane. Õnneks aeglane võitis. Tegin negatiivse spliti ja lõpetasin kõrgel sammul ajaga 4:27, olles läbinud 42,2km 100% joostes (joogipunktis joogi haaramiseks tehtud paar sammu ei lähe ju kõnni alla?) Jooks 100, kõnd 0!!!

Miinus 11, brrrr....

3. Keila Täispikk triatlon, august 2011. Esimesed 21km ehk 7 ringi möödusid joostes, siis miskipärast hakkas jalgadele meelde tulema, et kunagi hommikul sai mingi 3,8km ujutud ja ka 180km rattaga eraldistarti sõidetud. Isegi meetrine tõus 50m pikkusel lõigul tundus himaalajana. Tõusvad rajaosad kõndisin, muu jooksin. Aeg vist 4:45, suhe 90/10 jooksu kasuks.

4. SEB Tallinn, sept 2011, kolm nädalat peale täispikka. Läksin koos sõpradega 4:30 pundiga teele, aga kusagil seal 30km peal tuli sein ette. Taastumisaeg täispikast jäi vist liiga lühikeseks. Kuni Russalkani töötas 6min jooksu, 1min kõndi, aga sealt edasi kuni Kaarli kirikuni läks kõnniga. Aeg 4:39, jooksusuhe kõnniga 80/20.

5. Haanja Jala100, okt 2011. Korraldamise kõrvalt ei olnud ise küll eriti osalemisvalmis, aga sain kokku läbitud 46,67 km, maratoni vaheaeg oli 4:53. Haanja künklikul rajal on kasulikum niiehknaa tõusud pika sammuga kõndida, aga pakun, et jooks võitis tulemusega 75/25!

6. Kuna peale sügisest Jala100 tabas mind vigastus ja sellele järgnenud motikriis, millele järgnes 2 kuud suusatrenni ja juba 2012 vabariigi aastapäeval taas põlvevigastus, siis pidigi 12. augustil 2012 toimunud Challenge Copenhagen'i nimelise täispika triatloni maraton kujunema minu senise maratonikarjääri kirstunaelaks. Aga midagi polnud teha, 395 eurot oli osalemise eest masktud ning tuli minna, kasvõi kõndides seda läbima. Suutsin 15km ära teha suhtega 80/20 jooksule, aga siis oli ka kõik, finišisse viis mind 27km kiirkõndi. Aeg 5:37, kõndi 85%, jooksu vaid 15%......

Kopenhaagen 2012, veel jooksen, ees on vaenlane - äärekivi....

7. SEB Tallinn, sept 2012 - 4 nädalat peale Kopenhaagenit olin heas hoos. 4:30 grupiga alustades jooksin lõpuks peaaegu, et isikliku rekordi, aeg 4:24, jooks 100, kõnd 0!!!

8. Tartu Linnamaraton, okt 2012 - olin ka veidi trenni teinud ning jooksin taas välja korraliku negatiivse spliti. Esimene pool 2:13, teine 2:07, tulemuseks isiklik rekord ja kolmas puhta jooksuga läbitud maraton!!!

9. Haanja Jala100, okt 2012 - 100% joostud maraton, küll aeglane - aeg 4:42. Ringide vahepeal kulus aega korraldamisele.....

10. Valencia Divina Pastora, nov 2012. Olin tegelikult väga heas maratonivormis, aga maratoni-eelsel nädalal Mallorcal läbitud ca 400 rattakilomeetrit ja maratoni eelõhtul Valencias jala hotelli otsides läbitud ca 15km andsid endast maratoni 30-ndal kilomeetril põlvevalu näol tunda. Longates-kõndides-sörkides suutsin kuidagi lõpetada, aeg 4:25 bruto, jooks/kõnd 95/5.... Kahju, oli hea võimalus alla 4h joosta.

Divina Pastora 4:30 tempomeister - maraton on rõõm!!!

11. Mispo maraton Vändras detsember 2012. Ideaalne jooks, esimesel kahel ringil 15-st jooksjast viimane, lõpus kuues. Negative split ja isiklik rekord 4:08 - 100% joostes mööda lörtsist ja lumist teed!!!

12. Viimase öö unistus Laulasmaal, 31. detsember 2012. Olles kaks päeva varem läbinud TriSmile'i pundiga 45km süsteemiga 5min jooksu + 5min kõndi, olid aasta viimasel päeval jalad üsna pehmed. Aga 550 meetri pikkusel libedal ja lörtsiste lopmidega metsateel joostud maraton sai läbitud ajaga 4:26 ja taas 100% joostes!!!

13. Rakvere-Vinni, jaanuar 2013. Lumine talvemaraton ca 8-kraadise külmaga. 100% jooksu, aeg 4:16!!!

14. Vändra 40. maraton, 4.mai 2013. Miskipärast tuli enne Tartu suusamaratoni jooksutrennidele vahe sisse ja seda oli Vändras tunda, 32km joostes, lõpuni taas tirilimps-poolteist abil, aeg 4:28, jooks/kõnd 90/10.

15. Ironman Copenhagen, august 2013. Olematu suvise jooksutreeningu pealt on esimese hooga ära joostud 27km isegi hea, viimased 15 siis taas süsteemitades, aeg 4:41, suhe 80/20.

Hetkel siis olen oma 15-st läbitud maratonist läbinud 7 joostes ja 8 joostes-kõndides ning juba homme võin viia joostud-osaliselt joostud maratonide suhte viia poole peale, sest hetkel on tunne hea homseks Valmieraks on vaim valmis! 

Contra eelmisel aastal Valmieras, jookseb homme ka!

Aga mis sina, hää lugeja arvad, kas ülaltoodud anonüümiku kriitika on õige? Kas peale iga väikest maratonirajal juhtuvat valusööstu, millest aitab üle veidikeseks kõnnile üleminek, peaks kohe iseennast diskvalifitseerima ja katkestama. Kas Ironman'i tehes peab suutma 11-tunnise pingutuse järel veel naerul näoga joosta või on selle ülima võistluse eesmärgiks läbida 3,8km ujudes, 180km rattaga ja 42,2km ilma abivahenditeta mööda maad - toimugu see siis joostes, kõndides, roomates või kätel kõndides? Kas näiteks see naisterahvas, kes läbis Kopenhaagenis Ironman'i maratoni karguga kõndides, ei olegi seepärast raudne naine, vaid lihtlabane pettur???

Paras aeg ajada törts maratonijuttu!

Kunagi kevade ja suve vahel, kui ma sõitsin Võrust rattal vaatama Estonian Spring Road Massacre nimelist üritust (minu interpreteering), sõitis mulle enne Tête de la Course'i ja Peloton'i saabumist teise null-autoga vastu KTM päälik Indrek Kelk. Pidas korraks auto kinni ja ütles: "sa Ivar, pead ikka ka koguaeg vastuvoolu ujuma!"

TRR peloton, kas äkki Karla ei ole vedamas?

