TRM - mulle aitab!!!

Kuigi regasin ennast sügisel tervele neliküritusele, siis tegelikult osalesin neist neljast ainult kahel - suusasõidul ja maanteerallil. Jooksule ei olnud ega olegi enne plaanis minna, kui see oma nime väärib, TRM oli vähemasti sügisese odavaima regamise ajal veel plaanis (ikkagi 11 korda osaletud), aga suvine krõks suhtumises ja üleminek single-speedile muutis sellel nn eesti ratturite laulupeol osalemise minu jaoks mõttetuks. 30km/h mööda kruusateid kihutamine ei ole minu jaoks enam fun!

Kui nüüd keegi küsib, et miks üldse ennast kogu nelikule kirja panna, kui osalemisplaani kõikidel üritustel pole, siis hind paneb asja paika. Neliku regamise hind(80€) miinus 10 euri jooksu osalemise müügist ja kast õlut (see läheb H100 finiši TP lauale) TRM osaluse müügist on kokku vähem(50€), kui kahele üritusele (TM ja TRR) eraldi regamise hind (60€).

Aga see selleks, raha pole siin elus kõige olulisem - palju olulisemad on põhimõtted. Kuigi üks Eesti staarspordiblogija suutis eilse päevaga taas tuhandetele ära panna, olen mina viimase poole aasta tulemusena jõudnud sisimas sellise olekuni, et teistele ärapanemine tundub mõttetu tegevusena. Palju põnevam on ära panna iseendale - nihutada oma piire, tunnetada oma võimete lage, leida uusi põnevaid väljakutseid. Olen sel suvel juba mõndagi piiri nihutanud, aga palju huvitavat, põnevat ja kontimurdvat on veel ees.  Olgu selleks siis mõni uus Ironman, erinevad maratonid erinevates Euroopa pealinnades, ammuse unistusena rattatiir ümber Läänemere, Tahko240 single-speediga või kasvõi Haanja Jala100. Erinevaid mõtteid on palju, oleks ainult aega ja tahtmist neid ellu viia.  Kõige sportlikum eesmärk oleks näiteks oma 1986-nda aasta TM koha ülelöömine, aga see jääbki ilmselt unistuseks, sest praeguses konkurentsis 140-nda koha saavutamine talvisel suurüritusel nõuab väga-väga tõsist ettevalmistust ja head õnne!

Hetkel nõuab minu peatähelepanu Eesti maastikurattaspordi tippsündmuse Haanja100 ettevalmistamine. Sel aastal lõppeb regamine ilmselt enne, kui juhendi tähtaeg lubab, sest 500-st olemasolevast stardikohast on alles veel ca 20. Neist hetkel 480-st reganust on ca 27% välismaalased, mis teeb Haanja100-st tõenäoliselt suurima väljamaalastest osalejate osakaaluga rahvaspordiürituse Eestis. Selle nähtuse põhjus on lihtne - 100km pikkust ringi raskel maastikul ei pakuta ei Lätis-Leedus ega ka Soomes. See need fännid sealt siia Haanjamaale kohale toobki.

Haanja100 kuulsaim võitja - anno 2008!

Üks Ironman aastas on vist OK!

Sain just kirja:

Dear Ain-Ivar Tupp

Thank you for your registration to participate in KMD Challenge Copenhagen on 12/08/2012.

Best regards
KMD Challenge Copenhagen

Ehk siis panin ennast kirja järgmise aasta Copenhageni Ironman'ile. 4 korda väikesest merineitsist mööda joosta on ikka hingele ilusam, kui 14 korda Keila tervisekeskuse tagusel tööstusmaastikul ukerdada. 

http://www.challengecopenhagen.com

Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma kõnelda! Nii kõval üritusel on ka väga kõva osavõtumaks. Senine kalleim üritus, millel ma olen osalenud, oli Vasaloppet oma ca 120 eurose hinnaga. Praegu läks aga minu arvelt maha ei rohkem ega vähem kui 360.70!!! Lisaks sellele, et see minu hobi nii raske on, on ta ka väga kulukas. Äkki peaks hakkama kabega tegelema...

Siinkohal võtan mütsi maha Ain-Alari ees, kes teeb endise idabloki osalejate jaoks TriStari ikka ulmelise 60€ eest!!!

Den lille havfrue, photo by Atilay

SEB Tallinna Maraton, 9/11/11

Läksin (loe: sõitsin single-speediga Nõmmelt kesklinna) eilset maratoni jooksma vastakate tunnetega. 3 nädalat tagasi tehtud Ironman'ist olin korralikult taastunud, samas ei lasknud teatud pisiasjad viimasel maratonieelsel nädalal üldse sporti teha. Viimane ja ka ainus jooksuots jäi kümne päeva taha.

Peaaegu et viimasel hetkel ise registreerununa avastasin, et ka kolm hääd sõpra on ennast maratonile kirja pannud. Kahe jaoks oli see esimeseks nii pikaks jooksuks, kolmas sõber suutis eelmisel sügisel Haanja Jala100-l 50km ära teha ja ka maratoni aja (5:24) kirja saada. Seega osutusin mina nende jaoks niiöelda heaks orientiiriks või siis lausa treeneriks, nagu nad pool naljaga selle nime välja käisid.

(Paremalt) treener, Kentaur, Kalvi, Merle, foto Ivan Lavrentjev

Minu enda eesmärk oli maraton lihtsalt läbida, miinimumprogramm oli seda teha alla 5h. Sama plaan oli ka Kalvil-Merlel, Kentaur arvas, et 4:30 oleks OK. Sättisime ennnast kohe alguses Meelis Atoneni juhitavasse 4:30 gruppi. Siinkohal mega-aitähh Meelisele - tema poolt tõeliselt hea grupi juhtimine, alates perfektsest tempo hoidmisest kuni tema sõnalise osani, mis oli ilmselt paljudele esmakordsetele maratoonaritele kui tõe kuulutamine.

4:30 punt (füürer vasakult kolmas) Pirita teel, foto Ivan Lavrentjev

Grupis jooksmisel on omad agad. Eesotsas olles on kõik ok, aga grupi lõpus joostes tekib kummipaela efekt - kogu aeg on tunne, nagu oleksidki paela otsas, kiirendus, aeglustus, kiirendus, aeglustus. Maraton aga nõuab ühtlast jooksmist, seetõttu sättisime koos Kentauriga ennast ca 18km peal grupi ette - jooksime ca 20-30 meetrit grupi ees, see oli ohutum ja sai ise vanalinnas trajektoori valida. Kusagil Tuukri tänavas sai paar sõna vahetatud ka Tallinna Maratoni reklaamnäo Kertuga, kes kurtis liiga kiire alguse üle. Kusagil Kaarli kirikust allapoole joostes läks mööda esimene mendi tsikkel, siis teine - ilmselt oli väikseid neegripoisse tagant oodata. Tegime Kentauriga kiire spurdi ja pääsesime 3 sekki enne mustade välejalgade käest ringiga saamist uuele ringile!!! Asi seegi!

5 väikest neegrit, mere poole pead, 3 maha jäi, jäi 2 neid seal!

Teine ring oli minu jaoks ok kuni Pirita Selverini, siis hakkas kuidagi raske. Ise ei saanud arugi, miks raske oli, sest üleval pool vööd oli kõik korras, allpool hakkasid reie välisküljed ainult natuke valutama. Aga miskipärast oli edasiliikumine vaevalisem, kui oleks pidanud olema. Meriväljal saatsin Kentauri ees minema, minu maraton hakkas seekord 32km pealt.

Kõnnitiim teisel ringil EOK majast möödumas, foto Ergo Tamm.

Suutsin veel Pirita ranna parklani joosta, siis andis vaim alla - hakkasin iseendaga kõnnidiili tegema. Kuni Kadrioru TP-ni (ca 5 enne lõppu) suutsin seda 6min jooksu, 1min kõndi järgida, kuid siis oli ka kõik. Lasin Kalvil ja Merlel eest ära libiseda, kuulsin raja ääres olevate tuttavate käest enda kohta arvamusi, mis tavaolukorras sunniks rusikat tõstma, eile aga mõjus see omamoodi tunnustusena. Kadrioru TP-st kuni Mere pst TP-ni lasin kõnnil hea maitsta, pulss läks alla 130 peale ja organism taastus. Enne Margaretat (seda paksu) üritasin joosta, aga veel ei tulnud kuidagi välja. Peale vanalinna tõusu oli kaks kollases vestis tibi, kes ütlesid mulle, et: "Palun, jooksuga!" See läks kuidagi hinge ja jooksin lõpuni. Aeg siis 4:38.55, oma maratonidest kolmas tulemus. Kentaur jooksis välja 4:23 ja Kalvi-Merle lõpetasid veits üle minuti enne mind. 

Kokkuvõttes olen rahul esimese 30 kilomeetriga, siis aga tuli sein ette. Kui on mõni targem, väitke vastupidist, aga arvan, et kolme nädala tagune Ironman on veel keres nii kuradi sees, kuigi väliselt seda ei tunne. Ilmselt ei ole ma veel nii kõva, et 20-päevase vahega maratone läbida. Inimkatse on sellega tehtud, tahaks elus veel lausa mõnikümmend maratoni joosta, aga teeks seda edaspidi miinimum 2-kuulise või veel pikema vahega!!!

Siis, kui elu oli veel lill!!! Foto: Ergo Tamm

Isegi hetke jalavaluga olen kindel, et jooksen sel aastal veel kaks maratoni, üks Haanja Jala100-l ja teine aasta lõpus Stamina Vana-Aasta Jooksul! Olen nüüd nö maratoni-usku...

PS! Õhtul peale maratoni muidugi pidin enne lubatu teoks tegema, sõitsin oma single-speediga, 15-kilone poiss taga lapsetoolis, Pässa rabas ja Järve terviseradadel oma tavalise nädalavahetuse õhtuse tunnise rattasõidu, läbides ca 15km. Ferrum ferrum est!!!

3 nädala jooksul 2 maratoni!

Pean kohe alguses selgitama, et postituse pealkirja puhul on tegu hüpoteesiga, sest alles homme nii umbes kella 13 ja 14 vahel võib see hüpotees vähemalt minu puhul faktiks saada.

Oma esimese maratoni finišis ajaga 4:24:08 (28.03.2009)

Tegelikult tahtsin seda mõtet natuke lahata. Tavalise (nö inimese tänavalt) jaoks kõlab see "lause" ilmselt millegi ulmelisena, sest juba üks maraton on sellises "harju keskmises" mõttestambis midagi hirmsat-koledat-õudsat-jubedat-rasket-kurnavat, rääkimata siis nö õudusest ruudus 3 nädala jooksul. Kui aga sama asja vaadata näiteks Sander Hannuse pilguga, siis tekib õigustatud küsimus, miks nende kahe maraton vahele nii palju aega jäi. Kolmas vaatenurk on veel hullem, aastas on ju veel 363 päeva, mida ei kasutatud maratoni läbimiseks.

Minu teine maraton (19.12.2010, -11°C, aeg 4:27:56)

Jah, maratoni läbimine ei ole kinni mitte füüsiliste, vaid pigem ikka psüühhiliste võimete taga. Ilmselt suudaks iga teine vähegi ennast liigutav (2-3 korda nädalas treeniv) harrastaja maratoni läbida. Just nimelt läbida, mitte joosta, sest 42km järjest joosta on ikka väga raske. Oma esimesel maratonil jõudsin 25-ndal kilomeetril tõdemuseni, et ainult jooksuga lõpuni välja ei vea. Tegin toona endaga diili, et iga joostud 6 minutit lubab mul minuti kõndida - ja see diil pidas, liikusin niimoodi viimased 17km ja lõpetasin maratoni. Ka oma viimasel maratonil (sellel 7-tunnise soojendusega) oleks suutnud 20-ndal kilomeetril veel joosta, aga alalhoiuinstinkt hoidis tagasi ja sundis lühikesi minutilisi käigulõike jooksu vahele tegema. Kindlasti tuleb mul ka homme veidi kõndida, sest eelmisel reedel purustatud väike varvas pole mind jooksma lubanud. Õnneks on igasugu häid sõpru homme stardis, kellel plaan maraton läbida, sõltumata ajast või kohast. Kulgen siis koos nendega!

Kolmandal maratonil 20 päeva tagasi, aeg 4:45:06

Tahtsin tegelikult eelmise lõiguga öelda just seda, et kuigi maraton ei ole vähemasti minu kogemusele toetudes midagi üle mõistuse käivat, siis ikkagi on homse Eesti suurima jooksusündmuse esimeses stardis liiga vähe kodumaiseid jooksjaid. Kas tõesti on Eestis ainult ca 1000 sellist harrastajat, kes suudavad maratoni läbida? Ei, selliseid harrastajaid on kordades rohkem, aga need homme mitte stardis olevad, kuid selleks kindlasti suutelised harrastajad, ei ole suutnud oma kõrvade vahelist asja õigesse konditsiooni saada!!!

Õnneks hakkavad Eestis maratoniasjad õiges suunas liikuma, uusi maratonijookse tuleb aina juurde. Kuna aga tuleb ükskord aeg, kui ka see kevadel Otepäält Elvasse joostav 23,6km pikkune jooks oma senist nime väärima hakkab? Luban, et siis osalen taas neliküritusel, enne mitte!!!

Runners run Marathons, we run it for Cooldown!

Kõigepealt suur aitäh mehele nimega Priit Ailt - olen siin juba üle nädala postitust nö ette valmistanud, aga pealkirja ei olnud ega olnud. Täna juhuslikult Priidu kaudu kuuldud lause on kui rusikas silmaauku pealkiri, iseloomustamaks viimase kahe nädala ja tuleva nädala tegemisi.

Peale TriStari andsid reiepealsed lihased veel laupäevani tunda, peale Ironman'i suutsin esmaspäeva õhtul juba ilma valugrimassita kükke teha. Totaalselt erinev tempovalik ja totaalne erinevus taastumises nende kahe võistluse vahel ainult kinnitab kuldset tõde: "Tapab tempo, mitte distants". Kolm päeva peale Ironman'i käisin juba rattaga sõitmas ja laupäeval võtsin ette Otepää rattamaratoni - mõnusa 63km-se kulgemise. Silm läks nii mul kui single-speedil eriliselt särama Kekkose rajal, täpsemalt aga juba ETV videopildi vahendusel, alates 19:30 pealt on minu "45 seconds of fame or shame".

Otepää rajal..

Otepääl sõitsin oma 46 number Shimano talvesaabastega, sest ainsa tüsistusena Ironman'ist oli mul parema jala suure varba küüs otsustanud koostöö lõpetada ning ükski muu rattajalats jalga ei mahtunud. Seetõttu ei saanud ka jooksutrenni teha. Aga juba eelmisel kolmapäeval sai ka esimene triatloni lõdvestusmaratoni järgne jooksuots tehtud ja asi tundus joones olevat. Reede õhtul jälgisin Eesti vutimeeste triumfi ning värava peale teisest toast teleka ette joostes lõin parema jala väikese varba vastu treppi nii kõvasti ära-katki-puru, et see pauk pani esialgu tõsise küsimuse alla osalemise pühapäevasel SEB maratonil. Täna proovisin tossu jalga panna ja jooksma minna, aga sinnapaika see jäi - varvas on veel nii valus, et kohe ei tea. Samas veel aega nagu on, aga vaja oleks ka natuke seda jooksusoolikat venitada, muidu võib pühapäeval juba Russalka juures ai-ai olla.

Kui ikka varvas kuidagigi lubab, siis olen pühapäeval stardis. Õnneks puuduvad seekord igasugused eesmärgid, seega võtan asja väääga vabalt. Aga no isikliku võiks ikka välja joosta, sest senijoostud maratonid on kõik olnud sellised veidi imelikud:
1. Otepää-Tartu 2009, vihm, lörts, 0°C, jääs teeääred - tulemus 4:24
2. Vana-aasta maraton 2010, -11°C, libe, lumi - tulemus 4:27
3. Eesti Ironman 2011 - 7 tunniseks veninud soojendus - tulemus 4:45

Eeloleval pühapäeval saab minna starti ilma mingite lisadeta, lihtsalt mine ja jookse - ja seda ma teengi!!!

Finale Ultimo - takkajärgi ja põhjalikult!

Finale Ultimo ehk siis kusagil kaugel 1989. aastal (kui sai Võrust Tallinna sõites kogemata kaasa elatud tolleaegsele TransEstonia täispikale triatlonile) paika pandud eesmärk sai eile täidetud. Aega on mööda läinud 22 aastat, tolleaegsest poisikesest on saanud parimas keskeas, parajalt paks mees. Täna valitsevad hinges kaks meeleolu - suur rõõm ja suur tühjus. Rõõm sellest, et ei pea enam ennast piitsutama (mine trenni, ära söö seda, ära tee toda). Tühjus on hinges aga mitte kadunud energiast, vaid teadmatusest, kuhu edasi. Kas inimene on täitmatu, et ühe tipu vallutamise järel tuleb kohe järgmine sihikule võtta või saab ka nii, et kirjutad seinale TEHTUD, ja nii jääbki? Loodan endas lähiajal selgusele jõuda...

Finito....

Aga asjast ka! Eilne äratus kell 5:30, puder, kohvi, asjade pakkimine, 6:50 ärasõit stardipaika, asjad vahetusalasse, kalipso selga ja kella 8-ks kaldajoonele starti. Kõik kõlab loogiliselt, aga juba etteplaneerimise käigus olin suutnud paar apsakat sisse planeerida, mis hiljem valusalt ajaliselt kätte maksid. Esiteks tuleb sihukese ürituse tarbeks teha nimekiri asjadest, mis peavad kindlasti olemas olema ja olema ka oma õigetes kohtades. 

Enne starti "raudse" Tõnukesega poseerimas.

Enne ujumist oli väike kahtlus, et kas suure udu tõttu ikka poid näha on, aga veidi peale starti võimust võtnud päike hajutas udu ja ujumine võis alata.

Ees on ootamas 3,8km ujumist...

Peale starti oli minu jaoks hullem pesumasin, kui TriStaril. Võrdluseks osalejate arv 34 versus 350!!! Aga üsna kähku eraldusin terana sõkaldest ja ujusin 2.-4. kohal. Üks ujuja (Margus Tamm) oli ringi lõpuks ligi 100m ees, aga teistega käis pidev kemplemine. Esimese 1,9km pikkuse ringi lõpujooneni saabusin hetkel, kui anti teatevõistluse start, ehk siis pool maad sai ujutud poole tunniga. Teisel ringil, eriti peale 3km läbimist hakkasin väsima ja seetõttu hakkas ka tehnika lagunema. Basseinis talvel ujutud 3km pikkused trennid olid jäänud liiga kaugele, suvised mõned pikemad otsad vees olid aga liiga harvad ja lühikesed. Ujumise teine ring siis ca 33 minutiga, veest välja ja siis hakkas peale. 