Jah, ma ujun vastuvoolu, sest tavaline on igav:
- ostsin endale kolm hooaega tagasi SS-ratta ehk single-speed'i ehk ühekäigulise ratta, sest toona Elionil (nüüd Samsungil) kihutamine oli boring. Rasketel radadel nagu Jõelähtme või H100, kärab sinku aga küll ja veelgi, lisaks sellele veel kindlustusega, et ei raamikõrv ega kett purune. Samsungi radadel aga on sinkuga mõnus kulgeda...
- ujun vastuvoolu sellega, et juba neli hooaega pole tarbinud ühtegi tänasel päeval harrastajale nii harjumuspäraseks saanud geeli. Vaatamata "asendamatu" geeli mittetarbimisele olen ära teinud 3 täispikka triatloni (Ironman), läbinud 12 maratoni (Eesti peab üle kordama, et maraton tähendab 42,195m pikkust jooksu) ning veel palju muid huvitavaid võistlusi-üritusi-sündmuseid. Kui ei ole kiire, ei ole geeli vaja...
- ujun vastuvoolu ka sellega, et ei osale juba 3 aastat üritustel, mille nimes on maraton, aga mis on alla 42,2km pikad (erandiks olen endale seadnud Mulgi uisumaratoni, aga erand kinnitab reeglit).

Kus võtta on, tuleb võtta... (Mulgi uisukas 2013)

Eks neid vastuvoolu minekuid ole veel, aga mitte sellest ei taha ma täna kirjutada. Kuigi ca 75% Eesti tõsimeelsetest harrastajatest lähevad eeloleval pühapäeval aja peale läbima pikendatud kruusarallit Otepäält Elvasse, lähen mina ikka vastuvoolu ja suundun hoopis naabrite juurde Valmierasse maratoni jooksma. Teen sellega kooli mõistes nö vigade parandust, kuna eelmisel laupäeval olin SEB Tallinna maratoniks valmistumise asemel hoopis Setumaal Piusa Ürgoru puhkemajas hää sõbra pulmas. Vanasti sai Eestis maratoni joosta korra aastas Vändras, aga pulmas käidi suve jooksul mitu korda. Nüüd on asjalood teisiti - mina käisin viimati pulmas aastal 2000, aga peale seda (ja enne järgmist pulma) olen läbinud 15 maratoni!?! Minu valik ju oli tegelikult lihtne, pulma tuleb minna, aga maratone tuleb ju veel....

Illos...

Peale Kopenhaageni maratoni (Ironman'i sees) tekkis mul korraks sihuke kõikvõimas tunne, et suudan joosta ka ilma trennita. Kahe ja poole kuuga läbitud "tervelt" 18 jooksukilomeetrit ning aja 4:41 väljajooksmine peale 3,8km ujumist ja 180km pikkust eraldistarti andis ju ülbitsemiseks põhjust. Aga ilmselt trehvas tookord lihtsalt hea päev, sest edaspidi jooksmist proovides olen ikka pidanud veidi neid ülivõrdeid maha tõmbama.

Kopi  Ironman'i  finišiala 2013, vinge asi!

Tänane 10,55km pikkune (taotluslik veerand maratoni) andis üsna täpselt teada, mida pühapäeval Valmierast oodata. Alla viie tunni ajas olen kindel, eriti kui suudan 7min/km tempoga alustada. Selline tempo tähendab minu jaoks pulssi ca 140 ning piimhappevabaid lihaseid ja head tunnet. Poole pealt võib vaikselt tempo tõsta 6:30 peale ja kui tunne on hea, siis alates 35-st veelgi vajutada. Eks näis, kuis välja kukub? Usun, et Valmiera saab heaks indikaatoriks ja rajaseadjaks järgmistele maratonile, mis mul sel aastal veel kavas on. Lubasin Tartu Linnamaratoni tempomeistrile sel aastal 4:00 grupis püsida, ehk siis tahan kuu aja pärast Tartus oma isikliku alla 4h viia.....

SEB maratoni 4:00 tempomeister Meelis teeb seda ka Tartus...

Aga uudiseid on veel! Sõidan koos paari maratonihulluga 10. oktoobril Poznani, et osaleda 13. oktoobril sealsel maratonil. Mida rohkem meid punti saab, seda odavam tripp tuleb. Kui kellelgi on huvi, helistage, mailige, pange oma huvi kommentaariumisse vms. Sõidame sinna igal juhul. Kuni 17. septembrini saab ennast 150 zloti eest kirja panna, seejärel tõuseb hind 200 zloti peale (4zl=1eur). Sõidame Caravelle'ga, elame kusagil hotellis-hostelis jne....

Aga jah, peale Valmierat, ehk selle aasta neljandat maratoni, tahaks sel aastal veel 7-8 neid teha. Kas see õnnestub, on juba iseasi, aga vähemasti plaan on paigas....

Pildid pärit oma ja Kermo Tsäro kaameratest ning Facebook'ist!

Riskigrupi esindaja pihtimus!

ERR spordiportaal kirjutas 26. augustil 2013: "24. augusti öösel suri haiglas Scoutspataljoni vanemseersant Meelis Sander Ülemiste järve jooksul tabanud terviserikke tagajärjel."

See kurb juhtum sai omamoodi äratajaks, sest selle vähem kui kaks nädalat tagasi toimunud asja tagajärjeks on Eesti eri meediakanalites tõusetunud teemapüstitus,  a la kas tervisesport on ikka tervisele kasulik jne. Usun, et keegi ei kahtle selles, et selle teema ketramine on vajalik, sest näiteks eile tuli "Ringvaate" kaudu avalikkuse ette infarktijuhtum kevadisel Tartu Rattarallil, millest senini teadsid vähesed. Ja just seetõttu, et taguda veel kuuma rauda, räägin teile ka oma loo....

Postituse pealkiri tuleneb eilses Ringvaates SEB Tallinna Maratoni meditsiiniteenistuse juhi Kaspar Rõivassepa intervjuu lõpetuseks öeldust: peamine riskigrupp on 40-ndates aastates mees, kes on kunagi noorest peast sporti teinud ning on nüüd taas hakanud spordiga tegelema. Mina lõpetasin aktiivse sporditegemise nondel segastel aegadel seal 1991-1992 paiku. Vahepealsetele aastatel sai harva, nii ca 10 korda aastas sai ikka liigutatud - tennis, mõni rattasõit, jalg- või korvpall. 1997 sõitsin Tartu- ja 1998 sõitsin Haanja suusamaratoni, 1999 startisin Tartu rattamaratonil. Aga need olid harvad sähvatused. Aastal 2004 startisin Haanja suusamaratonil ning jäin toona enda jaoks ettepandud eesmärgi, ehk 3h alistamisest vaid sekundite kaugusele. Järgnenud sügisel asusin isuga treenima, et uuel katsel Haanjas parem olla.

Otepää rattasõit, suvi 2004

Kusagil oktoobri lõpus alustasin imikaga Kubija metsas Võrumaal. Tavaliselt tegin tunniga 6 imikaringi, ehk siis ca 10min ringi kohta. Tundus olevat selline korralik treening, väsitas ära ja tegi jalad veidi valusaks. Panin nii mingi 2 nädalat jutti, ringiajad paranesid kogu aeg ( (keskmised ringiajad 9:30-9:50, viimane ring ikka sinna alla 9 minuti). Ja siis peale seda kahte nädalat kodus teleka ees suusatamise paarissprindi MK-etapile (Anti Saarepuu ja Erki Jallai?) kaasa elades olid järsku silme ees valged kitlid jne....