Üksinda vees...

Kollanokk on ikka kollanokk, järgmise 15 minuti jooksul juhtus kolm asja, millest üks tingitud oli teadmatusest, teine lohakusest ja kolmas ebaõnnest. Nimelt olin otsustanud, et 180km ratast on liiga pikk maa, et minna seda sõitma märja triatlonikombega, lisaks on selle kombe pamper liiga õhuke ning näiteks TriStaril tekitas see sadulas veidi probleeme. Otsustasin minna ratast sõitma täis rattavormis. Kui olin riietumistelgis jalad puhtaks saanud, sokid-kingad-püksid jalga saanud, hakkasin märja selja peale rattasärki venitama. No ei lähe selga, rulli ja krussi, aga mitte selga. Lõpuks särgi selga saanud, avastasin, et püksitraksid on rebadel - taas särk maha (no ei tule) ja uuesti selga (no ei lähe). Lõpuks olin valmis, aga ratta peale minnes avastasin, et number puudu, number autos, auto aetud välja maantee peale, et kiiresti minema saaks. Ca 3 min ootasin numbrit ja alles siis rattale. Vahetusalas läks üle 8 minuti, kiire ujumise edu oli läinud. 6km sõidetud, käis väike pauk ja plinn ja ratta esikumm hakkas tühjenema. Enne Kanama viadukti keerasin tee äärde ja vahetasin kummi ära. Aega läks kaotsi tervelt 8 minutit. See eelnev sahmerdamisest tingitud ja ebaõnnest tulenev ajakadu tekitas sellise kummalise rahunemise. Olin kindel, et miinimumeesmärgiks seatud 12 tunniga lõpujooneni jõudmine on ebatõenäoline - see aga vabastas mind imekombel igasugu kohustustest-pingetest (vabandus oli ju olemas) ning lasi asja rahulikult võtta. Ja rahulikult ma seda asja võtsingi - hoidsin ratta seljas pulssi 137-140 vahel ja keskmist kiirust 32km/h juures. Sellise tempo hoidmise peaeesmärk oli jalgade hoidmine vimaseks vaatuseks, samas tekitas nii madal pulss ka probleeme. Nimelt ei suutnud ma nö ettemääratud toidukogust endale sisse ajada, samas kutsus ka loodus mind korraks bussipeatuse putka taha. Rattasõidus tähendab selline sunnitud peatus vähemasti minuti pikkust hävingut. Lõppkokkuvõttes näitaski rattaspido keskmist kiirust 32,2km/h, koos pealesunnitud pausidega aga langes tegelik kiirus 31,5km/h peale. Kokku kulus siis rattasõidu 181,8km peale aega 5:46.50.

Ratas on käest võetud, ees on ootamas maraton...

Peale ratast tegin jälle riietuse täisvahetuse, rattariietest jäi selga ainult pulsivöö. Selles vahetusalas kulus nii suure riidevahetuse peale üsna mõistlikult aega, ainult 3.06. Paar lonksu vett sisse ja jooskma.

Peale 150-ndat rattakilomeetrit maitses ainult vesi.

Peale tankimist hakkasin liikuma ja oh üllatust, kuidagi väga lihtne oli joosta, esimesed kolm 3,014 kilomeetrist ringi sai läbitud tempoga alla 6min/km. Edasi läksid ringiajad veidi pikemaks, aga see oli tingitud tankimispauside venimisest 20 sekundi pealt ca minuti peale. Vähemasti maratoni esimesed 20km sai läbitud joostes, siis hakkas ratsionaalne mõistus tööle ja asusin igal ringil olevaid kindlaid lõike kiirkõnniga võtma. Need olid just need kolm veidi ülesmäge lõiku, kus ei saanud pehmemat äärt kasutada ja pidi jooksma asfaldil. Ringiajad küll kukkusid poole minuti võrra, samas aga olin veel ikka liikumas ja alla 7min/km. 

Tark ei torma, vaid lõikab nurgad sirgeks....

Üheksas-kümnes, eriti aga 11-s ja 12-s ring olid äärmiselt rasked, osalt ka oma süül, sest varasema liiga hea tunde tõttu loobusin mingil hetkel soolakapslite manustamisest. See aga maksis kätte, elus esimest korda tekkisid krambid mõlema jala ahilka lihastesse (kas selline lihas üldse olemas on?). See on selline tunne, nagu igal sammul lööks päkapikk haamrikesega vastu ahilkat. Lisaks hakkasid tõmblema vasaku jala sääre sise-ja väliskülje lihased. Peale 10-ndat ja 11-ndat ringi aga võtsin 2 kapslit sisse ja viimased kaks ringi olid lust ja lillepidu. Juba see teadmine, et kohe-kohe saab läbi, lisas sammule pikkust. Viimase ringi jooksin kiiremini kui kaheksanda ja läbi ta oligi. FINITO!!!

Rõõmu rohkem kui euro eest!

Muust nagu ei oskagi kirjutada, huvilisi kindlasti huvitavad teatud faktid:

Eile tarbitud:

Jook: ujumise ajal kaks lonksu vett karjäärist, ratta ajal 3 liitrit dexali spordikat ja liiter vett, jooksu ajal vist kokku 3 liitrit vett ja liiter koolat

Söök: ratta ajal 2 dexali energiabatooni, üks proteiinibatoon, üks topeltvõileib(saib) ohtra merevaigu, kalkunisingi ja juustuga, 100 grammi vedeldatud mett ning 100 grammi Atleet juustu. Jooksu ajal pool keskmisest suuremat arbuusi.

Ained: kokku vist mingi 15-20 soolakapslit.

Kaal hommikul 91,9 - õhtul peale liitrit õlut 90,0!!! 23. juunil Mulgi triatlonil kaalusin 98,5kg.

Tehtud trennid alates 15. oktoobrist, kui algas nö ebasihipärane ettevalmistus IronMan'iks:

Kokku läbitud (310 päeva jooksul) 6288,7km ajaga 433h 25min

Sellest:

maanteerattal 2592,3km, aeg 95:58

MTB-l 1225km, aeg 79:23

jooks 375km ajaga 40:40

suuskadel 1529,2km ajaga 118:48

ujudes 75,6km ajaga 23:41

ülejäänud kilometraazh ja aeg siis kõik muu, ehk imikas, rullsuusk, rulluisk, matkamine, kepikõnd, rännak, uisutamine jääl, kanuutamine jne jne jne

Mis veel? Tänud kõigile kaasaelajatele, aitajatele, uskujatele, parastajatele, vingujatele!!!

Aga lõpetuseks peaks küsima, kuhu edasi - kõigepealt tuleks ära muuta selle blogi selgitus, siis tuleks välja mõelda, kas seda blogi on üldse vaja edasi pidada ja kui pidada, siis mis võtmes. Üks periood on läbi, aga lahtisi otsi jäi palju.....

AITÄHHHHH!!!

I am IronMan!!!

Hetkel siis niipaljukest, et täna sai see asi siis ära TEHTUD!

Aega läks kokku 11:47:23, sealhulgas vees 1:03, ratta seljas koos kummivahetusega 5:46:50 ja maraton sai läbitud ajaga 4:44.39.

Kui see kõik nüüd kokku liita, siis kulutasin vahetusalades kokku 13 minutit ja 54 sekundit, sellest oma lohakuse tõttu (eriti esimeses veest rattale) mingi 7 minutit.....

Aga lõpp hea, kõik hea. TEHTUD!

Homme peale koomat juba pikemalt koos piltide, supi, diplomi ja aegadega...

12 tundi stardini ehk kõik on peaaegu kontrolli all...

Homme hommikul kell 8 antakse Saku külje all Tammemäe karjääris start ainsale Eestis peetavale täispikale triatlonile. Kõigi eelduste kohaselt peaks ma ise ka homme varavalges sinna külma vette ronima, et ette võtta oma Kolgata teekond, mis peaks sisetunde kohaselt lõppema ca 11,5-12 tundi peale starti Keila Tervisekeskuse (ujula) ees!

Nii-öelda täiuslikust ettevalmistusest on puudu ainult transpordivahend, mis otsustas eile õhtul Edgarstani Siberi küla meenutavatel tänavatel sõna otseses mõttes vedru välja visata - bussi torsioonvedrustus murdus põhja küljest lahti ehk siis viskas vedru endast eemale! No aga sellest problöeemist saab üle, egas siis autod maailmast otsa lõpe...

Üks väike mure on veel - nimelt ei ole õrna aimugi, mida keha homse pingutuse ajal nõudma hakkab. Homsest poolest päevast ajaliselt isegi pikema rattasõidu (Tahko180 2008) kogemus on olemas, aga see oli algusest lõpuni ratas. Homme aga tuleb ca 7 tunni pealt jooksma hakata ja siis vist enam eriti palju ei söö, loksuma hakkab. Pigem söön täna ja ka homse rattasõidu ajal tuleb suuga kõvasti tööd teha, sest 4,5-5 tunnine jooksuots tahab korralikult laetud energiavaru.

Tehnilise poole pealt peaks kõik korras olema, olen viimasel nädalal kõvasti oma ratast täiustanud, proovinud erinevaid sõiduasendeid jne jne. Homme kasutatav riietus on kah viimastel pikematel rattasõitudel (pikim neist 120km) kogu aeg sama olnud, noh ikka selleks, et igasugu üllatusi vältida.

Aero.......