Järgnenud visiit südamearsti juurde pani diagnoosiks 2 kuud mõõdukat sportimist pulsiga kindlasti alla 120. Ostsin pulsikella ja sain kohe aru, mis ma senini olin valesti teinud. Neidsamu imikaringe alla 120 SLS-iga läbides olid ringiajad 15-16 minutit. Nüüd aastaid hiljem, juba nö korraliku põhja omavana olen neid ringe katnud sinna 12 minuti kanti...

Vasa 2007, kolm meest, kolm medalit. Koos Art Soonetsi ja Teet Reediga.

Ah jaa, peale kahte kuud madala pulsiga liikumist ja sellele järgneud uut koormustesti sain arstilt loa veidi juurde panna. Jaanuari alguses alanud mõistlik treenimine päädis 2005. aasta Haanja suusamaratoni 95. kohaga ning ka aeg tuli seekord alla 3 tunni, tervelt 38 minutit alla 3 tunni....

Senise elu ajaliselt pikim võistlus seljataga - Tahko 2008 MTB.
192km, 4300 tõusumeetrit, aeg 14h23min!!!

Nüüdseks olen, nö mõtestatult treenides, saanud hakkama 3 täispika triatloniga, läbinud 15 maratoni, ligi 50 suusa- ja rattamaratoni. Kogu seda sporti ei tee ära ilma korraliku aeroobse põhja ladumiseta, aga baastreeningul aeroobses tsoonis püsimise parimaks abimeheks on pulsikell. Alati pole südame häält kuulda, tehnika aga näitab halastamatult, mis seis on!!!

Polar 725SX, minu asendamatu abimees aastast 2005!

Oandu-Ahijärve, 10 päevaga, jala!!!

Kui RMK sai valmis oma esimese pika matkaraja - Oandust Iklasse kulgeva, 375km pikkuse matkaraja, tekkis kohe igasugu seltskondi, kes püüdsid seda trassi võimalikult kiiresti läbida. Kuna tolle raja puhul on ca 100% rattal läbitav, siis tehtigi seda rattal. Eelmise lause tulistasinn puusalt, sest ei viitsinud fakte kontrollida, aga esimene kiirrong läbis selle raja alla 23h ja teine punt juba mingi 20:42 tunniga. Peale faktide täpsustamist teise pundi ühe liidri Grišaga (Andrei Gristsenko) panin välja nende täpse aja ja ikka 100% rattaga läbitav see trass ei olnud, umbes tunni jagu tuli neli ratta kõrval sörki lasta...

Griša Oandu-Ikla läbimisel..., foto FB-st!

Ca nädal tagasi alustasime vennaga Haanja100 selle aasta nö juubeliraja ettevalmistamisega ning märkasin mitmes kohas RMK uue matkatee märke. Kohe tuli meelde, et raja koostaja Alar Sikk oli mitmel korral meie käest nõu küsinud erinevate võimaluste kohta Haanja ja Rõuge kandi läbimiseks. Nagu nüüdseks uuel RMK matkaraja kaardil näha, on paljud meie endi poolt tehtud või siis vanad, ammu unustatud ja meie poolt taasleitud, raja- ja teelõigud uue matkaraja osaks saanud. Hea töö, Alar!!!

Alar Sikk Võrus Õlle17 ees, seal ma temaga ka kohtusin, foto EPL-ist.

Sattusin paar päeva tagasi Eesti kuulsaima alpinistiga Võru linnas kokku, kus ta kirjeldas mulle uut matkarada Emajõe ületusest Kavastust allapoole kuni selle lõpuni Karula kandis Ähijärvel. Pikema jutuajamise käigus hakkas mulle aga pähe üks kinnisidee - läbida see uus matkarada jalgsi ja mitte lihtsalt tuiates, vaid ettantud ajalimiidi sees. Just nimelt jalgsi läbimise poolt pani mind mõtlema Alari jutt, et Lõuna-Eestis on paljud kohad rattaga läbimatud ning rattatee suunatakse tulevikus osaliselt teist marsruuti mööda. Esialgse minupoolse idee teha 624km Aegviidust Ähijärveni 10 päevaga muutis Alar ümber ideeks teha Oandu-Aegviidu-Ähijärve, kokku ca 700km ja ikka 10 päevaga....

Eile rajal, nii H100 kui ka RMK uuel matkarajal.......

Ise olen selleks valmis kevadel, ca 10. aprilli paiku. Loodan, et on veel huvilisi, et ei peaks seda üksi ette võtma. Aega planeerida ja treenida on veel üle poole aasta. Kas TEEME ÄRA???

Tark ei torma!!!

Kunagi 2005. aasta kevadel, kui olime vastloodud Haanja Rattaklubi sõiduriiete valmistamisele toetajaid otsimas, jäi üks koht vahetult enne riiete trükki minekut ikka tühjaks. Vormi ja kujunduse päästis hädast klubi liige Üllar Kaljurand, kes pani oma taskust 500EEK välja ja lasi tühjaks jäänud tasku alaserva kirjutada oma moto: "Tark ei torma!"

Nüüdseks on need kolm sõna kujunenud Haanja Rattaklubi (HRK) sloganiks ning lisaks sellele olen ka ise aastate jooksul neis kolmes sõnas sisalduva mõtte endale juhtmõtteks võtnud. Iga asja, nii sporti kui ka näiteks autosõitu, tuleb võtta mõistusega. Võtame näite liiklusest - kui ikka seada endale eesmärgiks näiteks reede õhtul Tallinnast Tartu sõita 1,5 tunniga, võib see 50%-ilise tõenäosusega lõppeda puust kastis. Kui nö 5min/km jooksjana panna endale eesmärgiks joosta võistlusel näiteks 10km tempoga 4:30min/km, võib see sarnaselt eelmise näitega lõppeda samuti 50/50 puust kastis....

Ja kahjuks nii ka juhtus laupäevasel ümber Ülemiste jooksul, kus üks osalejast noormees oli enne finišit kokku kukkunud ning hiljem haiglas surnud. Hetkel pole rohkem infot saadaval, ei ole teada hukkunu nime, vanust, taset vms. Vaatamata sellele paneb see juhtum mind, kui harrastussportlast, hetkeks mõtlema ja oma tegevusi üle vaatama. Mind, kui spordivõistluste korraldajat, paneb see aga väga sügavalt muretsema, et miks nii juhtus??? Me ju ei tea kunagi eriti palju sellest, millise ettevalmistusega üks või teine osaleja kohale tuleb. Korraldaja kaitseks on küll juhendis punkt, mis ütleb, et iga osaleja osaleb omal riisikol ja registreerumisega (mõnel juhul ka stardiprotokollile allkirja andmisega) võtab osaleja enda peale vastustuse oma tervise ja/või sellega kaasnevate probleemide eest! Aga see punkt kaitseb korraldajat, kes aga kaitseks osalejat?