Lisaks kõrgetele jooksudele on sebitud ka tilgakujuline kiiver, aga selle kasutamise otsustan juba kohapeal. Kuumema ilmaga kipuvad selle peakatte sees ajud keema minema. :)

Olen viimastel päevadel üritanud homse asja peale mõelda nii vähe, kui võimalik. Samas olen ka iseendaga ära leppinud ja loobunud igasugustest ajalistest eesmärkidest. Homne triatlon on nö proovikiviks, kas minus on ainest näiteks sama asja veel ka tulevikus läbi tegema või siis lausa miks mitte igal aastal üks Ironman läbi teha. Kui aga juba esimene teha enda jaoks vastikuks, siis....

Vaatamata kõigele olete kõik oodatud homme kella 19:30-20:00 paiku Keilasse! Mida rohkem teid kohal on, seda rohkem on mul eesmärki kogu see kupatus ikka ausalt läbi teha!

Ja nüüd tahaks ma ühe kohaliku staarihakatise kombel soovida: Palju edu mulle kõigi teie poolt!!!!

Totaalne ülepanek TriStar'il!!!

NB!!! Ootasin eile õhtust peale TriStari vaheaegadega tulemusi, et lubatud postitust ära teha, aga mida pole, seda pole!!! Lubati on Monday, siis on Tuesday afternoon......enam ei jõua oodata!!! Edit: 10.august kell 8:23, vaheajad tulid, aga I vahetusala aeg puudu, oma kella järgi tuleks see aeg 2min ja 16 sek.

Kohe-kohe hakkab saama juba 52 tundi Tristari finišist mööda, aga olek on säärane, et palun-palun andke mu normaalsed (vanad) jalad mulle tagasi. Nende hetkel allolevate puupakkudega ei saa kummardada, kükitada, trepid (alla) valmistavad põrgupiina ning ainult istuda-astuda saab normaalselt. Üritan endamisi jälile jõuda, kus sai sisse lastud see apsakas, mis esiteks ei lubanud mul peale ratast normaalselt jooksma asuda ning veel praeguseni piina valmistab.

Ettevalmistus sujus normaalselt, olin suutnud eelmise nädala keskpaigaks oma tavakaaluga võrreldes enda küljest maha raputada mingi 5 lisakilo, joosta tundus üsna kerge ja rattal liikusin ilusti. Neljapäeval külgekruvitud aerolenks sai ka mitme proovimisega lõpuks nii paika sätitud, et kusagilt ei pitsitanud. Laupäeva lõunast hakkasin varusid laadima, jõin korralikult nii spordijooki kui vett. Magasin öösel ilusti, mandrossilaine oli eelmisel ööl juba üle käinud ja kõik tundus olevat OK!

Laupäevaõhtune lõhepasta, 3 taldrikutäit läks sisse....

Hommikul läksin varakult kohale, ainsaks mureks ja probleemiks oli fakt, et unustasin õhtul poes käies mee ostmata. Jah, just nimelt tavaline mesi, mida kasutan geeli asemel. Sõitsin hommikul veel Võru Favorast läbi, et äkki seal on seda mesilinnurohtu, aga ei! Veidi enne Pühajärvele jõudmist märkasin Otepää kultuurimaja hoovis mingit laata ja ennäe, mesi olemas ja eriti odavalt kah veel. Mured murtud, ilm ilus, jõudsin stardipaika. Stardieelsest saginast polegi palju rääkida, see vahetusalade kottide pakkimine nõudis omajagu loogilist mõtlemist ja süvenemist. Kuulsin veel mitmest suust nö laitust, et ma kalipsoga vette ei lähe, aga no 1 kilomeetri pealt kalipsoga ujumisest saadav oletatav edu ei ole ju suurem, kui selle naha mahakiskumiseks kuluv aeg! Üks pisike probleem jäi, vahetult enne starti tekkis korralik häda, aga võimalust sellest lahtisaamiseks enam ei tekkinud.

Hirmus vägi enne pesumasinat! Foto: Heidi Tarkpea

Sebisin ennast ujumise stardiks sinna proffide lähedale ja takkajärgi tundub, et oli tark otsus. Kuigi enne starti arutati, et kohe tuleb korralik pesumasin, minu ees startinud Allan Oras palus härdalt, et ärge teda seekord pekske, siis tegelikkus osutus minu jaoks ikka väga roosiliseks. Kuidagi juhtus nii, et minu ees oli ujudes selline 3x3 meetrit ujujatest tühi kast, sain rahulikult oma pikka tõmmet teha ning ei pidanud oma käsi avasirgel kangeks kakkuma. Teisel sirgel lisasin kiirust, kolmandal hakkas ümberringi valgeid mütse (naisprofid) näha olema. Ujumine möödus kuidagi ülikiiresti, äkki oli distants veidi lühem kui kilomeeter. Igatahes sellist aega oma ujumisetapilt küll ei oodanud. Ujumise aeg siis 15.35, kaotust ujumise kiireimale 3.36, ujumise koht üldjärjestuses 48-s.

Esimesed vändapöörded, foto Grete Krüger.

Veest välja, kaasasolnud veepudelist jalad liivast puhtaks, sõidukingad jalga, kiiver-prillid-number ja minek. Hüppega rattale, kõik sujus. Kohe esimesel tõusul hakkasin nägema hääd konkurenti Einarit (üks väheseid oma kaalukategooria triatleete), kelle liikumine ei olnud tõusu peal eriti kerge. Poslavitsa otsa jõudes hakkasid kiired laskumised ja seal tegi mass tööd. Tõusude peal mööda surunud kilud jäid ikka pika puuga maha. Ilmselt tänu esimeste tõusude järskusele ja pikkadele laskumistele suutsin esimese 35-kilomeetrise ringi lõpetada enda jaoks hirmuäratava keskmise kiirusega 34km/h. Teisel ringil läks liiklus tihedamaks, aeglased ujujad hakkasid rattaga mööda pressima. Kohati läks ikka tõsiseks grupisõiduks ja seda tuulekotti kasutati ikka varmalt ära. Kuradi spordimehed, kui ikka tuulessõit on keelatud, siis ei ole ilus teise mehe pe..es sõita. Mõnede kodanike käitumine ajas ikka väga närvi, aga õnneks otsustasin oma jõu hoida oma soorituse jaoks. Lisaks kiusas ikka veel see stardieelne häda...

Grupp Otepää tõusul, foto Grete Krüger.

Teise ringi alguses olin oma suure tühja pudeli annetanud Mäe tänava tõusul GreenZone'i, saades vastu väikese pudeli vaid ca 400ml veega, ja seda oli 31-km ringi kohta vähe. Tarbisin siis oma mett ja jõin vett peale, aga Sangaste pöördes oli pudel peaaegu et tühi. Suulagi hakkas kuivama ja keel muutus karedaks. Omamoodi imelik, et tekkinud vedelikupuudus ei mõjunud kuidagi põiele, see piinas ikka veel! Kolmandal ringil sain uue pudeli ja pool sellest kulus kohe tule kustutamiseks ning Sangaste pöördes oli taas pudel kuiv. Kuna 76-ndal kilomeetril andis parem reis juba ka esimese krambihoiatuse, siis tõmbasin tempot alla ja kohe niipalju, et teise ringi keskmine 33,5km/h kukkus kolmandal ringil 31km/h peale. Siiski suutsin vaatamata janule ja hädale (need koos ei ole ju loogiline!) sõita rattaetapi alla 3 tunni, täpsemalt siis kulus 97,1km (minu kella andmed) läbimiseks 2:57.53 keskmise kiirusega 32,8km/h. Rattal kulutatud kaloritest või keskmisest pulsist pole aimu, sest miskipärast kell pulssi ei lugenud. Teadsin aga jooksule minnes, et ühe eesmärgi, 4:15, alistamiseks pean suutma joosta 10km keskmiselt tempoga 5:30 kilomeetri peale. 

Vahetus läks peaaegu et perfektselt (vahetusalas kulus aeg 1.41, oli minust kiireimaid, aga rohkem kindlasti aeglasemaid), välja arvatud parem sõiduking, mis otsustas 50m meetrit enne vahetusala algust pedaali ja asfaldi vahelt läbi sukelduda. Tulemus ei mõjunud saapa kaubanduslikule välimusele hästi, aga loodan, et lõppkiirusele see mõju ei avalda!

Asfaldipõletus rattakingal.

Sokid jalga, tossud otsa, number ette ja minek. Unustasin buffi kotti, sellega oleks hea olnud higi pühkida. Kohe peale vahetusalast väljumist oli joogipunkt, haarasin topsi vett, pool sellest läks suu piirkonda ja siis hakkas peale. Korraga olid mõlemad reied krambis, ei saanud joosta ega kõndida. Komberdasin veel kuidagi edasi, kuni sein tuli ette. Jäin seisma, vajusin põlvili asfaldile, panin ka otsaesise vastu maad ja mõtlesin....mõtlesin, kuidas on võimalik liikuda kui kõndida ei saa ja joosta jalad ei lase. Minut möödus, ajasin ennast püsti, kõndida ei olnud võimalik, sestap hakkasin jooksma ja oh imet, jalg lubas - küll läbi hirmsa valu, aga ma liikusin. Esimese jooksukilomeetri läbimiseks kulus koos põlvitamisega üle 7 minuti, aga ma liikusin edasi. Teine km juba 5:14-ga ja kolmas 4:55-ga. Siis lõppes sile maa ära ja algas Aedlinna tõus. Tõusu kõndisin pika venitava sammuga vaatamata pealtvaatajate hurjutamisele. Olin tagasipöördes ära näinud ka lähimate häädest sõpradest jälitajate (Margus, Tõnuke, Kermo) kauguse endast ja nad olid lähedal, peaaegu et sabas.