Tõin eelnevalt nö vägivaldse näite liiklusega. Me teame täpselt, palju hukkub inimesi liikluses aastas Eesti teedel, aga kas keegi teab, palju hukkub inimesi sportides??? Kas ainult need 2-3 inimest aastas, kes surevad nö massispordiüritustel või on neid rohkem? Paljud neist juhtumitest jäävad nö kodu ja haigla siseasjaks? Meedia kaudu minuni jõudnud sportimissurmade järjekorras oli Ülemiste juhtum sel aastal kolmas.Aga palju neid tegelikult on olnud? Miks inimesed spordivad ennast surnuks?

Kuigi ma ise sain sellest nö kohahullusest paar-kolm aastat tagasi lahti ning olen siiamaani üldiselt võistlustel osalenud "tark ei torma" reeglit järgides, siis olen kahjuks ikka paar korda iseenda seatud reeglite vastu patustanud. Üks kord oli läinud Tartu suusamaratonil, teine patustamine juhtus ca kuu aega tagasi Navi triatlonil, kus peale jooksu tagasipööret lõi südame piirkonda valu sisse. Olin eelnevalt rattal ja jooksus ikka hullu pannud ning tagajärg oligi kohal. Ohtu haistes tõmbasin kohe hoo maha ja kõndisin - selleks, et mitte minna kasti, vaid jõuda lõpuni.....

Navil tri'd lõpetamas - tark ei torma!

Kui ikka ettevalmistus ei päde, siis pole vaja tumepunase pulsiga finiši poole kihutada. Aga kahjuks nii tehakse ning nii need õnnetused juhtuvad. Kes oleks tark ja ütleks, kuidas saab või kuidas peab alustavaid harrastussportlaseid informeerima sellest, kuidas peaks treeninguid alustama, kuna peaks võistlema hakkama, mis tempoga tuleb võistlusi teha jne.... Äkki oleks vaja mingit riiklikku kampaaniat, a la "kui oled loobunud suitsetamisest, siis ära tapa ennast spordiga" vms.....

You are an IRONMAN!

Jah, just selliste sõnadega lõppes KMD Kopenhaageni Ironman'i ja Facebook'i ühistööna läinud pühapäeval paljusid sõpru paelunud FB-postituste viimane sõnum. Iseenesest ju asi õige - kuigi olen enne läbinud 2 täispikka triatloni, ei olnud ma läbinud ühtegi Ironman'i triatloni.

Sertifitseeritud värk ja puha....

Nüüdseks on ka see iluviga kenasti eemaldatud, sest nö poolkogemata, registreerides eelmise aasta augustis KMD Copenhagen Challenge nimelisele täispikale triatlonile, sain tegelikult osaleda KMD Copenhagen'i Ironman'il, sest vaevalt 6 nädalat enne võistluse toimumist ostis nn suur vend Ironman (Kona, Kärnten, Frankfurt, Kalmar) ära noorema venna Challenge'i (Roth, Copenhagen jne) ning seetõttu sain vähema eest rohkem, mis on ju tore. Vaevalt 2 nädalat varem olin saanud enama eest vähem, sest registreerudes TriStarile osalesin vaid TriSmile'l. Kokkuvõttes olen ju nö tasa, aga see selleks.....

Kruiisiratas aerojooksude ja elektroonilise käiguvahetusega...

Olin juba paar päeva enne pühapäevast Ironman'i taas teieni paiskamas oma traditsioonilist võistluseelset pessimismipuhangut, aga õnneks nurjas selle interneeduse puudumine Malmö kesklinnas ning see postitus jäigi õnneks tegemata. Praegu mõtlen ma just nii, nagu ma selle eelmise lause kirja panin, aga veel pühapäeval, umbes 150-nda rattakilomeetri peal, oli mul ikka kahju, et ma seda pessimismipuhangut (loe: ette ära tehtud vabandust) avalikustada ei suutnud....

Kootud ratas, ere nähtus Malmö tänavapildis, lykkä bro!

Sest tegelikult läks ju kõik hästi - nagu selle postituse esimeselt pildilt näha, tegin nö isikliku rekordi. Vaid mingi nelja minutiga küll, aga rekord on rekord, eriti veel kaks aastat vanemana... Ma ei hakka teid siinkohal piinama kommunaal- või transpordiprobleemidega, mida sel reisil esines ikka üle võlli ja üritan selles postituses edaspidi keskenduda sooritusele, ehk siis taas ühe õppevahendina algajatele aironmännidele!!!

Rahutu öö enne Ironman'i, all tänaval kees elu - peretüli ca 20 osalejaga...

Ujumise stardid algasid kell 7:00 proffide vettesööstuga, minusugune vanamees (age-group 45-49) sai vette alles kell 7:55. Kuna kalipso oli mul puhtalt oma süül (pipart mulle pähe) seljas alles kolmandat korda sel suvel ja olin oma kalipso jaoks tugevas seitsmekiloses ülekaalus, siis tundus see must lisanahk mulle kogu ujumise aja jooksul kõige ohtlikuma vaenlasena. Isegi peale esimest tagasipööret kõiki ujujaid tabanud vastuhoovused ja lained ei olnud nii vastikud, kui see ahistav kalipso....  Sisendasin endale, et ainult tund aega pean ma seda piina kannatama ja ujusin aina edasi. Ca 1500m peal hakkasid sinised mütsid (10min varem startinud grupp) ikka hullult segama - konnaujujad ja huupipanijad suutsid ikka kümneid kordi head rütmi segi paisata. Ca 2700m peal hakkasid sama tegema punamütsid (20min varem startinud). Nad oskasid lambist 90 kraadi risti eest läbi ujuda või lõid veidi ees ujudes ootamatult konnajalgu lüües prillid peas risti... Lootsin küll alla tunni veest välja saada, aga need eelpol toodud jamad võtsid oma ja tulemuseks siis seekord vaid 1:03:51, aeglasem isegi, kui eelmise aasta kalipso-odüsseia järel...

Sõber Juho sõbra Teedu pilliga T1-s...