Sumotriatleet Kermo, foto Grete Krüger.

Veidi enne Poslavitsa tõusu jõudis siis kätte see hetk, kui enam kuidagi ei saanud. Varjusin suure puu taha ja .... hakkas kohe kergem. Lisasin sammu, Poslavitsa ja teise Aedlinna tõusud küll kõndisin, aga ülejäänud kõik joostes ja tempoga ca 5:15-5:20. Ca paarsada meetrit enne finišit oli üks osaleja raja ääres pikali, abistajad ümber ja kiirabi tulemas (hiljem kuulsin poole kõrvaga, et põhjuseks olevat olnud joogi-söögi täielik asendamine erineva keemiaga ja sellest tingitud akontaktne olek). Vaibaga kaetud finišitõusul ajasin veel pulsi 185 peale (füsioloogiline max olevat 176) ja läbi ta oli. Jooksuetapile kulus aega 56:43, pulss 176/185 (põlvitamise ajal aga lausa 137).

Aga nüüd takkajärgi olen ikka kindel, et sõitsin rattal viimased 30km ikka totaalselt janus ja sellest olid timgitud ka krambid, hilisem põlvitamine ja praegune valu. Veel enne starti uurisime, et kas joogipunktis pakutavad lisapudelid on suured või väikesed, aga konkreetset vastust ei saanud. Nii pika ringi jaoks oleks vaja olnud miinimum kolmveerand liitrit vett 400ml asemel. Ehk siis järgmisel aastal support-tiim kaasa! Teise suure veana ei teinud endale enne starti selgeks jooksuraja joogipunktide asukohta. Parimaks kinnituseks organismi kõrbestumisele oli säärane fakt, et peale lõpetamist jõin finišialas mingi liitri jooki (coca, vesi), edasi läks 2 Premiumit kere vahele. Kella poole seitsme ajal Tallinna sõitma asudes konsumeerisin Otepää Konsumist 3 Rock Zero't. Ehk siis peale puu taga käiku jooksuraja 6-ndal kilomeetril ca kella 14:50 paiku kutsus loodus järgmine kord Järve Selveri õlleleti ees seistes (kell 20:54). Nende kahe tärmini vahel valasin keresse üle 4 liitri vedelikku....

Üleeilset võistlust kokku võttes võin tõdeda, et sai endale korralikult liiga tehtud. Kuidas see mõjutab minu sooritust vähem kui kahe nädala pärast toimuval Finale Ultimol, pole vee selge. Igatahes kogemuse võrra olen targem - kui häda piinab, käi hädal, kui janu piinab, siis joo!!! 

Kui nüüd keegi tahaks küsida, et oli sellist pingutust siis tarvis või oli see asi seda vaeva väärt, siis teema lõpetuseks: eelmisel neljapäeval peale Trapi karjääris kalipsoga ujumise proovimist läks hää sõber Margus härga täis ja et asi Pühajärvel ikka lõbusam oleks, siis panime ka midagi traditsioonilist vahele!
Margus, väikesed vihjed, äkki on abiks?

TriStar Estonia - 4:14, HINNE 5!!!!

Täna sai siis oma ironman'i ettevalmistust testitud ja ikka korralikult - tulemuseks krambid, suulae liivapaberistamine, põlvili asfaldil kõigevägevama palumine, looduspargi reostamine ja veel palju muud. Kuna tulemusi veel ei ole, pilte samuti mitte, suppi ka ei saanud, siis ei olegi tegelikult millestki kirjutada.

Rattaid mingi miljoni eest (ikka eurodes)!!! Vahetusala...

Aga kirjutaks sellest, et täna oli kolm eesmärki:

1. võtta asja rahulikult
2. alistada 4:15 piir (15min ujumine, 3h ratas ja 1h jooks, vahetused eelnevatelt etappidelt võidetud aja eest)
3. ära panna hääle sõbrale Margusele (aka velo.clubbersi Mati), sest vahele (kihlvedu) polnud pandud ei rohkem ega vähem kui jedna korobka češke-slovensko tmave't, ehk siis kast hääd tšehhi-või-slovaki tumedat

Kuidas läks: noh 2 kolmest, see esimene ülesanne ei õnnestunud kahe järgmise õnnestumise tõttu.

Aero-Ridley, hand-made by myself - ja toimis ideaalselt!!!

Homme aga juba põhjalikult, koos etapiaegade ja analüüsiga!!!

Tee Ironman'ile viib läbi Nuustaku...

Kõik ju selge! Selleks, et 21. augustil kell 8.00 Tammemäe karjääris 3,8km pikkust ujumisetappi ilma kahtluste-kõhklusteta alustada, tuleb enne ära käia Nuustakul. Ilmselt sellel blogil ei ole lugejat, kes ei teaks, et eeloleval pühapäeval toimub Pühajärvel TriStar111 ehk rahvakeeli rattameeste triatlon. Kui ikka eelmise aasta võitja aeg oli 3:13 ja sellest 2:17 oli ta sadulas, siis peab rahvasuuga nõus olema.

 

Enda ettevalmistus käib ikka peasündmusele mõeldes, ei ole suutnud see TriStar kavadesse korrektuure teha. Kui, siis ainult veidi, võtan nüüd paar päeva rahulikumalt, sest igasugu konkurente on siin tekkinud, kes tahaksid mulle Pühakal särgi sügavale püksi panna! Ja seda ei tahaks ma mitte lubada. Vaadates siin eelmise aasta TriStari tulemusi, kõrvutades-vaagides neid selleaastaste erinevate triatlonide tulemustega, jõudsin tõdemuseni, et ülimaks saavutuseks oleks minu jaoks ajapiiri 4:15 alistamine. See eeldaks 100% õnnestumist nii rajal kui vahetusalades, ehk siis arvude keeles peaks 16-17 minuti vahel veest välja saama ja 19 minuti alguses juba ratta selga ronima. Ratas 3 tunniga ja sellel rajal on hetkel veel ulme, aga võistlustuhinas mine sa hullu tea, äkki õnnestubki? Vaadates mõningate meeste eelmise aasta aegu (siis oli 33°C kuuma), siis ei ole see mitte võimatu tegu. Vahetusalas ei tohi üle 1,5 minuti kulutada, siis jääb 10km jooksu jaoks aega 54:30, mis teeb kilomeetri ajaks 5:27, mis omakorda peaks kõva stiimuli olemasolul joostav olema, isegi pärast 3-tunnist rattasõitu! See siin on aga teooria, praktikas saab asja selgeks pühapäeval kell 15:15.

Valgas, ujumise väljajooksul. Foto: Kalev Ints

Olen enda jaoks vastavalt hetkevormile paika pannud ka Finale Ultimo eesmärgid, aga võib-olla toob pühapäevane sutsakas neisse mõned muudatused, jätan nende avalikustamise järgmisesse nädalasse. Talvel mania grandiosat põdedes välja käidud 10:30 jääb igatahes paremaid aastaid või isegi paremaid mehi ootama.

Valgas viimasel ringil. Oma jook käes, OK!!! Foto: Kalev Ints

Viimased treeningud on möödunud positiivse tooniga, keha annab märku, et suvine hootine treening ei ole suurt auku tekitanud. 8km pikkune teisipäevane jooks andis 148-se keskmise pulsi juures kilomeetri ajaks 5:35, eilne uute aeroraudadega Ironman'i trassiproov (üks ring) näitas 136-se keskmise pulsi juures keskmist kiirust 32km/h. Täna õhtul läheme veel Männiku karjääri kalipsot proovima, aga ilmselt ma sellega Pühajärvel ei uju - distants ainult 1km ja vahetusalas kaotab kalipsoga aega niikuinii..... 

Aga Ironman'il tuleb vist see nahk selga tõmmata, jalad saavad puhata ja neid on peale ujumist veel üle 10 tunni vaja!!!

Kõik nädalavahetuseks Nuustakule!!!

Tule saarele sa, tule saarele sa, kas uju või sõida või sõua!

Et kohe alguses pealkirja kohta selgus majja saada, siis pean tõdema, et see kolmas variant saarele minna jääb täna minu poolt proovimata, sest kuigi hetkel on paadikäru ja bussi peal kokku 10 paati (kanuud), siis nendega sõuda ei saa ja pole ka vist vaja.

Aga teine variant - saarele sõitmine, toimus hommikul uhke Saaremaa nimelise praamiga. Teine variant, see ujumine hakkab aga kell 13:00, ujutakse Muhu saarelt Vahtna sadamast Saaremaale Orissaare jahisadamasse. Distantsi pikkuseks on pakutud 2290m, ujumise omapäraks on igasuguste kombinesoonide keeld. Õnneks on vesi mingi 22-23 kraadi, niiet kannatab ainult ujukatega ujuda küll. Käisin veidi aega tagasi vett proovimas, oli teine libe küll, aga ei saanud kuidagi käsi liikuma. Eks pooleteise tunni pärast saab teada, mis tunne on. Kirjutan siis hiljem edasi...


Jätkan kell 20:42...
Hetkel olen infosulus, ei tea ujumise aega ega üldkohta, tean vaid, et sain omas M40 klassis selle "parima" ehk siis neljanda koha. Aga ujumisest - kell 13:05 anti start, üle 100 osaleja, ca 50m laiune stardiriba ja alguse ca paarsada meetrit vööni vesi tekitas korraliku segapudru, kuni esimese poini (neid oli reas vist lausa 5 tükki) ei saanud mitte aru, kuhupoole peab ujuma. Tegelasi pani eest diagonaalis nii paremale kui vasakule läbi. Ilmselt tekitasid suurt segadust turvapaadid, millest igas oli üks oranzi vestiga kohtunik (ka poid olid sama värvi) ning seega ei suudetud alguses seda õiget oranzi suunda leida, kuna terve front oli oranzi värvi täis!!!

Aga peale esimest poid läks lahedamaks, terad-sõklad jne, sai järgmine poi sihikule võetud ja hakkasin vaikselt tempot tõstma, möödusin mitmest segajast ja nii läks väga broolt kuni viimase poini, kui hakkasin tundma reielihastes külmatunnet. Kuna ma kroolis eriti jalgu ei kasuta, siis hakkas jalgadel külm, mis tipnes vasaku jalalaba krambiga, nii et edasi sain ujuda vaid jalalaba risti hoides. See aga pidurdas kiirust ja üks tegelane sai enne lõppu mööda. Hetkel tean umbes, et sain ajaks 36-37 minutit, aga see on ka kõik.

Edasi ootas mind Orissaare poe juures Aux, kellega suundusime rattasõidule. Esmalt külastasime Tornimäe kalmistu värskeimat hauda, Trauks kui keskmisest eestlasest suurema südamega inimene oli seda ratturite kidnäppamist tõsiselt põdenud ja kahjuks ta ei jõudnudki seda 14. juuli rõõmusõnumit ära oodata. Edasi tegime Auxiga Kirde-Saaremaale tiiru peale - Pöide-Angla-Leisi-Orissaare, kokku tuli mul ca 81km keskmise kiirusega 29,9km/h. Rääkisime maast-ilmast, augustituurist, TriStarist jne. Aeg möödus kiiresti.

Kui saan kusagilt ujumise tulemused ja mõned pildid, panen kohe üles! Ausõna!!!

Nägin õhtul poole silmaga ujumise protokolli - võitis Andres Olvik ajaga 26:11, min olin 28-s, ajaga 38:41.

Haanja100 single-speediga - TEHTUD!!!

Suhtusin täna sõidetud sõitu ikka kõva eelarvamusega, põdesin ikka kõvasti neid tõuse, mida ma oma 32/20 ülekandega sõita ei suuda ja neid kruusakaid, kus selle ülekandega väntamine tundub tühja tuule tallamisega. Nüüd takkajärgi, selle-aastase raja läbi teinuna, tahaks hüüda nagu kolenägudega grupi KISS laulja Paul Stanley tegi (I was made for loving You baby), et this bike was made for Haanja100 baby!!! See ratas, see Trek Marlin 29er SS, töötas rajal nagu loom - need tõesti karmid tõusud (a la Jaanimäe esimesed 2 põksu, Taevatrepp, Sikamägi, Rabadumägi, Püstümägi, Lukumägi, Munamägi, Purka mägi, Plaani hardcore tõusud, Vorstimägi, Vällamägi, Andsuka tagune jne), millest ma seda sadat sõites pole kunagi üles saanud, jäid alistamata, aga ca 10 tõusu, mida pole seni sadulas võtnud, said täna võetuks. Kas on see ratta süü, millest pole võimalik rohkem võimu välja võluda, või on jalg tõesti nii hea - seda näitab juba lähem tulevik. Aga kõigest täpsemalt, 8:41 kestev sõit on asi, millest peab kirjutama!

Hommikul kell 9:00 alustasime üheksakesi, paar meest jäi kohe maha, üks tuli hilinenuna järele. Vabandan mahajäänute ees, sest tempoks oli lubatud 10-11km/h, aga kogutempo oli täna 11,7km/h ja ilma seisuaegadeta, ehk puhas sõidutempo lausa 13,6km/h. Liikusime kaheksakesi vaikselt Haanja poole, testisin oma ratta ülekannet ja teiste pauerit. Esimeste tõsiste tõusude juures sain aru, et liigun jala umbes sama kiiresti kui sõitjad, ehk siin siis 1:1 single-speedi kasuks - nemad kurnasid sõites jalga, mina sain teist lihast koormata. Õnneks pole Haanja100 alguskilomeetritel sellist kiiret kruusalõiku, kus oleks pidanud hakkama kadentsi tõstma mingi 150 pöördeni minutis! :)

Ivo ootas meid Hallimäel, esimeses TP-s 24,5 kilomeetri peal, sõin banaani, pumbati kumme ja sõideti edasi. Munamäe tõusu võtsin jalga hoides kõndides, järgmine kõnnitõus oli Purkas - seal ehmatas meid ca 5m meie tagant üle tee jooksnud ca 2m turjakõrgusega põrdapull. Oli see vast ilus loom!!!! 42,5km peal oli uus TP, sõin 2 müslibatooni, jõin veidi spordijooki ja panime edasi. 53km peal (Vorstika peal) läks üks mees Võru poole ja üks Ruusmäe poole, peale Vorstikat läks üks veel kodu. Jätkasime kuuekesi. Luhtõs tegime 63km peal peatuse ja peale batooni söömist läks mul kui teejuhil järg käest - elektrimeeste poolt lõigatud võsa peitis õige tee ära ja ca 10min läks õige jälje leidmiseks. Siinkohal on paslik märkida, et tänase päeva raskeim vastane ei olnud mitte tõusud või kuumus või putukad, vaid hoopis lokkav hein. Mõnes kohas oli seda lausa niipalju, et hein kippus pidurit vajutama (lenksul siis neid hoobasid suruma) ja vahepeal paistsid ratturitest ainult peanupud. Kuna olin üldjuhul ise alati esimene sõitja, siis sain ka kõik nõgesed endale, aga sellest juba hiljem.

72km peal saime taas (lõpuks) juua ja süüa - Ivo oli Tsardsõmäe alla kõik oma jäägid jätnud, panime paunad-pudelid täis, paar banaani-batooni ka sisse ja lõpu poole minema, 28km minna! Edasi kaks kurikuulsat kuusesinglit, palju heina ja siis Vällamägi (seal ütles mulle üks down-killer, et ma suren single-speediga H100 peal, teadmata, et mul juba 77km H100 rada läbitud). Haanjamehest panime hooga läbi, aga siis hakkasid sõitu augud tekkima, tegelased hakkasid vaikselt väsima ja rivi lõpp läks kummipaelaks. Pidev ootamine viis lõpuaja lootuse üle 8h ja samas ka keskmise pulsi ikka väga madalale!!! Bock'i vana oli koos lastelastega tee peal meid tervitamas, väitis, et sel aastal pole ühtegi ratturit veel tema trepimati pealt üle sõitnud. Parandasime selle vea! Kõige naljakam oli see, et eelmisel aastal sain 27-käigulise rattaga H100 läbisõidu suurimaks kiiruseks 52,6, siis sel aastal sain single-speediga (32/20) kiiruseks lausa 52,7 ja seda ilmselt peale Kavadilt kruusa mööda alla tulles! Lõpus hakkas tunduma, et 27- ja 1-käigulisel rattal pole vahet, sest püsisin pidevalt rivi eesotsas ja tegin tempot. Pidevalt pidime mahajääjaid järgi ootama, sinna läks oma paarkümmend minutit....

Aga lõpuks olime kuuekesi kohal:
aega läks 8:41, keskmine kiirus sõidul 13,6km/h, kokku 11,7km/h, suurim kiirus 52,7km/h
ascent 1651m - no kurat see küll õige ei ole...
pulss 137/170 (eelmise aasta 103,8km sõidul 8:12 aja juures avg HR 155!!!!)
calories 6662 tükki

Kubijal kell 17:45 - 5 meest ja 6 ratast, foto Aivar Uutar (ei ole pildil)! :)

Kubijal ikka hakati unekeskust ehitama, seega saab traditsiooniline lõpp muudetud, rada läheb lihtsalt alla paisjärve äärde ja enne lõpujoont saab võetud veel korralik tõus. Lõpetasime sõidu sõbralikult, 3 uustulnukat (esimest korda H100 rajal) tänasid teejuhti ja lubasid 1. oktoobril stardis olla. Endal läks lõpp ikka kuidagi liiga lihtsalt, tavaliselt H100 viimaste kilomeetrite rampväsimusest-tülpimusest polnd jälgegi. Tunne oli säärane, et võiks veel sõita või siis joosta. Tekkis selline "pole võimalik" tunne, et kõik on võimalik. Aga jalad ja käed said ikka nõgeste käest karmi laksu, õhtul sauna minnes oli tunne, et keegi üsab leeklambiga karvu jala pealt maha. Punaste nõgesekupalde front läheb täpselt rattapüksi alumisest randist alla sokkideni ja kõrvetab senimaani. Käte peal on siis front varrukast kinnasteni - nahk on ühtlaselt nõgesekuplasi täis. Aga see on mõnus valu, eriti, kui lihasvalu pole. Või ei tunne seda läbi nõgesekirvenduse???

Igatahes oli üks kordaläinud päev - single-speed sai testitud ja sai kõrgeimad hinded. Enda vorm on ka ilmselt ülikõva, sest senini alati mind seljatanud konkurendid olid täna tunduvalt aeglasemalt planeedilt.....ja tavaline H100 järgne väsimus ei hakkagi vist ennast ilmutama. HEA ON!!!!

Allahu Akbar!!!