Kui eelmisel aastal läks vahetusalas T1 kaelajamade tõttu kokku mingi 12min, siis sel aastal olin kiire, vaid 5:43. Olin oma tulemusega ülirahul, kuni sain teada hea sõbra ja konkurendi Kermo T1 aja - 3:48!?! Kuidas ta nii kiiresti suutis, seda ma pean tema käest välja peksma. 180km rattasõiduga oli ees ootamas selline paras rutiin, aga seekord otsustas ilmataat teisiti. Peale 10km linnaetapi (ujulast maale) läbimist ootas ees ca 30km allatuult minekut piki mereäärt Helsingöri poole, aga see sai tähendada vaid üht - üleval külavaheteedel ja mägedes (ka Taanis on neid) on ootamas küljekad ja vastutuuled. Ja nii ka oli, kuna rattarada läks risti-rästi läbi ilusa maa (kus kohalikud elanikud või suvitajad tavatsevad triatloni rattaetapi ajaks oma linaga kaetud ja söökide-veinidega täiustatud hommikusöögilauad raja äärde vedada ja ise hommikumantlites einet võtta), siis tuul puhus küll risti vastu, küll ühelt- ja teiselt küljelt. Oli raske, aga teadmine, et teisele ringile minnes on taas ees ootamas mereäärne allatuulelõik, andis tiivad. Isegi raja kuulsaim tõus- Geels Bakke, oli sel aastal kuidagi madalamaks jäänud... Uuel ringil sai taas mere äärde ja mitteaeros lausa 45-ga vajutatud - mõnna! Ja kuna juba mingi 130km oli tehtud, tundus see viimane 50km, vaatamata vahepeal risti vastu puhunud tuulele ja näpuotsasuurustele vihmapiiskadele nohuna. Teadmine, et kolmest kaks saab kohe tehtud, tiivustas edasi minema! Esimese ringi 53km/h ringi vingeimal laskumisel taandarenes tuulekese tõttu teisel ringil vaid 42km/h-ni, aga tuul pidi ju tugeva rattamehe sõber olema.

Kermo (alla 11h) ja rookie Juho (mõtles endale kuldse kuu selgä) finitos.

Aga rattaetapp sai kuidagi tehtud, küll veidi aeglasemalt, kui eelmisel aastal, aga seekord rohkem ikka ennast hoides - eesmärgiga minna jooksule jalaga, milles ei sisalduks ei piim(h)a(pet), ei krampe, ei väsimust. Ja nii ka sel aastal oli - kui eelmisel Kopi täispikal suutsin vahelduva eduga joosta 15km ja sealtmaalt kõndisin 27km lõpuni, siis läinud pühapäeval jooksin kõigepealt 27km ühe jutiga (va tõusud ja TP-d) ära ja peale seda tegin viimased 15km vahelduva eduga, kokku vist ca 12km jooksu ja 3km kõndi....

Aftertri Kopi keskväljaku telgis valituile..

Viimasele 10,5km pikkusel jookusringile minnes oli mul ettepandud eesmärgi (12h) täitmiseks aega poolteist tundi ning olin endas kindel. Kui aga suutsin viimase ringi esimesed 3km ühe vinge naise (tal oli selja peal kiri SADISTEN) tuules joosta, siis tekkis õhkõrn lootus isiklikule rekordile (seni 11:47:23) tuule alla tegemiseks. Edasi suutsin veidike veel ja isiklik hakkas tunduma reaalsena, vaatama olematule jookustreeningule (1.6-20.08 kokku 18,7km jooksu....). 3km enne lõppu, kui isiklik tundus piiss'off'keigina, sekkus korraks saatus, avades vasaku jala tossunöörid. Olin niigi olnud ülim pohhuist, minnes maratoni jooksma uute tossudega, millega sai enne maratoni läbitud vaid 4km. Usku peab ikka olema... Hakkasin nööri kinnitama, aga seda tegevust segas mind juba ca 21km pealt kummitama hakanud krambihoiatus vasaku reie põlve peal siseküljes. Korraks mõtlesin, et äkki laseks oma tossunööri siduda kellelgi pealtvaatajal, aga just siis ei olnud kedagi läheduses. Jooksin esimese pargipingini ja sidusin ise - tulemuseks reiekramp ja hetkeline isikliku rekordi alistamise lootuse kaotus....

Lülitid kangide asemel aerobaril,  lähema 3-5 aastaga standardis?

100m kõndimist peale sidumist aga ajas asja joonde ja sain viimased 3km joosta mõnuga (tempoga ca 5:50), arvukaid kõndijaid selja taha jättes. Tegin finišis oma 2011 isiklikule tuule alla 4 minuti ja 3 sekundiga ning rahulolu oli peale lõpetamist ikka täielik!!! TEHTUD taas! Oma parima ajaga! Vaatamata olematule treeningule! Raud on raud!

T1 & T2 & Street bag completed - perfect1!!!!!

Esmaspäeval, 26. augustil, kell 12:00 avaneb regamine 2014 Ironman Copenhagen'ile (toimub 24.8.2014). Arutame omadega laupäevasel kanuumatkal, kas läeme või ei! AGA SOOVITAN SOOJALT, ELAMUS GARANTEERITUD!!!!

PS! Suurema osa piltide autor on KERMO TSÄRO või tema aparaat....

Trismile 2013 - üllatus kuubis!!!

Minu eelmine postitus oli miskipärast kantud pessimismi meeleoludest ning kõlas mõne lugeja jaoks lausa allaandmisena, nii et hää Alari pidi mind lausa hurjutama, et ei ole mõtet veel enne võistlust valget rätikut ringi heita. Tegelikult oli ju võistluseelseks paanikaks põhjust, aga taas tuleb tõdeda, et inimene õpib oma keha tundma vist alles siis, kui ta tunneb, et vikatimees on lähedal. Ehk siis inimene õpib küll kogu elu, aga alles 5 minutit enne surma saab ta lõpuks aru neist märkidest, mida keha talle annab....

Sellest märgist ma küll aru ei saa, ilmselt tehniga longap..... :)

Kuna olin juba enne võistlust alla andnud, siis ei olnud mul ka võistluseelse õhtu sisustamisega või mandrossiga maadlemisega mingit muret. Kella poole üheni sai Pühajärve Puhkekodu pubis jõmistatud ning üsna mitme B-vitamiinirikka joogi manustamise tagajärjel oli uni rahulik. Hommikul panin selge peaga kleepsud ja kotid õigesse järjekorda ning külastasin seekordseid üsna keeruliseks tehtud vahetusalasid. Kuigi see ei ole minu õigus ega tegelikult ka minu asi teiste korraldatud võistlusi kritiseerida, siis seekord jäi ikka üsna mitu probleemi minu professionaalset kretinismi piinama. Et asi ei tunduks liigse norimisena, siis proovin neid veidigi lahata edasise ülevaate käigus.

T1 ja ka T2, millide eurode eest süsinikku... Foto: Küllo Linnupuu

Hommik oli tavapärane - isupuudus ja kõhulahtisus, aga see kõik kaob enne starti. Viimased 10 minutit enne starti olid valusad, umbes 36 kraadi päikese käes ja mustas kalipsos ei ole eriti cool värk! Aga miks ma läksin ujuma kalipsoga? Seepärast, et ilma kalipsota ei tohtinud kompressioonisääriseid jalas olla. Tule taevas appi nr 1!!! Kes kurat on selle idiootse reegli välja mõelnud??? Kuna veest välja tulles on ilmvõimatu neid sääriseid märja jala otsa tõmmata, siis otsustasin seekord kalipso kasuks. Ja siit tekkis minu esimene probleem või pigem siis puhas viga - enne kalipsoga esimest korda hooajal ujuma minekut tuleks seda veidigi harjutada, sest see kest on rusuv ja piirav. Mina aga panin esimest korda sel aastal selle naha selga - smart decision of course!!! Enne esimest poid pidin mitu korda lisanahka kohendama ja endale sisendama, et 15 minuti pärast on jama läbi. Kui see mure sai murtud, hakkasid jamad viitstardiga, peale kolmandat poid lõid minu ees 50-meetrise frondina lupsu umbes 100 konnajalga, ehk siis eelmise laine kehvemad ujujad ja minna ei olnud kusagile. Tõmbasin siis paarkümmend meetrit ise ka konna ning siis juba läbimurdmise lootuse kaotanuna ründasin kroolides. Julmalt ja üle, sest tugevam ju võidab?!? Aga nii ei peaks ju tegelikult olema! Tule taevas appi nr 2! Tehke ikka viitstart, aga nii, et ujujad saaksid ujuda ja suplejad saaksid supelda, ilma et ujujad neist üle ja läbi ujuks! Ujumise aeg siis 17:01, ümmarguselt kaks minutit kehvem, kui tavaliselt.