Tahtsin küll tänase postituse teha eilse Võrumaa rattakrossi MV teemal, kus ma saavutasin hõredas konkurentsis seenioride seas kolmanda koha, aga tänahommikused head uudised Lähis-Idast tõrjuvad kõik argipäevase kõrvale, sest 7 eesti ratturit said täna vabaks.

Eilse krossi lõputõus (3 korda), sinkuga alistamatu... (ja meedia kallal)!

Kunagi märtsis, 36h enne Hispaaniasse sõitu, lugesin kusagilt onlain uudist, et Liibanonis on röövitud 7 eesti ratturit. Esimesel hetkel ei löönud kohe pilti klaariks, aga ca minut hiljem oli selge, et tegu on nö meie oma meestega - meestega, kellest neljaga olin vähem kui aasta tagasi teinud läbi Maituuri. Siis sõitsime marsruudil Tartu-Rakvere-Tallinn-Vändra-Viljandi-Tartu. Ise ma sain erinevate tööalaste ja tehniliste põhjuste pärast osaleda 2 täis- ja 2 poolikut päeva, aga oli see üks mõnus sõit.

Me kõik enne starti 2010 suudlevate tudengite juures...

Sel kevadel, täpsemalt 11-16. mai pidime taas Maituuri sõitma, esialgsete plaanide järgi pidi tuur algama taas Tartust, esimene etapp pidi minema Põlva maakonna kaudu ja jõudma esimeseks ööks meie juurde Lauga talusse. Kahjuks jäi selle aasta tuur pidamata, aga küll me selle järgi teeme...

Nii kuradi hää meel on, et poisid taas tsivilisatsioonis on, seetõttu olen veendunud ateistina valmis ka Allahi ennast kummardama - ALLAHU AKBAR!!!

Valga plekkmees - ei tehtud!

Raud on kõva, raud ei anna paindele järele. Plekk oleks ka nagu raud, aga plekk paindub. Raudmees on see, kes ei anna paindele järele, vaid läbib täispikka triatloni. Tegelikult ei anna ka plekkmees, ehk poolpika triatloni läbija, paindele järele, aga see pole ikka see õige, see raud!!!

Ma pole hetkel kumbki, sest eile jäi mul Valgas plekkmees pooleli. Aga vähemasti talitasin õpetaja Lauri sõnade kuldsete sõnade järgi, et kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool, aga tee korralikult!

Et siis kõik ausalt ära rääkida, pean vist minema nädalatagusesse aega, kui peale Käärikul peetud Salomon Superman'i sai enesega nö leping tehtud. Uuest nädalast alates tuleb minna täisrežiimi peale - ainult valitud toit, no beer at all ja ainult korralikud (mõtestatud) treeningud. Organism aga ei tahtnud nö ülevalt poolt peale surutud "uue eluga" kuidagi kaasa minna, põrkis vastu. Kõige selgemalt ilmnes see öösiti, kui kolm esimest ööd ei saanud kuidagi und - tagajärjeks hommikune ja päevane väsimus, mis omakorda hakkas tekitama käegalöömise tunnet. Vaatamata kõigele ma ei andnud alla - nädalaga kaotatud kolm kilo ja neljapäevasel jooksuotsal ca pool tundi peale algust kogetud imeliselt hea jooksutunne andsid märku, et valitud tee on õige.

Laupäev algas ilusti, hommikupoolikul korraldasime vennaga kahele seltskonnale kanuusõidu Võhandul ning õhtuks oli XT-Spordi korraldajad meid kanuudega palunud Niitsikule 24h võistlusele. Nö legendi kohaselt pidid esimesed tiimid saabuma Mädajõel peetavale kanuuetapile kell 18:00 ja viimased kell 20:00. Arvestuslik viimaste kanuude kättesaamise aeg Võõpsust oli südaööl ja magama oleks ma pidanud saama kell 1:00. Arvestades pühapäevase plekkmehe stardiaega ja Valga lähedust (alla tunni sõitu) oli nagu kõik kontrolli all. 24h võistluse rajameister oli aga osalejaid tugevasti üle hinnanud, sest esimene tiim laekus kanuuetapile kell 20:30 ja viimast nelja tiimi üldse kanuudesse ei lastudki. Algselt Niitsikust Võõpsuni planeeritud kanuuetapp lühendati Käreni ja nii saime kell 2:40 viimase kanuu peale, kell 3:36 sain voodisse ja kell 8:45 voodist välja. Kokku siis 16,5 tunnine tööpäev ja 4 tundi und...... Takkajärgi tarkusena oleks võinud endale õhtuks asendaja rentida, saanuks korralikult välja puhata. Oleks on ikka hää mees küll!!!

23.06, Mulgi-Jaani triatloni stardis (paremal, ilma prillideta)

Algas poolpika triatloni päev. Kohale jõudsin nibin-nabin, kruvisin veel eraldistardi torud lenksule, tegin kohapeal endale geeli (mesi + vesi, loksutada - valmis), asjad kaasa ja vahetusalasse. Kuna veetemperatuur oli 22,5°C, siis oli kalipsode kasutamine ujumisel lubatud. Üks minu trumpe oli sellega läinud. Ise läksin ujuma ilma kalipsota (kuigi oli kaasas), sest Viljandi triatlonil saadud klaustrofoobiline kogemus selle nahaga ujumisest oli veel seni mind kummitamas. Ujuti Pedeli paisjärves kaks 950-meetrist ringi kahe väljajooksuga. Erinevalt Viljandist, kus sai ennast esimese sirgega kinni ujutud, alustasin väga rahulikult, tõmbasin ennast kohe üsna kalda äärde, et oleks lihtsam trajektoori hoida. Varases nooruses õpitud üle kolme tõmbe hingamine on avavees tegija, tavaliselt kannatab ca 50 meetrit ilma õiget suunda vaatamata krooli tõmmata ja erilist eksimist ette ei tule. Avasirgel ujusid mustad nahad mulle pidevalt paremalt sisse, nendest lahtisaamiseks tõstsin tempot. Teisel ringil läks vabamaks ja ka tunne läks paremaks. Hakkasin tasapisi teistest ujujatest mööduma. Veidi enne lõppu oli tunne kohe nii hea, et tahtsin veel ühele ringile minna?!? :)

Mulgis rattale minekul..

Vahetusalast rattale minnes kuulsin kommentaatorilt, et stardist on kulunud 32 minutit, järelikult olin ujunud etapi poole tunniga. Järgmiseks oli plaanitud rattaetapp läbida vähem kui kolme tunniga, siis jääks poolmaratoni läbimiseks aega ca 2:15, et jõuda kohale koguajaga 5:45! Ratas algas kohe sellise korraliku tõusupõksuga, mis pani planeeritud rahulikule algusele väikse põõna. Üleval Olerex'i tankla juures oli jalg juba paks ja esimene minek mööda Uulu maanteed üsna vaevaline. Vasakult vuhises pidevalt mööda aerodünaamiliseid rattureid veelgi aerodünaamilisemate pillidega. Karbonjooksud ja kettasrattad huilgasid. Endale tundus vahepeal, et ma seisan, kuigi esimese 23,6km ringi lõpuks suutsin keskmise kiiruse ajada 33,0km/h peale. Teisel ringi lõpuks oli kogu distantsi keskmine juba 33,1km/h, tunne läks järjest paremaks, vaatamata kinnitusest lahti põrunud käetoele, mis pidevalt laperdas ja tahtis kogu aeg sättimist. Lootsin kolmanda ringi lõpuks keskmist veelgi tõsta, tunne oli hea ja sain ka ise mõnest sõitjast mööda. Aga ringi lõpus näitas kell üllatuseks poolteist minutit kehvemat aega, kui ootasin. Kuidagi naljakas olukord tekkis - tunne on hea, aga spidomeeter seda ei näita. Selguse saabumiseni ei läinud kaua, viimast korda Sooru poole sõites tundsin sepikoja lähedalolekut ja üks haamer sealt mulle ka tuli. Seni taga passinud kolm tegelast vajutasid mööda, enda keskmine hakkas kukkuma ja kokku kukkus ka kogu mott.

Mulgis õnnestus triatlon lõpetada...

Otsus oli kindel - sõidan ratta lõpuni ja jooksma ei lähe. Kui ikka sein on ees, siis on raske sõita. Viimane ring viis küll keskmise alla, aga suutsin läbida 95,5km (korraldajate poolne pakkumine) või 96,7km (oma kella tulemus) siiski kolm minutit alla kolme tunni - aeg 2:57 ja keskmine 32,8km/h. Katkestamine jätab alati paha tunde hinge, aga seekord on kuidagi kergem olla. Eks tulevik näitab, kas tegin õigesti? Nii-öelda vastu seina, nui neljaks, distantsi lõpetamine oleks võinud lõppeda korraliku tüsistusega nii füüsiliselt kui vaimselt, praegusel hetkel ma seda katkestamist küll väga üle ei ela. Pigem olen näljane ja motiveeritud oma kindlat režiimi jätkama - juba nelja nädala pärast on TriStar ja kuue nädala pärast Finale Ultimo!!!

Kahjuks pidin postitust ilmestama eelmise võistluse piltidega, fotode autor on Jüri Suur! Suur aitähh ja jään ootama eilse võistluse pilte!

Hüüdja hääl kõrbes leidis kuulja!

Kirjutasin täpselt kuu aega tagasi siinsamas blogis:  
2. Kui spordiüritusel müüakse geele, siis võiks osaleja peale finišit saada kasutatud geelipakendi ettenäitamisel müügikohas näiteks 20-30% allahindlust uu(t)e geeli(de) ostmiseks. See ei ole minu idee, lätlaste juures see töötab, viimasel Trek-Philips maratonil müüdi peale sõidu lõppu üle 100 lati (2200 krooni) eest geele ainuüksi tühja pakendi (ehk siis selle rajalt tagasitoonute) ettenäitanutele!!!  