Ise veel nii ei suuda, aga õnneks on mehi, kes ka nalja mõistavad teha...

Vahetusalas toimetasin oma arust üsna kiiresti, proovisin uut lähenemist ehk siis üritasin kogu triatloni läbi teha ilma sokkideta. Sündmuste käigust etterutates võin raporteerida õnnestumisest. Kuna eelmise õhtu pessimismilaines olin otsustanud peale ujumist asja treeninguna võtta, siis alustasin rahulikult kerides, eesmärgiga esimese ringi lisapauna tõusudega oma reitele mitte haiget teha. Imestasin väga, kui Poslavitsa otsas näitas kell keskmiseks kiiruseks 26km/h, sest sinnamaani oli rada vist kogu aeg tõusnud. Esimese rattaringi kõige alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34km/h, kusjuures ma ju ei pingutanud eriti, vaid sõitsin nö trennitempoga. Tagasi Pühaka poole tõustes hakkaski mulle tunduma, et äkki võiks trenni tegemise asemel siiski täiega panna. Tunne oli hea, kiirus korralik ja Kopenhaagenini ju veel 2 nädalat aega. Teise ringi alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34,8 ja tunne oli ikka veel hea. Tagasi Pühaka poole minnes hakkasid aga tuju rikkuma tsiklikohtunikud. Eriti haige oli üks Sihva kandis patrullinud närvihaige vestikandja, kes lubas pidevalt terve nö "grupi" maha võtta, tekitades ise pidevalt olukordi, mis normaalselt eraldit sõitvaid osalejaid taas grupiks kokku tõid. Nagu näiteks sellesama kohtuniku sõnelemine "grupi" esimese mehega, kes jala sirgu lasknuna meid laskumisel kokku imes jne. Üritasin ka ise veidigi korda luua, et aeglasemad sõitjad ei sõidaks telgjoonel, vaid paremas ääres, aga selle töö tulemuseks oli hr Püvi poolt mulle näidatud kollane kaart "draftimise" eest. Vanasõna ikka ei valeta, ükski heategu ei jää karistamata............... See kollane pissis ikka nii offi, et lasin terve teise ringi lõpu demonstratiivselt labakäed patjadel, ega üritanudki enam võidu sõita. Korraks tekkis mõte ka maha tulla, aga kuna see kulgemine jättis mind üksi ja sain taas oma sõitu teha, mitte pidevalt jälgida, et ma kellelegi kogemata "tuulde" ei satuks, siis panin omas mahlas ikka edasi. Aga siinkohal oleks paslik kuulutada välja kolmas ja viimane "Tule taevas appi"! Kohtunikud! Üritage aru saada, et osalejad ei taha tahtlikult tuules sõita, aga kui ikka viitstardid viivad võrdsed sõitjad kokku, siis lihtsalt ei ole ruumi..... Kolmandal ringil sain kätte sõbra-konkurendi Kermo, kes oli hädas laenatud tilga-kiivriga, mis ei lasknud üldse õhku läbi ning tähendas kandjale ilmselt kuumarabandust. Kulgesime koos lõpuni, rattaaeg siis 2:53, keskmine 33,4km/h. Veidi sai ikka üle pandud, aga sellest juba järgmises lõigus.

Kui mina jooksma läksin, olid need vennad juba poseerimas....

Jooksma minnes juhtus sama, mis kaks aastat tagasi. Kohe alguses lõi keegi kruvikad põlvede kohal reide ja hakkas neid keerutama. Proovisin kõndida, aga see oli palju hullem, kui jooksmine. Esimese tõusu peal sain suvaliste ergutajate käest pudeli Jaffaga, aga see solk mõjus hästi. Ja kohe nii hästi, et sain ikka korralikult liikuma, lausa 5:30 tempoga! Aedlinna tõus läks muidugi kõnniga ja Poslavitsa kah, aga sealt laskudes sain kätte Kermo, kes kurtis kurnatust. Ilmselt jõudis see kinnise kiivri kuumalaks tema jaoks kohale tõsise jooksuaegse kuvaldana. Jooksin Kermole kõrvale, laksasin talle sõbrakäe õlale ja küsisin, et: "Noh, kas enam ei jõua?" Jaatava vastuse peale kostsin, et: "Tra, siis ma kah enam ei jõua". Ja nii kulgesimegi viimased 4km koos lõpuni, lüües käega nii rajaäärsetele mölisejatele ja unustades, et paljude jaoks on tähtis lõpuaeg jne. Need viimased 4km olid üks mõnus minek, lihtsalt minek lõpuni, säästes ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i jaoks. Jooksu aeg siis midagi 1:02, koguaeg 4:18:41. TEHTUD!

White men can't jump???

OK, tehtud küll, aga mida sellest kõigest arvata? Uskusin ja teadsin, et olen sihuke paras pasakott, aga et tegelikult oleks peaaegu oma Tristari isikliku teinud, seda küll ei osanud oodata. Ehk siis, kui ikka on pool aastat korralikku põhja laotud, ei vii ka kaks ja pool kuud ulaelu seda põhja minema. Vastupidi ilmselt ei saa, poole aasta ulaelu pealt juba 2,5 kuuga IronMan'i vormi ei saa. Ehk siis vaatamata vahepealsele kahe-ja-poole-kuulisele patustamisele olen käimas õiget teed..........vist?

MSPM ehk mitte s...gi pole muutunud!!!

Istun siin Pühajärve puhkekodu hotellitoas ja mõtlen, et miks on kõik taas, vaatamata sellele, et tahtsin parimat, läinud nii nagu alati. Ehk siis talvisest hiilgevormist on suviste tippsündmuste eel alles vaid riismed.....

Kehva sportlikku vormi on võimalik kompenseerida korraliku
varustusega, aga ainult teatud piirini..... :)))

Talvel tehtud paanid olid küll suured ja auahned, aga samas võimetekohased. Veel mai keskel oli kõik OK, kuu alguses sai Vändras maratoni joostud ja kuu keskpaigas pikk Maituur sõidetud. Aga siis hakkas pihta töö ja kestis tegelikult üleeilseni. Kogu selle 75-päevase perioodi jooksul suutsin ennast ca 10 korral töö võrgust välja rabeleda, aga ka siis ei läinud kogu see võidetud aeg treenituse päästmiseks, vaid oli vaja tegeleda ka muude asiste asjadega. Vaid mõned eredad sähvatused, nagu jaanipäeva-aegsed rattasõidud, 30. juuni Tallinn-Munamägi ja üle Tamula ujumine nädal hiljem jäävad meenutama seda üdini töist perioodi, mille jooksul sai ära korraldatud 5 suuremat võistlust, mõned laagrid ja suvepäevad jne....