Kuu aega hiljem on esimene reaktsioon käes, sest Hawaii Express algatas Tour de France'i lõpuni kestva kampaania: Ära saasta, säästa! 
Antud kampaania näol on kaupmehe poolt ilmselt põhirõhk suunatud siiski oma geelide (kaubamärgi) müümisele poole hinnaga, saastamisvastane idee on siin nutikaks ettekäändeks.

Aga vaatamata kõigele ootab hää algatus järgijaid - eks me näe, kas mõni spordiüritus või siis pigem sellel üritusel geelidega kaupleja ka ideega kaasa läheb???  Haanja100-l peaks see idee toimima....

Salomon Superman

Teen kohe alguses selgeks, et mina ei ole Superman, mina sain tagantpoolt n-nda koha!! Supermaniks sai iginoor ja igivintske Urmas Utar, edestades Rait Pallot ja Venemaa suusakoondislast. Aga kõigest järjekorras.

Eelmisel nädalal sai ennast sellisele huvitavale võistlusele kirja pannud. Ees oli ootamas (korraldajad kärpisid küll vähese osalejate arvu võrra täisprogrammi) 1,5km jooksu, 8km rulluisku (Käärikult Pühakale), 400m ujumist, siis veel 8km rulluisku Käärikule tagasi. Edasi järgnes jooksuga Kääriku viiene suusaring ja tagatipuks 2 Kekkose ringi rattaga. Võtsin selle võistluse endale plaani kui laheda võimaluse trenni teha ja ennast järgmise nädala poolpikaks triatloniks veidi lahti sõita-joosta. Kui sündmustest veidi ette rutata, siis läks nagu ikka - number külge ja täiega punuma. Lõpuks oli keskmine pulss 165 ja max 179. Aga see selleks, ikka asjast järjekorras.

Start on antud!

Stardist hakkasin vaikselt liikuma, enne metsa jõudmist oli juba paarikümnemeetrine vahe sees. Et siis kõik olid ees ja mina pikalt viimane! Ka kõik osalenud 6 naist panid sellises 3km jooksu tempos minema, et anna kohe olla. Lasin rahulikult omas tempos, esimese suure tõusu võtsin kõnniga. Kui lõpuks uisud jalga sain, oli plats puhas, kõik olid läinud. Kuigi plaanisin asja hästi rahulikult võtta, siis miskipärast panin kohe kõva tempo peale, aga eks eespool paistvad seljad olid kõvaks utsitajaks. Takkajärgi tarkusena oleks võinud suusakepid kaasa võtta, nendel rulliraja tõusudel - eriti just tõusu lõppudes, kui hoog väga maha läks - oleks nendest palju abi olnud. Ujumise vahetusalasse jõudes olin mingist 6-st konkurendist mööda saanud (jah, 4 neist olid naised, seega mitte konkurendid, neil oma rada). Samal ajal sättis vene koondise mees juba suusasaapaid jalga, et peale ujumist Käärikule tagasi kimada. Ujumisetapil sain veel mõnest tegelasest mööda ja enne kaldale jõudmist tõusin ka nö naiste liidriks, sest möödusin vees Eveli Sauest, kellel see ujumine kuidagi välja ei tulnud. Järgneval uisuetapil üritasin küll paarkümmend sekundit varem rajale saanud Kraami Sulevit püüda, aga peakonkurendiks sellel etapil saigi mulle Eveli. Tõusu peal tõmbas ta mulle tiheda sammuga kõrvale ja mööda ka, aga laskumistel olin temast 2 korda raskemana selgelt kiirem. Jõu vastu ei saa, veidi peale Sihvat hakkas ta vaikselt eest ära libisema ja peale seda sõitsin lõpuni üksinda - taga oli pikk tühi maa.

Ja läind ta oligi, poolteist kilomeetrit Käärikuni!

Järgnev jooksuetapp oli vist päeva raskeim ala - kuumus, tõusud, ebatasane pinnas ja need parmud-kärbsed, kes ainult laskumistel veidi maha jäid.Tõusud lasin pika imika sammuga, laskumised ja sirged üritasin joosta, aga uisutamisest veidi valusaks jäänud põlvepealsed lihased andsid tugevalt tunda. Veidi enne lõppu haarasin korraliku lepavitsa, et neid tuhandeid kuradeid vähegi taltsutada.

Jooksuetapi algus...

Rattale pääsemine oli tõeline rõõm, sest need elajad ei suutnud tuules püsida. Kohe ringi alguses oli karm tõus, mida ma oma single-speediga ei üritanudki murdma minna, kahel korral pidin veel maha ronima. Tegelikult olid need järgmised jalastumist nõudnud tõusud single-speediga täiesti võetavad, aga jalga enam ei olnud. Aga ülejäänud osa rajast, mida oli ca 10km, nö puhas minu ratta rada! Enne Harimäe küljetõusu pidi küll veidi tirri laskma, aga samas viis see pulsi alla ja oli taastumiseks väga vajalik. Vist 3km peale ratta algust pidin ainsa konkurendi mööd laskma, möödudes küsis ta veel, et kas käike nagu vähe või! Aga MarlinSS läbis oma esimese võistluse ja mina olen väga rahul. Keskjooks (odav) kääksub ja vajab vahetamist, aga eks seda oli arvata, et tegelikult ostsin ainult raami ja ratta ehitus alles algab. Pidureid ei saanudki eriti testida, sest Kekkose rajal on ainult üks koht, kus peab veid pidurdama. Küsimus suurele ringile, kas keegi teab, mis koht see on?

Aga võistluse kokkuvõtteks mõned arvud:
koguaeg 3:17.58
pulss 165/179
ascent 960m
cal 3286 

1 jooks - ca 1,8km - 11:51 (koos uiskude jalgapanekuga)
1 uisk - ca 8km - 20:10 (koos uiskude eemaldamisega)
ujumine - ca 400m - 8:26 (koos uiskude jalgapanekuga)
2 uisk - ca 8km - 20:58 (koos uiskude eemaldamisega)
2 jooks - ca 5,5km - 35:07 (koos jalatsivahetusega)
ratas - 26,8km - 1:41.23 (Kekkose rajal 16,2km/h keskmist - not bad)

LÕPLIKUD TULEMUSED!

Selle postituse piltide autor on Martti Mikk! Tänud!

Krõks suhtumises ehk traditsioonid on muutmiseks!!!

Kuigi käisin juba 5 päeva tagasi Apes oma uue sõbra järel (sellel rattal on keskjooksu kohal üks logo kirjaga Mans Best Friend), sain alles täna ta viia sinna, kuhu ta kuulub - nimelt Haanja100 rajale. Ei saanud küll nö seda H100 õiget maiku (kord olid niidud, Vorstikas, kuusesinglid jne), aga sõitsin H100 rajast läbi viimased 7km Verijärvest Kubija hotellini ja sinnajärgi esimesed 8km hotellist Jaanimäele ja see ratas on ikka SELLE TRASSI JAOKS LOODUD!!!

H100 raja viimasel seitsmel kilomeetril olen tavaliselt tervet rada läbides kahel korral sadulast maha roninud, nii ka seekord. Andsuka taga peale euroalusega kraavi on nurk nii julm, et pole sealt ka tavakonfiga rattaga üles saanud ja Kuradimäel oli lutserni ja heina konsistents nii paks, et ei lasknud isegi jala kõndida, poos kohe kinni. Aga stardijärgne tõus Tornimäe poole oli sellele 32/20 ülekandele just paras, lahingukooli järgsel ja Kasemetsa järgsel tõusul pidi perse sadulast korraks üles tõmbama, aga läks ilusti üles. Ka Tornimäe tõus alistus, samuti ka juba üle Kasaritsa-Rõuge asfaldi olev peale põlend talu pokumaa lõik. Suur ratas sõi konarused ära ja veidi kangutades jõudsin ilusti Jaanimäele välja. Siis hakkas piin, kõigepealt kruus ja edasi asfalt - 10 kiiret vändapööret ja pikalt tirri. Ja nii 100 korda järjest, kuni Koseni välja.

Ehk siis, kui sulle ei ole oluline mitte distantsi läbimise aeg, vaid oluline on igal juhul distants läbida, siis karmi maastikuga sõidu puhul (Haanja100, TdR, Tahko) on sinu ainus võimalik sõiduvahend 29 tollise rattaga single-speed. Minu 2 hooaja jooksul murtud 4 raamikõrva, veel rohkem pooleks astutud kette, pidev jama chain-chuck'ide (imev Jane), heinaga kasseti vahel jne on nüüdsest läbi. Enam ei ole vaja käiguvahetuse pärast muret tunda, sest käiguvahetust ei ole. On ainult käik ja vabakäik. LIHTNE JU?

Aga pealkirjas püstitatud teesi tõestus peitubki eelmise lõigu esimeses lauses! Krõks suhtumises seisneb selles, et ühel hetkel enam ei olnud kiire, olgu tegu või võistlusega. Sealt kadus ära vajadus kiiremate käikude ja geelide järele. Aga pealkirja teine osa räägib traditsioonidest ja nende muutmisest - jah, 26 tolline 27-käiguline MTB tundus veel paar aastat tagasi olevat insenerimõtte tipuks - nüüd arvan teisiti. C'est la vie!!!