Tallinn-Munamägi, 305,4km - TEHTUD!!!

Nüüd on 13 tundi Pühaka TriStar111-e (sel aastal siis TriSmile'i nime all, kuna TriStar läinud pankrotti)) stardini ja olen otsustanud, et homme kell 11:00 algab treeninglaager. Laager saab olema küll lühike, aga peab mul aitama ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i finišisse vedada.

Palju edu mulle Teie kõigi poolt!!!

Sportlikud jaanid ehk normaalsus vs mina!

Disclaimer! Alljärgnevas postituses sinises kirjas toodud väited kubisevad üldistamisest-sildistamisest-süldistamisest. Sellise stiili kasutamine on teadlik ja teadlikult mitte pahatahtlik. Loodan väga, et ükski üldistatu-sildistatu-süldistatu ei saa viga, ehk siis ei tunne ennast ülemäära puudutatuna....

Reede, 21. juuni
Normaalne eestlane sabatab toidupoodides, ostes kokku liha, õlut ja kõike muud, mida pikkade pühade ajal endale sisse ajada.
Meie vennaga ehitame Kubijale Eesti Krosstriatloni Meistrivõistluste esimese etapi, Kubija XV triatloni, tarbeks üles võistluslinnakut ja tähistame ratta- ning jooksuradasid Kubija metsas.

Kubija tri võistluskeskus vanas heas kohas, Kubija vutiväljakul....

Laupäev, 22. juuni
Normaalne eestlane võtab ette pika sõidu linnast maale juurte juurde, et olla valmis järgmisel päeval tähistama pagan-eestlaste aasta suurimat püha. Sama päeva õhtul läheb normaalne eestlane poodi ja ostab juurde neid asju, mis reede õhtul sai ootamatult ära tarbitud.
Meie vennaga viime Võrus, Kubija järve ääres, läbi Eesti MV etappi krosstriatlonis. Teineteiselt võtab mõõtu kokku ligikaudu 55 osalejat, võistluse kiireim on Jõgeva mees Allar Soo. Võistlust (Eesti meistrivõistluste etapp) ei väisa mitte ükski Eesti triatloniliidu ametnik, liidult ei tule võistluse korraldamiseks sentigi tuge, võistluse protokollid saavad liidu kodulehele üles alles teisipäeva (25.06) hommikuks. Normaalsed inimesed ju seal liidus, mitte minusugused rabelejad......

Kubija tri eliidi esikolmik, Allar Soo, Priit Tuisk ja Priit Ailt.

Pühapäev, 23. juuni, Võidupüha
Normaalne eestlane ärkab hilja ja asub kohe mõtlema, et kas pühade puhul ikka pood lahti on, et saaks täiendada neid jaanilaupäeva õhtuks kogutud joogi-söögi varusid, mis on hakanud nendel pikkadel ja valgetel pühadeõhtutel kuidagi kiiresti kahanema. Umbes keskpäevaks või veidi hiljem jõuab normaalne eestlane poodi. 55 normaalset eestlast poodi ei jõua, sest neid takistab politsei, osad normaalsed pannakse 5-7 päevaks kartsa.
Mina koos kolme kaaslasega stardime ratastega kell 9 hommikul Võrust, eesmärgiga külastada Valga külje all asuvat Vabadussõja tähtsa lahingu mälestusmärki Pajus. Antsla kandis lisandub punti veel kolm ratturit.

Küsimus, mis või kes on pildil üle?

Võidupüha tähistajad Pajus....

Kuna ükski rattur tavaliselt sama teed tagasi ei sõida, siis proovisime Võrru tagasi pääseda Valga ja Saru kaudu. Aga enne oli vaja Valgas ära teha 70km läbimise järgne kohustuslik pit-stop. Ääremaale kohaselt ei leidnud me peale mitut linnatiiru ühtegi lahtiolevat janukustutamise kohta ja nii pidimegi joogid võtma supermarketist ja tarbima neid laudade külge lukustatud toolidega välikohvikus, mis oli suletud. Järgmine kord sõidame Otepää kaudu ja jätame selle küla vahele....

Külalislahke Valga....... :(

Ilm läks aina kuumemaks ja peale ülimalt auklikku (Edgar, tule õpi, kui auklik on õige linnatänav) Valgast väljasõitu ei kulunudki uut 70-t kilomeetrit, kui Taheval tehti järjekordne tankimispaus. Taheva poe ees on turistide ja kohalike parmude jaoks ehitatud korralikud katusealused pingid ning seal me oma pausi tegimegi. Kohalikke parme esindasid miskipärast vaid tiivulised ja väikesed olendid, aga seda valusamini nad hammustasid....

Kohalikud parmud koos ratturitega Taheva avaõhuõllekas....

Tee ääres saime normaalsetelt eestlastelt mitmeid kutseid oma ratta lenksud sättida Metsavenna talu suunas, aga ükski meie seitsmest sõitjast Mõnistest miskipärast Ape ja Metsavenna poole ei keeranud. See-eest keerasime hoopis veidi hiljem maanteelt paremale Varstu poe juurde, sest kolmas pit-stop ootas pidamist.

Varstu pit-stop, kolmas sass ja soolakurgid..

Varstu laskumise-tõusu põhjas tuli meie pundile ratta seljas vastu olümpiamees Kana, kah vist ebanormaalne eestlane. Peale Varstut pöörasid Antsla omad Tsooru ja Litsmetsa kaudu Antslasse tagasi ning meie jätkasime neljakesi Võru poole. Ühel hetkel sõitis meile ratta seljas vastu Contra, kes ilmselt oli teel Metsavenna talu poole....  Ja siis, kui kõik tundus juba varsti läbi olevat, laksas ebanormaalsuse geen taas ja kohe nii tugevalt, et Sännast keerati ära otse Võrru sõitmise asemel ära Rõuge peale mägede poole, sealt juba kusagilt meie gruppi ilmunud eraldistardikunni Olavi Mõtsa vedamisel Nursi kaudu Võru poole. Ja näiteks ca 300m enne ühe osaleja kodu juba Võru linna sees keerati taas õigelt teelt ära, et minna lisapaunale ümber Tamula - eesmärgiks kokku saada see õige, 180km pikkune distants. Mina pääsesin peale Tamula järve ringi otse koju, kaks meest tegid veel motivatsiooniringi ümber Kubija järve....... No ei ole ju normaalne...... :)

Kusagil teel....

Esmaspäev, 24. juuni, Jaanipäev
Normaalne eestlane parem ei ärkaks, sest ärkamine on valus. Pea lõhub, säärekarvad on põlenud (no ikka üle lõkke hüppamisest), elukaaslane on vihane (sest eestlane ei oska piiri pidada) ja kuidagi on vaja õhtuks ju vaatamata politsei kiusamisele linna tagasi saada.
Mina ärkan vara, sätin oma asjad valmis, annan oma bussi koos selletäie kraamiga teiste hoolde ning istun rattale, et sõita tööle. Et siis kuhu, tööle? Jah, mis sest, et tegu on 24. juuniga! Nimelt peetakse Missos, seal Eesti pära-kagunurgas, kus nii Vene kui Läti piir on umbes 5km kaugusel, juba traditsioonilist ümber Pulli järve jooksu ja kuna see jooks kuulub Võrumaa pikamaajooksu sarja, siis olen mina seal lepingu alusel tööl kommentaatorina. Kohale jõudes aga selgub, et kohalikku abiväge on vähe ning nii tuleb ise ka kogu muu töö kallale asuda. Võistluskeskus vaja ju üles panna ning ka järvering läbi joosta, et oleks millest hiljem juttu vesta.

Keegi peab ju tööd kah tegema....

Märkamatult saab Jaanipäeval kell juba 18:00, siis kui viimane normaalne eestlane on juured taas maha jätnud ning linna poole teele asunud.
Mina olen Missos võistluskeskuse koos abilistega kokku saanud ning asutan ennast kodu poole, ikka rattaga. Aga enne veel käin Misso poest läbi ja loputan sealt konsumeeritud pindise sassiga alla kodust kaasa tehtud võileiva. Ning siis rattale, rauad paremale ja tuld. Kosele jõudes on peale 39km läbimist spidomeetril keskmiseks kiiruseks 35,5km/h ja kahe päeva kokkuvõtteks rattaga läbitud 258 kilomeetrit. Kokku siis pika jaaniaja jooksul ca 10h ise sporditegemist ja ca 24h spordiürituste korraldamist....


Ütle nüüd sina, hää lugeja, kumb meist on normaalne, kas see tava-eestlane või mina???

Vaikimine pronks, rääkimine hõbe, kirjutamine kuld!

Igatsugu toimetuste tõttu olen blogimisse ikka liiga pika vahe sisse lasknud. Mingil määral on see mõistetav, sest üldjuhul teen noka (loe: avan klaviatuuri) lahti ikka siis, kui miskit sporti on tehtud. Peale Saku100-t on aeg aga möödunud suuremalt jaolt töö tähe all ja polegi nagu millestki kirjutada. Aga hoolimata tööpoolsele pidevale talapanemisele olen suutnud ka veidi sporti teha ja sellest nüüd tahakski väikse ülevaate teha.

Tuuri stardis Tartus 15. mail 2013. Töö paneb tala taas...

15-ndal mail startis Tartust üks tuur, millest teab kokku ligikaudu 100 inimest üle Eesti. Üks sõpruskond sõidab kord aastas viie päeva jooksul läbi kokku ca 600km, õhtul peale sõitu tegeletakse enesetäiendamise ja muu sellise sotsialiseerumisega. Nagu alati, jäi ka sel aastal mul tuur lõpetamata, sest töö pani taas tala! Aga esimese kolme päevaga sõidetud 400km on hea pagas suviseks peasündmuseks:
1. päev Tartu-Jõgeva-Vägeva-Emumägi-Simuna-Väike-Maarja-Rakvere (tegelik 138km, mul 123, kuna olin vahepeal saateauto roolis), õhtul Aqua Spa ja muud mõnud
2. päev Rakvere-Vihula-Sagadi-Toolse-Kunda-Ulvi-Tudulinna, 138km
3. päev Tudulinna-Iisaku-Alajõe-Mustvee-Alatskivi-Kolkja-Varnja-Koosa, 138km

Maituuri peloton maikuus kusagil Eestimaal.

Laupäeval sõideti Koosalt meie juurde haanjamatkad.ee Lauga tallu, aga ise läbisin sel päeval Rõuge Samsungi 63km pikkuse raja. Ja see keskmiselt 32-kraadises (päikse käes) ilmas tehtud 4:36 pikkune sõit imes mahlad nii välja, et pühapäeval ma enam koos tuuriga Võrust Tartusse ei jõudnud. Kuskil on piirid kah olemas.

Tuurijärgne nädal läks ühe jutiga Põhjamaade Kestvusratsutamise Meistrivõistlusteks radade ettevalmistamisega ning alles pühapäeval (26.05) sain naasta spordiradadele. Õnneks alustas tol samal päeval üks Urvaste hull oma amokijooksu ümber Vana-Võrumaa, mille väidetavaks eesmärgiks olevat olnud võrukatele nende uue lipu tutvustamine. Sain koos tolle hullu Contraga kokku neljal korral joosta, kuigi jooksuks oli seda üsna raske nimetada, sest tempo oli ikka tunduvalt aeglasem, kui mu eelmise aasta kõnnimaratonil Kopenhaagenis, ehk siis ikka üle 8min/km. Aga loodetavasti oli kasu sest jooksust ikka ka...

Lipujooksu eelviimane päev Ruusmäe kandis. Foto: Toomas Kalve

Seejärel talatas meie korraldatav Rõuge Samsung ja ikka nii pikalt, et lausa 12-päevane spordipaus tuli sisse. Alles eelmisel laupäeval sain lõpuks sadulasse ja veidi koos kahesajase brevetiga sõites sain 114 kilomeetrit kirja. Aga täna, kui selle aasta põhilaksuni jääb täpselt kaks kuud, ei jäänud enam muud üle, kui hakata vaikselt trenni tegema. Kõigepealt mõõtsin üle 6. juulil joostava Rõuge maratoni ringi, seejärel suundusin Kubijale, et ära mõõta laupäeval toimuva Võru XV krosstriatloni (tuntud ka kui Kubija minitriatlon) rajad. 

Rõuge maratoni rada läheb ümber seitsme Rõuge järve!

Kuigi lähemad päevad mööduvad ilmselt Kubija triatloni ettevalmistamise tähe all, siis vähemasti pühapäeval, kui sajad tuhanded eestlased juba vaikselt peo peale mõtlevad, on meie Kopenhaagenisse mineval tiimil omad plaanid. Nimelt sõidame pühapäevasel võidupühal, 23. juunil, pika otsa marsruudil Võru-Antsla-Paju lahingupaiga mälestusmärk-Valga-Saru-Võru, kokku ca 160km. Ja see pole veel kõik, sest 30. juunil, Tour de France teisel päeval on plaanis sihuke sõit nagu Tallinna sadam-Munamägi, ehk 275km pikkust ja stardi merepinnalt 318 meetri peale tõusmist. Need on sõidud, mis loodetavasti annavad signaale, mida on oodata 18. augusti Kopi Ironman'i 180km pikkuselt eraldistardilt. Tunniste, 33-34km/h sõidetavate, trennidega ei jõua kaugele, vaja on ikka pikemalt ja rahulikumalt asja võtta.....

Kahe kuu pärast siis taas üle selle silla kolmekordeks raudmeheks saama!

Kuna suuremad (loe: keerulisemad) tööd on nüüdseks läbi, siis saan rohkem aega trennile pühendada. Loodan ja luban, et kirjutan ka siia tihedamini........